pühapäev, 25. november 2007

C. McPhersoni "Shining City/Kiirgav linn" Eesti Draamateatris 23. novembri õhtul

Polnudki varem Draamateatri viienda korruse väikses saalis käind või olnd, aga tõepoolest on tegemist päris tavapärase teatrisaali vähendatud koopiaga. Olemine, õhustik ja võimalused olid ruumis kõik päris mõnusad. Esireas istudes tajusin väga selgelt, kui soovite isegi füüsilis-meeleliselt, piiri tavareaalsuse (saali ja publiku) ning mängureaalsuse (lava) vahel, sest valgus oli täpselt sätitud lava esimese ääreni ning meie poole jäänud pimedus oligi kontrastijooneks nende kahe nii erineva maailma vahel. Kogu teatrimaja asjalikult vaikiv olek esimesest viienda korruseni välja aitas igati tolle mõnetunnise hetke tähtsusele kenasti kaasa.

Selle tüki peamine mõistatus minu jaoks oli tema pealkiri nii originaalina kui tõlkes (mis mu meelest küll päris samad ei olnud), sest suurt midagi (isegi mõni suurelt joonistatud valgustatud maja) ei meenutanud kogu etenduses ei seostunud paratamatult ei linna ega kiirgusega. Vabalt võinuks kõik juhtunu toimuda ka külas, talus või laevas. Ülejäänu klappis mu ettekujutusega heast etendusest päris kenasti. Lugu ise oli hea, kuid pisut salalik, sest et ega otsesõnu probleeme ja lahendusi just pähe ei määritud. Kui mõtlesime Eveliniga kohe pärast etendust toimunule, siis tema jaoks oli peamure see Johni toodud roheline laualamp laval, kui täna Heily'ga kodus, siis tema mure oli see punase naise ilmumine päris etenduse lõpus. Minu jaoks oli laualamp vaimse valgustamise sümboliseerimiseks ning punane naine hetkeks etenduse päris kõpus klaasi taga meenutamiseks, et teistele tasub ikka mõelda ning inimene ei ole veel kaugeltki läbinisti ratsionaalne olend.

Jah, millest siis oli see lugu? Pärast lühikest arupidamist või isegi kaalutlemist leidsin üsna veendunult, et isegi ootamatult on tükk eelkõige elu mõttest. Eetikud arvavad praegu päris sageli, et nende ala kunagine peaprobleem -- elu mõte? -- on taandnud üksikute tegude eetika ees, mille headust ja halbdust üritatakse nüüd õhinaga diagnoosida. Oh pagan, kui selgesti sain ma järsku aru, et elu mõtte valdkond vaba inimese diktaadi tingimustes tänapäeval jäetud eetikute poolt juba mõnda aega peamiselt vaid kirjanike ja kirjanduse tööpõlluks. Just seal püütakse läbi mängida neid pluralismist rohkem või vähem innustunud eneseteostusi ning lisaks kirjeldamisele ja konstrueerimisele neid ka ühel või teisel moel hinnata. Kirjanduse tugevus ja nõrkus on muidugi tema väljamõelduses (fiktsioonis, kui soovite), sest ühelt aitab see lugejal oma enda reaalsust sättida, kuid teisalt on ettekujutused ise õige toimetud ega saa kuidagi päriseks saada. Selles loos ei mängitud elusid algusest lõpuni, et siis neid kokkuvõtlikult hinnata, vaid kiirustavale ajastule kohaselt toodi lavale vaid olulisi kohti ja üritati vaatajat veenda nende kaudu, et kogu elul on ikka jätkuvalt veel mõte olemas. Lihtne ja tavapärane oleks see mõte taandada eesmärgi olemasolule, kuid siis oleks paraku eesmärgistamisele tüüpiliselt varjus sooritused ise kogu neid loova ja tagava kehalise ja vaimse mehhaanikaga. Käesoleva loo peategelasi (olematu karjääriga terapeut Ian ja edukas müügimees John) näidatakse just olukorras, kus nende enda konkreetsete elude mõte nii eesmärgi kui mehhaanika mõttes on hägustunud ning nad leiavad end ootamatult piinavas mõttetuses olevat. See paistab olevat justkui üks elusse uppumine, kus suhted kasvavad inimesel üle pea ega seni mõned väga olulised neist ei ole enam ihaldusväärsed, pigem vastupidi. Tüki üheks plussiks on kindlasti ka selle tema terapeutilisus, sest näidatakse, kuidas kahel peategelasel õnnestus oma kimbatusest ühisel teineteist toetaval jõul ka välja tulla. Tavapäraselt kujutatakse terapeutilist suhet ühepoolsena, kus raviv jõud liigub ravitsejalt ravitsetava poole. Selles loos saab ka terapeut enda elu terapeutilise anatoomia õppetunni, kui patsiendi monoloogides näeb ta õige selgesti oma praeguse elu teravamaid nurki ja võimalikke arenguid.
Küllap lootis autor ka vaatajatest seda, et nad samalaadsete probleemide olemasolul neil endil võtaksid tükki õppuse või ravina ega üritaks iga hinna eest elu rehavarre tugevust kindlaks teha. Kindlasti kuulub sellesse õppetundi või raviseanssi oma süü selgitamine. Elu on ses mõttes karm, et hoolimata praegusest elu piiramatu korrigeerimise illusioonist, tuleb autori arvates korrektsioonid ikka kinna maksta ning õige vastuvõetavaks hinnaks oleks oma süü tunnistamine ja seeläbi toimunu või toimuva viimine kollektiivsemasse sotsiaalsesse konteksti. Antud etenduses mulle isegi tundus, et süü oli just see ravim, mis viis mõlemad mehed oma eluga kindlamale alusele tagasi. Autor näikse isegi sisendavat, et süüd ei tohiks karta ega ignoreerida, vaid parimaks võimalikuks jätkamiseks rahulikult ja kindlama meelega seda tunnistada. Dostojevskit on selles mõttes etenduses omajagu tunda. Peatuksin siinkohal tüki enda prepareerimisega, aga pisut hämmastav on tõesti, et nii mõnigi arvustaja on olnud raskustes sellele mõtte leidmisega.

