2011

Mõni päev tagasi sai läbi aasta, kus nii mitmeski asjas tuli soovunelmatest tagasi jalgadega maa peale tulla. Eks siin meie kandis oli see kõige rohkem seotud võlarallide peatumise ning seeläbi raha väe selgema ilmsikstulekuga. Masu-eelsed aastad jätsid küll mulje, et sotsiaalses keskkonnas ei ole enam võimalik väga suuresti eksida, sest ebameeldivusi sai kergesti kompenseerida nende laenu abil tulevikku nihutamisega ...

Samas tunnen, et  siinkandis on inimesed ka minevikust ja sotsiaalsest tegelikkusest nii palju õppinud, et raha pärast ei minda enam sõda pidama ega kompenseerita oma veidrusi paljude inimeste teise ilma saatmisega. Niisiis jõuti 2011. aastaga arusaamale, et sotsiaalne tegelikkus ei ole suuresti katteta lubaduste jagamine või jõuliselt allutav looduslik reaalsus, vaid pigem ikkagi üks mastaapsem vaimne kokkulepe, mis aitab meil kõigil enda ja ümbritsevaga parimal viisil toime tulla. 

President Ilves – moralist ja õpetaja

Presidendi seekordne aastavahetuse kõne tuletas meelde kooliaastaid, kus mõned naisõpetajad üritasid ilusale pühendunud jutule vahelesegajaid korrale kutsuda sapise sähvamisega, "Nagu lasteaed!"  President ei olnud oma kõne esitamise ajal üldsegi pahas tujus, kuid sõnum oli tolle vana looga õige sarnane – saage ometi kord juba suureks ja hakake heaks! Eks teine ametiaeg ja aja enda vältimatu kulg on vist tema arusaama presidendi rahva isa rollist muutnud ning nüüd näikse see talle olema märksa vastuvõetavam kui vaid mõned aastad tagasi.

Moraal on ühiskonna asjade ajamisel vägagi vajalik vahend, kuid teinegi kord on ta õige libe ja kaval ega allu kuigi hästi suurejoonelisele korraldamisele. Loodetavasti läheb presidendil ja tema meeskonnal Eesti moraali ohjamine soovide ja kavatsuste kohaselt ning me kõik saame sellest alanud aastal paremaks.   

The Patsient ja tema seadus

Sotsiaaldemokraatidel on lootus parandada eesti rahva tervist patsiendi seaduse eelnõuga, mille on kirjasõnasse pannud Heljo Pikhof ja Eiki Nestor. Mäletajamad räägivad, et patsiendiseadust on üritatud varemgi teha, kuid senised on katsed ei ole veel päris paragrahvide taha lauseid ritta saanud. Küllap on arstide vastuseis olnud see peamine tegur, miks seadust veel siiani ei ole. Ja arstid kipuvad seaduse tekkimise vastu olema ka seekord, kuulake vaid, mida arvab raadiosaates patsiendiseadusest  väga kogenud arst dr Andres Ellamaa.  Kui seaduse peamine mõte on õiguste ja kohuste täpsem fikseerimine ühiskonna ehk kolmanda osapoole poolt, siis mõnedele meedikutele tundus nii eelmistel seadusürituse kordadel kui nüüd, et selline tegevus ise on juba arste ja teisi meedikuid solvav, sest iseenesestmõistetavuse ja traditsioonilise meditsiinieetika kohaselt annavadki nad patsientidele oma parima ja seda täpselt õiges koguses või rohkemgi. Eks arstide olukorda raskendab see, et nende püha suhe on viimase aastakümnega ühiskonna jaoks muutunud teenuse osutamiseks, patsiendist on saanud kõigepealt klient ning neist endist teenuse vahendajad. Seega surub see va paradigma muutus juba ka õige objektiivse visadusega peale arusaama, et arst on ühiskonna, tema liikme ja liikme käekäiku parandava professionaali armukolnurgas järjest nõrgemaks pooleks, kes peab selle võrra enam arvestama seda, mida kolmnurga teistest tippudest neile kostab.  Siiski tuleb nii ühiskonnal kui patsientidel endale selgelt aru anda, et arstimine on järjest keerulisem ja kasvavate võimalustega tegevus ning seda valdkonda tundvate professionaalide ignoreerimise tulemusena võidakse kergesti hakata saagima oksa, mille peal ise parasjagu istutakse. Parim variant oleks kõiki pooli rahuldav tasakaal nende õiguste ja kohustuste vahel ning parim viis selle saavutamiseks osapoolte sisukas suhtlus ettevõtmise algusest peale.  Ei ole küll üldse kindel, et suhtlusega on siiani kuigi sisukas oldud.

