esmaspäev, 29. oktoober 2007

Kodumaise moraalituse uus verstapost

Postimees teatab, et läinud nädala lõpus sattus kallaletungi ohvriks kiirabi brigaad, kes oli parasjagu abistamas haiget. Raske on siin isegi mingitki mõistlikku kommentaari pakkuda, kuid vana ütlus, et pillimeest ei lööda, sai veelkordse oma kinnituse oma kehtetusest. Tõepoolest näikse nõnda olevat, et mõnede inimeste jaoks ei eksisteeri peale nende mina üldse mitte midagi ja neil lastaksegi oma ohtlikku käitumuslikku solipsismi viljeleda.

kolmapäev, 24. oktoober 2007

Aususe funktsioonid

Eilne Tartu Postimees teatab õige ootamatult, et Tartu ülikoolis ei tule õppejõud enam toime mahakirjutajate ning mahakirjutamise ohjeldamisega ning õigusteaduskond plaanib valvurite palkamist petturluse ohjeldamiseks. Ülikool on seega tunnistanud oma seinte vahel üht moraalset pankrotti (aususe pankrotti), millega ei ole võimalik oma seniste jõudude ega arusaamadega enam hakkama saada. Iseäranis hämmastaval kombel soovitakse taolisi meetmeid rakendada õigusteaduskonnas, mis teadupärast teeb tavalistest inimestest erinevate sotsiaalsete volitustega seadusetõlgendajaid ning sinna pääseb tõepoolest riigieksamite alusel vaid kõige parem osa meie koolilõpetajatest ja rahagi eest ei võeta sinna studeerima kaugeltki igaüht. Päris õpetlik on lugeda üliõpilaste esindaja arvamusi, kes leiab mitmeid õigustusi selliseks tegevuseks, kuid aususe puudumine paraku tal olukorda põhjendavate asjaolude hulka ei kuulu, pigem leiab ta, et mõned ained ühes mõnede õppejõududega lausa soodustavad mahakirjutamist. Olen olnud ikka selle arvamuse vastu, et Eestis on miski eetikakriis, kuid see teade võib küll siiani püsinud arvamust mõjutada. Kui meie ühiskonna järgmine eliit on alustanud valemängimisega, siis oht sellega piiramatult jätkata on kindlasti olemas, mis omakorda lõhub olemasolevat sotsiaalset reaalsust. Mispärast siis kohe nii karmid hoiatused?


