kolmapäev, 26. detsember 2007

Geenid, Toomas Paul ja kümme käsku

Selle jõuluaja kirjatöödest väärib kindlasti suuremat tähelepanu Toomas Pauli arvamuslugu 10 käsust Eesti Päevalehes. Ajalehe järgi peaks loo sisuks olema vastus küsimusele "Milline on dekaloogi tähendus tänapäeval?". Küsimus on justkui lihtne ja selge, kuid autori vastus sellele imelikul kombel segane, põiklev ja kõik kokku küll õige küsitav flirt radikaalse geeniontoloogiaga. Lugu ise on õige eklektiline, kus kokku pandud mitmeid erinevaid asju ja nii võiski juhtuda, et küsimus ise või õigemini vastus sellele kippus tasapisi tahaplaanile jääma. Ei ole muidugi ka päris välistatud, et loo küsimus pärineb ajalehe enda tarkusest ja autor ei püüdnudki oma lugu konkreetse küsimusele vastusena kirjutada, vaid hoopis ühe vaba mõlgutusena geeniteadmise ja eetika vahekordadest. Toomas Paul on teoloogina olnud aastakümneid aktiivne ja huvitav kirjamees, kelle tööde üheks pidevaks missiooniks on olnud ristiusu ja muutuva sotsiaalse tegelikkuse, sh teaduse võidukäigu, lepitamine ja sellest omakorda ühe sobiva kompromissi otsimine. Ta näikse viimasel ajal selgesti olema omaks võtnud, et pühade tekstide metafüüsika jääb alla teaduse metafüüsikale ning sellega tuleb ka usuringkondadel harjuda. Paljude arvates on ristiusu ning teistegi suuremate ja väiksemate religioonide jätkuvaks ja metafüüsikast sõltumatuks teeneks terviklikuma väärtussüsteemi ja selle tuleneva elufilosoofia pakkumine. Seekordne Toomas Pauli lugu kipub ka sellel seisukohal pinda alt ära tõmbama, sest kümme käsku ei paista talle paraku midagi palju suuremat tähendama kui üks inimese kui bioloogilise masinavärgi kohastumuslik manööver. Ei ole mingit põhjust ega vajadust võtta dekaloogi mingi absoluudina, see tekkis ja sai tähtsaks kord ja nüüdseks hakkab sellises vormis selgesti oma tähendust kaotama. Toomas Paul näikse selles kirjutises toetavat eetikas funktsionalismi, mille kohaselt ei ole väärtusi mõtet otsida ei tea kust kõrgelt või kaugelt, vaid hoopis sellest, kuidas need käitumist suunavate juhtimispõhimõtetena aitavad inimkoosluste püsivamat eksistentsi edendada. Mulle sobib see põhimõte samuti, nii et ses mõttes võiks looga rahul olla, kuid samas realiseerub see käsitlus segasevõitu mitmeti tõlgendatava tekstina.

Kui vaadata loo kompositsiooni, siis näeme, et religiooni kontekstis kõige kõvemad sõnad kirja pandud loo esimesse ja viimasesse lõiku. Kõigepealt põrutab autor, et "moraali ja eetika põhjendamiseks ei ole vaja religiooni" ning siis päris lõpus, et "Temast (st kristlusest -- AS) ei saanud moraali pitskruvi. Ja nüüd ei kõlba ta ka muuks." Loe neid lauseid, kuidas tahad , kuid tulemuseks on ikka see, et teoloog on 2-3 lausega kristluse diskvalifitseerinud ning kõik ülejäänu artiklis paistab mingi veidra ripatsina nende kahe selge seisukoha vahel. Pean ise end ateistiks, kuid sedavõrd võimast avaldust ristiusu kohta ei söandaks küll kuidagi teha. Ristiusk on jätkuvalt väga mõjukas miljonitele inimestele ja kuigi ta ei ole enam ilmavaade igaks võimalikuks olukorraks, põhjendavad paljud kristlased ning nende mõttekaaslased oma moraali ikka religiooniga. Õige arusaamatuks jääb, milleks veel see pikk tiraad geneetikast ja inimese ühiskondlikkusest? Kas selle tõestamiseks, et usk ja eetika on geneetikasse puutuvad nähtused? Tekstist ei ole küll seda võimalik selgelt välja lugeda. Märksa selgemini ja järjekindlalt üritab eetika ja bioloogia vahekordi fikseerida näiteks sotsiobioloogia vaate looja Edward O. Wilson artiklis "The biological basis of morality" , mis vääriks tegelikult üht omaette analüüsi ja positsioneerimist. Tõepoolest võikski loo alguse ja lõpuga meie oma kommentaaris piirduda, kuid vaadelgem siiski pisut lähemalt ka eetika ja käskude poolt ennast.

Märkimisväärne on see, et Paul võtab vaatlemisele-kommenteerimisele kümnest käsust vaid neli ning ülejäänutega seega polegi vist midagi suuremat õiendada. Kas tähendab see loo küsimuse kontekstis, et kuus ülejäänud käsku on tänaseks ajalooks saanud? Kui see peaks nii mõeldud olema, siis ei ole küll erilist põhjust selle väitega nõustuda. Hästi on ju teada, et kaks või kolm esimest räägivad Jumala vastuvaidlematust autorideedist. Samas on need punktid kaasajalgi sotsiaalse funktsionalismi kontekstis vägagi mõjukad. "Ära puskle ühiskonnaga ülemäära!", sest oled tema saadus ja vahend. Vanemaid, naist ja omandit puudutavad punktid töötavad ühemõtteliselt samuti teatud sotsiaalset organisatsiooni toetaval viisil. Neljast mainitud käsust ei ole ühte (hingamispäeva pühistsemine) ei kristlased isegi kunagi kuigi tõsiselt võtnud, mis justkui meenutaks omal moel kristluse võimuperioodi, kus alluda tuli usule igasuguse valikuta. Kümnel käsul lastakse kaasajal paista õige must-valgel moel, et kui kristlased isegi enam käskudele ei allu, siis ei ole neid üldse ega kellelegi enam tarvis. Mu meelest on 10 käsu funktsionaalsus nii ühiskondades kui nende liikmete käitumises jätkuvalt täitsa olemas ning nende ajalukku saatmine on veel õige enneaegne. Eks neid kohandatakse muutuvate oludega, mõni võib neist areenilt kadudagi või teine ümber sõnastatud saada, kuid pehmema normatiivsuseta ühiskonnad ja inimesed toime veel ei tule. Eks see võib ju paha tuju tekitada, kui need käsud ei suuda maailmakorda kehtestada, aga lohutuseks on vast seegi, et paljud meist peavad neid käskusid mõistlikeks, piisavalt tõhusaks ja järgimist väärivaiks.

teisipäev, 18. detsember 2007

Allar Jõks -- õigLuskantsler

Tuuli Koch on tänases Postimehes üksjagu asja olemust tabanud, kui ristis õiguskantsler Allar Jõksi õigluskantsleriks. See kõlab küll väga auväärselt ja rahvale sobivalt, kuid saab paraku praegusele õiguskantslerile ka saatuslikuks, sest tema kukutajad heidavad talle just seda ja ebapiisavat juuraga (põhiseadusega) tegelemist ette ning et nende käes on võim ja vägi, siis loomulikult ei lase nad õigusriigi edasise õitsengu ja julgeoleku nimel sellisel vesivõsul kuigi suureks kasvada. Eks kogu looga kaasas käiv retoorika iseloomusta väga hästi meie poliitmängijate stiili riigimängus. Ja stiil on lühidalt selline hillitsetult viisakas, et meil on siin üks päris tubli mees, aga ta ei sobi meile enam. On ses midagi enneolematut? Muidugi mitte, sest aeg moraaliriigiks on ikkagi veel õige ebaküps ja õigusriigiga vaja veel hullusti rassida.

esmaspäev, 17. detsember 2007

Kool näikse 4 aastaga veel põrgumaks keeranud

Kindlasti oli läinud nädala sisemaiseks peauudiseks ühe põhjalikuma kooliuuringu tulemused, mille kohaselt on kool õppivale noorsoole kõige vägivaldsem paik nende elus. Olukorra tõsidust on mõistnud ka riigi juhtivad päevalehed: Postimees teatab, et peamisteks TERRORILIIKIDEKS (ASi suured tähed) koolis on narrimine ja asjade lõhkumine ning EPL loost tuleb välja, et haridusministeerium on toimuvast täiesti teadlik ja küll uued õppekavad teevad asja palju paremaks.

Endalegi üllatuslikult avastasin, et 4 aastat tagasi juba sai tähendatud, et poliitikud ja mitut masti teised haridusvedajad seadsid suurejoonelisi, kuid samas juba tookord kahtlasevõitu loosungeid koolivägivalla ohjeldamise kohta. Minu hüpotees oli tookord, et selektiivne vägivalla ohjeldamise võimalikkus koolis ühes massiivse ebavõrdsuse kultusega kõikjal mujal välistavad üksteise samaaegset võimalikkuse. Kuigi mingit erilist dünaamikat koolivägivalla hindamisel ei ole kuigi põhjalikult hinnatud, näikse, et olukord on isegi hullemaks keeranud, isäranis kogu värske poleemika aluseks oleva uuringu taustal. Muidugi ei saa vaid ajalehe jutust ei uuringust ega koolis toimuvast selget pilti, sest ühte patta olid pandud igasugused subjektiivsed vägivallakogemised ilmselt alates pisikest verbaalsest torkest kuni raske kehavigastuse tekitamiseni. Lehemeeste poolt pakutud ja ilmselt uuringust saadud seletus koolivägivallale on erinevat sorti ülekoormus koolis ning sellest tulevatki agressiivsus ja suutmatus end kontrollida. Kui nii, siis peaks lahendus ju väga lihtne olema, vaja vaid koormust vähendada. See oleks ju kõigile kasulik, sest säästab lisaks õpilastele ka õpetajaid ja nende defitsiiti, vanemaid, riigi ja valla rahalist seisu jne. Nii või teisiti, koolieas veedab õpilane enamuse oma teadvusel oldud ajast koolis ja seetõttu on selle aja sisustamine väga oluline õpilaste elus. Küsimus ei ole vaid ettevalmistuses ühiskonnas elamises, vaid inimese eksistentsis ja elule mõtte andmises täitsa üldises mõttes. Kindlasti ei peaks koolis toimuva kajastamist võrdsustama selliste valdkondadega, kus kõmu, faktidega manipuleerimine ja mistahes hinnaga tähelepanu nõudmine luuvad mängureeglite hulka. Kui seda hakatakse üheks mänguks pidama, siis kindlasti mänguna paljud seda ka võtavad. Üllatav on siiski, et kooli tajutakse ja esitletakse vägivalla ja halva elu pesa ja allikana. Tahtmata vähimalgi määral kahtluse alla panna ülekohtu juhtumeid koolis, jääb mulle siiski pigem tunne, et täiskasvanud on ühiskonna hädades (taas)avastanud kooli näol ühe "uue" patuse ega soovi tunnistada ausalt enda rolli vägivalla sotsiaalses vohamises. Saame näha, kas kõike teadev haridusministeerium tahab ja suudab oma korralduslike meetmetega koolis midagi ära teha?

pühapäev, 9. detsember 2007

Lotman M, Herkel, Kallas T ja Kovaljov S PM ak-s

Postimehe selle nädala vaimulisa ak üritab oma lugudega lugejat tublisti aidata, et mõista, miks maailm kipub hoolimata kasvavast mõistusest, teadmisest, rikkusest ja kogemusest ikkagi viltu kiskuma. Lotman võtab veelkord käsile juba pisut jahtunud Soome koolilaskmise, kus ülim kurjus puges ühe noore inimese hinge ja tegudesse. Herkel ja Kovaljov muretsevad üks kaudsemalt või teine otsesemalt ikkagi selle üle, kuidas Venemaa kujunenud olukorras demokraatiale ja demokraatidele ära teeb. Teet Kallas ahastab, et kirjanike ei ole Eesti ühiskonnale enam tarvis.

Lotman võtab koolilaskmise taustad nii vormilt kui sisult väga mastaapselt käsile, kus üks hull tegu paigutatakse nii poliitilist ajaloo, ühiskonna toimimise, meedia võimu, eksistentsialismi kontekstidesse, mille mõjul inimesed muutuvad õige pisikesteks sotsiaalsete organismide eksistentsimängudes. Teksti väljavalitud ideed kindlasti väärivad seda valikut, kuid ühelgi juhul ei ole tegemist ainuvõimaliku vaimse galeriiga ning mõnel teisel kirjamehel oleks valik kindlasti hoopis teistsugune. Lõpuks jõuab ta mõneti ootamatult sedavõrd võimsa eeltöö järel välja õige lihtsa lahenduseni, et inimesed jagunevad elu ja surma partei liikmeteks ning surmapartei liikme tähtsaks või isegi peamiseks tunnuseks on tema surmatung. Soome mehe surmatung oli väljakannatamatult suur, paljude eesti netikommentaatorite ja paljudel teatud eluvaldkondade esindajatel (teisi kogemata tapvad enesetapukihutajad, abordipropageerijad, ennast surnuks joojad ja süstijad, kasiinosõltlased teiste hulgas) märkimisväärne. Lisaks ühiskondadevahelisele võitlusele toimub siis seega elu ja surma vahel võitlus ka iga ühiskonna sees. Seega siis pakutakse lihtsat mudelit: kui elupartei kaotab toetajaid, siis lähevad need surmaparteisse ning ühiskonna elujõud loomulikult kahaneb selle võrra. Pean tunnistama, et mulle selline elu-surma summarsest kontstantsusest tuletatav elujõu staatika kuigi hästi ei istu ning teeksin selles küsimuses panuse pigem kognitiivsele defitsiidile, mis ei realiseeru eesmärgistatud surmaparteina, vaid hoopis triviaalse mõistuse ja orientatsiooni ägeda puudulikkusena, kui patoloogia üldmõisteid seisundi kirjeldamiseks kasutada.