Eelnõu tegijad ning mõned teisedki, sh mainitud saates olnud, räägivad, et seadust on tarvis selleks, et kõik patsiendile olulised juriidilised aspektid  saavad seadusega ühte kohta kirja pandud ning see teeb kõikide osapoolte jaoks nende sotsiaalse seisundi paremini mõistetavaks ja seeläbi elu lihtsamaks. Mõni meditsiiniõiguse asjatundja on rääkinud, et meie kliinilise meditsiini õiguslik regulatsioon on juba praegu õige küllaldane, kuid erinevatese seadustesse laiali jagatud.  Eelnõumeistrid siiski ei ole suutnud kiusatusele vastu panna ning on hakanud paragrahvide taha sokutama asju, mis varem ei ole seal olnud või on olnud seal üksjagu ebamäärasemal moel.

Eelnõu algus on õige ähvardav:

Käesolev seadus sätestab patsiendi ja temale tervishoiuteenust osutava isiku õigused ja kohustused ning reguleerib tervishoiuteenuse osutamisel tekkinud vaidluste lahendamise korda.

Tohterdamise vaidluste seadmine paragrahvide rea eesmärgiks ei räägi küll millestki muust, kui usalduse lootusetust kahanemisest või veel hullem kadumisest arsti ja patsiendi vahel ning see defitsiit on kindlasti asi, mida kõige vähem nende suhetesse tarvis on. Eks paadunud teenusefanaatikud või ju tahta ja rääkida, et nende, st arsti ja patsiendi,  vahele ei olegi usaldust tarvis, küll õiguste ja kohustuste sotsiaalselt kontrollitud järgimine teevad oma töö isegi kindlamini kui pigem psühholoogia valdkonda kuluv usaldus, aga inimlikkust (ükskõik, mida selleks pidada) hakkavad terapeutilisest suhtest välja suruma küll. Vaidluse projitseerimine arsti ja patsiendi suhetesse võib osutuda selliseks riukaks, mida hiljem on üldse raske mingisugusegi kontrolli alla saada.

 Veider on normaalse mõistusega täiskasvanud inimesele usaldusisikute seadustamine, peale segaduste on sellest ettevõtmisest küll raske midagi muud loota. Usaldust tahetakse liigutada haige ja arsti vahelt haige ja tema sugulaste vahele, kuid isikuautonoomia põhine teenuseosutamine püüdleb ju niigi kliendi soovide maksimaalsele rahuldamisele ning arusaamatuks jääb sugulaste roll selles tehingus.

Arstide elu teeb kindlasti lihtsamaks 10-15-18 vanusetriaadi ühemõtteline seadusesse kirjutamine, siiani on sellega üksjagu jagelemist olnud.

Uus algatus on kindlasti kliiniliste eetikakomiteede seadustamine, mis siis, et üksnes tunnustamata ravimeetodi kasutamise seadustamiseks. Selle ülesande jaoks kipub kliiniline eetikakomitee kogu oma organistasiooni ja bürokraatiaga siiski pigem kohmakas olema, kuid kindlasti saaks neid oluliselt rohkem olema kui senised 2.

Õige küsitav on meditsiiniliste inimuuringute regulatsioon üksnes 7 paragrahviga senises sõnastuses. Lõõge lahti mõni teise riigi vastav seadus või põhjalikum rahvusvaheline uuringueetika dokument ning te veendute kiiresti olemasoleva lahenduse pitsilisuses. Küllap väärib see teema ikka omaette seadust, kus uute meditsiiniliste teadmiste saamisega seotud  eesmärgid ja protseduurid saaksid piisava ulatuse ja täpsusega fikseeritud.