Mis puutub lavastusse ja konkreetselt laval toimunusse, siis tundus see igati kaanonite kohaselt tehtud olema. Ausalt öeldes ma ei teagi, millised need kaanonid täpselt on, kuid neid hästi mõjunud etendusi on ikka samamoodi varemgi tehtud. Osatäitmistega on ses mõttes asi lihtne, et kõrvalosalistele (Neasa Merle Palmistena ning Laurence Anti Reinthalina) oligi täitsa episoodiline roll jäetud, mistõttu tugevusi ja nõrkusi ei suudagi vist väga täpselt kirjeldama hakata. Neasa lavalkäik pidi näitama, et ka terapeudil on omad probleemid ning seda Iani ja Neasa dialoog hoolega tegi. Homoseksuaalist Laurence'i lavalkäiku ei oskagi kuidagi muidu seletada, et vaja oli väike komm ka valitsevatele oludele pakkuda, kuid etendusele sellisel kujul see küll midagi juurde ei andnud. Mõlemad peaosalised Ain Lutsep (patsient John) ja Margus Prangel (terapeut Ian) tegid mõlemad kumbki omal moel väga hea rolli. Lutsep kogenud lavakalana hiilgas sõnas, mida saatis teinekord ehe füsioloogiline reaktsioon (päris higi laubal) oma emotsioonidele. Margus Prangel hiilgas aga oma näoilmega, vaikimisega ja kehakeelega. Ta paistis kogu oma oleku ja suht napi jutuga väga usutav Iani osas. Tema suunurkade kaar oli just see, mis reetis kokkuvõtlikult tema olekut: algul oli see ikka alla, hea lahendusega lõpus aga täitsa rõõmsalt üles. Nii et etenduses oli piisavalt seda, mida vaadata ning mida mõtelda.

neljapäev, 15. november 2007

kuri vabadus

Näikse nõnda, et oleme oma pöörasel vabaduserallil jõudnud veidrasse punkti, kus mõnede üksikute vabadus teistele kurja teha on hakanud ülejäänusid juba päris kõvasti häirima. Üks võimalus oleks nende vabadust tagasi hoida, teine loomulikult võrdsuse nimel kõikide vabadusi pisut koomale tõmmata. Eks kindlasti ollakse rohkem esimese poolt, et nende vabadust piirata, kes ei oska ise õigel viisil vabad olla. Niisiis, vabadus, sa polegi nii vaba, kui sinust veel mõni aeg tagasi usuti ja loodeti!

kolmapäev, 14. november 2007

Akadeemilistest aktidest

Auväärt dekaan, auväärt buršid, lugupeetud kolleegid!