Andres Herkel võtab oma loos moodsa maailma põhivastuoluks huvide ja väärtuste erinevust riikide poliitikas ja eksistentsis. Erinevalt mitmetest teistest lehtedes arvajaist, ei ürita tema enam kuigivõrd Venemaa ja Hiinat teistmoodi elama panna, vaid soovib, et Lääs tervikuna mõtleks ühtmoodi demokraatlikult ja paneks oma solidaarsusega pahasid (kogu ülejäänud ilma) teistmoodi elama. Eks esimene asi on ikka see, et riigid ja rahvad on sotsiaalsed kooslused, kellele kallis kõigepealt eksistents ning sealt edasi juba areng ja edenemine. Vaevalt küll lõpetaks mõni riik vabal tahtel seetõttu oma eksistentsi, et ei ole või ei suuda olla demokraatlik. Seega see vastuolu peegeldab pigem riigi ontoloogilist seisundit ses mõttes, et huvide liigsel domineerimisel tajub sotsiaalne kooslus defitsiiti, mida nad leiavad olema võimaliku kellegi või millegi arvelt kõrvaldada. Eks hr. Herkel manööverdab oma loo lõpus päris osavalt, et humanism on kõige kindlam rikkuse ja progressi saamise vahend ning varasemast kirjatööst tuleks muidugi sellele kohe lisada, et lääne moodi demokraatia on kõige humanistlikum kõigist võimalikest kordadest. Futuristid, ökologistid, muud ettevaatlikumad inimesed on juba aastakümneid korranud, et läänemoodi demokraatiaks ja õiglaseks ühiskonna korraks ei ole ei planeedil ega inimkonnalgi piisavalt ressurssigi. Defitsiidi tingimustes muutub kogu elav rahutuks ja üritab väljapääsu olukorrast leida. Inimene ei ole selles mõttes küll palju teistmoodi kui muu elav. Bioloogiline homöostaas on igale inimesele eluliselt vajalik eksistentsi eeltingimus ning selle häirumine keerab inimesed personaalselt väga leidlikuks ning kõrged sotsiaalsed ideaalid võivad käitumise juhtimisel õige tahaplaanile jääda. Riikide ja rahvaste vaheline energialahing läheb sellest hetkest märksa ägedamaks, kui püsivalt külm või kuum tuba nende koosluste liikmete kehatemperatuuri etteantud piiridest välja viib või pideva ainete vahetamise võimalused märkimisväärselt halvenevad. Demokraadid ja humanistid loodavad nii väga, et hr Darwini avastatud olelusvõitlus ei pääseks bioloogilisel moel inimeste käitumist tugevasti juhtima, samas sotsiaalne darvinism karmi sotsiaalse konkurentsi moodi kuulub Lääne ühiskonna vundamenti. Spordis ei räägi keegi, et sportlane ei peaks soorituse ajal pingutama ja hüpoksiat ei peaks ta organism mitte tundma. Niisama on ühiskondade ja rahvastega, sh Venemaa, Hiina ja teiste heade ja pahadega, et ebasoodsate oludega tuleb püüda kohaneda ning teinekord päris karmide meetmete abil. Seetõttu ei ole küll väga suur ime, et mõned ühiskonnad ei hooli ülemäära humanismist ning üritavad seda eirates inimliigi seiseheitluses endale võimalikult häid positsioone sisse võtta. Pigem näikse tegelikkusele paremini vastavat kupja kombel demokraatia nõudmise asemel pigem ühiskondi humanismile innustada ja mitte neid ebaõnnestumiste korral samamoodi toore jõuga likvideerima asuma. Iraagi lugu on igal juhul õpetlik ning demokraatia sõjakäigu lõplikud kulud saavad juba praeguse seisuga õige rängad olema. Samas on paistab paradoksaalne olevat, et mõned suured rahvad ei soovi humanismi ja demokraatiat, eriti veel olukorras, kus seda nii paljude arvates inimesele parimaks võimalikuks olukorraks peetakse. Paradoks muidugi kaob, kui leppida tõdemusega, et heaolu, humanism ja demokraatia on väga ressursimahukad sotsiaalsed ettevõtmised ning paljudel ühiskondadel ei ole seda lihtsalt piisavas koguses. Õnnemaal olevad riigid ja rahvad võiks ju üldisema õnne ja varasema ülekohtu kõrvaldamise nimel osa vajaminevast ressursist soodsamatel tingimustel laenuks anda nendele, kes alles teel õnnemaale.
Kokkuvõttes kipub hr Herkel oma looga pigem teatud ideoloogiatööd tegema kui reaalsele olukorrale mitmekülgselt otsa vaatama. Aga ses mõttes on tal kindlasti õigus, et demokraatial ja humanismil tuleb paraku veel jätkuvalt tõestada oma headust suures eluvõitluses.

Vene inimõiguslane Sergei Kovaljov küsib kahetsusega, miks Putin võidab? Ja jätkab selle kirjeldamisega, kuidas kõigi silme demokraatia kokku variseb. Ta üritab küll veel õhata, aga mitte enam väga suure innuga. Aga mu meelest jätab otse välja ütlemata olukorra põhisisu, milleks ei ole muidugi demokraatia edendamine, vaid Venemaa-nimelise sotsiaalse süsteemi forsseeerimine ja selle nimel vägagi rammusast olukorrast (soodne loodusressurside olukord ja ega maailmakord ses suhtes laita pole) maksimaalse väljapigistramine. Vastupidiselt Kovaljovi ja Herkeli lootustele ei põhine see forsseerimine mitte demokraatia nimel kandval ühiskondlikul toimimisel, vaid märksa sirgjoonelisemal hierarhilisel ühiskondliku elu korraldusel, mis Vene aladel ja inimestel on ajast aega võimalikult suurest üksikisiku vabadusest tõhusam olnud. Ja kuna ei ole veel käes küps hetk demokraatiaks, siis ongi kergem ja kindlam minna äraproovitud radu mööda.

Teet Kallas võtab taaskord üles kogu isesieusvuse aja päevakorral olnud mure, et (romaani)kirjanik ja tema töö ei ole ühiskonna poolt hinnatud (makstud) ja tulemuseks on kõigepealt eesti romaani allkäik, seejärel kogu kirjanduse allkäik, siis ka keele allakäik ja lõpuks kogu eesti asja allkäik hääbumiseni välja. Sellise olukorra loojad turupooldajad laiuatavad käsi, et kui turul ei müü, siis ei ole sotsiaalseks eksistentsiks suuremat vajadust. Kallasel on õigus, et romaani kirjutamine on rakse töö ja ühiskond ei saa aru enam selle töö vajalikkusest. Demokraatia on statistiline enamuse diktatuur, mistõttu suured erisused ja erandid ei ole seal väga soovitavad. Kui Eesti on sellise demokraatiaga maa, kus erandeid sallitakse ja üritatakse järjest kehtestada, siis romaanil ja kirjanikul võiks ju lootust ollagi. Romaanierandi vastu kipub objektiivselt töötama asjaolu, et romaani lugemine nõuab ühelt poolt kestvamat pingutust, kuid ühiskond kipub üha enam pakkuma ka vaimseid poolfabrikaate ja valmisroogi ning teiselt poolt on praktiliselt igal ühel võimalik oma lugusid kirjutada ja avaldada. Niisiis ei kipu romaan olema enam see kõige olulisem formaat inimese vaimu täitmise tarvis ja seetõttu tõepoolest enam ja enamuse vähemuse ja friikide mängumaa. Praegu arusaama kohaselt panustab romaan ülemäära puhtale vaimsele ettekujutusele ning praegusel meelte otsese agressiivse stimuleerimise ajastul (vaadake kasvõi liikuvaid-käituvaid inimvälimusega audiosüsteeme ja teisi pideva kestva naudiingu otsijaid) on sellise tagasihoidlikkusega raske kui mitte võimatu midagi korda saata. Romaanil saavad edaspidigi olema rasked ajad, mida hiljuti külvati, seda praegu juba lõigatakse. Kohanemisvõimelisemad tekstisepad otsivad raha lõhna järgi uusi formaate omoa ande realiseerimiseks, konservatiivide osaks jääb kurva saatuse ja suurepärase mineviku järele õhkamine.

ülbevõitu Eco

Päevaleht pakub just praegu lugeda NYTst tõlgitud intervjuud kuulsa Umberto Ecoga, kes valutab oma vastustes südant demokraatia kehva käekäigu pärast, kuid on ise oma Itaalia novaatorluse (suureskaalaliste sotsiaalsete jamade loomisel) ülistamise, selgeltnägemise ja inimeste lahterdamisega avalikult mittedemokraatlik. Eks seda tule ikka ette, et mõnede arvates on demokraatiaga tegemist siis, kui ollakse nõus pigem isiku(te)ga ja mitte sedavõrd ideedega. Tema inimesekäsitluse stiilinäiteks on arvamus "Kui keegi kirjutab raamatu ning teda ei huvita selle tulevik ja püsimajäämine, siis on tegu lihtsalt imbetsilliga." Mu meelest on väljendatu sedavõrd kõnekas nii egoismi kui ülbe enesekindluse skaalal , et ei vajagi enam midagi täiendavat lisaks. Juba varasemast mäletan Eco sõnavõttu ja ähvardust, et interneti tsenseerimatus toob kaasa vaid hädasid ja probleeme. Hr. Ecole tuleb jätkuvalt jõudu soovida oma õpetlase missioonis, küllap teab ta isegi, et kõik õpetused ei saa tegelikkuseks, kuid inimvõimete kataloogis on neile kohad loomulikult olemas. Hea, et ta ütleb endas poliitiku missiooni puuduvat, sest muidu saaksime ilmselt tunnistada üht käremeelsetkeelset rahvajuhti. Päevalehele pakuks soovituseks hoolikamalt materjali lahterdamisele mõelda, sest see Eco intervjuu sobiks hästi kuskile kollasematele lehtedele, aga mitte kuigi tõsiseks soovituseks.

laupäev, 8. detsember 2007

pahasuse ontoloogiast

Väga järsku kargas eile pähe mõte, et paha tuju, negatiivsed emotsioonid, isegi agressiivsus tuleneb sellest, et organism on kaotanud (stabiilse või enesekindla) positsiooni talle paistvas eksistentisaalses olukorras ning organismil on tarvis seda olukorda muuta suurema kindluse suunas olemasolevate sidemete ja seoste ümbertegemise läbi. Et inimeste sotsiaalsed ümbrused muutuvad järjest keerulisemaks, siis on õige loomulik, et nad kipuvad toimuvaga ka järjest enam hätta jääma ja sellisel puhul soovitab organism ikka olukorda muuta lootuses seda sobivamaks teisendada. Kui nii, siis on päris mõistetav, miks järjest enam on näha pahuraid ja heitunud inimesi, kes keeravad agressiivseks lootuses toimunut tagasi keerata. Kui nii, siis on ju päris mõistetav, miks inimesed janunevad mõnu suunas iga hinnaga, mõõdetagu seda rahas, eksistentsi pikkuses või väärtuses. Kui nii, siis pole lootagi, et samamoodi jätkudes tulevikus midagi palju paremaks läheks. Jah, aitaks eluvaate ahendamine läbi spetsialiseerumise millelegi, saad milleski korralikult päris järje peale ning see veab sind mootorina läbi sotsiaalse tegelikkuse. Tagada saab sellist asjade käiku ikka vaid ühiskond ja mitte isik ise.

pühapäev, 25. november 2007

C. McPhersoni "Shining City/Kiirgav linn" Eesti Draamateatris 23. novembri õhtul

Polnudki varem Draamateatri viienda korruse väikses saalis käind või olnd, aga tõepoolest on tegemist päris tavapärase teatrisaali vähendatud koopiaga. Olemine, õhustik ja võimalused olid ruumis kõik päris mõnusad. Esireas istudes tajusin väga selgelt, kui soovite isegi füüsilis-meeleliselt, piiri tavareaalsuse (saali ja publiku) ning mängureaalsuse (lava) vahel, sest valgus oli täpselt sätitud lava esimese ääreni ning meie poole jäänud pimedus oligi kontrastijooneks nende kahe nii erineva maailma vahel. Kogu teatrimaja asjalikult vaikiv olek esimesest viienda korruseni välja aitas igati tolle mõnetunnise hetke tähtsusele kenasti kaasa.

Selle tüki peamine mõistatus minu jaoks oli tema pealkiri nii originaalina kui tõlkes (mis mu meelest küll päris samad ei olnud), sest suurt midagi (isegi mõni suurelt joonistatud valgustatud maja) ei meenutanud kogu etenduses ei seostunud paratamatult ei linna ega kiirgusega. Vabalt võinuks kõik juhtunu toimuda ka külas, talus või laevas. Ülejäänu klappis mu ettekujutusega heast etendusest päris kenasti. Lugu ise oli hea, kuid pisut salalik, sest et ega otsesõnu probleeme ja lahendusi just pähe ei määritud. Kui mõtlesime Eveliniga kohe pärast etendust toimunule, siis tema jaoks oli peamure see Johni toodud roheline laualamp laval, kui täna Heily'ga kodus, siis tema mure oli see punase naise ilmumine päris etenduse lõpus. Minu jaoks oli laualamp vaimse valgustamise sümboliseerimiseks ning punane naine hetkeks etenduse päris kõpus klaasi taga meenutamiseks, et teistele tasub ikka mõelda ning inimene ei ole veel kaugeltki läbinisti ratsionaalne olend.

Jah, millest siis oli see lugu? Pärast lühikest arupidamist või isegi kaalutlemist leidsin üsna veendunult, et isegi ootamatult on tükk eelkõige elu mõttest. Eetikud arvavad praegu päris sageli, et nende ala kunagine peaprobleem -- elu mõte? -- on taandnud üksikute tegude eetika ees, mille headust ja halbdust üritatakse nüüd õhinaga diagnoosida. Oh pagan, kui selgesti sain ma järsku aru, et elu mõtte valdkond vaba inimese diktaadi tingimustes tänapäeval jäetud eetikute poolt juba mõnda aega peamiselt vaid kirjanike ja kirjanduse tööpõlluks. Just seal püütakse läbi mängida neid pluralismist rohkem või vähem innustunud eneseteostusi ning lisaks kirjeldamisele ja konstrueerimisele neid ka ühel või teisel moel hinnata. Kirjanduse tugevus ja nõrkus on muidugi tema väljamõelduses (fiktsioonis, kui soovite), sest ühelt aitab see lugejal oma enda reaalsust sättida, kuid teisalt on ettekujutused ise õige toimetud ega saa kuidagi päriseks saada. Selles loos ei mängitud elusid algusest lõpuni, et siis neid kokkuvõtlikult hinnata, vaid kiirustavale ajastule kohaselt toodi lavale vaid olulisi kohti ja üritati vaatajat veenda nende kaudu, et kogu elul on ikka jätkuvalt veel mõte olemas. Lihtne ja tavapärane oleks see mõte taandada eesmärgi olemasolule, kuid siis oleks paraku eesmärgistamisele tüüpiliselt varjus sooritused ise kogu neid loova ja tagava kehalise ja vaimse mehhaanikaga. Käesoleva loo peategelasi (olematu karjääriga terapeut Ian ja edukas müügimees John) näidatakse just olukorras, kus nende enda konkreetsete elude mõte nii eesmärgi kui mehhaanika mõttes on hägustunud ning nad leiavad end ootamatult piinavas mõttetuses olevat. See paistab olevat justkui üks elusse uppumine, kus suhted kasvavad inimesel üle pea ega seni mõned väga olulised neist ei ole enam ihaldusväärsed, pigem vastupidi. Tüki üheks plussiks on kindlasti ka selle tema terapeutilisus, sest näidatakse, kuidas kahel peategelasel õnnestus oma kimbatusest ühisel teineteist toetaval jõul ka välja tulla. Tavapäraselt kujutatakse terapeutilist suhet ühepoolsena, kus raviv jõud liigub ravitsejalt ravitsetava poole. Selles loos saab ka terapeut enda elu terapeutilise anatoomia õppetunni, kui patsiendi monoloogides näeb ta õige selgesti oma praeguse elu teravamaid nurki ja võimalikke arenguid.
Küllap lootis autor ka vaatajatest seda, et nad samalaadsete probleemide olemasolul neil endil võtaksid tükki õppuse või ravina ega üritaks iga hinna eest elu rehavarre tugevust kindlaks teha. Kindlasti kuulub sellesse õppetundi või raviseanssi oma süü selgitamine. Elu on ses mõttes karm, et hoolimata praegusest elu piiramatu korrigeerimise illusioonist, tuleb autori arvates korrektsioonid ikka kinna maksta ning õige vastuvõetavaks hinnaks oleks oma süü tunnistamine ja seeläbi toimunu või toimuva viimine kollektiivsemasse sotsiaalsesse konteksti. Antud etenduses mulle isegi tundus, et süü oli just see ravim, mis viis mõlemad mehed oma eluga kindlamale alusele tagasi. Autor näikse isegi sisendavat, et süüd ei tohiks karta ega ignoreerida, vaid parimaks võimalikuks jätkamiseks rahulikult ja kindlama meelega seda tunnistada. Dostojevskit on selles mõttes etenduses omajagu tunda. Peatuksin siinkohal tüki enda prepareerimisega, aga pisut hämmastav on tõesti, et nii mõnigi arvustaja on olnud raskustes sellele mõtte leidmisega.