Jah, mõni võib mõelda ja kõnelda, et ausus ei ole enam moes või hoopistükis tegus. "Mõttetu on olla aus, edukas tuleb olla!", deklareeriksid nad täna kooris. Eks selline mõtteviis sobi neile, kes peavad ausust veidruseks, mis teinekord on moes ja siis jälle moest läinud. Neile on ausus üks käepärane ja mitte vältimatu vahend oma eluõnne saavutamisel. Teistele võib ausus olla pelgalt tunne, mis neist omakorda mõnedele toob kaasa positiivse emotsionaalse värvinguga olemist, olgu selleks rahulolu või vaimustus enda ja endasuguste erilisusest. Ja mõnedele võib ausus olla valus kannatus või saatus, mida tuleb kanda kui risti oma eluteel. Need viimased võimalused toovad aususe kindlalt südametunnistuslikku eetikasse, mis moodsal ajal sugugi vähetähtis pole. Kolmandatele on ausus mõistuslik kaalutlus või pigem veendumus, et ausus on lähtepositsioon, mis võimaldab üleüldse inimnäolise sotsiaalse koosluse tekkimise. Kui seda poleks, siis alluks inimesed jätkuvalt loodusseadustele, kuid mitte enam väga hästi sotsiaalse reaalsuse eksisteerimise põhimõtetele. Paradoksaalsel viisil teeb ausus inimese vabaks ses mõttes, et pakub ühiskonda loovat juhtnööri valikute tegemisel. Paradoks seisneb selles, et esimesel pilgul ausus piirab, sunnib (sic!) vaimselt peale valikut, milles ollakse tegelikult veendunud ja see võib kokkuvõttes inimesele ebameeldivust ja kahjugi tuua, kuid samas genereerib see sund püsivust sotsiaalsesse reaalsusesse ja eksistentsi, kus üldse midagi osutub võimalikuks valida ja omal moel sobituda füüsikalise reaalsuse õige kasinalt vastuvaieldavasse ordnungisse. Aus hinnang ja selle järgi toimine toob selle omaja kõige väiksemate pika eksistentsiaalse perspektiivi vastuoludega sotsiaalsesse reaalsusesse, sest inimene mõistab ja suudab seda positsiooni kõige kindlamalt hoida ja edendada. Jah, muidugi mõni võib kurta, et aus hoiak võib olla väär või ühiskonnas valitseva teadmisega mitte kokku sobida. Selline arvamus mu meelest vaid tugevdab teesi, et ausus pakub parimaid võimalusi inimelu pikas perspektiivis, sest võimaldab leida tasakaalu ja kooskõla kehalise, hingelise ja sotsiaalse pooluse vahel. Jah, mõnigi võib vastu väita, et teatud olukordades ausus toob otsest kahju, isegi hukutab teinekord ning loll (aus) saab kirikuski peksa, kuid paraku pärinevad sellised seisukohad peadest, mis töötavad vaid loodusseaduste kohaselt ega taha või usu teistmoodi reaalsusi ja nende edenemist. Seega siis ei ole ausus pelgalt harjumuse-harjumatuse küsimus, vaid midagi hoopis sügavamat ja suuremat kui mõtteta enesepiiramine.

laupäev, 20. oktoober 2007

Tartu Ülikooli arstiteaduskond 1982-2007

Just sel nädalal ilmus kena raamat TÜ kirjastuselt ülikooli arstiteaduskonna viimase veerandsajandi tegemistest. See on just see aeg, kui olen isegi seal õppinud-töötanud ning seega on osutunud võimalikuks seda aja kulgemist ühel või teisel moel kaasa teha. Minu jaoks tähendab see muuhulgas ka järjest kasvavat respekti teaduskonna suhtes kogu tema ajalises ulatuses, kuid eriti oma õpetajatesse läinud sajandi kaheksakümnendate esimesel poolel. Väga sümpaatne on, et seekordne teaduskonna ajaloo köide sisaldab lisaks akadeemiliste üksuste struktureeritud faktiajalugudele ka vaadeldava perioodi dekaanide märksa isiklikumaid vaateid teaduskonnale läbi oma ameti. Auväärt dekaanidega tuleb leppida ses mõttes, et lühikese ajaga on teaduskond teinud läbi õige huvitava ning väga olulisi streteegilisi otsuseid ja lahendusi sisaldanud perioodi, mis ühtpidi ei olegi veel lõppenud ning institutsiooni mingisse rahuliku stabiilsuse produktiivsesse seisu saanud.
Kui ma peaks siin kirja panema 5-6 kõige olulist sündmust/arengut teaduskonnaga seoses viimase veerandsajandi jooksul, siis need oleks:
¤ põlvkondade vahetus teaduskonna õppejõudude ja teadurite seas;
¤ valminud biomeedikum ja uute haiglahoonete ehituse algus, mis koos Nooruse tänava tehnoloogia instituudi hoone ja just alustatud keemiahoone ehitusega teevad Maarjamõisast peatselt ilmselt ülikooli kõige olulisema teaduslinnaku;
¤ Tartu haiglate organiseerimine TÜ kliinikumiks, mille esmaseks prioriteediks on elanikkonnale igakülgse meditsiiniabi pakkumine ning samal ajal ka akadeemilise arstiteaduse edendamine;
¤ reaalse integratsiooni algus bioloogiateaduskonna biomeditsiini uurimisrühmadega;
¤ teaduskonna mõju vähenemine riigi meditsiiniasjade ja ülikooli elu oluliste küsimuste otsustamisel.
¤ kunagised traditsiooniliselt väga ranged hoiakud on asendunud ühe teistsuguse mõneti vabameelsema habitusega.