Päris inspireerivaks võib võimu omanikele osutuda trahvide peatükk: need sajad eurod erinevate üleastumiste eest kõlavad kui kümned vitsahoobid tallis sajandeid tagasi.

Eks seadusmeistrite esimene proovikivi ole eelnõu esitamine parlamendile ning imestus ei kujune kuigi suureks, kui seegi kord patsiendiseadusest asja ei saa.

poolelt teelt

Meie olemasolu paradoks seisneb selles, et pea alati peame ühiskonnas alustama poolelt teelt ning  kunagi ei jõua me välja päris lõppu. 

Võlad, reitingud ja sotsiaalne tulevik

Helina Viks selgitas mõni päev tagasi PMs reitinguks peetavate maagiliselt sildistavate tähtede taga oleva sisu. Mind köitis loos kõige enam tema määralus, mille kohaselt "riigireiting on reitinguagentuuri hinnang valitsuse tahtele ja suutlikkusele riigi võetud võlakohustusi tulevikus õigel ajal täita". Et reitingut võib anda praktiliselt mistahes sotsiaalsele üksusele, siis usutavasti võib seda määratlust käsitleda ka universaalselt funktsionaalsena, st riigi asemel võib sinna teistel juhtudel kirjutada nii juriidiliste kui füüsiliste isikute nimesid ning panna neile teisi ühiskonnakaaslasi tugevasti lummavaid sildistavaid diagnoose nende sotsiaalsete väljasvaadete kohta. Jättes praegu kõrvale hulka põnevaid määratlusest tulenevaid aspekte ja stsenaariume keskendugem siinkohal korraks võla fundamentaalsusele ühiskondliku moodsas korralduses. Asjalugu paistab tõesti nõnda olema, et võlga peetakse väga laialdaselt sotsiaalse eksistentsi  üheks kõige olulisemaks tagajaks nii selle päästepotentsiaali, võlgleja ja võlgniku sotsiaalse sideme paratamatuks tegemise kui kohustuste ühiskondliku mõju tsementeerimise tõttu. Võlg teeb ühiskonnas olijatele lõdvemaks neile vahetult toimiva oleviku survet, mis looduslikus maailmas on teadupoolest sotsiaalses ilmnevast veelgi tugevam ning mida saab vaid õige lühiaegselt võlgadega ajatada, ilma et me kaotaks selle, milleks ajatamine üldse ette võeti. Kindlasti leiavad kohastumisse uskujad ja kuulutajad tublisti inspiratsiooni taolisest eksistentsi mehhanismist, olgu see siis kas looduslikus või sotsiaalses.

Kui nüüd liikuda mehhanismilt endalt selle toimise tagajärgedele, siis võla sotsiaalse austamise üheks tagajärjeks on muidugi eetika ja väärtuste konkreetsem normidega sisustamine võlaühiskondades. Olgu siis kõne all siin võla andmise motiivid (altruism või egoism), kohusetunne ja vastutus võla tagastamisel või hoopis õigluse kokkuleppeline kaalumine ja selle teatud stsenaariumide eelistamine teiste ees. Viimase asjaga oleme taas loo alguses tagasi, sest mida enam suudab üks sotsiaalne organism veenda ülejäänusid oma võla tagastamise soovis ja võimekuses (st paremas reitingus), seda soodsamalt saab laenu edaspidi. See on muidugi süsteemi kaval taktikaline nõks oma eksistentsi kindlustamiseks, kuid pikas perspektiivis võib taoline aheldamine tagajärje mõttes õige nadiks osutuda, sest toodab status quo'd ehk minevikku, mis ei pruugi kuigi hästi haakuda muutunud sotsiaalsete oludega nii tegijate kui ümbruskonna mõttes.      