Mis puutub lavastusse ja konkreetselt laval toimunusse, siis tundus see igati kaanonite kohaselt tehtud olema. Ausalt öeldes ma ei teagi, millised need kaanonid täpselt on, kuid neid hästi mõjunud etendusi on ikka samamoodi varemgi tehtud. Osatäitmistega on ses mõttes asi lihtne, et kõrvalosalistele (Neasa Merle Palmistena ning Laurence Anti Reinthalina) oligi täitsa episoodiline roll jäetud, mistõttu tugevusi ja nõrkusi ei suudagi vist väga täpselt kirjeldama hakata. Neasa lavalkäik pidi näitama, et ka terapeudil on omad probleemid ning seda Iani ja Neasa dialoog hoolega tegi. Homoseksuaalist Laurence'i lavalkäiku ei oskagi kuidagi muidu seletada, et vaja oli väike komm ka valitsevatele oludele pakkuda, kuid etendusele sellisel kujul see küll midagi juurde ei andnud. Mõlemad peaosalised Ain Lutsep (patsient John) ja Margus Prangel (terapeut Ian) tegid mõlemad kumbki omal moel väga hea rolli. Lutsep kogenud lavakalana hiilgas sõnas, mida saatis teinekord ehe füsioloogiline reaktsioon (päris higi laubal) oma emotsioonidele. Margus Prangel hiilgas aga oma näoilmega, vaikimisega ja kehakeelega. Ta paistis kogu oma oleku ja suht napi jutuga väga usutav Iani osas. Tema suunurkade kaar oli just see, mis reetis kokkuvõtlikult tema olekut: algul oli see ikka alla, hea lahendusega lõpus aga täitsa rõõmsalt üles. Nii et etenduses oli piisavalt seda, mida vaadata ning mida mõtelda.

neljapäev, 15. november 2007

kuri vabadus

Näikse nõnda, et oleme oma pöörasel vabaduserallil jõudnud veidrasse punkti, kus mõnede üksikute vabadus teistele kurja teha on hakanud ülejäänusid juba päris kõvasti häirima. Üks võimalus oleks nende vabadust tagasi hoida, teine loomulikult võrdsuse nimel kõikide vabadusi pisut koomale tõmmata. Eks kindlasti ollakse rohkem esimese poolt, et nende vabadust piirata, kes ei oska ise õigel viisil vabad olla. Niisiis, vabadus, sa polegi nii vaba, kui sinust veel mõni aeg tagasi usuti ja loodeti!

kolmapäev, 14. november 2007

Akadeemilistest aktidest

Auväärt dekaan, auväärt buršid, lugupeetud kolleegid!

Kõigepealt tänan burše kutse ja võimaluse eest siin üles astuda ja teiega pisut mõtteid vahetada. Tunnistan ausalt, et olen päris üllatunud teie valikust, kuid nii või teisiti on see mulle suureks auks. Et oleme teie stuudiumi käigus tegelikult kohtunud kahel korral, nii 2. kursusel füsioloogias kui just nüüd eetika lainel, siis oleks justkui mitut võimalust jututeemat valida. Eks nii publik kui eetikaõppejõud ise näe alati kõne pidamisel ühe kindla peale minemise võimalusena üht moraalilugemise seanssi sellest, mis õige ja hea ning mis vale ja paha, arstide puhul eriti tööl, kuid teinekord ka ühiskonnas, kodus ja mitmel pool muljalgi. Ma sooviksin seda võimalust täna õhtul mitte enne oma jutu päris lõppu kasutada, sest olen alati pidanud tõhusamaks, et inimene ise jõuab oma veendumustele ning kaaskondsed aitavad sellele vaid kaasa ning ei ürita pelgalt oma sotsiaalse rolli ja mõjukusega hoogsalt teiste vaimseid kruvisid ja polte lõpuni kinni keerata.

Ma tahaksin pakkuda teile täna hoopiski paari keelemängu, mis tulevad sõnast akt või aktid. See teema saab minu jaoks alguse umbes siis kui teie just parasjagu olite ülikooli tulnud, st 5-6- aastat tagasi, kui tookordne õppeprodekaan teatas ootamatult ühel õppekomisjoni koosolekul, et tema jaoks on ülikooli elus vaid kaks tõelist akadeemilist akti ja need on loeng ja suuline eksam. Minu mäletamist mööda ütles ta seda just 6. kursuse lõpueksami arutelul, viidates loomulikult selle, et olemasolev arsti küpsuseksami vorm ei olegi ehk kõige sobivam viis võetud ülesande lahendamiseks. Sellest ajast peale käib see ütlus mul ikka aegajalt ja erinevat moodi peas ja keelel ning tänagi õhtul on just see mu mõtiskluse inspiratsioon ja lähtekoht. Lõpueksamit muidugi ringi tegema ei tahakski hakata, sest see oleks teie suhtes ebaaus ja suuline eksam siiski töömahukas, raskesti võrreldav ja formaliseeritav ning seega kaasaegsele pedagoogilis-tehnoloogilisele protsessile mitte kuigi sobiv.
Jah, aga akt on ikkagi üks väga huvitav ja mitmetähenduslik sõna, mis tähistab lisaks mistahes akadeemilisele või mitteakadeemilisele teole, ka juriidilist dokumenti, osa teatrietendusest või alasti keha kujutavat kunstiteost ja olgu järgnev pisike galerii aktidest, mis just siin ja praegu võiks tähendust omada.
Tahaksin kõigepealt teha ühe väga olulise täienduse prodekaani akadeemiliste aktide õige lühikesele reale rebaste peo näol, nii nagu seda viljeldakse meie teaduskonnas. Ma ei tea küll päris täpselt, mida te ise arvate praegu käimasolevast üritusest, kuid minu jaoks on tegemist just selle kohaga, kus enamasti ühe vaimuka komöödilise etenduse vormis leiab aset akadeemiline teatevahetuse akt viimase ja esimese kursuse vahel kogu teaduskonna pilkude all. Kuidagi ei saa seda rolli täita ei ava- ega lõpuaktused, sest need on nii ühemõtteliselt fokuseeritud ühele kindlale osale meie teaduskonnast. Nii et buršid, isegi ehk veider, aga teie nalju tuleb ikkagi tõsiselt võtta!

Kuid kas on meil põhjust kõnelda akadeemilisest või meditsiinilisest alastiolekust? Väga spetsiifilises mõttes on arstiteaduskond muidugi ses mõttes eriline, et anatoomia pakub siin ainest nii arstidele kui kunstnikele ja arsti juures käies tuleb teinekord ikka riided seljast võtta. Ma ei ole muidugi kõige õigem inimene selle hindamaks, kui palju on surnutes, laipades ja koolnutes ilu ja kui palju informatsiooni, kuid sellise olukorra ärakasutamine on ühiskondade poolt juba sajandeid hinnatud kasulikuks ja vajalikuks. Kuid märksa laiemalt näikse ka eksami esiisa ladinakeelne examen järelekatsumise, läbikatsumise ja järeleuurimise mõttes olema üks vaimse alastivõtmise katse, kus eksamineeritava vaimu või vähemasti osa sellest pakutakse ja seejärel võetakse hindamiseks. See vaim ei pea küll ilmtingimata alasti olema, kuid nii kõrgelt hinnatud siirus on kindlasti teatud mõttes vaimne alastiolek. Selle arvamuse kinnituseks on väga paslik meenutada vaid mu väga hea füsioloogist kolleegi Olaf Imeliku raamatu pealkirja „Tõde – kõige kaunim oled sa alasti”. Nii et ühtpidi on teie elukutseline elumuutus vaadeldav järjepidevusena, milles siirdute eksamineeritava rollist siirdumisena arstist eksamineerija rolli, kelle rutiinselt hakkavad avanema patsientide alasti ihud ja vaimud. Ainuke, mida tahan sel puhul öelda, et ärge hinnake neid olukordi vaid kasuliku informatsiooni kontekstis, vaid siiski ka laiemas isiklikus inimliku läbielamise võtmes.

Ja nüüd lõpetuseks, kallid buršid, tahan ma teile ehk isegi koolipapalikult veelkord meenutada, et satute väga varsti aktorite ehk tegutsejatena akadeemiliste aktidega piiratud maailmast märksa mitmekesisemasse aktide maailma, kus olete vahetpidamata tunnistajaks ja osalejaks tegudes, etendustes, dokumentides ja alasti kunstiteostes ja ma soovin teile ning muidugi ka kõigile teistele siin ruumis, et tehes akte ja olles aktid ei kaota te kunagi väärikust, ja kui see siiski mingite ootamatute asjaolude tõttu peaks sündima, siis sooviks teile ikkagi väärikust oma eksimuste tunnistamisel! Kõigile on sellel retkel saadaval võimalus luua oma personaalne aktide galerii ning samuti soovin teile kõigile, et see galerii oleks teile rõõmuks ja sisaldaks vaid väärtuslikke töid. Ja kõige lõpuks, et kättesadanud moraliseerimise võimalust mitte päriselt tuulde lasta, siis otse loomulikult peate te ka patsientidele mitte ainult lepingulist teenust kui üht peenekoelist vorsti pakkuma, vaid oma aktidega ka nende väärikust edendama. Kõike head teile kõigile!

Sõnavõtt arstiteaduse osakonna rebastepeol 13. novembril, 2007.

laupäev, 10. november 2007

Arstide liidu ettevõtmisel arsti-patsiendi suhtest

Just eile pidas Eesti Arstide Liit oma 3. eetikakonverentsi teemal "Arsti-patsiendi suhtest algab kõik". Teema on muidugi pretensioonikas ja võimaldaks mitu päeva konverentsi pidada, kuid juba traditsiooniliselt piirduti vaid poole päevaga. Aeg-ajalt on viimasel ajal räägitud, et arsti-patsiendi suhe ei ole meditsiinieetikas kuigi aktuaalne ning palju põletavamaid teemasid tuleks pigem arutada. Mulle on see teema küll alati hingelähedane olnud ning seetõttu klappis mulle ka seekord väga hästi. Üritus nii säetud, et alguses peeti kolm kõnet ja seejärel oli pooleteise tunni jooksul võimalik kõigil osavõtjail teemat edendada. Kõigepealt rääkis prof JA DeHowitz patsiendi autonoomiast HIVi testimise kontekstis NY osariigi näitel. Sõnum oli üldjoontes selline, et NY osariigis tuleb seaduse kohaselt HIV testimiseks võtta kirjalik informeeritud nõusolek, mis on muidugi rangeim võimalik autonoomia tase. Teiseks ei tohi analüüside andmeid kellelegi edastada, kui vaid seadusega ettenähtud juhtudel ja viisil. Sellest keelest üleastumine tooks kaasa kuni 5000$ trahvi või 1 aasta vanglas viibimist. Kolmandaks on HIVi omanikel kohustus teatada sellest oma seksuaalpartneritele või teistelegi, kellel nakatanuga teatud kokkupuutest võib nakkus sugeneda, kuid meedikud peavad siiski olema hoiakuga, et iga patsient on potentsiaalselt HIV positiivne. Neljandaks on HIV/AIDS kui surmatõbi muutunud üheks krooniliseks haiguseks, mis toob paratamatult kaasa erilise konfidentsiaalsuse asendumise kroonilise haiguse konfidentsiaalsusega.
Seejärel rääkis dr Vallo Volke A-P suhtest digiloo kontekstis, kuid siiski oli tema jutt pigem kriitiline reflektsioon digiloo kui rahvusliku meditsiinilise superandmebaasi vajadusest üldse ja A-P suhet plaanitud digiloo realiseerub jäi mulle meenutama meditsiinilise musta turu, st topeltstandarditega A-P suhte, ilmumine vähemasti psühhiaatrias ja veneroloogias. Kahtlused kogu ettevõtmise otstarbekuses olid ajendatud pigem puudulikust analüüsist ettevõtmise majandusliku ja meditsiinilise tasuvuse kohta. Samuti pooldas ta väga patsiendi autonoomia tugevdamist määrani, et väljajättelise soovi korral ei koguta midagi andmebaasi sellelt patsiendilt. Loomulikult pareeris seda positsioni prof Arvo Tikk, kes oli andmebaasiga olemasolevatel tingimustel vägagi päri. Temalt oli just mõned päevad tagasi ilmunud lugu Postimehes, kus jõuliselt toetati digiloo ja teiste e-tervise andmebaaside loomist.
Kolmandaks astus üles Eve Pilt patsientide esindusühingust ja rääkis, et patsient on üldiselt arsite ja nende pakutud teenustega rahul ning digilugu on ka üks vajalik asi. Minu jaoks oli ehk tema kõige olulisel sõnum, et patsiendid ei paista oma autonoomiat kuigi oluliseks faktoriks A-P suhtes pidama, peaasi, et head abi saaks. Nii et isikuautonoomial põhineva meditsiinieetika ja A-P suhte import ei ole veel sel maal, et need, kellele see eeskätt mõeldud, seda niimoodi ka mõistaksid. Mõnikord räägivad arstidki sedasama ning järeldavad, et mis selle autonoomia ja nõusolekuga nii palju jännata, kuid mu meelest ei ole see siiski sobiv viis asjale vaadata, sest mu meelest on kõigi huvides, kui inimesed hakkavad mõistma oma isiku tegelikke piire ning meditsiin ei peaks olema siin erandiks, vaid pigem teenäitajaks.
Pärastine arutelu keskenduski oodatult digiloo teemadele Volke-Tiku vastasseisu võtmes, mida võiks kokku võtta kahe rahvatarkuse ( 9 korda mõõda ja 1 kord lõika versus vettelastavat laeva ei maksa kohe põhja lasta). Päris toredaks sõnamänguks trehvas ka digitaliseerimine üheaegselt selle sõna klassikalises kardioloogia ja moodsas infotehnoloogia võtmes. Kohal olid ka sotsiaalministeeriumi, e-tervise ja tervishoiameti esindused, kes kõik digiloo tegemist igati ärgitasid. Samas küllalt oli väga kriitiline arstide liidu president nii ettevõtmise enda kui ka eriti selle senise serveerimise suhtes. Oma valdkonna patsientide erikohtlemist nõudsid nii dermatoveneroloogid kui psühhiaatrid ning jutuks oli mitmel korral ka kogu kogutava info vajalikkus ja võimalikkuski seda operatiivselt kasutada. Nii see üritus siis oli, rahvast oli kohal poolsada ehk ja ikka vähem kui läinud aastal, nii et ega eetikaarutelu ei kipu publikule eriliseks magnetiks olema. Mu meelest on nii VÕS 41. peaükiga realiseeritud A-P suhte lepingustamine ja infotehnoloogiaga digitaliseerimine väga suure mõjuga sotsiaalsed meetmed, mis A-P suhet üksjagu muudavad.