Kõigepealt tänan burše kutse ja võimaluse eest siin üles astuda ja teiega pisut mõtteid vahetada. Tunnistan ausalt, et olen päris üllatunud teie valikust, kuid nii või teisiti on see mulle suureks auks. Et oleme teie stuudiumi käigus tegelikult kohtunud kahel korral, nii 2. kursusel füsioloogias kui just nüüd eetika lainel, siis oleks justkui mitut võimalust jututeemat valida. Eks nii publik kui eetikaõppejõud ise näe alati kõne pidamisel ühe kindla peale minemise võimalusena üht moraalilugemise seanssi sellest, mis õige ja hea ning mis vale ja paha, arstide puhul eriti tööl, kuid teinekord ka ühiskonnas, kodus ja mitmel pool muljalgi. Ma sooviksin seda võimalust täna õhtul mitte enne oma jutu päris lõppu kasutada, sest olen alati pidanud tõhusamaks, et inimene ise jõuab oma veendumustele ning kaaskondsed aitavad sellele vaid kaasa ning ei ürita pelgalt oma sotsiaalse rolli ja mõjukusega hoogsalt teiste vaimseid kruvisid ja polte lõpuni kinni keerata.

Ma tahaksin pakkuda teile täna hoopiski paari keelemängu, mis tulevad sõnast akt või aktid. See teema saab minu jaoks alguse umbes siis kui teie just parasjagu olite ülikooli tulnud, st 5-6- aastat tagasi, kui tookordne õppeprodekaan teatas ootamatult ühel õppekomisjoni koosolekul, et tema jaoks on ülikooli elus vaid kaks tõelist akadeemilist akti ja need on loeng ja suuline eksam. Minu mäletamist mööda ütles ta seda just 6. kursuse lõpueksami arutelul, viidates loomulikult selle, et olemasolev arsti küpsuseksami vorm ei olegi ehk kõige sobivam viis võetud ülesande lahendamiseks. Sellest ajast peale käib see ütlus mul ikka aegajalt ja erinevat moodi peas ja keelel ning tänagi õhtul on just see mu mõtiskluse inspiratsioon ja lähtekoht. Lõpueksamit muidugi ringi tegema ei tahakski hakata, sest see oleks teie suhtes ebaaus ja suuline eksam siiski töömahukas, raskesti võrreldav ja formaliseeritav ning seega kaasaegsele pedagoogilis-tehnoloogilisele protsessile mitte kuigi sobiv.
Jah, aga akt on ikkagi üks väga huvitav ja mitmetähenduslik sõna, mis tähistab lisaks mistahes akadeemilisele või mitteakadeemilisele teole, ka juriidilist dokumenti, osa teatrietendusest või alasti keha kujutavat kunstiteost ja olgu järgnev pisike galerii aktidest, mis just siin ja praegu võiks tähendust omada.
Tahaksin kõigepealt teha ühe väga olulise täienduse prodekaani akadeemiliste aktide õige lühikesele reale rebaste peo näol, nii nagu seda viljeldakse meie teaduskonnas. Ma ei tea küll päris täpselt, mida te ise arvate praegu käimasolevast üritusest, kuid minu jaoks on tegemist just selle kohaga, kus enamasti ühe vaimuka komöödilise etenduse vormis leiab aset akadeemiline teatevahetuse akt viimase ja esimese kursuse vahel kogu teaduskonna pilkude all. Kuidagi ei saa seda rolli täita ei ava- ega lõpuaktused, sest need on nii ühemõtteliselt fokuseeritud ühele kindlale osale meie teaduskonnast. Nii et buršid, isegi ehk veider, aga teie nalju tuleb ikkagi tõsiselt võtta!

