teisipäev, 21. august 2007

film Edith Piafist Athenas

Üle mitmekümne aasta oli üleeile õhtul taas võimalus vaadata filmi Athenas, mis tookord ammu Saluudi energilist nime kandis. Koht oli väga tore ja film samuti, usutavasti tehakse seal majas niimoodi, et paljud kunagisedki kinoskäijad leiavad uuesti üles tee sinna. Meil oli Volliga ka väike vaidlus, kas võimsam oli Piafi elu või tema laulud. Ma pooldasin seda esimest võimalust ning isegi sedapsi, et kui pool filmist nähtust tõele vastas, siis oli elu lauludest vägevam.

pühapäev, 12. august 2007

(Pato)Füsioloogiline teater -- "Proffet" Kukenoosi viljakuivatis

PrS. Kirjutan seda muljet juba vist kaks nädalat pärast etenduse tegelikku kogemist Albus, nii et vahetut muljet ei ole järgnevas enam suurt midagi ning kuskilt peast tuleb pigem seda, mis vaimupüügil närvivõrkudesse on toppama jäänud. Ja väga heaks eelhäälestuseks oli taaskohtumine Vargamäe maadega, seekord eriti rännak kiriku juurest üle soo talude juurde.



Paljude arvates on Mart Kolditsi koostatud ja teostatud "Proffet" selle suve olulisim teatrisündmus, paljude arvates on see etendus üleüldse üks suur jama. Kavaleht kirjutab, et tegemist lavastaja magistritööga teemal "mittenarratiivne teater", kuid täpsem olnuks lavastusest rääkida kui füsioloogiliselt teatrist selles mõttes, et näitemängus on lugu kindlasti olemas ja ehk rohkemgi kui mõneski narratiivse teatri tükis ning etendusega antakse läbi äärmuste väga mitme kandi pealt tunda, et vaataja (loodetavasti ka näitlejate) eksistents on piiridega ning etendusel viibimisega tassitakse vatajat teinekord nendele piiridele üksjagu lähemale. Ajalises järjekorras olgu siin nimetatud kuumaks päevast palavaks kõetud kolhoosiküün, mis termoregulatsiooni tugeva higistamisega kohe pingule tõmbas, siis venemaapäästja (nõukogudeaegne puidu antiseptik) lõhnaga täidetud õhk, mis haistmise raginaga tööle rabas ning lõpuks väga vali jutt ja muusika, mida päris mitmel korral lausa valus kuulata oli. See viimane on viimasel ajal juba sedavõrd levinud, et tekib kahtlus, kas teatritegijad ise kuulmiskahjustusega ei ole või siis peavad publikut peaaegu kurtideks olenditeks, kellele normaalse valjusega kõne ja muusika enam üldsegi ei mõju. Eks mõni võib ju seda sorti tegevust ka patofüsioloogiliseks teatriks pidada, kuid eks ole seegi vaid üks sort füsioloogiat. Tugevat funktsionalismi kandis tüki sisu, kus väga palju opereeriti sisendit (suu, os) ja väljundit (pärak, anus) omavate kooslustega, mis kokku eksisteerisid ühe oraaniana. Jah, see tükk sisaldas ka katset eristada kahte tüüpi eksistentsi, millest üks loomulik ja soovitav ning teine ebaloomulik, paha ja ohtlik. Teine eksistents seostub olemisega meedias, mis tähenduselt füüsilise maailma suhtes õige virtuaalnem võimeline suuresti eksitama ja lõpuks päris sohu tassima. Nii ei tükk on ka hoiatuslugu petlikule meediale allumise vastu. Mu ainuke vastuargument oleks siin tõdemus, et see meediagi ei tule kuskilt mujalt kui inimeste peadest ja/või loomulikust olemisest.
Eks nagu õiges teatritükis (eriti suvises) ikka, oli sealgi üksjagu poosi, edvistamist ja reklaami, millel ürituse põhisisuga suht vähe või juhuslikult seotud. Kindlasti kuulub siia teade kavalehelt, et lugu oli kõigepealt mõeldud avaldamiseks ühes Kuuba ajakirjas. Tühjagi see oli! Samuti platseeruvad siia loo pealkiri Proffet, seos Vilde "Prohvet Maltsveti" ja julma peksuga ses samas etenduse kohas 1861. aasta 1. novembril. Lugu oleks üsna sama hea või isegi paremgi ilma nendeta. Jah, eks võib mõelda, et see moodne meedia on taas üks üks prohvet, kes inimesi valele teele veab ning kõik see võib kuulutuse järgijatele valusa peksuga lõppeda. Seose tekkimiseks vajanuks minu vaim küll enamat, kui üht ettelugemist üsna etenduse lõpus ning teadmist, et kunagi ammu peksti siin ribadeks terve hulk eestlasi, kes tookordset võimu ja ühiskonda ei austanud. Siiski, lugu olnuks kindlasti veel parem koos nendega, kuid vaiksemana ning palju vähema tossu ja brutaalsevõitu füsioloogia kaudu mõjutamisega.