reede, 9. november 2007

Kool võib tappa: lasud ja surmad Tuusulas

Selle nädala sotsiaalseks suurhämmastuseks on kujunenud järjekordne koolitapmine, seekord meie vahetus läheduses Soomes, Tuusulas. Lasud pealkirjas lähevad muidugi ühe hullunud noorvaimu kontosse ja surmad nendele, kes pidid eluga maksma sotsiaalse keskkonna loomise ja pruukimise eest. Ühiskond on näidanud taas oma tegelikku palet viisil, mida ei saa enam pelgalt ettekujutuseks pidada. Kui vaadata vähemasti eesti poole reaktsioone toimuvale, siis nendes domineerib nõutus ning vaimne ahastus ja visklemine. Ühelt poolt otsitakse ollakse läbinisti personaalsed ning seletatakse toimunut vaid läbi laskja, teises äärmuses minnakse laiale sotsiaalsele rajale ja ohatakse prohvetlikult, millal on meie kord?
See, et elukool tapab, on triviaalne tõde ja isegi uudishimu ja naudingute allikas. Päriskoolis on seda ikka maksimaalseks läbikukkumiseks peetud.
Koolitapmine, see on tõepoolest sõna igatpidi tõlgendades väga võigas olukord, kus ideaalide ja tegelikkuse kohtumine toob kaasa mitte õppe-, vaid tegelikku surma. See on koolivägivalla (mis ei ole õppevägivald, vaid ikka päris) kangeim kraad ning aegajalt lahvatavad koolide vägivalla inkubaatorid sellele astmele, et surmateenus saab osaks neilegi, kes seda üldse küsinud ei ole. Miks siis läheb nõnda? Eks asun siis minagi oma seletustega tõenäosuslike ahastajate seltskonda ja teen panuse arusaamale, et moodsa sotsiaalne ümbruse illusoorseks pidamine on väga riskantne mäng, milles tuleb paratamatult arvestada, et teatud illusioonid saavad loodusliku maailma tööriistadega vääramatult hävitatud. Moodne ühiskondade vägivalla kultus läbi silmakirjaliku turvalisuse iha on just üks selline valdkond, kus silmakirjalikkust ei lasta kuigi kange kraadini arenenda. Vägivalla kultuse tagapõhi on muidugi ühes teises kultuses, mis vist lõppude lõpuks vististi elusolija püsivast indiviidi-kogukonna rollikonfliktist pärit ning mida hoitakse ka õige tõhusate bioloogiliste vahenditega. Nagu alati seda on tehtud, üritatakse ka praegu tuvastada või täpsustada üksikisiku ja isikute rühmade kooseksisteerimise võimalusi ning päris konkreetselt praegu üritatakse just üksikisiku vabaduste avardamise, samaaegse isiku fragmenteerimise ja sotsiaalse efektiivsuse tõstmise võimalikku ulatust testida. Mu meelest on kõige haavatavam lüli ses ahelas inimese fragmenteerimise kavatsus ning kahjuks jutuks olevas loo küsimustele tasuks vastusi just sealt otsida. Fragmenteeritust iseloomustab ka see, et inimeste iha, soov või arusaam iseenda või isiklikust mõttetusest ei piirdu isiku endaga, vaid otsib realiseerumist hoopis oma ümbrusest. Just selles punktis näikse eksistentsialistidel õigus olevat, kui nad inimeksistentsi üheks omapäraseks piinaks ja absurdiks pidasid. Asjad näikse tõesti olevat säetud nii, et väga paljusid (vististi enamikku, aga loodetavasti siiski mitte kõiki)üksikuid inimeksistentse iseloomustab on ego ja kollektiivsuse jääv summa ning isikuvabaduse (enda oluliseks pidamise) suurenemine saab tulla vaid teiste inimeste oluliseks pidamise arvelt. Tõepoolest, vabadus on magus ja mõnus, aga aegajalt ka paganama ohtlik. Paraku näikse käimasolev sotsiaalne eksperiment vääramatult jätkuvat, kuid erinevalt enamikust teistest eksperimentidest on katsealustel, st meil kõigil, peaaegu võimatu katsest niisama väljuda, sageli osutub see võimalikuks vaid väärikuse või isegi vaid elu hinnaga.

esmaspäev, 5. november 2007

fly, Indrek, fly...

Aastaid tagasi pidasin ülikoolis vajaliku venia legendi loengu homöostaasist, pärast mida sain noomida ühelt auväärt teaduskonna nõukogu liikmelt, et olen loenguks valinud sobimatu teema, sest sellisel teemal olevat sünnis kõnelda alles aulas peetaval ettekandel. Nüüd on filosoofiat alles studeeriv Indrek Reiland võtnud oma kolmes kirjutises võtnud luubi alla filosoofia kõige üldisemad küsimused, mida teinekord ei söandata isegi ülikooli aulas väga lõplikule vaatlemisele võtta. Eks muidugi nii ongi vist kõige ausam, kuid ka kõige keerukam, et kõigepealt võtad vaatlusele selle, millega üleüldse tahad tegeleda. Paraku on asjad tüüpiliselt nõnda, et tee alguses tead õige vähe sellest, mida tee üldse endast kujutab ning mõnikord võib isu tulla tõekspidamisi muuta.
Kõigepealt küsis ta läinud varasuvel Eesti filosoofia 3. aastakonverentsil, mis on filosoofia. Ja tema vastus oli ja loodetavasti jätkuvalt on:
"Filosoofia: …on intellektuaalne tegevus, mille eesmärgiks on anda üldine ning terviklik kirjeldus maailmast ning inimese kui tajuva, mõtleva, kõneleva ja tegutseva… olendi kohast selles, avastades/luues nii ilmnev kui ajastu intellektuaalne pilt (tänapäeval teaduslik pilt) inimesest ja maailmast ning neid omavahel sobitades." Kuigi ta tunnistab, et lähtub oma loos ja vastuses tähtsale küsimusele Sellarsist, kipub ta oma loos viimasele üht-teist-kolmandat lisama. Mulle endale istub filosoofia määratlemisel pigem küll puhas Sellarsi positsioon, et filosoofia eesmärgiks on inimese positsioneerimine maailma ning see ongi filosoofilises ettevõtmises kõige olulisem. Muud asjad, eriti püüd maailma lõplikult mõista, on vaid ajutiselt olnud filosoofidele arvestatavaks mängumaaks, kus ka teised neid väga tõsiselt võtavad. Teiseks sordib IR filosoofe 4 rühma ning see toimub eeskätt analüütilise filosoofia traditsioonide vaimus. Mulle istub hästi ilmselt oma eelmistest tegemistest tulenevalt filosoofia teraapiaks ja filosoofi terapeudiks pidamine. Kuigi jah, filosoofia ei ole siin mitte teaduslikuks, vaid pigem alternatiivmeditsiiniks ning peaks seeläbi sõltumata koolkonnast ja ilmakaartest kõikidele filosoofidele sobima. Eks sarnaselt alternatiivmeditsiiniga ole siingi mureks see, et teraapia on väga individuaalne ning mõnikord isegi sedavõrd, et vaid ravitseja ise seda hoomab. Et ülejäänud jaotustes mängib nii või teisiti suurt rolli teadus, siis on nendes jaotustes ikka üksjagu tunda filosoofia ja filosoofide ebakindlust noorema venna, st empiirilise teaduse, tegemiste ja kavatsuste suhtes. Ja kolmandaks räägib IR kahest erinevast pildist (ilmnevast ja teaduslikust), mida maailm inimestele pakub. See jutustus "fotograafiast" on vististi kõige küsitavam osa sellest loost. Kuigi praktiline arendus sellest toimimise valda on igati põnev ja tegelikult filosoofiline, st ju tegelikkuses küsimist selle järele, ilma milliste üldiste printsiipideta ei ole võimalik inimesena eksisteerida. Tähelepanuväärne on see, et vaimse piiratud võimet olukorda edasi anda väljendab selliste printsiipide paljusus.

Teiseks ilmub Akadeemia 2006. aasta viimases numbris tema ülevaade keskkonnaeetikast ja keskkonna mõistest. See lugu üritab siis keskkonnaasjanduses ja väärtuselises hindamises põhiasju paika panna. Eks loost enda löö välja aelle autori truudus filosoofilisele traditsioonile, sest praktilisemad või teoreetilisemad ökoloogid tahaks lisaks filosoofidele enestele kindlasti keskkonna üldise mõistmise ja looduse kesksuse teemadel autoriga rinda pista ja puselda. Töö lisaväärtuseks, mida pealkirjast ei paistagi, on arusaam baaseetikast ja selle rakendustest mitmel pool konkreetsetes inimkäitumise valdkondades. Baaseetika on tõesti väga baasiliseks ja vaid filosoofide pärusmaaks kuulutatud ning teistele, nt teiste valdkondade professionaalidele, on ruumi küll jaopärast jäetud. Eks see taas üks seanss mistahes valdkonna teoreetilise põhja ja selle rakenduste ühtseks tervikuks ühendamise viisi vallas. Ilmselt ehedaim näide oleks teoreetilise ja eksperimentaalse füüsika abielu. Üha enam paistab viimastel ikkagi seda, et teadused üritavad filosoofialt jõuga volitusi võtta ning (loodus)keskkonda puutuv ei ole siin mingiks erandiks. IR püüd hakata mingit suuremat teooriat tegema loomulike ja tehislike asjade eristamisest/mitteeristamisest peaks filosoofias paljuproovitud valdkond olema, sest ateistlikus ontoloogilises mõttes ei ole ju suuremat vahet, kes asja tegi, vaid pigem mida asi endast kujutab. Kindlasti on teretulnud ja vajalik ettevõtmine hea ülevaate andmine erinevatest vaadetest keskkonnale selle ontoloogilisest staatusest tulenenvalt. Geograafiline, fenomenoloogiline ja põhjuslik keskkonnast mõtlemise eristamine passib mullegi väga hästi ja neist omakorda vastastikuse põhjuslikkuse eelistamine samuti. Kindlasti on huvitav ka autori manööverdamine alus- ja rakendusfilosoofia mõistetega, eks filosoofia on sedavõrd ikkagi mõjujõudu kaotanud, et on sunnitud järjest enam lähtuma tegeliku sotsiaalse olukorra pragmatismist ja mitte respektist igavesese vaimse tõejanu järele. Ja keskkonnaeetika on mu meelest kõigepealt selle suundumise saadus ning alles seejärel ehk suurte ideede ja nendest tulenevate suurte otsuste pärusmaa.

Kolmandaks ilmutab ta just läinud oktoobrikuu Akadeemias loo metaeetika põhiküsimustest. Järjepidevust eelmisest loost ei ole muidugi raske leida, sest metaeetika ongi too baaseetika, mis määrab ja tuletab kõik ülejäänud eetikad. Ja sealt mis formuleerib IR metaeetika põhiküsimuse, mis on "küsimus selle kohta, kas moraali fenomneoloogia kaseb asjadel õigesti paista või mitte". Küsimus saab esitatud ning loomulikult tuleb selgeks teha, kuidas keegi tähtsale küsimusele vastab. Tulebki mõneti paradoksaalselt välja, et enamus eetika põhivoole peaks küsimusele jaatavalt vastama ja hulk olulisi persoone eetikas vastavad küsimusele eitavalt. IR räägib oma töös, et ehk ei oleks kõige parem metaeetikast vaadelda metafüüsika positsioonilt, kuid mu meelest läheb ta esitatud põhiküsimusega ühemõtteliselt samuti metafüüsika radadele. Metafüüsikas muidugi saab metaeetika põhiküsimusest üks metafüüsika oluline küsimus. Ma ise kipun samuti IR metaeetika põhiküsimusele eitavalt vastama ning küsimust ennast seeläbi mitte väga põhiliseks pidama, kuid autori analüüs ja erinevate autorite positsioonide tundmine ja rakendamine avaldab tõsiselt muljet. Nii et väärt töö on tehtud kõigi nende tarvis, kes vajavad teejuhti kaasaaegse ingiskeelse eetikatraditsiooni teoreetilistes alustes orientatsiooni leidmiseks
Lõpuks tahaks autorile soovida: "Jõudu, indu ja meelekindlust, Indrek, isegi selliseks puhuks, kui teeviitu tuleb vaimsel matkal ümber tõstma hakata!"

esmaspäev, 29. oktoober 2007

Kodumaise moraalituse uus verstapost

Postimees teatab, et läinud nädala lõpus sattus kallaletungi ohvriks kiirabi brigaad, kes oli parasjagu abistamas haiget. Raske on siin isegi mingitki mõistlikku kommentaari pakkuda, kuid vana ütlus, et pillimeest ei lööda, sai veelkordse oma kinnituse oma kehtetusest. Tõepoolest näikse nõnda olevat, et mõnede inimeste jaoks ei eksisteeri peale nende mina üldse mitte midagi ja neil lastaksegi oma ohtlikku käitumuslikku solipsismi viljeleda.

kolmapäev, 24. oktoober 2007

Aususe funktsioonid

Eilne Tartu Postimees teatab õige ootamatult, et Tartu ülikoolis ei tule õppejõud enam toime mahakirjutajate ning mahakirjutamise ohjeldamisega ning õigusteaduskond plaanib valvurite palkamist petturluse ohjeldamiseks. Ülikool on seega tunnistanud oma seinte vahel üht moraalset pankrotti (aususe pankrotti), millega ei ole võimalik oma seniste jõudude ega arusaamadega enam hakkama saada. Iseäranis hämmastaval kombel soovitakse taolisi meetmeid rakendada õigusteaduskonnas, mis teadupärast teeb tavalistest inimestest erinevate sotsiaalsete volitustega seadusetõlgendajaid ning sinna pääseb tõepoolest riigieksamite alusel vaid kõige parem osa meie koolilõpetajatest ja rahagi eest ei võeta sinna studeerima kaugeltki igaüht. Päris õpetlik on lugeda üliõpilaste esindaja arvamusi, kes leiab mitmeid õigustusi selliseks tegevuseks, kuid aususe puudumine paraku tal olukorda põhjendavate asjaolude hulka ei kuulu, pigem leiab ta, et mõned ained ühes mõnede õppejõududega lausa soodustavad mahakirjutamist. Olen olnud ikka selle arvamuse vastu, et Eestis on miski eetikakriis, kuid see teade võib küll siiani püsinud arvamust mõjutada. Kui meie ühiskonna järgmine eliit on alustanud valemängimisega, siis oht sellega piiramatult jätkata on kindlasti olemas, mis omakorda lõhub olemasolevat sotsiaalset reaalsust. Mispärast siis kohe nii karmid hoiatused?