"Georg" -- film artistist ja meist endist

Trehvasime üle mitme aja eile taas kinno, seekord vaatama Peeter Simmi värsket filmi ühest meie rahva viimaste aegade suuremast legendist Georg Otsast. Nii nagu (või kõlanud muusika tõttu mitte päris siiski nii) "Nimedega marmortahvlil" või "Kevadega" räägib see lugu eestlastega üksjagu teist keelt kui meie vene või soome naabritega ning kaugemal olijad ei pruugi nähtut sootuks üldsegi millegi erilise, veel vähem millegi suurena tõlgendada.

Alustaksin oma muljeid hoopis üleeilse Enn Säde raadiomeenutusega Jüri Müüri 1969. a. juubelilaulupeo filmist, mis on nüüd mitteolemisest samuti uuesti sündinud. Eks need mõlemad filmid seostu samuti meie nii keerulise olemisega, kuid mind rabasid raadiost tulnud filmimehe nii jõulised sõnad filmi tapmisest, ümberlõikamisest jms, st filmist kui millestki väga elaval moel eksisteeritvast nähtusest. Tajusin siis kohe kuidagi erilise selgusega ja vist päris esimest korda üldse filmi kui filosoofilist nähtust, kui suuremat mängu eksistentsiga. Ühelt poolt jääb filmilindile ikkagi see, mis ümbritsevast läbi optika sinna jõuab, st päris tegelikust maailmast, teisalt valitakse üsna hoolikalt, mis ja kuidas sinna pääseb ning kolmandaks mängitakse seda uuesti tegelikust olevikust teistsuguse reaalsuse manamiseks. Nii et mängitav filmilint on omamoodi kummaline inimvaimu eksistentsi konserv, mida läbinisti vaimse roana on võimalik pruukida. Nojah, ning kas ei seostu filmi vaimu täitev jõud ka sellega, kas näed seda uue reaalsusena pimedas ruumis optiliselt muust äralõigatuna või valges toas ikka ühe ja sama reaalsusena televiisorist? Kas ei ei olegi TV ontoloogilise topeltmängu eripära just selles, et ta jätab nii tavalise mulje ja on justkui just täpselt sealtsamast, kus isegi kogu aeg asud. Just sellise värske isikliku filmifilosoofia taustal oligi võimalik jälgida pimedas toas korraks ära lõigatuna Tartu tegelikkusest meie rahva suurt poega.

Et oma kogemuse teed paraku ei saa pimeda kinosaaliga ära lõigata, siis mul tuli seda filmi pidevalt võrrelda mõni aeg tagasi nähtud filmiga Edith Piafist. Jah, ma ei kipu võrdlema Otsa ja Piaffi endid, selleks olid nad liiga erinevad, aga nende portreed olid küll võrreldavad. Mõlemad filmid oli küllalt otsekohesed ja lihtsa sirgjoonelise dramaatilise põhiplaaniga, kuid Piafi pilt jättis ometi heas mõttes rafineerituma mulje. Mulle on alati olnud sümpaatne lihtsus, kuid eile oli minu tundmise kohaselt suure kunstniku elu liiga lihtsaks konstrueeritud. Ma ei ole Otsa kunagi oma silmaga näinud, vaid televiisori ekraanilt mäletan tema tegemisi ja elu lõpu musti prille, ei teadnud enne filmi tegelikult ei tema elu ega ka kuulujutte selle kohta, aga liiga lihtne või pigem lihtsustatud tundus see küll. Jah, võib öelda, et selline primitiivne see oligi läbi allakäiva Asta pilgu, kuid siis ei ole film ju Georg Otsast, vaid Asta Otsast, mida filmimeitrid vaevalt soovisid. Teiseks häiris mind jätkuvalt vanade aegade kujutamine läbi moodsa kirka ekraani ning seda eriti ehtsate dokumentaalkaadrite taustal, sest minu pideva isiklikust kogemusest tuleva mul ei olnud sel ajal sedavõrd kirjaid värve, pigem kippus kõik see tegelikkus luitunult üksluine olevat. Kui näitlejatest rääkida, siis ainsa tõeliselt nauditava esituse tegi kõrvalosas Elle Kull Georgi emana --vähesed võimalused end näidata, kuid see eest millise oleku ja pilguga. Otsa lauldud laulud oli muidugi kindla peale minek, kuid mõne loo valik just vastavasse situatsioone olnuks nagu natuke küsitav. Õige mitmeti tõlgendatav oli ka arsti ja Georgi jutt tema haigusest ja Hippokratese vandest, kuid sellest pikemalt kirjutamiseks, tuleks vististi uuesti see koht üle vaadata. Kui Piafi filmist jäi mulje, et selle naise elu oli vast võimsamgi kui ta laul, siis Otsaga on asi just teisipidi, et laul osutus elust ja filmist märksa mõjusamaks.

