laupäev, 29. september 2007

eestlase ohtlik vabadus

Moraalist arutlemine tähendab sageli kaalumist inimese elus ettetuleva erinevate omaduste vahel, millel on kuskile väärtuseline + või -märk külge pandud ning püütakse siis selgusele jõuda kumb neist tagajärjekam on ning vastavalt püütakse negatiivseks peetavat sotsiaalsest tegelikkusest välja suruda. Uue eesti lööklauseks ja ülimaks asjaks on olnud vabadus ning juba mõnda aega ollakse olukorras, kus me päevast päeva näeme, et sedavõrd suur sisemine vabadus on ohtlik nii meie elule kui tervisele sellisel moel, et kellegi endale võetud vabadus (purjus olla, rikkaks saada, ennast teostada jne) hävitab teis(t)e inimes(t)e õigust ja võimalust vaba olla isegi märksa tagasihoidlikumal viisil. Kas ikkagi veel ei ole kätte jõudnud see hetk, kus tõsisemalt lugeda kuulsa personaalsete vabaduste eest seisja John Stuart Milli piiravat positsiooni: "The only time when society is justified in infringing on another’s freedom is when that individual is a danger to others"? Mu meelest veel mitte ning küllap ja kahjuks peab selleks veel mõndagi halba ja valusat juhtuma. Just siin on see olukord ja plats, kus eetika peaks oma tööd tegema ja inimese vabaduse konkreetses olukorras parajaks sättima.

neljapäev, 13. september 2007

Nõmperi ja Sootaki raamat meditsiiniõigusest

Üleeile esitleti Raidla advokaadibüroos Ants Nõmperi ja Jaan Sootaki raamatut "Meditsiniõigus". Nii või teisiti on raamatu ilmumine asjaomastes ringkondades päris ajalooline sündmus, sest Eestis puuduvad üldse meditsiiniõiguse laiahaardelised originaalkäsitlused ning käesolev reflekteerib laiahaardeliselt umbes 10 aasta eest toimunud meditsiinis toimunud õiguslikku pööret. Selle pöörde põhisisuks on üks 3 komponendiga manööver, mille käigus kõigepealt (i) ühiskond võttis enda kätte selle otsustamise, mida arstid saavad pakkuda ja mida mitte. Teiseks (ii)vähendati oluliselt usaldust arstide kui professionaalide suhtes ning vähendas oluliselt nende autonoomiat. Kolmandaks (iii) suurendas ühiskond oluliselt panust patsiendi autonoomiasse ka olukorras, kus patsiendi autonoomia võimekus võib haiguse tõttu küsimuse all olla .
Mulle pakkusid üldises plaanis erilist huvi raamatu kaks teemat:

I. Eetika ja õiguse vahekorrad, mis raamatus on ptk. 1.3 Meditsiiniõiguse ja meditsiinieetika.

Läinud kevadel toimus ülikooli aulas Eesti Õigusteaduse Üliõpilaste Liidu korraldamisel seminar "Õigus ja eetika". Seal rääkis professor Marju Luts, mida mõned kõige targemad pead juura ja moraali seostest on kirja on pannud. Ta meenutas, et Platonile oli juura moraali toatüdrukuks, et Aristoteles tegi nad võrdväärseteks kaksikuteks, et Kant võttis kätte ja lahutas nad taas põhjalikult sedasi, et juura tegelgu inimesest väljapoole jääva käitumise sättimisega ja moraalile on reserveeritud inimese sisemaailm. Eks see võib pisut kummaline paista, et juuraprofessor toetub õiguse ja eetika eristuses vaid suurtele filosoofidele, aga ju need ideed on siis ikka sedavõrd kaalukad, et passivad kõige põhilisemateks eristusteks ka siin.
Ants Nõmper alustab seda peatükki tsitaadiga inglise meditsiiniõigusteadlaselt: "Meditsiiniõigusega tegeleva juristi elu ei ole kerge. Meditsiiniõigusega tegelev jurist kõnnib õiguse ja mitteõiguse vahelisel ohtlikul köiel. Mitteõiguslikku sfääri jääb ka eetika nime all tuntud teadmiste kogum, mis on meditsiiniõigusega tegelevale juristile samaaegselt nii sõber kui vaenlane. Sõbrana võib eetika juristi abistada juhtnööridega meditsiiniõiguse probleemidele lähenemisel. Vaenlaseks on aga eetika teadupärast igaühele, kes on õppinud õigusteadust ja kes järelikult eelistab pragmatismi kõrgelennulistele abstraktsioonidele.