Jah, mõni võib mõelda ja kõnelda, et ausus ei ole enam moes või hoopistükis tegus. "Mõttetu on olla aus, edukas tuleb olla!", deklareeriksid nad täna kooris. Eks selline mõtteviis sobi neile, kes peavad ausust veidruseks, mis teinekord on moes ja siis jälle moest läinud. Neile on ausus üks käepärane ja mitte vältimatu vahend oma eluõnne saavutamisel. Teistele võib ausus olla pelgalt tunne, mis neist omakorda mõnedele toob kaasa positiivse emotsionaalse värvinguga olemist, olgu selleks rahulolu või vaimustus enda ja endasuguste erilisusest. Ja mõnedele võib ausus olla valus kannatus või saatus, mida tuleb kanda kui risti oma eluteel. Need viimased võimalused toovad aususe kindlalt südametunnistuslikku eetikasse, mis moodsal ajal sugugi vähetähtis pole. Kolmandatele on ausus mõistuslik kaalutlus või pigem veendumus, et ausus on lähtepositsioon, mis võimaldab üleüldse inimnäolise sotsiaalse koosluse tekkimise. Kui seda poleks, siis alluks inimesed jätkuvalt loodusseadustele, kuid mitte enam väga hästi sotsiaalse reaalsuse eksisteerimise põhimõtetele. Paradoksaalsel viisil teeb ausus inimese vabaks ses mõttes, et pakub ühiskonda loovat juhtnööri valikute tegemisel. Paradoks seisneb selles, et esimesel pilgul ausus piirab, sunnib (sic!) vaimselt peale valikut, milles ollakse tegelikult veendunud ja see võib kokkuvõttes inimesele ebameeldivust ja kahjugi tuua, kuid samas genereerib see sund püsivust sotsiaalsesse reaalsusesse ja eksistentsi, kus üldse midagi osutub võimalikuks valida ja omal moel sobituda füüsikalise reaalsuse õige kasinalt vastuvaieldavasse ordnungisse. Aus hinnang ja selle järgi toimine toob selle omaja kõige väiksemate pika eksistentsiaalse perspektiivi vastuoludega sotsiaalsesse reaalsusesse, sest inimene mõistab ja suudab seda positsiooni kõige kindlamalt hoida ja edendada. Jah, muidugi mõni võib kurta, et aus hoiak võib olla väär või ühiskonnas valitseva teadmisega mitte kokku sobida. Selline arvamus mu meelest vaid tugevdab teesi, et ausus pakub parimaid võimalusi inimelu pikas perspektiivis, sest võimaldab leida tasakaalu ja kooskõla kehalise, hingelise ja sotsiaalse pooluse vahel. Jah, mõnigi võib vastu väita, et teatud olukordades ausus toob otsest kahju, isegi hukutab teinekord ning loll (aus) saab kirikuski peksa, kuid paraku pärinevad sellised seisukohad peadest, mis töötavad vaid loodusseaduste kohaselt ega taha või usu teistmoodi reaalsusi ja nende edenemist. Seega siis ei ole ausus pelgalt harjumuse-harjumatuse küsimus, vaid midagi hoopis sügavamat ja suuremat kui mõtteta enesepiiramine.

laupäev, 20. oktoober 2007

Tartu Ülikooli arstiteaduskond 1982-2007

Just sel nädalal ilmus kena raamat TÜ kirjastuselt ülikooli arstiteaduskonna viimase veerandsajandi tegemistest. See on just see aeg, kui olen isegi seal õppinud-töötanud ning seega on osutunud võimalikuks seda aja kulgemist ühel või teisel moel kaasa teha. Minu jaoks tähendab see muuhulgas ka järjest kasvavat respekti teaduskonna suhtes kogu tema ajalises ulatuses, kuid eriti oma õpetajatesse läinud sajandi kaheksakümnendate esimesel poolel. Väga sümpaatne on, et seekordne teaduskonna ajaloo köide sisaldab lisaks akadeemiliste üksuste struktureeritud faktiajalugudele ka vaadeldava perioodi dekaanide märksa isiklikumaid vaateid teaduskonnale läbi oma ameti. Auväärt dekaanidega tuleb leppida ses mõttes, et lühikese ajaga on teaduskond teinud läbi õige huvitava ning väga olulisi streteegilisi otsuseid ja lahendusi sisaldanud perioodi, mis ühtpidi ei olegi veel lõppenud ning institutsiooni mingisse rahuliku stabiilsuse produktiivsesse seisu saanud.
Kui ma peaks siin kirja panema 5-6 kõige olulist sündmust/arengut teaduskonnaga seoses viimase veerandsajandi jooksul, siis need oleks:
¤ põlvkondade vahetus teaduskonna õppejõudude ja teadurite seas;
¤ valminud biomeedikum ja uute haiglahoonete ehituse algus, mis koos Nooruse tänava tehnoloogia instituudi hoone ja just alustatud keemiahoone ehitusega teevad Maarjamõisast peatselt ilmselt ülikooli kõige olulisema teaduslinnaku;
¤ Tartu haiglate organiseerimine TÜ kliinikumiks, mille esmaseks prioriteediks on elanikkonnale igakülgse meditsiiniabi pakkumine ning samal ajal ka akadeemilise arstiteaduse edendamine;
¤ reaalse integratsiooni algus bioloogiateaduskonna biomeditsiini uurimisrühmadega;
¤ teaduskonna mõju vähenemine riigi meditsiiniasjade ja ülikooli elu oluliste küsimuste otsustamisel.
¤ kunagised traditsiooniliselt väga ranged hoiakud on asendunud ühe teistsuguse mõneti vabameelsema habitusega.

"Georg" -- film artistist ja meist endist

Trehvasime üle mitme aja eile taas kinno, seekord vaatama Peeter Simmi värsket filmi ühest meie rahva viimaste aegade suuremast legendist Georg Otsast. Nii nagu (või kõlanud muusika tõttu mitte päris siiski nii) "Nimedega marmortahvlil" või "Kevadega" räägib see lugu eestlastega üksjagu teist keelt kui meie vene või soome naabritega ning kaugemal olijad ei pruugi nähtut sootuks üldsegi millegi erilise, veel vähem millegi suurena tõlgendada.

Alustaksin oma muljeid hoopis üleeilse Enn Säde raadiomeenutusega Jüri Müüri 1969. a. juubelilaulupeo filmist, mis on nüüd mitteolemisest samuti uuesti sündinud. Eks need mõlemad filmid seostu samuti meie nii keerulise olemisega, kuid mind rabasid raadiost tulnud filmimehe nii jõulised sõnad filmi tapmisest, ümberlõikamisest jms, st filmist kui millestki väga elaval moel eksisteeritvast nähtusest. Tajusin siis kohe kuidagi erilise selgusega ja vist päris esimest korda üldse filmi kui filosoofilist nähtust, kui suuremat mängu eksistentsiga. Ühelt poolt jääb filmilindile ikkagi see, mis ümbritsevast läbi optika sinna jõuab, st päris tegelikust maailmast, teisalt valitakse üsna hoolikalt, mis ja kuidas sinna pääseb ning kolmandaks mängitakse seda uuesti tegelikust olevikust teistsuguse reaalsuse manamiseks. Nii et mängitav filmilint on omamoodi kummaline inimvaimu eksistentsi konserv, mida läbinisti vaimse roana on võimalik pruukida. Nojah, ning kas ei seostu filmi vaimu täitev jõud ka sellega, kas näed seda uue reaalsusena pimedas ruumis optiliselt muust äralõigatuna või valges toas ikka ühe ja sama reaalsusena televiisorist? Kas ei ei olegi TV ontoloogilise topeltmängu eripära just selles, et ta jätab nii tavalise mulje ja on justkui just täpselt sealtsamast, kus isegi kogu aeg asud. Just sellise värske isikliku filmifilosoofia taustal oligi võimalik jälgida pimedas toas korraks ära lõigatuna Tartu tegelikkusest meie rahva suurt poega.

Et oma kogemuse teed paraku ei saa pimeda kinosaaliga ära lõigata, siis mul tuli seda filmi pidevalt võrrelda mõni aeg tagasi nähtud filmiga Edith Piafist. Jah, ma ei kipu võrdlema Otsa ja Piaffi endid, selleks olid nad liiga erinevad, aga nende portreed olid küll võrreldavad. Mõlemad filmid oli küllalt otsekohesed ja lihtsa sirgjoonelise dramaatilise põhiplaaniga, kuid Piafi pilt jättis ometi heas mõttes rafineerituma mulje. Mulle on alati olnud sümpaatne lihtsus, kuid eile oli minu tundmise kohaselt suure kunstniku elu liiga lihtsaks konstrueeritud. Ma ei ole Otsa kunagi oma silmaga näinud, vaid televiisori ekraanilt mäletan tema tegemisi ja elu lõpu musti prille, ei teadnud enne filmi tegelikult ei tema elu ega ka kuulujutte selle kohta, aga liiga lihtne või pigem lihtsustatud tundus see küll. Jah, võib öelda, et selline primitiivne see oligi läbi allakäiva Asta pilgu, kuid siis ei ole film ju Georg Otsast, vaid Asta Otsast, mida filmimeitrid vaevalt soovisid. Teiseks häiris mind jätkuvalt vanade aegade kujutamine läbi moodsa kirka ekraani ning seda eriti ehtsate dokumentaalkaadrite taustal, sest minu pideva isiklikust kogemusest tuleva mul ei olnud sel ajal sedavõrd kirjaid värve, pigem kippus kõik see tegelikkus luitunult üksluine olevat. Kui näitlejatest rääkida, siis ainsa tõeliselt nauditava esituse tegi kõrvalosas Elle Kull Georgi emana --vähesed võimalused end näidata, kuid see eest millise oleku ja pilguga. Otsa lauldud laulud oli muidugi kindla peale minek, kuid mõne loo valik just vastavasse situatsioone olnuks nagu natuke küsitav. Õige mitmeti tõlgendatav oli ka arsti ja Georgi jutt tema haigusest ja Hippokratese vandest, kuid sellest pikemalt kirjutamiseks, tuleks vististi uuesti see koht üle vaadata. Kui Piafi filmist jäi mulje, et selle naise elu oli vast võimsamgi kui ta laul, siis Otsaga on asi just teisipidi, et laul osutus elust ja filmist märksa mõjusamaks.

esmaspäev, 8. oktoober 2007

Täiuslik mõrv!?

Pärast vaeva Endla Kokkolaga oli kohe järgmisel õhtul võimalik vaadata Vanemuises Edward Taylori pisut veidralt tõlgitud pealkirjaga tükki "Jäine mõrv". Seekord sujusid asjad teatritüki mõistmisega märksa paremini, kuid üks veider küsimus Kokkola taustal tekkis siiski. Kui Kokkola krooniliste alkohoolikute elu ei vääri lavalaudadel kujutamist, siis mille poolest on parem kainete ja igatpidi korralike inimeste vastupandamatu soov tappa teist inimest, nagu see kriminullides pea paratamatult juhtuma peab? Mõneti on ju allakäinud mittetapvad sellid mõõtmatult paremad ühiskonna eesrindlastest mõrvaritest. Samuti ei pälvi enam sedavõrd suurt intellektuaalset vaimustumist ka nende ja teistegi sihitult-mõttetult tappev käitumine. Niisiis saab teatud tüüpi tapmine olla vaimselt hurmav, nagu seda suurepäraselt tõestab kriminullide suur edu mistahes meedias ning ka õpetatud meeste toetav jutt. Selle etenduse kavalehel teevad seda tööd kaks kõrgelthinnatud intellektuaali -- Mihhail Lotman ning Rein Raud. Neid mõlemaid näikse ühtviisi hurmavat kriminullis olev mõistatus, kuid mis pärast peab see just inimeksistentsi lõpetamise kaudu käima? Küllap on muu situatsioon (malemäng, mälumäng või mistahes muu küsimustele vastuste otsimine) sedalaadi vaimseks gümnastikaks liiga lahja, kuid samas ka mitte nii tugev, et tõelist leina esile kutsuda. Rein Raud paotab veel, et kriminulli kirjutamist õigustab senitundmatu skeemi kirjeldamine ning talgi on praegu üks selline peas, kuid vaid keegi seda enne teda ära ei realiseeri. Kas ei mõtle kriminulli meistrid ja huvilised teinekord täiuslikust mõrvast? Täiuslik mõrv ei pruugi ohvrile valutu olla, kuid ta peab elegantne ja peaaegu lootusetu avastada kuni lahenduseni päris-päris loo lõpus. Et tuhendeid kriminulle on juba loodud, siis täiusliku mõrva disainimine näikse järjest keerulisem ülesanne olema. Samade meeleoludega algab etendatud lugu kriminullide meisterdajate duetist, kuid nad vajavad seda täiuslikkuse motiivi erinevatel egoistlikel otstarvetel: üks tahab üksinda kuulsat rada jätkata, teine tugevamini esimese külge klammerduda või pigem teda ära kasutada. Teatrilugu lähebki edasi sellest, kuidas kriminulli meistrid püüavad teineteist järjestikku päriselt tappa nii, et tapja ei selguks ning ohver justkui ise pani end lõksu. Lõpuks rabelevad nad mõlemad end sellesse kavalasse lõksu ning sinna nad ilmselt lõpevadki. Näidendi autor on sõnumiga õige moralistlik olnud umbes nii, et mõelda mehed võite, mida tahate, kuid samad pahad teod pälvivad ka sama palga. Täiuslikuks mõrvaks moraalses mõttes pidada tapmist vaid mõtetes ilma tegeliku eksistentsi kaota ning näidendis kujutatavad mehed ei täiuslikkust enam taluda, astusid tegelikku maailma oma sooviga ning kõrbesid seal oma tegemistes.
Rekkor ja Kaljujärv tegid peaosalistena oma töö professionaalse ja personaalse mõnuga ning õnnestusid kenasti. Lavastus ise oli päris inglaslik ning heale kriminullile kohaselt tuli lahendus ootamatu ja täitsa viimasel hetkel, mida aitas tõesti tublisti segada kavaleht.

pühapäev, 7. oktoober 2007

Juri Lotman -- seekordse ülikooli juubeli kangelane

Tartu Ülikooli 375. sünnipäeva pidamine näikse selleks korraks juba läbi olevat, kuigi ülikooli tegelik avamine oli alles 15. oktoobril ning kuninga kirjalik käsk ülikooli loomiseks pärineb juba 30. juunist 1632. Juubel ise sujus igati kenasti ja soliidselt, kuigi mõned lehed üritasid juubeliga seoses põhiliselt ülikooli hoonete ülevõõpamise ja tänavate puhastamise hetkeseisust pajatada. Eks nagu ikka ja isegi hoolimata seekordsetest ülikooli enda laia levikuga videosalvestustest mattuvad vahetud muljed juubelist peatselt järjest uute ja uute muljete alla. Kuid ajaloolise mälu püsivama vormi skultuuridena said seekord kaks ülikooli ajaloo suurmeest: Johan Skytte sealt kaugest ülikooli algusest ning Juri Lotman sedavõrd hiljutisest minevikust, et paljud Tartu ja ülikooli inimesed teda isklikult teadsid ja mäletasid. Skytte roostevabast terasest pitsat on üldsuse poolt õige rahulikult vastu võetud ning ega tõesti oma silmaga seda üle vaadates samuti midagi erilist peale respekti kunagise ajaloolise tegelase vastu hinge ei kerkinud. Ühe asjana, mida taiese ümber kõndides mõtlesin, oli hoopis metallist pindadel kujutatu vastupidavus ilmastikule. Kindlasti on loojad olnud asjatundjad ning kasutanud materjali ja tehnoloogiat, mis säilitavad pitsatit ühes kujutiste ja kirjadega aastakümneid enam-vähem sellistena nagu nad praegu uuest peast.