esmaspäev, 8. oktoober 2007

Täiuslik mõrv!?

Pärast vaeva Endla Kokkolaga oli kohe järgmisel õhtul võimalik vaadata Vanemuises Edward Taylori pisut veidralt tõlgitud pealkirjaga tükki "Jäine mõrv". Seekord sujusid asjad teatritüki mõistmisega märksa paremini, kuid üks veider küsimus Kokkola taustal tekkis siiski. Kui Kokkola krooniliste alkohoolikute elu ei vääri lavalaudadel kujutamist, siis mille poolest on parem kainete ja igatpidi korralike inimeste vastupandamatu soov tappa teist inimest, nagu see kriminullides pea paratamatult juhtuma peab? Mõneti on ju allakäinud mittetapvad sellid mõõtmatult paremad ühiskonna eesrindlastest mõrvaritest. Samuti ei pälvi enam sedavõrd suurt intellektuaalset vaimustumist ka nende ja teistegi sihitult-mõttetult tappev käitumine. Niisiis saab teatud tüüpi tapmine olla vaimselt hurmav, nagu seda suurepäraselt tõestab kriminullide suur edu mistahes meedias ning ka õpetatud meeste toetav jutt. Selle etenduse kavalehel teevad seda tööd kaks kõrgelthinnatud intellektuaali -- Mihhail Lotman ning Rein Raud. Neid mõlemaid näikse ühtviisi hurmavat kriminullis olev mõistatus, kuid mis pärast peab see just inimeksistentsi lõpetamise kaudu käima? Küllap on muu situatsioon (malemäng, mälumäng või mistahes muu küsimustele vastuste otsimine) sedalaadi vaimseks gümnastikaks liiga lahja, kuid samas ka mitte nii tugev, et tõelist leina esile kutsuda. Rein Raud paotab veel, et kriminulli kirjutamist õigustab senitundmatu skeemi kirjeldamine ning talgi on praegu üks selline peas, kuid vaid keegi seda enne teda ära ei realiseeri. Kas ei mõtle kriminulli meistrid ja huvilised teinekord täiuslikust mõrvast? Täiuslik mõrv ei pruugi ohvrile valutu olla, kuid ta peab elegantne ja peaaegu lootusetu avastada kuni lahenduseni päris-päris loo lõpus. Et tuhendeid kriminulle on juba loodud, siis täiusliku mõrva disainimine näikse järjest keerulisem ülesanne olema. Samade meeleoludega algab etendatud lugu kriminullide meisterdajate duetist, kuid nad vajavad seda täiuslikkuse motiivi erinevatel egoistlikel otstarvetel: üks tahab üksinda kuulsat rada jätkata, teine tugevamini esimese külge klammerduda või pigem teda ära kasutada. Teatrilugu lähebki edasi sellest, kuidas kriminulli meistrid püüavad teineteist järjestikku päriselt tappa nii, et tapja ei selguks ning ohver justkui ise pani end lõksu. Lõpuks rabelevad nad mõlemad end sellesse kavalasse lõksu ning sinna nad ilmselt lõpevadki. Näidendi autor on sõnumiga õige moralistlik olnud umbes nii, et mõelda mehed võite, mida tahate, kuid samad pahad teod pälvivad ka sama palga. Täiuslikuks mõrvaks moraalses mõttes pidada tapmist vaid mõtetes ilma tegeliku eksistentsi kaota ning näidendis kujutatavad mehed ei täiuslikkust enam taluda, astusid tegelikku maailma oma sooviga ning kõrbesid seal oma tegemistes.
Rekkor ja Kaljujärv tegid peaosalistena oma töö professionaalse ja personaalse mõnuga ning õnnestusid kenasti. Lavastus ise oli päris inglaslik ning heale kriminullile kohaselt tuli lahendus ootamatu ja täitsa viimasel hetkel, mida aitas tõesti tublisti segada kavaleht.