Kuid kas on meil põhjust kõnelda akadeemilisest või meditsiinilisest alastiolekust? Väga spetsiifilises mõttes on arstiteaduskond muidugi ses mõttes eriline, et anatoomia pakub siin ainest nii arstidele kui kunstnikele ja arsti juures käies tuleb teinekord ikka riided seljast võtta. Ma ei ole muidugi kõige õigem inimene selle hindamaks, kui palju on surnutes, laipades ja koolnutes ilu ja kui palju informatsiooni, kuid sellise olukorra ärakasutamine on ühiskondade poolt juba sajandeid hinnatud kasulikuks ja vajalikuks. Kuid märksa laiemalt näikse ka eksami esiisa ladinakeelne examen järelekatsumise, läbikatsumise ja järeleuurimise mõttes olema üks vaimse alastivõtmise katse, kus eksamineeritava vaimu või vähemasti osa sellest pakutakse ja seejärel võetakse hindamiseks. See vaim ei pea küll ilmtingimata alasti olema, kuid nii kõrgelt hinnatud siirus on kindlasti teatud mõttes vaimne alastiolek. Selle arvamuse kinnituseks on väga paslik meenutada vaid mu väga hea füsioloogist kolleegi Olaf Imeliku raamatu pealkirja „Tõde – kõige kaunim oled sa alasti”. Nii et ühtpidi on teie elukutseline elumuutus vaadeldav järjepidevusena, milles siirdute eksamineeritava rollist siirdumisena arstist eksamineerija rolli, kelle rutiinselt hakkavad avanema patsientide alasti ihud ja vaimud. Ainuke, mida tahan sel puhul öelda, et ärge hinnake neid olukordi vaid kasuliku informatsiooni kontekstis, vaid siiski ka laiemas isiklikus inimliku läbielamise võtmes.

Ja nüüd lõpetuseks, kallid buršid, tahan ma teile ehk isegi koolipapalikult veelkord meenutada, et satute väga varsti aktorite ehk tegutsejatena akadeemiliste aktidega piiratud maailmast märksa mitmekesisemasse aktide maailma, kus olete vahetpidamata tunnistajaks ja osalejaks tegudes, etendustes, dokumentides ja alasti kunstiteostes ja ma soovin teile ning muidugi ka kõigile teistele siin ruumis, et tehes akte ja olles aktid ei kaota te kunagi väärikust, ja kui see siiski mingite ootamatute asjaolude tõttu peaks sündima, siis sooviks teile ikkagi väärikust oma eksimuste tunnistamisel! Kõigile on sellel retkel saadaval võimalus luua oma personaalne aktide galerii ning samuti soovin teile kõigile, et see galerii oleks teile rõõmuks ja sisaldaks vaid väärtuslikke töid. Ja kõige lõpuks, et kättesadanud moraliseerimise võimalust mitte päriselt tuulde lasta, siis otse loomulikult peate te ka patsientidele mitte ainult lepingulist teenust kui üht peenekoelist vorsti pakkuma, vaid oma aktidega ka nende väärikust edendama. Kõike head teile kõigile!

Sõnavõtt arstiteaduse osakonna rebastepeol 13. novembril, 2007.