Hoopis teistmoodi on lood Lotmani ja tema verivärske kujuga ülikooli raamatukogu purskaevude Vanemuise tänava poolses otsas. Tegemist on suure korrapäratult ja õige hõredalt painutatud tumehallide torude abil kujutatud Juri Lotmani peaga, mis samal ajal on ka uus osa raamatukogu 3-vannilisest purskaevust. Lotmani peaga ei ole mul küll mingeid probleeme, hoopis vastupidi, sest väga leidlikult ja efektselt on välja toodud selle mõned väga karakteersed osad, mida Vanemuise tänavalt vaadates tunneb ära iga Juri Lotmanit oma silmaga näinud inimene. Kindlasti on selline lahendus väga heas kooskõlas tema tööpõllu, semiootikaga, mis teadupärast on teadus märkidest nii väga üldiselt kui nende tõlgendamisest väga konkreetsetes olukordades. Nii et teha kuulsa professori enda peast õige veidra kuju ja abstraktse/konkreetse suhtega märk peaks kindlasti pidama kunstniku semiootiliseks saavutuseks.

Mäletan samuti Lotmani kuju praegugi õige elavalt raamatukogus või selle lähistel toimetamas ning enamasti ikkagi kellegagi suhtlemas. Nii minu kui paljude teiste algajate tudengite arvates meenutas Lotman väga Albert Einsteini, kes tol ajal oli märksa suurem staar kui praegu. Einsteini pea oli tookord geniaalsuse sümbol ning seega oli ka meil oma geenius siin-seal ringi liikumas. Alles hiljem selgus mulle, et Lotmani erilisus ei ole seotud tema sarnasusega kellelegi, vaid hoopis tema enda vaimujõu ja maailmavaatega. Teiseks on mul kuri kahtlus, et kunstnikud said oma tööks inspiratsiooni vanas anatoomikumis klaaskapis olnud traadist ja värvitud korgitükkidest tehtud ajumudelist. Et tookord käisid anatoomikumis studeerimas ka kunstikooli rahvas, siis oletan, et Karmin pähe võis Lotmani pea kujutamise konkreetne plaan karata tolle traati täis klaaskasti kaudu. Kuigi jah, praegusel monumendil ei kajasta torud mitte aju, vaid just seda muud värki, mis teistele inimese peast ja näost näha on. Siiski ehk tollest klaaskastis traatajust tulenevalt soovinuks, et torusid olnuks pisut tihedamalt, mis omakorda andnuks nii loojatele võimaluse tööse detaile lisada ning vaatajal äratundmist mitmekesisemaks saada.

Mulle on ehk pisikeseks kunsti- ja mitte sõnumiprobleemiks kuju prometeuslik aheldamine purskaevu külge. Karminil on juba purskaevus suudlevad tudengid ning vete ja värvide mäng peab ilmselt ka Lotmani kuju vaimset väge kasvatama. Ma ei ole selles paraku enam väga kindel, sest muutuvate värvidega purskavad nired ja joad on saanud rahustava vaatemängulisuse sagedasti kasutatavaks võtteks. Ka Pärnu promenaadi mõlemas otsas vilguvad veenired ning üritavad jalutajat romantilisemasse meeleolusse viia, kuid kas sedasama on väga vajalik suurmehe selja taga esile kutsuda. Mulle on praegusest pigem rahulike pisikeste rivistatatud kaarte reast sümpaatsem ka purskaevu eelmise versiooni võimsad pursked ja selle ootamatute rütmide teke vee liikumisest kolmes ühendatud betoonvannis. Päevavalguse käes paistab kuju aheldatus purskaevu otsa veel enam silma, kus seda võib võtta vedurina (mida Lotman muidugi ka oli) 3 vaguni ees või vastupidi, kaarjad vastastikku paigutatud veejoad purskaevus meenutavad seljaaju (mis meil kõigil samuti olemas) segmentaarset ehitust. Ka olnuks sümpaatsem, kui abstraktne Lotman platseerunuks pigem väljaku Toomemäe poolsesse külge, kus teda märksa enam ka reaalsest elust mäletan. Nii või teisiti on ta ülikooli raamatukogu juures tagasi ja seda sugugi mitte ükskõikseks jätval viisil.

Kokkola Endlas -- mõttetu jama

Et läinud nädalavahetus pakkus võimalust Pärnus olla, siis kasutasin juhust ja võimalust esimest korda Endla teatris käia ning seal üht teatritükki vaadata. Endla teatri hoone oli väga kena ja hubane ning andis ainult sellega juba lootust, et lavalaudadelgi midagi innustavat võiks näha. Paraku juhtus küll midagi täitsa vastupidist ning kolm tundi vaimuvaesust pani paratamatult küsima, kas sellist teatrit on ikka kellelegi vaja. Mu vastus on sellele küll ühemõtteline ei. Ettekantud Soome 2005. a parim näidend räägib sellest, kuidas käib krooniliste alkohoolikute elu kuskil põhjapoolsemas Soomes, pealkirja järgi kuskil Kokkola linna kandis. Lavastuses püüti olla naturalistlikud kõnepruugi ja kakerdamise ja alkohooliku füsioloogia teatud aspektides, kuid kindlasti saaks nendeski asjus soovi korral realismivinti juurde keerata, sest tegelikkus pakub seda kindlasti. Püüan aga kaalutleda, kuidas küll sellele kolmele tunnile mingitki sisu anda. Täitsa välistatud on toimuvat lustmänguna võtta, sest kujutatav on selleks liiga tõsine. Äkki tahavad autorid vaatajale diganostilist testi pakkuda? Kui tunned end etendusest ära, siis, vennike, pead kangema kraamiga pisut ettevaatlikum olema! Või puudutab lugu inimloomuse ja kunsti senitabamatuid piire? Või püüavad ehk autor, teater ja lavastaja vaatajas hoopis läbi tülgastuse ja šokeerimise elamust tekitada? Minus ja kuulu järgi mitmetes teisteski ei põhjustanud need või veel mingid kolmandad katsed küll midagi muud, kui kahjutunnet mõttetult kulutatud ajast ja laval rahmeldavatest näitlejatest ja ning teistest etendust tegavatest töötajatest. Teatrietenduse asemel tasuks loodetavaid vaatajate sihtrühmi kutsuda korrakski mõnes raskesti alkoholi küüsi jäänud inimeste sotsiaalabi ettevõtmises kaasa lööma ning sealt ära tulla nii soovitud elamuste kui mingisugusegi nende inimeste toetamise võimalusega. Nad peaksid sealt päris elust saama küll veel realistlikuma, võimsama jms elamuse. Kuigi ma ei tunne ei autori ega lavastaja muid tegemisi, tahaks küll väga oletada, et neile mõlemale sümpatiseerib nii väga ühekülgne sotsiaalne masohhism, aga selle võimalike põhjuste kohta ei hakkaks parem isegi oletusi pakkuma. Paraku saavad hoolimata erinevatest põhjustest tehtud viisil asja serveerimisest kahju ikka need, keda ühiskond juba küllalt räsinud on. Või loodavad näitemängu tegijad, et kaasanaerjad jätavad ühel hetkel järgi ja hakkavad asjadele senisest hoopis teise pilguga vaatama? Eks tõesti lootus sure viimasena. Loo autoriga tuleb nõustuda küll ses punktis, et komöödiat loo tegelikuks žanriks pidada küll ei passi, aga pakutud arktiline tragöödia on vist ka pigem literatuurne turundusvõte.

Näitlejate tegemistest ei oska sellisel foonil midagi mõistlikku öelda, igal juhul ei lasnud nad väga avalikult oma hoiakuid enda poolt mängitava suhtes välja paista. Kui üldse, siis kõige paremini oli neist tongis Ago Anderson Arijoutsi Zacharias Prittinenina. Lavastuse koha pealt meenus muidugi veel mõne aasta tagune suveetendus "Buss", kus samuti küljeseinata buss kogu tegevuse keskpunktiks oli.

esmaspäev, 1. oktoober 2007

Peaministril veel üks uus kott

Juhtusin läinud reedel kuulama Vikerraadio Reporteritundi peaminister Ansipiga ning avastasin, et meie kuulsa JOKKi üks mõjukamaid disainereid ei ole oma moraalses arengus peatuma jäänud või on õigemini teinud selles toreda hüppe. Nimelt oli tema saatejuhtidega suhtlemise arsenali ilmunud uue võttena nende moraalne paikapanek viisil, et "ühest või teisest teemast mingil moel rääkimine või õigemini küsimine on kohatu" ning pressijatel oligi korraks hing kinni ja initsiatiiv käest antud. Ajakirjanikele soovitanuks tõesti lasta intervjueeritaval täpsustada, miks üks või teine küsimus ikka nii kohatu on ning oleksime saanud peaministri moraali anatoomiast märksa selgema pildi. Aga loo pealkiri on inspireeritud sellest, et Ansipil näikse olema tekkinud hoiak, et valitsuse kottide kollektsioonis on nüüd ka eetikaministri oma ning loomulikult on see kott tema valduses ja rahva õnne nimel kasutamiseks.

laupäev, 29. september 2007

eestlase ohtlik vabadus

Moraalist arutlemine tähendab sageli kaalumist inimese elus ettetuleva erinevate omaduste vahel, millel on kuskile väärtuseline + või -märk külge pandud ning püütakse siis selgusele jõuda kumb neist tagajärjekam on ning vastavalt püütakse negatiivseks peetavat sotsiaalsest tegelikkusest välja suruda. Uue eesti lööklauseks ja ülimaks asjaks on olnud vabadus ning juba mõnda aega ollakse olukorras, kus me päevast päeva näeme, et sedavõrd suur sisemine vabadus on ohtlik nii meie elule kui tervisele sellisel moel, et kellegi endale võetud vabadus (purjus olla, rikkaks saada, ennast teostada jne) hävitab teis(t)e inimes(t)e õigust ja võimalust vaba olla isegi märksa tagasihoidlikumal viisil. Kas ikkagi veel ei ole kätte jõudnud see hetk, kus tõsisemalt lugeda kuulsa personaalsete vabaduste eest seisja John Stuart Milli piiravat positsiooni: "The only time when society is justified in infringing on another’s freedom is when that individual is a danger to others"? Mu meelest veel mitte ning küllap ja kahjuks peab selleks veel mõndagi halba ja valusat juhtuma. Just siin on see olukord ja plats, kus eetika peaks oma tööd tegema ja inimese vabaduse konkreetses olukorras parajaks sättima.

neljapäev, 13. september 2007

Nõmperi ja Sootaki raamat meditsiiniõigusest

Üleeile esitleti Raidla advokaadibüroos Ants Nõmperi ja Jaan Sootaki raamatut "Meditsiniõigus". Nii või teisiti on raamatu ilmumine asjaomastes ringkondades päris ajalooline sündmus, sest Eestis puuduvad üldse meditsiiniõiguse laiahaardelised originaalkäsitlused ning käesolev reflekteerib laiahaardeliselt umbes 10 aasta eest toimunud meditsiinis toimunud õiguslikku pööret. Selle pöörde põhisisuks on üks 3 komponendiga manööver, mille käigus kõigepealt (i) ühiskond võttis enda kätte selle otsustamise, mida arstid saavad pakkuda ja mida mitte. Teiseks (ii)vähendati oluliselt usaldust arstide kui professionaalide suhtes ning vähendas oluliselt nende autonoomiat. Kolmandaks (iii) suurendas ühiskond oluliselt panust patsiendi autonoomiasse ka olukorras, kus patsiendi autonoomia võimekus võib haiguse tõttu küsimuse all olla .
Mulle pakkusid üldises plaanis erilist huvi raamatu kaks teemat:

I. Eetika ja õiguse vahekorrad, mis raamatus on ptk. 1.3 Meditsiiniõiguse ja meditsiinieetika.

Läinud kevadel toimus ülikooli aulas Eesti Õigusteaduse Üliõpilaste Liidu korraldamisel seminar "Õigus ja eetika". Seal rääkis professor Marju Luts, mida mõned kõige targemad pead juura ja moraali seostest on kirja on pannud. Ta meenutas, et Platonile oli juura moraali toatüdrukuks, et Aristoteles tegi nad võrdväärseteks kaksikuteks, et Kant võttis kätte ja lahutas nad taas põhjalikult sedasi, et juura tegelgu inimesest väljapoole jääva käitumise sättimisega ja moraalile on reserveeritud inimese sisemaailm. Eks see võib pisut kummaline paista, et juuraprofessor toetub õiguse ja eetika eristuses vaid suurtele filosoofidele, aga ju need ideed on siis ikka sedavõrd kaalukad, et passivad kõige põhilisemateks eristusteks ka siin.
Ants Nõmper alustab seda peatükki tsitaadiga inglise meditsiiniõigusteadlaselt: "Meditsiiniõigusega tegeleva juristi elu ei ole kerge. Meditsiiniõigusega tegelev jurist kõnnib õiguse ja mitteõiguse vahelisel ohtlikul köiel. Mitteõiguslikku sfääri jääb ka eetika nime all tuntud teadmiste kogum, mis on meditsiiniõigusega tegelevale juristile samaaegselt nii sõber kui vaenlane. Sõbrana võib eetika juristi abistada juhtnööridega meditsiiniõiguse probleemidele lähenemisel. Vaenlaseks on aga eetika teadupärast igaühele, kes on õppinud õigusteadust ja kes järelikult eelistab pragmatismi kõrgelennulistele abstraktsioonidele.

Ja ta jätkab, et käesolevas raamatus käsitletakse meditsiinieetikat kui meditsiiniõiguse sõpra, kuid möönab sejärel päris fundamentaalselt, et egelikult ei ole ühiskonnas olemas õigusvaba ruumi. Jäin selle väite peale päris mõttesse ega suuda praegugi selle nõustuda.
Endise füsioloogina meeldib mulle asju vaadata funktsionalistlikust perspektiivist ning sellest tulenevalt ei peaks mu meelest üksteist välistavalt vastandama ühiskondliku regulatsiooni põhitüüpe (moraalset, õiguslikku ja rahalist regulatsiooni). Neil kõigil on oma ampluaa ja võimekus ning igasugune taandamine vähendab inimsuhete keerukust ja potentsiaali.