Augustiärevus: Sirp ja Diplomaatia Eesti viimasest kahekümnekust

Meile eeskätt psühholoogiliselt oluliseks verstapostiks oleva viimase 20 iseseisvusaasta teostumise vaimseks äramärkimiseks on Sirp ja selle vahele pandud Diplomaatia võtnud tõsisemalt ajada  nende aastate Eesti asja. Mitmed tegelased meilt ja mujalt on saanud võimaluse mõne tuhande tähemärgi suuruse kirjaruumi ruumi kaudu teada anda oma arusaamu Eestis hiljuti toimunu ja edasiste väljavaadete kohta. Kirjutajad ei ole riigijuhid ega üleilmsed tippprofessorid, vaid  Eesti suhtes pigem sõbralikult meelestatud intellektuaalidest vaatlejad, kes tahaks teadvustada sõlmpunkte ja nõu anda, kuidas saaksime samas formaadis edasi kesta ja paisuda. Eesti-sõbralikkuse mõttes on mul pisut kahtlusi Tartu ülikooli palgatud vene värgi professori hoiakute suhtes, sest tema jutus oli liiga mitmel pool tunda suure Vene riigi loomuliku õiguse ja huvide olemasolu rõhutamist, mida maailma ja iseäranis eesti asjadest arusaamisel tuleb üsna esimeses järjekorras silmas pidada. Nii või teisiti on vägagi tervitatav käesolevat verstapostile jõudmist tagasivaadete ja läbimõtlemisega meeles pidada, sest paljude "tõelisemate" rahvuslaste jaoks oli taasiseseisvumine sugugi mitte nii oluline sünd, kui piisavalt küpse rahvusega vabariigi tegemine  1. maailmasõja sogastes vetes ning seda tuli ka vastava tagasihoidlikkusega märkida ja välja elada. Arvamused teeb kogenumatele lugejatele muidugi huvipakkuvaks see, et nad saavad neid pidevalt võrrelda oma isiklike seisukohtade ja mälestustega.. 

Maailm on taas seesama, mis ta kogu aeg on olnud?

Eks eestlased ja välismaalased saavad juba nende endi erinevast rahvuslikust kuuluvusest tingitud patriotismi erinevuste tõttu muidugi eesti asjast mõneti erinevalt aru, kuid enamikku nendest lugudest ühendas ikkagi sellesama palju kardetud või vastaliste loodetud ärevusnoodi esitamine, et Eesti riigi olemasolu ei ole ometi veel midagi iseenesest mõistetavalt kindlat ning asjaolude halva kulu korral võib see uuesti kaotsi minna. See tõdemus on muidugi suur tagasiminek tookordsest lootusest, et nõukogude korra varisemine toob kaasa uue ja parema maailma, kus tegelikkuseks saab senisest märksa suurem austus ja lugupidamine nii rahvaste kui üksikute inimeste soovidesse ja eesmärkidesse. Lugudes räägitakse, et maailm on selle paari aastakümnega läinud üksjagu keerulisemaks ning üksikute riikide huvid on üldises asjaajamises taas oma positsioone tugevdanud aliansside ning üldiste inimlike ja demokraatlike arusaamade suhtes. Kommentaatorid on kuidagi väga päri tõdemusega, et maailm ei ole riikidele ja rahvastele teps mitte ülemäära sõbralik paik ning võistlus parema äraolemise nimel käib päris sedavõrd suurte tuuridega, et meelest võivad minna ideed ja õilsad eesmärgid. Ma ise küll ei jaga seda suure tagasilangemise seisukohta, sest mu meelest on riigid teinud oma alamate survel oma arengutes tubli sammu edasi ning arvestavad oma väljavaateid senisest märksa enam pigem läbi mõistusliku demokraatia prisma kui ajaloost lähtuvate kireliste huvide ajel. Kuid siiski on tõsi, et sellelegi maailmal on oma suured ja vägevad, kes tahavad olla kõige võrdsemad võrdsete seas ning kelle igapäevase poliitika tegemisel määrab suhtumisi teistesse olulisel määral nende suurus ning soovitas mõnigi kirjutaja Eestil pidevalt silmas pidada.