laupäev, 10. november 2007

Arstide liidu ettevõtmisel arsti-patsiendi suhtest

Just eile pidas Eesti Arstide Liit oma 3. eetikakonverentsi teemal "Arsti-patsiendi suhtest algab kõik". Teema on muidugi pretensioonikas ja võimaldaks mitu päeva konverentsi pidada, kuid juba traditsiooniliselt piirduti vaid poole päevaga. Aeg-ajalt on viimasel ajal räägitud, et arsti-patsiendi suhe ei ole meditsiinieetikas kuigi aktuaalne ning palju põletavamaid teemasid tuleks pigem arutada. Mulle on see teema küll alati hingelähedane olnud ning seetõttu klappis mulle ka seekord väga hästi. Üritus nii säetud, et alguses peeti kolm kõnet ja seejärel oli pooleteise tunni jooksul võimalik kõigil osavõtjail teemat edendada. Kõigepealt rääkis prof JA DeHowitz patsiendi autonoomiast HIVi testimise kontekstis NY osariigi näitel. Sõnum oli üldjoontes selline, et NY osariigis tuleb seaduse kohaselt HIV testimiseks võtta kirjalik informeeritud nõusolek, mis on muidugi rangeim võimalik autonoomia tase. Teiseks ei tohi analüüside andmeid kellelegi edastada, kui vaid seadusega ettenähtud juhtudel ja viisil. Sellest keelest üleastumine tooks kaasa kuni 5000$ trahvi või 1 aasta vanglas viibimist. Kolmandaks on HIVi omanikel kohustus teatada sellest oma seksuaalpartneritele või teistelegi, kellel nakatanuga teatud kokkupuutest võib nakkus sugeneda, kuid meedikud peavad siiski olema hoiakuga, et iga patsient on potentsiaalselt HIV positiivne. Neljandaks on HIV/AIDS kui surmatõbi muutunud üheks krooniliseks haiguseks, mis toob paratamatult kaasa erilise konfidentsiaalsuse asendumise kroonilise haiguse konfidentsiaalsusega.
Seejärel rääkis dr Vallo Volke A-P suhtest digiloo kontekstis, kuid siiski oli tema jutt pigem kriitiline reflektsioon digiloo kui rahvusliku meditsiinilise superandmebaasi vajadusest üldse ja A-P suhet plaanitud digiloo realiseerub jäi mulle meenutama meditsiinilise musta turu, st topeltstandarditega A-P suhte, ilmumine vähemasti psühhiaatrias ja veneroloogias. Kahtlused kogu ettevõtmise otstarbekuses olid ajendatud pigem puudulikust analüüsist ettevõtmise majandusliku ja meditsiinilise tasuvuse kohta. Samuti pooldas ta väga patsiendi autonoomia tugevdamist määrani, et väljajättelise soovi korral ei koguta midagi andmebaasi sellelt patsiendilt. Loomulikult pareeris seda positsioni prof Arvo Tikk, kes oli andmebaasiga olemasolevatel tingimustel vägagi päri. Temalt oli just mõned päevad tagasi ilmunud lugu Postimehes, kus jõuliselt toetati digiloo ja teiste e-tervise andmebaaside loomist.
Kolmandaks astus üles Eve Pilt patsientide esindusühingust ja rääkis, et patsient on üldiselt arsite ja nende pakutud teenustega rahul ning digilugu on ka üks vajalik asi. Minu jaoks oli ehk tema kõige olulisel sõnum, et patsiendid ei paista oma autonoomiat kuigi oluliseks faktoriks A-P suhtes pidama, peaasi, et head abi saaks. Nii et isikuautonoomial põhineva meditsiinieetika ja A-P suhte import ei ole veel sel maal, et need, kellele see eeskätt mõeldud, seda niimoodi ka mõistaksid. Mõnikord räägivad arstidki sedasama ning järeldavad, et mis selle autonoomia ja nõusolekuga nii palju jännata, kuid mu meelest ei ole see siiski sobiv viis asjale vaadata, sest mu meelest on kõigi huvides, kui inimesed hakkavad mõistma oma isiku tegelikke piire ning meditsiin ei peaks olema siin erandiks, vaid pigem teenäitajaks.
Pärastine arutelu keskenduski oodatult digiloo teemadele Volke-Tiku vastasseisu võtmes, mida võiks kokku võtta kahe rahvatarkuse ( 9 korda mõõda ja 1 kord lõika versus vettelastavat laeva ei maksa kohe põhja lasta). Päris toredaks sõnamänguks trehvas ka digitaliseerimine üheaegselt selle sõna klassikalises kardioloogia ja moodsas infotehnoloogia võtmes. Kohal olid ka sotsiaalministeeriumi, e-tervise ja tervishoiameti esindused, kes kõik digiloo tegemist igati ärgitasid. Samas küllalt oli väga kriitiline arstide liidu president nii ettevõtmise enda kui ka eriti selle senise serveerimise suhtes. Oma valdkonna patsientide erikohtlemist nõudsid nii dermatoveneroloogid kui psühhiaatrid ning jutuks oli mitmel korral ka kogu kogutava info vajalikkus ja võimalikkuski seda operatiivselt kasutada. Nii see üritus siis oli, rahvast oli kohal poolsada ehk ja ikka vähem kui läinud aastal, nii et ega eetikaarutelu ei kipu publikule eriliseks magnetiks olema. Mu meelest on nii VÕS 41. peaükiga realiseeritud A-P suhte lepingustamine ja infotehnoloogiaga digitaliseerimine väga suure mõjuga sotsiaalsed meetmed, mis A-P suhet üksjagu muudavad.