Ja ta jätkab, et käesolevas raamatus käsitletakse meditsiinieetikat kui meditsiiniõiguse sõpra, kuid möönab sejärel päris fundamentaalselt, et egelikult ei ole ühiskonnas olemas õigusvaba ruumi. Jäin selle väite peale päris mõttesse ega suuda praegugi selle nõustuda.
Endise füsioloogina meeldib mulle asju vaadata funktsionalistlikust perspektiivist ning sellest tulenevalt ei peaks mu meelest üksteist välistavalt vastandama ühiskondliku regulatsiooni põhitüüpe (moraalset, õiguslikku ja rahalist regulatsiooni). Neil kõigil on oma ampluaa ja võimekus ning igasugune taandamine vähendab inimsuhete keerukust ja potentsiaali.

II. Arsti-patsiendi suhe kui leping, raamatus ptk 3

Parafraasina võiks öelda, et võlaõigusseaduse (VÕS) 41 ptk sisaldab 16 paragrahvi, mis muutsid justkui Eeesti meditsiinimaailma. Muuseas pange tähele, et arsti-patsiendi suhte õiguslik regulatsioon asub võlaõigusseaduses, mis viitab rahalise regulatsiooni tähtsuse tunnustamisele meediku-patsiendi suhetes. See raamat tsementeerib seadusetähele täiendavalt kahte olulist muutust, mis arsti-patsiendi suhtes on toimunud mõne viimase kümnendi jooksul. Nende muutuste peasisu seisneb selles, et arsti tegevus ei ole ühiskonna silmis enam arstimine kui mingi väga eriline inimese oskus ja tegevus, vaid üks paljudest lepingulise teenuse osutamise vormidest. Kindlasti on üheks aspektiks selles muutumises muutunud arusaam inimese positsioonist ühiskonnas. Autorid märgivad oma teoses, et "Kui aluseks võtta ajalooline lähenemine, mille kohaselt leping kaitseb ainult varalisi hüvesid ja lepinguväliselt kaitstakse absoluutseid õigushüvesid nagu omand, elu ja tervis, siis peaks tervishoiuteenuse puhul olema regulatsioon lepinguväline. Kui aga lähtuda sellest, et lepinguõigusega peaks kaitstama “tuttavate” ehk poolte enda pool väljavalitud isikute vahelisi suhteid ja lepinguõigus peaks jääma “võõraste” ehk juhuslikult kokku puutunud isikute vahel suhete reguleerimiseks, siis peaks tervishoiuteenuse osutamine olema reguleeritud lepinguga. Totaalse lepingulisuse iha võib ju suur olla, kuid isegi esitlusel möönis üks autoritest, et arsti-patsiendi suhtes ei ole sugugi kõik juriidiline ja lepinguline ning tavaline inimlikkus on sela jätkuvalt väga oluline asi. VÕSi § 759. Lepingu sőlmimise erisused märgib, et tervishoiuteenuse osutamise leping loetakse muu hulgas sőlmituks ka tervishoiuteenuse osutamise alustamisega vői tervishoiuteenuse osutamise kohustuse ülevőtmisega patsiendi nőusolekul, samuti siis, kui otsusevőimetule patsiendile tervishoiuteenuse osutamise alustamine vastab tema tegelikule vői eeldatavale tahtele.
Selline lepingu sõlmumise viis ei ole kuigi harilik ja viitab taas soovile kasutada üht malli A-P suhte kõikvõimalikele realiseerumistele. Mu meelest on ühiskonna soov, et haige inimene peaks olema võimeline sõlmima lepinguid, mis vastaksid parimal võimalikul viisil tema võimalikele arusaamadele ja huvidele, õige problemaatiline. Lahenduseks oleks ikkagi teha panus usaldusele ja moraalsele arusaamale, et meedik mõtleb end patsiendi olukorda ja teeb antud olukorras nii patsiendile kui endale parima võimaliku otsuse.
Pealegi on eetikud leidnud arsti-patsiendi suhtes avastanud hoopis teisi tahke, kui totaalne lepingulisus. Robert Veatch eristab lepingulisusele lisaks veel teisigi arsti-patsiendi suhte mudeleid:
• Inseneri mudel – teadus prevaleerib moraalsete väärtuste üle
• Preestri mudel – paternalistlik mudel, kus arst arvab teadvat ka õigeid väärtusi patsiendi jaoks
• Kollegiaalne mudel – arsti ja patsiendi võrdsusel ja usaldusel põhinev suhe
• Lepinguline mudel – suhte aluseks on leping, mis fikseerib mõlema poole kasud ja kahjud

Mu järeldus on ka selles küsimuses ikkagi seesama, et tuleks püüda mitte taandada sotsiaalseid regulatsioone ühele kõigele "õigemale", vaid lasta neil kõigil teha oma tööd ning seega jätta ruumi meditsiinieetikale.

Lõpetuseks tahaks kõigile meditsiiniõiguse huvilistele raamatut soovitada, sest katab oskuslikult enamvähem kogu selle praeguse Eesti õiguse, mis meditsiini on pandud juhtima.