Sisemised ja välised arenemise asjaolud

Vana hea välise ja sisemise jaotus eksisteerimise tingimuste ja võimaluste analüüsimiseks ning mõistmiseks on kommentaarides sagedases kasutuses, kuigi avalikult seda keegi just ei kuulutatagi. Nagu eespool juba mainitud näevad kommentaatoreid väliseid olusid mitmel moel halvenemas, mis muidugi omakorda pingestab ühiskonna seesmisi protsesse ja toimimist. Arutlustest kumab läbi juba õige peatselt välja ilmunud arusaam tookordse vabaks saamise hetke unikaalsusest ning selle võimatus praegusel ajal, isegi kui ollakse talitlemise mõttes hästi toime tulev sotsiaalne kooslus. Selle arusaama tugevust toetab tugevasti ka järjest kasvav üldisem soov uue stabiilsuse ja tasakaalu järele, mis paneb suuri riikide kooslusi pigem konserveerima või tagasi hoidma sotsiaalseid suundumusi, millel on potentsiaali rahvusvahelist kliimat tasakaalutumaks teha. Igat masti stabiilsus on praegu õige teretulnud olukord, sest viimase aja probleemid Põhja-Aafrikas, Lähis-Idas Lõuna-Euroopas ja USAs evivad kuidagi vägagi levivat ja nakatavat  iseloomu, mis on tublisti kaasa aidanud üldisemale veendumusele, et maailma asjades näikse ülemäära palju asju valesti olema. Eesti realiseerunud püüdlused Lääne liitudega liitumisel on selgesti fikseerinud meie valikud, suhtlusringi ja lootused, mis ühelt poolt loovad välispoliitilist selgust, kuid teiselt poolt konfliktialdist polariseerumist. 

Kurtmine  Eesti riiki ümbritsev keskkonna keerukuse kohta on esitatud lugudes sagedane, kuid siiski ei saa seda pidada väga problemaatiliseks, pigem on riigid praegusel ajal omavahelistes suhetes seadnud siiski end võistluse, aga mitte võitluse lainele. Raske on kunagi loota olukorda, kus riikide käitumine üksteise suhtes on sedavõrd altruistlik, et teistele jagatakse niisama tasuta ja heal meelel oma ressursse, et teeme kõik, et saaksite meist paremaks ja tugevamaks. Küllap sotsiaalne egoism on vähemasti sama visa nähtus kui personaalne või isegi veel vastupidavam. Seega tuleks pidevalt mõelda ikka enda suutlikkusele erinevates oludes ja püüda teha parim võimalik sooritus kõigis neis. Ajalugu näitab, et väliste olude ebasoodsus võib küll kaastunnet esile kutsuda, kuid mõistmist ja heastamist paraku õige harva. Eks Balti riikide ja Ida-Euroopa viimaste aastate arengut on mõjutanud Lääne soov heastada pisutki kunagist maadejagamist Staliniga, kuid antud juhul on tegemist pigem erandi kui reegliga ning ega 'oma särk on kõige ligemal' poliitika ei ole kellelgi kuskile kadunud.  

Niisiis peab riik olema ikka päris korraliku kohanemisvaruga, et kaasaja kohalikul ja globaalsel sotsiaalsel maastikul toime tulla ja mis veel olulisem, areneda ja tsivilisatsioonile ka omalt poolt midagi väärtuslikku pakkuda. Esitatud lugudes on meie valupunktid (demograafilised raskused, ebaühtlane regionaalareng ja elukvaliteet, inimeste lahkumine, konarlik lõimumine, ülemäära ühte suunda painutatud ideoloogilis-poliitiline ühiskonna juhtimine, ebakindlus meie väärtuste ja identiteedi määratlemisel) selgelt esitatud ning nendega toimetulek määrab suuresti meie ühiskonna tugevuse. Seda tugevusvaru ei pruugi kuigi selgelt tunda ollagi, kui välised olud on sõbralikumad, seevastu võitlustest täidetud ruumi sattudes määrab meie käekäigu suuresti just meie ühiskonna monotliitsus nii ainelises kui vaimses vallas. Hea on tõdeda, et lisaks õnnele, mis meid viimastel aastakümnetel on üldiselt saatnud, oleme siiski ka hakanud väärtustama seda suurt võimalust ise oma asju ajada, hoolimata õige probleemsest poliitilisest asukohast ning vastavalt sellele ka vägagi sihipäraselt toimima. Samuti on heameel, et kooskõla rahva ja tema riigi vahel on viimastel aastatel järjest paranenud, mis annab meile nii võimalusi kui lootust end parimal võimalikul viisil teostada.  