pühapäev, 7. oktoober 2007

Juri Lotman -- seekordse ülikooli juubeli kangelane

Tartu Ülikooli 375. sünnipäeva pidamine näikse selleks korraks juba läbi olevat, kuigi ülikooli tegelik avamine oli alles 15. oktoobril ning kuninga kirjalik käsk ülikooli loomiseks pärineb juba 30. juunist 1632. Juubel ise sujus igati kenasti ja soliidselt, kuigi mõned lehed üritasid juubeliga seoses põhiliselt ülikooli hoonete ülevõõpamise ja tänavate puhastamise hetkeseisust pajatada. Eks nagu ikka ja isegi hoolimata seekordsetest ülikooli enda laia levikuga videosalvestustest mattuvad vahetud muljed juubelist peatselt järjest uute ja uute muljete alla. Kuid ajaloolise mälu püsivama vormi skultuuridena said seekord kaks ülikooli ajaloo suurmeest: Johan Skytte sealt kaugest ülikooli algusest ning Juri Lotman sedavõrd hiljutisest minevikust, et paljud Tartu ja ülikooli inimesed teda isklikult teadsid ja mäletasid. Skytte roostevabast terasest pitsat on üldsuse poolt õige rahulikult vastu võetud ning ega tõesti oma silmaga seda üle vaadates samuti midagi erilist peale respekti kunagise ajaloolise tegelase vastu hinge ei kerkinud. Ühe asjana, mida taiese ümber kõndides mõtlesin, oli hoopis metallist pindadel kujutatu vastupidavus ilmastikule. Kindlasti on loojad olnud asjatundjad ning kasutanud materjali ja tehnoloogiat, mis säilitavad pitsatit ühes kujutiste ja kirjadega aastakümneid enam-vähem sellistena nagu nad praegu uuest peast.

Hoopis teistmoodi on lood Lotmani ja tema verivärske kujuga ülikooli raamatukogu purskaevude Vanemuise tänava poolses otsas. Tegemist on suure korrapäratult ja õige hõredalt painutatud tumehallide torude abil kujutatud Juri Lotmani peaga, mis samal ajal on ka uus osa raamatukogu 3-vannilisest purskaevust. Lotmani peaga ei ole mul küll mingeid probleeme, hoopis vastupidi, sest väga leidlikult ja efektselt on välja toodud selle mõned väga karakteersed osad, mida Vanemuise tänavalt vaadates tunneb ära iga Juri Lotmanit oma silmaga näinud inimene. Kindlasti on selline lahendus väga heas kooskõlas tema tööpõllu, semiootikaga, mis teadupärast on teadus märkidest nii väga üldiselt kui nende tõlgendamisest väga konkreetsetes olukordades. Nii et teha kuulsa professori enda peast õige veidra kuju ja abstraktse/konkreetse suhtega märk peaks kindlasti pidama kunstniku semiootiliseks saavutuseks.