II. Arsti-patsiendi suhe kui leping, raamatus ptk 3

Parafraasina võiks öelda, et võlaõigusseaduse (VÕS) 41 ptk sisaldab 16 paragrahvi, mis muutsid justkui Eeesti meditsiinimaailma. Muuseas pange tähele, et arsti-patsiendi suhte õiguslik regulatsioon asub võlaõigusseaduses, mis viitab rahalise regulatsiooni tähtsuse tunnustamisele meediku-patsiendi suhetes. See raamat tsementeerib seadusetähele täiendavalt kahte olulist muutust, mis arsti-patsiendi suhtes on toimunud mõne viimase kümnendi jooksul. Nende muutuste peasisu seisneb selles, et arsti tegevus ei ole ühiskonna silmis enam arstimine kui mingi väga eriline inimese oskus ja tegevus, vaid üks paljudest lepingulise teenuse osutamise vormidest. Kindlasti on üheks aspektiks selles muutumises muutunud arusaam inimese positsioonist ühiskonnas. Autorid märgivad oma teoses, et "Kui aluseks võtta ajalooline lähenemine, mille kohaselt leping kaitseb ainult varalisi hüvesid ja lepinguväliselt kaitstakse absoluutseid õigushüvesid nagu omand, elu ja tervis, siis peaks tervishoiuteenuse puhul olema regulatsioon lepinguväline. Kui aga lähtuda sellest, et lepinguõigusega peaks kaitstama “tuttavate” ehk poolte enda pool väljavalitud isikute vahelisi suhteid ja lepinguõigus peaks jääma “võõraste” ehk juhuslikult kokku puutunud isikute vahel suhete reguleerimiseks, siis peaks tervishoiuteenuse osutamine olema reguleeritud lepinguga. Totaalse lepingulisuse iha võib ju suur olla, kuid isegi esitlusel möönis üks autoritest, et arsti-patsiendi suhtes ei ole sugugi kõik juriidiline ja lepinguline ning tavaline inimlikkus on sela jätkuvalt väga oluline asi. VÕSi § 759. Lepingu sőlmimise erisused märgib, et tervishoiuteenuse osutamise leping loetakse muu hulgas sőlmituks ka tervishoiuteenuse osutamise alustamisega vői tervishoiuteenuse osutamise kohustuse ülevőtmisega patsiendi nőusolekul, samuti siis, kui otsusevőimetule patsiendile tervishoiuteenuse osutamise alustamine vastab tema tegelikule vői eeldatavale tahtele.
Selline lepingu sõlmumise viis ei ole kuigi harilik ja viitab taas soovile kasutada üht malli A-P suhte kõikvõimalikele realiseerumistele. Mu meelest on ühiskonna soov, et haige inimene peaks olema võimeline sõlmima lepinguid, mis vastaksid parimal võimalikul viisil tema võimalikele arusaamadele ja huvidele, õige problemaatiline. Lahenduseks oleks ikkagi teha panus usaldusele ja moraalsele arusaamale, et meedik mõtleb end patsiendi olukorda ja teeb antud olukorras nii patsiendile kui endale parima võimaliku otsuse.
Pealegi on eetikud leidnud arsti-patsiendi suhtes avastanud hoopis teisi tahke, kui totaalne lepingulisus. Robert Veatch eristab lepingulisusele lisaks veel teisigi arsti-patsiendi suhte mudeleid:
• Inseneri mudel – teadus prevaleerib moraalsete väärtuste üle
• Preestri mudel – paternalistlik mudel, kus arst arvab teadvat ka õigeid väärtusi patsiendi jaoks
• Kollegiaalne mudel – arsti ja patsiendi võrdsusel ja usaldusel põhinev suhe
• Lepinguline mudel – suhte aluseks on leping, mis fikseerib mõlema poole kasud ja kahjud

Mu järeldus on ka selles küsimuses ikkagi seesama, et tuleks püüda mitte taandada sotsiaalseid regulatsioone ühele kõigele "õigemale", vaid lasta neil kõigil teha oma tööd ning seega jätta ruumi meditsiinieetikale.

Lõpetuseks tahaks kõigile meditsiiniõiguse huvilistele raamatut soovitada, sest katab oskuslikult enamvähem kogu selle praeguse Eesti õiguse, mis meditsiini on pandud juhtima.

teisipäev, 21. august 2007

film Edith Piafist Athenas

Üle mitmekümne aasta oli üleeile õhtul taas võimalus vaadata filmi Athenas, mis tookord ammu Saluudi energilist nime kandis. Koht oli väga tore ja film samuti, usutavasti tehakse seal majas niimoodi, et paljud kunagisedki kinoskäijad leiavad uuesti üles tee sinna. Meil oli Volliga ka väike vaidlus, kas võimsam oli Piafi elu või tema laulud. Ma pooldasin seda esimest võimalust ning isegi sedapsi, et kui pool filmist nähtust tõele vastas, siis oli elu lauludest vägevam.

pühapäev, 12. august 2007

(Pato)Füsioloogiline teater -- "Proffet" Kukenoosi viljakuivatis

PrS. Kirjutan seda muljet juba vist kaks nädalat pärast etenduse tegelikku kogemist Albus, nii et vahetut muljet ei ole järgnevas enam suurt midagi ning kuskilt peast tuleb pigem seda, mis vaimupüügil närvivõrkudesse on toppama jäänud. Ja väga heaks eelhäälestuseks oli taaskohtumine Vargamäe maadega, seekord eriti rännak kiriku juurest üle soo talude juurde.



Paljude arvates on Mart Kolditsi koostatud ja teostatud "Proffet" selle suve olulisim teatrisündmus, paljude arvates on see etendus üleüldse üks suur jama. Kavaleht kirjutab, et tegemist lavastaja magistritööga teemal "mittenarratiivne teater", kuid täpsem olnuks lavastusest rääkida kui füsioloogiliselt teatrist selles mõttes, et näitemängus on lugu kindlasti olemas ja ehk rohkemgi kui mõneski narratiivse teatri tükis ning etendusega antakse läbi äärmuste väga mitme kandi pealt tunda, et vaataja (loodetavasti ka näitlejate) eksistents on piiridega ning etendusel viibimisega tassitakse vatajat teinekord nendele piiridele üksjagu lähemale. Ajalises järjekorras olgu siin nimetatud kuumaks päevast palavaks kõetud kolhoosiküün, mis termoregulatsiooni tugeva higistamisega kohe pingule tõmbas, siis venemaapäästja (nõukogudeaegne puidu antiseptik) lõhnaga täidetud õhk, mis haistmise raginaga tööle rabas ning lõpuks väga vali jutt ja muusika, mida päris mitmel korral lausa valus kuulata oli. See viimane on viimasel ajal juba sedavõrd levinud, et tekib kahtlus, kas teatritegijad ise kuulmiskahjustusega ei ole või siis peavad publikut peaaegu kurtideks olenditeks, kellele normaalse valjusega kõne ja muusika enam üldsegi ei mõju. Eks mõni võib ju seda sorti tegevust ka patofüsioloogiliseks teatriks pidada, kuid eks ole seegi vaid üks sort füsioloogiat. Tugevat funktsionalismi kandis tüki sisu, kus väga palju opereeriti sisendit (suu, os) ja väljundit (pärak, anus) omavate kooslustega, mis kokku eksisteerisid ühe oraaniana. Jah, see tükk sisaldas ka katset eristada kahte tüüpi eksistentsi, millest üks loomulik ja soovitav ning teine ebaloomulik, paha ja ohtlik. Teine eksistents seostub olemisega meedias, mis tähenduselt füüsilise maailma suhtes õige virtuaalnem võimeline suuresti eksitama ja lõpuks päris sohu tassima. Nii ei tükk on ka hoiatuslugu petlikule meediale allumise vastu. Mu ainuke vastuargument oleks siin tõdemus, et see meediagi ei tule kuskilt mujalt kui inimeste peadest ja/või loomulikust olemisest.
Eks nagu õiges teatritükis (eriti suvises) ikka, oli sealgi üksjagu poosi, edvistamist ja reklaami, millel ürituse põhisisuga suht vähe või juhuslikult seotud. Kindlasti kuulub siia teade kavalehelt, et lugu oli kõigepealt mõeldud avaldamiseks ühes Kuuba ajakirjas. Tühjagi see oli! Samuti platseeruvad siia loo pealkiri Proffet, seos Vilde "Prohvet Maltsveti" ja julma peksuga ses samas etenduse kohas 1861. aasta 1. novembril. Lugu oleks üsna sama hea või isegi paremgi ilma nendeta. Jah, eks võib mõelda, et see moodne meedia on taas üks üks prohvet, kes inimesi valele teele veab ning kõik see võib kuulutuse järgijatele valusa peksuga lõppeda. Seose tekkimiseks vajanuks minu vaim küll enamat, kui üht ettelugemist üsna etenduse lõpus ning teadmist, et kunagi ammu peksti siin ribadeks terve hulk eestlasi, kes tookordset võimu ja ühiskonda ei austanud. Siiski, lugu olnuks kindlasti veel parem koos nendega, kuid vaiksemana ning palju vähema tossu ja brutaalsevõitu füsioloogia kaudu mõjutamisega.

Hoolimata eksistentsi äärmuste kogemise pakkumisest, oli tüki idee ise ja suur osa teostust oli ikkagi põnevad ja sisukad. Mõtte poolest pidi tegemist olema vast ontoloogiliseetilise (seega siis filosoofilise) teatriga, kus olemisviise kaardistati ja väärtuseliselt hinnati. Filosoofiat oli tükis omajagu ning ses mõttes kippus vägisi võrdlus Kõivu lugudega ette tulema, kuid see oli isegi veelgi enam läbi isikliku mina esitatud kui Kõivul see mitmetes etenduse juhtus. Füsioloogiat tõi tublisti mängu ka see, et enamasti korrati episoode tüütuseni justkui mõista andes, et inimenegi ei ole meedia (või ühiskonna?) dirigeerimisel muud, kui vaid üks masin. Näitlejate sooritusest on mul tõesti raske midagi erilist öelda, sest nad oli tõesti kui isiksusetud masinad. Kui see oligi nii mõeldud, siis tegid nad oma töö tublilt. Nii et jään ootama Mart Kolditsi järgmisi etteasteid filosoofilise teatri vallas.

kolmapäev, 8. august 2007

Kivastiku eesti asi

Läinud pühapäeval oli võimalus kaasa elada rahvakirjanik Mart Kivastiku etendusele "Eesti asi" Viinistus. Juba tolle päeva hommikul tikkus aeg-ajalt pähe mõtteke, et kas eesti asi on Kivastikul ümmargune, raske või magusavõitu või veel midagi neljandat? Ja ega etenduse ja sellele järgnenud aja jooksul ei olegi suutnud sellele küsimusele selget vastust anda. Küllap oli Kivastikule eesti asi laulupidu, eriti see kõige esimene kord 1869. aastal. Laulupidu on varemgi eesti kirjanike inspireerinud, kõigepealt tulevad või pealkirjadena ette Koidula "Kosjaviinad ehk Kuidas Tapiku pere laulupidule sai" ja Smuuli "Muhulaste imelikud juhtumised Tallinna juubelilaulupeol", nii et veel üks lüli sai sellesse laulupeo kirjanduse ahelasse lisatud. Lugu on tehtud sellise lihtsa Koidula-aegse must-valge stiiliga, millesse aegajalt oli pikitud pisikesi täpikesi märksa tänasemast päevast (Urmas Alender ja Estonia õnnetus; eesti luuletaja Varblane). Lugu algas juba vaata et tavapärase eestlaste masohhismiga enda kallal, millele laiale levikule on kindlasti üks jagu kaasa aidanud ka Kivirähu eesti asja hitid. Mulle selline masohhism kuigi hästi ei istu, kuid päris mitmete arvates pidise rahvuse tervise tunnuseks olema, kuid eks igaüks otsustagu seda parem ise. Huvitaval kombel see matsirahva antropoloogia istub kuidagi hästi meie rahvusteatri seltskonnale, sest neil on ju veel käimas suveetendus "Kodukotus", kus eestlaste moodi matsirahvaks iirlased. Etendus ise oli selline tubli harju keskmine, kus kõik sai tehtud, kuid ilma suurema kireta. Kõige parema töö tegi tol õhtul Jan Uuspõld, kellel oli nii isu kui lusti seda va lopergust eesti asja veeretada. Teatriimet tol õhtul siiski vist ei juhtunud, kuid Viinistu ilma-, kuu- ja mereime küll.

kolmapäev, 1. august 2007

kodu, laen ja maailmavaade

Edgar Savisaar kirjutas mõni päev Postimehele tagasi loo, et riik peaks aitama oma kodanikel vastutust kanda, kui tõsine majanduslangus viib kinnisvaralt väärtuse ja laenu ei suudeta pangaga kokkulepitud tingimustel enam piisavalt tagada. Savisaare argument riigi sellise kohustuse ilmnemisel on pigem psühholoogilist ja kultuurilist laadi -- kodu on püha.

Uudistevaesel suveajal on ajaleht ja majandusmees asja tõsiselt käsile võtnud ja üritavad lugejale selgeks teha, et Savisaar on paha ja/või rumal korraga. Majandusmees kurdab, et poliitik (sic! äsjane majandusminister)ei ole kursis moodsate majandusteooriatega, mille kohaselt on valitsusel (ja ilmselt ka riigil) vaid kolm asja ajada, (i) ebavõrdse tulude jaotuse leevendamine, (ii) hoolitsemine selle eest, et oleks niipalju kui võimalik vabakonkurentsi turul ja (iii) kolmandaks nn üldkasulike kaupade nagu näiteks tänavavalgustuse pakkumine. Selge see, et riik ei ole sellisel juhul enam sotsiaalne keskkond, kus elab selle riigi elanikkond, vaid üks regulatsioonihoob, mis on meisterdatud domineerivast inimeste arvamustest. Mul kipub siinkohal ikka üks analoogia tekkima riigi ja abielu vahel, mida praegune aeg tahaks ilmselt teha olematuks ning vaid ilmne vajadus sunnib rääkima õhukesest riigist ja abielust. Ei ole vaja väga palju mõelda, et jõuda arusaamani, et õhuke sotsiaalne elu üritab üksjagu lihtsalt ümber jagada sotsiaalse reaalsust ning teha panuse tase või mitu madalamal olevale nähtusele, milleks moodsal ajal kipub olema mõnu või mõni teine positiivne emotsioon. See vaidlus riigi ja kodu vahekorra küsimuses ei ole midagi muud, kui järjekordne etapikene selles pikas inimese ja ühiskonna omavahelise sobitumise pikas proovimises. Riik on tekitanud olukorra, et väga valdav enamus inimestest peab oma kodu soetamiseks millegiga laenusuhtesse asuma või olemasolevad kodude omanikud jagavad neid oma sugulastele perekondlikke liine mööda, mis omakorda tähendab, et kodu saab võimalikuks vaid neile, kes ühiskonnale või perekonnale meelepäraselt käitunud on. Keegi Postimehest soovitas Savisaarele vastuseks, et üürikodu ongi palju õigem ja parem kui oma kodu. Mu meelest üürikodu mõttelaad on pigem just nendest aegadest, mida meilgi domineeriv eraomandi pühaduse ideoloogia kardab kui vanakurat välku. Teine asi, mis möödunud aegadest meelde tuleb, on mõnede inimeste vankumatu truudus teooriale. Alles hiljuti olid siinkandis ajad, kus ülimaks ja kriitikale mittealluvaks oli marksism, nüüd siis on käes egoemotsionaalse ühiskonna fundamentalismi aeg.