Raha väe testimine

Selle nädala rahvusvahelise asjaajmise põhimure on võlakriis, mis on järsku varjust välja karanud USAs, Itaalias ja Hispaanias, mis kõik ju väga suurte sotsiaalsete konstruktide nimetajad ning koondamas enda alla suurt hulka inimesi ja suuri rahvaid. Peaks olema ju päris mõistlik arvata, et suur võlg ei teki iseenesest ja kogemata (raske ette kujutada riiki, kus raha üldse ei loeta), millest tuleneb ju kohe, et võlakriisid on mingi soovitud poliitika kas soovimatu või ehk kellegile isegi soovitud tulemus.

Toimuv omakorda on lisaks igapäevasele elu reeglistamisele korraldanud ka rahale kui sotsiaalsele hapnikule ühe korralikuma olemasolu testi: Kui halb peab olema sotsiaalse koosluse rahaline seis, et et seda hakatakse pidama tegelikkuse mitteadekvaatseks kajastajaks? Juba praegu on paista, et raha reguleeriv eranditus mõjub raudselt ja oma idee kohaselt Itaaliale ja küllap ka Euroopale tervikuna, kuid riikide sotsiaalkrossi esimesel lidujal USAl on võimalik valida nii krossijooksu trassi kulgu, distantsi pikkust kui veenda teisi jooksjaid endale ses kihutamises järgnema. Osa majandusmehi ja poliitukuid kõikides maades (meil näiteks Andres Arrak) on vägagi pragmaatilised ja nõus erinevate standardite olemasolu ja toimimisega, peaasi et kaost ei sünniks (ja raha kui niisugune ei saaks põhjalikku laksu oma kõikehõlmavale sotsiaalsele rollile). Samas lahjendab see paratamatult raha erandituse väge ning tekitab olukorra, kus raha toimet hakatakse võtma senisest järjest vähem vältimatu paratamatusena, vaid ikka jõuliste ja kavalate kokkuleppena, mis jagab raha kasutajad paramatult Antsudeks ja Jürkadeks.  

Oleme näinud, et üks mees, perekond, ettevõte või väiksemat sorti riik lastakse teiste poolt vabalt rahapuudusega kaosesse kõngeda, ilma et nende füüsilisel elujõul mingit suurt viga küljes oleks. Varasemal ajal oli ka sõda üks lubatud meetod raha väe korda sättimiseks, kuid paljud rahvad ja ka ühiskonnad ei soovi küll enam selle argumendiga (st oma valikute igasuguse õigustamise poliitikaga) ükstest tapma ja allutama minna. Sõja asemel loodetakse nüüd börsi võimekusele ja kõige osavamate kapitalistidest isikute tarkadele rahaliigutamistele suuremate sotsiaalsete koosluste viltuvajunud majandusi selle liikmete majanduskäitumise survestamisega korda sättida. Ja see ei olekski ehk üldse nii halb väljavaade, kuid sellega muidugi taas valikuline ei olda (mõnele andestatakse millegi kostnasse kirjutamisega, teiselt võetakse mitut masti intressidega nii, et esimesed või kolmandatki saavad sellest koorimisest rikkaks). Jah, mida tähendab tegelikult vana riigi pankrott, mida keegi ei soovi maailmast ära kaotada? Mõne jaoks ikkagi seda, et halstus võiks ilmas ikka olemas olla ning raha väes ollakse valesti kokku lepitud või vähemasti on seda kokkulepet valesti tõlgendatud.

Mida Eestil selles segaduses ette võtta? Küllap uskuda edasi raha kõikehõlmavasse väesse ja mitte eriti bluffida, isegi kui see võiks väga ahvatlevana tunduda. Ajaloost paistab kuidagi nii, et Eesti on suures blufis vilets olnud, kuid väike ja keskmine sudimine on teinekord pärsi hästi välja kukkunud, kui suured vennad ümber ei ole meie suhtes üksmeelel olnud. Küllap ei ole praegu üldse sobiv hetk taas inflatsiooni teel ennast lasta suuremate ja rikkamatena paista, kui me tegelikult oleme. Samuti tuleb konsolideerida ühiskonda ja riiki, et keerulisemas olukorras ei saa meile saatuslikuks miski rahast ja majandusest hoopis eemal olev lõhestumine.