Mäletan samuti Lotmani kuju praegugi õige elavalt raamatukogus või selle lähistel toimetamas ning enamasti ikkagi kellegagi suhtlemas. Nii minu kui paljude teiste algajate tudengite arvates meenutas Lotman väga Albert Einsteini, kes tol ajal oli märksa suurem staar kui praegu. Einsteini pea oli tookord geniaalsuse sümbol ning seega oli ka meil oma geenius siin-seal ringi liikumas. Alles hiljem selgus mulle, et Lotmani erilisus ei ole seotud tema sarnasusega kellelegi, vaid hoopis tema enda vaimujõu ja maailmavaatega. Teiseks on mul kuri kahtlus, et kunstnikud said oma tööks inspiratsiooni vanas anatoomikumis klaaskapis olnud traadist ja värvitud korgitükkidest tehtud ajumudelist. Et tookord käisid anatoomikumis studeerimas ka kunstikooli rahvas, siis oletan, et Karmin pähe võis Lotmani pea kujutamise konkreetne plaan karata tolle traati täis klaaskasti kaudu. Kuigi jah, praegusel monumendil ei kajasta torud mitte aju, vaid just seda muud värki, mis teistele inimese peast ja näost näha on. Siiski ehk tollest klaaskastis traatajust tulenevalt soovinuks, et torusid olnuks pisut tihedamalt, mis omakorda andnuks nii loojatele võimaluse tööse detaile lisada ning vaatajal äratundmist mitmekesisemaks saada.

Mulle on ehk pisikeseks kunsti- ja mitte sõnumiprobleemiks kuju prometeuslik aheldamine purskaevu külge. Karminil on juba purskaevus suudlevad tudengid ning vete ja värvide mäng peab ilmselt ka Lotmani kuju vaimset väge kasvatama. Ma ei ole selles paraku enam väga kindel, sest muutuvate värvidega purskavad nired ja joad on saanud rahustava vaatemängulisuse sagedasti kasutatavaks võtteks. Ka Pärnu promenaadi mõlemas otsas vilguvad veenired ning üritavad jalutajat romantilisemasse meeleolusse viia, kuid kas sedasama on väga vajalik suurmehe selja taga esile kutsuda. Mulle on praegusest pigem rahulike pisikeste rivistatatud kaarte reast sümpaatsem ka purskaevu eelmise versiooni võimsad pursked ja selle ootamatute rütmide teke vee liikumisest kolmes ühendatud betoonvannis. Päevavalguse käes paistab kuju aheldatus purskaevu otsa veel enam silma, kus seda võib võtta vedurina (mida Lotman muidugi ka oli) 3 vaguni ees või vastupidi, kaarjad vastastikku paigutatud veejoad purskaevus meenutavad seljaaju (mis meil kõigil samuti olemas) segmentaarset ehitust. Ka olnuks sümpaatsem, kui abstraktne Lotman platseerunuks pigem väljaku Toomemäe poolsesse külge, kus teda märksa enam ka reaalsest elust mäletan. Nii või teisiti on ta ülikooli raamatukogu juures tagasi ja seda sugugi mitte ükskõikseks jätval viisil.