Nii või teisiti taandub Savisaare lugu ikkagi sellele, kuivõrd riik võtab vastutust enda poolt korda saadetu eest. Küllap vana rahvatarkuse kohaselt on õhukesel riigil ka vastutus õhuke. Savisaart nahutati mõned päevad, praeguseks on kogu teema praktiliselt unustatud ning taas on rohkem päevakorral teine õhukese riigi ilmne resultaat -- pättide partisanisalgad maanteedel. Aga kodudeta me veel läbi ei tule ning kodutu staatus jätkuvalt väga ebasoovitav.

kolmapäev, 25. juuli 2007

Studia Philosophica V -- Mario Rosentau

See Studia Philosophica V on üks eesti filosoofia hiljutine verstapost, mis tulevikus jätkab online ajakirjana Studia Philosophica Estonica. Vihik sisaldab mitme eesti filosoofi huvitvaid kirjatöid, mis kindlasti vääriksid hoolikamat analüüsi ja arvustamist. Tahaksin ka sellisel moel eesti filosoofiale pisutki kaasa töötada. Rein Vihalemma artikkel oma teaduste jaotusega on tegelikult juba vastukaja leidnud, meenutan siinkohal Anto Undi ja Kalevi Kulli sõnavõtte kevadisel teadusfilosoofia konverentsil (vt üht varasemat meenutust selle kevade eesti filosoofia tegemistest), mis pidasid üksjagu silmas Vihalemma mõtteid ja teksti.
Ma vaatleksin siinkohal õige põgusalt vihiku viimast teksti, mille autoriks Mario Rosentau ja pealkirjaks "Otstarbeanalüüsist". Otse ja konkreetselt öeldes olin väga üllatunud, et keegi eestlastest sellisel teemal mõtleb ja veelgi enam, jõuab ka mõtete kirjapanekuni. Minu jaoks on selles artiklis käsitletud teemad vägagi huvipakkuvad, kuid siiani ikka vaid peas ja kuskil oma pisikestest märkmetes. Eks see otstarve ole muidugi üks suur ja iidne filosoofia teema, mida metafüüsikas ikka ja jälle tarvitatakse. Samuti oli väga sümpaatne eesmärgipärasuse ja otstarbekuse universaalne seostamine funktsioonide ja funsktionalismiga. Universaalsele funktsionalismile panustamine ontoloogias istub mulle väga hästi ning mul on sellisesse mõtteviisi kõvastu usku. Eks lugu kannatab ehk selle all, et maailma suured asjad oma alustes tahetakse kirja panna mõneteistkümnel leheküljel ning mittesotsiaalse reaalsuse ontoloogiat on seal märksa rohkem kui inimühiskonna ontoloogiat, aga kõik kokku on tegemist ikkagi väga hea looga.

neljapäev, 19. juuli 2007

Sibul-Malkov-Jürjendal Jaani kirikus

Tõesti küll, selline trio võttis eile õhtul kell kaheksa Jaani kirikus pillid kätte ja muusika sai kõlada. Robert Jürjendali pillimängu oli võimalus esimest korda kuulda-näha, Sibulat ja Malkovit saand ikka varemgi kogeda. Ehk kõik kokku küll teisejärgulisena, kuid mulle imponeeris hästi Jürjendali suursugune kehahoid pillimängul, see avaldab juba ise muljet, et sellise haabitusega tehtut tuleb suure respektiga tajuda. Tehtud muusika põhjaks ja peakujundajaks oli kaks naturaalkitarri, millele siis lisandus aegajalt Malkovi flööt, Sibula hääl ning Jürjendali enda ja Sibula kitarridest sünteesitud helid. Kahe esimesega ei olnud mingeid probleeme, pigem vastupidi, flöödi madalad kuminad või energilised lained tegid meeleolu ja olid olulisteks lõngadeks kootavas muusikakangas. Sibula kähe hääl kahel korral ajast ja kassitapust kõnelemas oli samuti igati omal kohal. Natuke võiks ehk kiibitseda nende elektrooniliselt sünteesitud kitarrihelide üle. Mu meelest oli seda värki ehk liialt palju ja/või domineerivas võtmes antud. Kõik kokku andis kuidagi olukorra, et aegajalt tundsin, et viibin hoopis Mike Oldfieldi kontserdil. Kui seda tahetigi, siis on muidugi kõik hästi. Lood ise olid kõigepealt mediteerivad mõtisklused, kus asjadel lasti minna nii nagu läheb, ilma et inimvaim püüaks midagi hakata seal ringi tegema. Lood ja muusika sobisid küpsesse südasuvesse väga hästi ja viisistatud Viidingu sügisele suunatud sõnad "mul meeldib see aeg" andis juba samuti tunda, et aastaegade paratamatu kulg annab meilegi end peatselt teada. Oli tõesti tore tunnike teadvusele, kus väga peamiselt vaid muusika helidest koosnev maailm täitis ruumi ega jätnud kohta tsivilisatsioonist tulevatele müradele. Teinekord oli helipilt sedavõrd nõudlik, et kippus tähelepanu üle koormama, mis omakorda hakkas ärkvelolekut kimbutama, et siis kaarega taas muusikas tagasi olla.

laupäev, 14. juuli 2007

Jumalaema kirik Toome varemetes

Emajõe Suveteatri selle suve ja kõik kokku X hooaja etenduseks on Toome varemetes mängitav V. Hugo kuulsa teose aineline "Jumalaema kiriku kellamees". Tulime just sellelt etenduselt ja muljed on seetõttu küll värsked, kuid samas ka settimata. Esimene vaatus oli pigem lõbusapoolne tõeline suveteatri tükk, teine vaatus seevastu märksa enam kooskõlas originaalteose sünge traagikaga, kuid ikkagi kaugeltki mitte nii sünge nagu originaali enda tekst ja kogumulje. Lavastus oli kokkuvõttes pisut rahutuvõitu, kus plaanid ja tegevus kippusid liiga kiiresti vahelduma ja jätsid kuidagi pinnalise mulje. Näitlejad tegid oma töö korralikult, kuid erilisi õnnestumisi siiski kah polnud. Kõige tõhusam oli ehk Leino Rei esitus Claude Frollona. Aga teatriime ikkagi juhtus ja seda just teise vaatuse keskpaiku, kui Esmeralda pääses esimese hooga tuleriidast ja teda silmas pidanud mehed saabusid tagasi tema olukorda mõjutama. Liiga palju vehiti teises vaatuses armastusega, mistõttu hakkas see inimeste suurväärtus etenduses oma kaalu kaotama ja mõjuma pigem ühe tavahäälitsusena kui erilise olukorrana. Omaette küsimus oli Toome varemete roll Pariisi jumalaema kirikuna etenduse õnnestumisel. Kuigi hooned on ju mingitpidi õige erinevad ning ka sarnased, oli see roll kindlasti märkimisväärselt suur, kuid tingis ka päris suure distantsi publiku ja näitlejate vahele ning oli omajagu süngeks kontrastiks mitte nii väga süngele lavaloole.

pühapäev, 8. juuli 2007

VIII üleilmne biomeditsiiniliste inimuuringute eetika foorum

Juuni lõpus peeti Vilniuses 8. korda üleilmne biomeditsiiniliste uuringute eetika foorum, milles osales üle saja uurimistöö eetikast innustunud osavõtjat üle maailma. Seal oli päris selgesti tunda, kuidas seesama eetikakomiteede välisel ekspertiisil põhinev on väga suurel määral saanud universaalseks praktikaks biomeditsiiniliste inimuurinugte korraldamisel. Eelmisest tulenevalt ilmnes samuti, kui ühte moodi mõeldakse maailma erinevaid paigus uurimistöö korrektsest läbiviimisest. Globaalfoorum on samas ka organisatsioon (http://www.gfbronline.com/ ), mis järjest enam suurte ja jõukate uurimisorgnaistasioonide toel luua standardsemat keskkonda inimuuringute tegemiseks suuremas osas maailma riikidest ja regioonidest. Eesti on ses vallas õige hästi edenenud: rahvusvahelised põhimõtted on õige nobedasti järgmist leidnud, inimuurinugte eetikakomiteed on tegutsenud Tartus ja Tallinnas juba üle 10 aasta. Eks muidugi ole ka probleeme, kuid need on pigem jooksvat laadi või seotud ühiskonnaliikmete üldisema pealiskaudse omaksvõtu meelsusega, mida järsult muuta on õige keeruline, kuid püsivama sihikindla tegevusega siiski kindlasti võimalik teha.

laupäev, 7. juuli 2007

"Kodukoht" Keila-Joa mõisas ja inimuuringute eetika

Just eile õhtul oli võimalus kaasa elada Draamateatri suveetendusele "Kodukoht" Keila-Joa mõisas. Väga lühidalt öeldes, oli etendus päris hea ning teatriime sai taaskord teoks. Brian Frieli loo teema peaks eestlastele igati mõistetav olema, kuigi sündmused arenevad üleeelmise sajandi Iirimaal. Nimelt võeti taas üles alistavate ja alistatavate rahvaste omavahelised suhted väga isiklikul tasemel väga konkreetses kohas ja ajal. Selles näitemängus toimus kõik ühel päeval ühe inglise mehe mõisas ja see päev pidi läätsena koondama inglise-iiri konflikti, mis omal moel pole tänasenigi päris kadunud. Usutavasti annab publikule hiljutine kodune pronksmehe saaga piisavalt täiendavat mõtte ainet, kuid laval (õigemini mõisa elutoas) toimuvat meie enda oludesse üle kanda. Lugu on iiri kirjamehe positsioon oma maa inglise moodi allutamise suhtes. Toimuv ei ole enam võitlus brutaalse füüsilise vägivalla ülemvõimu vastu, vaid pigem võitlus vaimse iseseisvuse ja vabaduse nimel. Täpselt nii nagu meil kunagi, oli ka tüki peakangelane võõrast soost mõisnik (Mr. Christopher Gore ehk Guido Kangur) , kes ei soovi enam brutaalselt allutada, vaid leida mõistmist kõigi poolt ning sellest lähtuvat õnne ja rahu. Ja täpselt nii nagu meil, ei leia ta mõistmist ei omade, ei kohalike hulgas, mille tulemuseks saab olema suur üksindus. Guido Kangur tegi sel õhtul väga hea esituse ning tal õnnestus tabada ja esitada täpselt inglise mehe (nii vähe, kui mul on seda õnnestunud tunda ja kogeda) mõttelaadi ja hoiakuid. Jah, inimene on mõnikord veider ses mõttes, et ta väsib ka võimust teiste üle, mida eelmised põlvkonnad ja su ühiskonnad nii kiivalt püüavad kinnistada. Ta loobub seismast selle eest ning tulemuseks tuleb väga karm diagnoos su kogukonnalt --reetmine. Ma ei olegi vist Guido Kangurit nii lähidistantsilt oma tööd tegemas näinud, kuid need ülisuured plaanid olid üllatavalt usutavad ja sümpaatsed. Kuigi lavastaja oli teinud etenduse lõpu poole Mr. C. Gore'i mõnikord ehk ülemäära teatraalseks, suutis ta seda oskuslikult ikkagi usutavaks mahendada.
Väga hea esituse tegi ka Jaan Rekkor, kelle osaks sai kujutada üht ortodokset britti, kes antropoloogist teadusemehena, püüdis läbi ülla teadmise püüdluse oma impeeriumi võimu ja väge kasvatada. Dr. Richard Gore'i antropoloogilised tiraadid ja mõõtmised teenisid mõtlemises paraku ikka ühe või mõne inimeste rühma teistest paremaks pidamist. Jah, kõik see toimus enne natsionaalsotsialismi suurt väljakutset, kuid vihjas väga selgelt rahvuste edetabeli koostamise mõtteviisi tähtsust teatud aegadel ja teatud ringkondades.
Teadusliku uurimistöö eetika seisukohalt oli mulle muidugi väga huvitav vaadeldav antropoloogiliste mõõtmistega seotud olukordi ja juhtumisi. Selge see, et sellised uuringud kujutavad uuritavaile väga väikest riski, kuid samas mõjutada tugevasti inimväärikusest lugupidamist. Kuigi 19. sajandi inimuuringute eetika tavade kohaselt toimus kogu tegevus täiesti korrektselt, oli see ikkagi füüsilise konflikti ajendiks etenduses, sest kohalikud tõlgendasid seda just nimelt vastuvõetamatu inimväärikusse tungimisena. Kui püüda toimunu viia kaasaegse uurimistöö eetika konteksti, siis peaprobleemiks oli kehva kvaliteediga uuritavate informeeritud nõusolek uuringus osalemiseks. Jah, nad olid tulnud vabatahtlikult ja assistent Perkins seletas neile üldjoontes plaanitavat, kuid keegi vaevanud end sellega, kas mõõdetavad inimesed ikka aru said toimuvast ning kas nad ikka sellega päriselt nõus ka olid. Laval olnud erinevad uuritavad esitasid päris tüüpilisi käitumismustreid, mida uuritavad õige sageli viljelevad: üks oli täiesti abitu ja allaheitlik, teine lunis pisutki raha katses olemise eest ning kolmas oli hurraaoptimistlik lihtsameelne. Eks loomulikult lähevad eetilised probleemid väga teravaks, kui taoliste uuringute andmeid hakatakse kasutama poliitilistel eesmärkidel. Loomulikult ei ole taolised ohud kaasajalgi kuhugile kadunud, nii on näiteks praegune geeniuuringute buum radikaalsete ideoloogiatega kombinatsioonis võimeline halbade asjaolude kokkulangemisel tekitama väga palju ebaõiglust ja inmlikku õnnetust. Loodetavasti on sedalaadi mõtteid vaid ohuvõimaluseks ja mitte
inimesi puudutavaks karmiks tegelikkuseks.
Igati korraliku esituse tegi naispeaosalise Margaretina Kersti Heinloo. Tema kangelanna oli tegelikult päris komplitseeritud kuju, kus segunenud iiri päritolu ja sellest sugenev soov oma rahva vabadusele ja hoopis teine isiklikum soov olla inglise moodi õnnelik. Margaret laveeris päris edukalt erinevate huvigruppide vahel ja tal õnnestus mõistuslikult ja arveraamatutega kalkuleerides väga suurt osa kogu olukorrast oma kontrolli all hoida. Vajadusel tuli mängu pisike emotsioon äraminekuähvarduste näol, kuid ega ta ilmselt neisse isegi kuigi tõsiselt ei uskunud.
Priit Pedajase lavastuse kui terviku tahaks öelda, et lugu oli tehtud sümpaatses tõusvas joones, kus unisevõitu algusele järgnes pidev pinge kasvatamine. Mu meelest mindi selle pinge kruvimisega kuskil teise vaatuse keskapaigast (alates iiri kaikapoisi areenile ilmumist) liiale ja emotsioonikruvimine hakkas pigem Ladina-Ameerika seriaale meenutama, kus võetakse aga uusi ägedamaid asju ette, mis suurt millegiga ei lõpe ja tähendusega kontekste ei loo. Samas tuleb meelest pidada, et tegemist on ikkagi suveetendusega ja mitte teatrifestivaliga. Nii et hästi tehtud töö vägagi huvitavas kohas.
Meeldejääva õhtu kujunemisel oli suur osa väga heal reisiseltskonnal, keda hea sõber Kaido K. igati tõhusalt juhtis. Tartu poolt vaadatuna on Keila-Joa juba päris kauge kant, sedavõrd kauge, et keegi meie kaheksasest seltskonnast ei olnud seal varem käinud. Mõis ise , Keila jõgi ja juga ning etendusejärgne jalutuskäik seal vaid süvendasid sündinud teatrielamust. Ja taaskohtumine Paldiskiga näitas, et viimase 4-5 aastaga on Eesti Vabariik seal päris jõudsalt kehtestunud.