Hoolimata eksistentsi äärmuste kogemise pakkumisest, oli tüki idee ise ja suur osa teostust oli ikkagi põnevad ja sisukad. Mõtte poolest pidi tegemist olema vast ontoloogiliseetilise (seega siis filosoofilise) teatriga, kus olemisviise kaardistati ja väärtuseliselt hinnati. Filosoofiat oli tükis omajagu ning ses mõttes kippus vägisi võrdlus Kõivu lugudega ette tulema, kuid see oli isegi veelgi enam läbi isikliku mina esitatud kui Kõivul see mitmetes etenduse juhtus. Füsioloogiat tõi tublisti mängu ka see, et enamasti korrati episoode tüütuseni justkui mõista andes, et inimenegi ei ole meedia (või ühiskonna?) dirigeerimisel muud, kui vaid üks masin. Näitlejate sooritusest on mul tõesti raske midagi erilist öelda, sest nad oli tõesti kui isiksusetud masinad. Kui see oligi nii mõeldud, siis tegid nad oma töö tublilt. Nii et jään ootama Mart Kolditsi järgmisi etteasteid filosoofilise teatri vallas.

kolmapäev, 8. august 2007

Kivastiku eesti asi

Läinud pühapäeval oli võimalus kaasa elada rahvakirjanik Mart Kivastiku etendusele "Eesti asi" Viinistus. Juba tolle päeva hommikul tikkus aeg-ajalt pähe mõtteke, et kas eesti asi on Kivastikul ümmargune, raske või magusavõitu või veel midagi neljandat? Ja ega etenduse ja sellele järgnenud aja jooksul ei olegi suutnud sellele küsimusele selget vastust anda. Küllap oli Kivastikule eesti asi laulupidu, eriti see kõige esimene kord 1869. aastal. Laulupidu on varemgi eesti kirjanike inspireerinud, kõigepealt tulevad või pealkirjadena ette Koidula "Kosjaviinad ehk Kuidas Tapiku pere laulupidule sai" ja Smuuli "Muhulaste imelikud juhtumised Tallinna juubelilaulupeol", nii et veel üks lüli sai sellesse laulupeo kirjanduse ahelasse lisatud. Lugu on tehtud sellise lihtsa Koidula-aegse must-valge stiiliga, millesse aegajalt oli pikitud pisikesi täpikesi märksa tänasemast päevast (Urmas Alender ja Estonia õnnetus; eesti luuletaja Varblane). Lugu algas juba vaata et tavapärase eestlaste masohhismiga enda kallal, millele laiale levikule on kindlasti üks jagu kaasa aidanud ka Kivirähu eesti asja hitid. Mulle selline masohhism kuigi hästi ei istu, kuid päris mitmete arvates pidise rahvuse tervise tunnuseks olema, kuid eks igaüks otsustagu seda parem ise. Huvitaval kombel see matsirahva antropoloogia istub kuidagi hästi meie rahvusteatri seltskonnale, sest neil on ju veel käimas suveetendus "Kodukotus", kus eestlaste moodi matsirahvaks iirlased. Etendus ise oli selline tubli harju keskmine, kus kõik sai tehtud, kuid ilma suurema kireta. Kõige parema töö tegi tol õhtul Jan Uuspõld, kellel oli nii isu kui lusti seda va lopergust eesti asja veeretada. Teatriimet tol õhtul siiski vist ei juhtunud, kuid Viinistu ilma-, kuu- ja mereime küll.