Kokkola Endlas -- mõttetu jama

Et läinud nädalavahetus pakkus võimalust Pärnus olla, siis kasutasin juhust ja võimalust esimest korda Endla teatris käia ning seal üht teatritükki vaadata. Endla teatri hoone oli väga kena ja hubane ning andis ainult sellega juba lootust, et lavalaudadelgi midagi innustavat võiks näha. Paraku juhtus küll midagi täitsa vastupidist ning kolm tundi vaimuvaesust pani paratamatult küsima, kas sellist teatrit on ikka kellelegi vaja. Mu vastus on sellele küll ühemõtteline ei. Ettekantud Soome 2005. a parim näidend räägib sellest, kuidas käib krooniliste alkohoolikute elu kuskil põhjapoolsemas Soomes, pealkirja järgi kuskil Kokkola linna kandis. Lavastuses püüti olla naturalistlikud kõnepruugi ja kakerdamise ja alkohooliku füsioloogia teatud aspektides, kuid kindlasti saaks nendeski asjus soovi korral realismivinti juurde keerata, sest tegelikkus pakub seda kindlasti. Püüan aga kaalutleda, kuidas küll sellele kolmele tunnile mingitki sisu anda. Täitsa välistatud on toimuvat lustmänguna võtta, sest kujutatav on selleks liiga tõsine. Äkki tahavad autorid vaatajale diganostilist testi pakkuda? Kui tunned end etendusest ära, siis, vennike, pead kangema kraamiga pisut ettevaatlikum olema! Või puudutab lugu inimloomuse ja kunsti senitabamatuid piire? Või püüavad ehk autor, teater ja lavastaja vaatajas hoopis läbi tülgastuse ja šokeerimise elamust tekitada? Minus ja kuulu järgi mitmetes teisteski ei põhjustanud need või veel mingid kolmandad katsed küll midagi muud, kui kahjutunnet mõttetult kulutatud ajast ja laval rahmeldavatest näitlejatest ja ning teistest etendust tegavatest töötajatest. Teatrietenduse asemel tasuks loodetavaid vaatajate sihtrühmi kutsuda korrakski mõnes raskesti alkoholi küüsi jäänud inimeste sotsiaalabi ettevõtmises kaasa lööma ning sealt ära tulla nii soovitud elamuste kui mingisugusegi nende inimeste toetamise võimalusega. Nad peaksid sealt päris elust saama küll veel realistlikuma, võimsama jms elamuse. Kuigi ma ei tunne ei autori ega lavastaja muid tegemisi, tahaks küll väga oletada, et neile mõlemale sümpatiseerib nii väga ühekülgne sotsiaalne masohhism, aga selle võimalike põhjuste kohta ei hakkaks parem isegi oletusi pakkuma. Paraku saavad hoolimata erinevatest põhjustest tehtud viisil asja serveerimisest kahju ikka need, keda ühiskond juba küllalt räsinud on. Või loodavad näitemängu tegijad, et kaasanaerjad jätavad ühel hetkel järgi ja hakkavad asjadele senisest hoopis teise pilguga vaatama? Eks tõesti lootus sure viimasena. Loo autoriga tuleb nõustuda küll ses punktis, et komöödiat loo tegelikuks žanriks pidada küll ei passi, aga pakutud arktiline tragöödia on vist ka pigem literatuurne turundusvõte.

Näitlejate tegemistest ei oska sellisel foonil midagi mõistlikku öelda, igal juhul ei lasnud nad väga avalikult oma hoiakuid enda poolt mängitava suhtes välja paista. Kui üldse, siis kõige paremini oli neist tongis Ago Anderson Arijoutsi Zacharias Prittinenina. Lavastuse koha pealt meenus muidugi veel mõne aasta tagune suveetendus "Buss", kus samuti küljeseinata buss kogu tegevuse keskpunktiks oli.

esmaspäev, 1. oktoober 2007

Peaministril veel üks uus kott

Juhtusin läinud reedel kuulama Vikerraadio Reporteritundi peaminister Ansipiga ning avastasin, et meie kuulsa JOKKi üks mõjukamaid disainereid ei ole oma moraalses arengus peatuma jäänud või on õigemini teinud selles toreda hüppe. Nimelt oli tema saatejuhtidega suhtlemise arsenali ilmunud uue võttena nende moraalne paikapanek viisil, et "ühest või teisest teemast mingil moel rääkimine või õigemini küsimine on kohatu" ning pressijatel oligi korraks hing kinni ja initsiatiiv käest antud. Ajakirjanikele soovitanuks tõesti lasta intervjueeritaval täpsustada, miks üks või teine küsimus ikka nii kohatu on ning oleksime saanud peaministri moraali anatoomiast märksa selgema pildi. Aga loo pealkiri on inspireeritud sellest, et Ansipil näikse olema tekkinud hoiak, et valitsuse kottide kollektsioonis on nüüd ka eetikaministri oma ning loomulikult on see kott tema valduses ja rahva õnne nimel kasutamiseks.