kolmapäev, 1. august 2007

kodu, laen ja maailmavaade

Edgar Savisaar kirjutas mõni päev Postimehele tagasi loo, et riik peaks aitama oma kodanikel vastutust kanda, kui tõsine majanduslangus viib kinnisvaralt väärtuse ja laenu ei suudeta pangaga kokkulepitud tingimustel enam piisavalt tagada. Savisaare argument riigi sellise kohustuse ilmnemisel on pigem psühholoogilist ja kultuurilist laadi -- kodu on püha.

Uudistevaesel suveajal on ajaleht ja majandusmees asja tõsiselt käsile võtnud ja üritavad lugejale selgeks teha, et Savisaar on paha ja/või rumal korraga. Majandusmees kurdab, et poliitik (sic! äsjane majandusminister)ei ole kursis moodsate majandusteooriatega, mille kohaselt on valitsusel (ja ilmselt ka riigil) vaid kolm asja ajada, (i) ebavõrdse tulude jaotuse leevendamine, (ii) hoolitsemine selle eest, et oleks niipalju kui võimalik vabakonkurentsi turul ja (iii) kolmandaks nn üldkasulike kaupade nagu näiteks tänavavalgustuse pakkumine. Selge see, et riik ei ole sellisel juhul enam sotsiaalne keskkond, kus elab selle riigi elanikkond, vaid üks regulatsioonihoob, mis on meisterdatud domineerivast inimeste arvamustest. Mul kipub siinkohal ikka üks analoogia tekkima riigi ja abielu vahel, mida praegune aeg tahaks ilmselt teha olematuks ning vaid ilmne vajadus sunnib rääkima õhukesest riigist ja abielust. Ei ole vaja väga palju mõelda, et jõuda arusaamani, et õhuke sotsiaalne elu üritab üksjagu lihtsalt ümber jagada sotsiaalse reaalsust ning teha panuse tase või mitu madalamal olevale nähtusele, milleks moodsal ajal kipub olema mõnu või mõni teine positiivne emotsioon. See vaidlus riigi ja kodu vahekorra küsimuses ei ole midagi muud, kui järjekordne etapikene selles pikas inimese ja ühiskonna omavahelise sobitumise pikas proovimises. Riik on tekitanud olukorra, et väga valdav enamus inimestest peab oma kodu soetamiseks millegiga laenusuhtesse asuma või olemasolevad kodude omanikud jagavad neid oma sugulastele perekondlikke liine mööda, mis omakorda tähendab, et kodu saab võimalikuks vaid neile, kes ühiskonnale või perekonnale meelepäraselt käitunud on. Keegi Postimehest soovitas Savisaarele vastuseks, et üürikodu ongi palju õigem ja parem kui oma kodu. Mu meelest üürikodu mõttelaad on pigem just nendest aegadest, mida meilgi domineeriv eraomandi pühaduse ideoloogia kardab kui vanakurat välku. Teine asi, mis möödunud aegadest meelde tuleb, on mõnede inimeste vankumatu truudus teooriale. Alles hiljuti olid siinkandis ajad, kus ülimaks ja kriitikale mittealluvaks oli marksism, nüüd siis on käes egoemotsionaalse ühiskonna fundamentalismi aeg.

Nii või teisiti taandub Savisaare lugu ikkagi sellele, kuivõrd riik võtab vastutust enda poolt korda saadetu eest. Küllap vana rahvatarkuse kohaselt on õhukesel riigil ka vastutus õhuke. Savisaart nahutati mõned päevad, praeguseks on kogu teema praktiliselt unustatud ning taas on rohkem päevakorral teine õhukese riigi ilmne resultaat -- pättide partisanisalgad maanteedel. Aga kodudeta me veel läbi ei tule ning kodutu staatus jätkuvalt väga ebasoovitav.