reede, 9. november 2007

Kool võib tappa: lasud ja surmad Tuusulas

Selle nädala sotsiaalseks suurhämmastuseks on kujunenud järjekordne koolitapmine, seekord meie vahetus läheduses Soomes, Tuusulas. Lasud pealkirjas lähevad muidugi ühe hullunud noorvaimu kontosse ja surmad nendele, kes pidid eluga maksma sotsiaalse keskkonna loomise ja pruukimise eest. Ühiskond on näidanud taas oma tegelikku palet viisil, mida ei saa enam pelgalt ettekujutuseks pidada. Kui vaadata vähemasti eesti poole reaktsioone toimuvale, siis nendes domineerib nõutus ning vaimne ahastus ja visklemine. Ühelt poolt otsitakse ollakse läbinisti personaalsed ning seletatakse toimunut vaid läbi laskja, teises äärmuses minnakse laiale sotsiaalsele rajale ja ohatakse prohvetlikult, millal on meie kord?
See, et elukool tapab, on triviaalne tõde ja isegi uudishimu ja naudingute allikas. Päriskoolis on seda ikka maksimaalseks läbikukkumiseks peetud.
Koolitapmine, see on tõepoolest sõna igatpidi tõlgendades väga võigas olukord, kus ideaalide ja tegelikkuse kohtumine toob kaasa mitte õppe-, vaid tegelikku surma. See on koolivägivalla (mis ei ole õppevägivald, vaid ikka päris) kangeim kraad ning aegajalt lahvatavad koolide vägivalla inkubaatorid sellele astmele, et surmateenus saab osaks neilegi, kes seda üldse küsinud ei ole. Miks siis läheb nõnda? Eks asun siis minagi oma seletustega tõenäosuslike ahastajate seltskonda ja teen panuse arusaamale, et moodsa sotsiaalne ümbruse illusoorseks pidamine on väga riskantne mäng, milles tuleb paratamatult arvestada, et teatud illusioonid saavad loodusliku maailma tööriistadega vääramatult hävitatud. Moodne ühiskondade vägivalla kultus läbi silmakirjaliku turvalisuse iha on just üks selline valdkond, kus silmakirjalikkust ei lasta kuigi kange kraadini arenenda. Vägivalla kultuse tagapõhi on muidugi ühes teises kultuses, mis vist lõppude lõpuks vististi elusolija püsivast indiviidi-kogukonna rollikonfliktist pärit ning mida hoitakse ka õige tõhusate bioloogiliste vahenditega. Nagu alati seda on tehtud, üritatakse ka praegu tuvastada või täpsustada üksikisiku ja isikute rühmade kooseksisteerimise võimalusi ning päris konkreetselt praegu üritatakse just üksikisiku vabaduste avardamise, samaaegse isiku fragmenteerimise ja sotsiaalse efektiivsuse tõstmise võimalikku ulatust testida. Mu meelest on kõige haavatavam lüli ses ahelas inimese fragmenteerimise kavatsus ning kahjuks jutuks olevas loo küsimustele tasuks vastusi just sealt otsida. Fragmenteeritust iseloomustab ka see, et inimeste iha, soov või arusaam iseenda või isiklikust mõttetusest ei piirdu isiku endaga, vaid otsib realiseerumist hoopis oma ümbrusest. Just selles punktis näikse eksistentsialistidel õigus olevat, kui nad inimeksistentsi üheks omapäraseks piinaks ja absurdiks pidasid. Asjad näikse tõesti olevat säetud nii, et väga paljusid (vististi enamikku, aga loodetavasti siiski mitte kõiki)üksikuid inimeksistentse iseloomustab on ego ja kollektiivsuse jääv summa ning isikuvabaduse (enda oluliseks pidamise) suurenemine saab tulla vaid teiste inimeste oluliseks pidamise arvelt. Tõepoolest, vabadus on magus ja mõnus, aga aegajalt ka paganama ohtlik. Paraku näikse käimasolev sotsiaalne eksperiment vääramatult jätkuvat, kuid erinevalt enamikust teistest eksperimentidest on katsealustel, st meil kõigil, peaaegu võimatu katsest niisama väljuda, sageli osutub see võimalikuks vaid väärikuse või isegi vaid elu hinnaga.

esmaspäev, 5. november 2007

fly, Indrek, fly...

Aastaid tagasi pidasin ülikoolis vajaliku venia legendi loengu homöostaasist, pärast mida sain noomida ühelt auväärt teaduskonna nõukogu liikmelt, et olen loenguks valinud sobimatu teema, sest sellisel teemal olevat sünnis kõnelda alles aulas peetaval ettekandel. Nüüd on filosoofiat alles studeeriv Indrek Reiland võtnud oma kolmes kirjutises võtnud luubi alla filosoofia kõige üldisemad küsimused, mida teinekord ei söandata isegi ülikooli aulas väga lõplikule vaatlemisele võtta. Eks muidugi nii ongi vist kõige ausam, kuid ka kõige keerukam, et kõigepealt võtad vaatlusele selle, millega üleüldse tahad tegeleda. Paraku on asjad tüüpiliselt nõnda, et tee alguses tead õige vähe sellest, mida tee üldse endast kujutab ning mõnikord võib isu tulla tõekspidamisi muuta.
Kõigepealt küsis ta läinud varasuvel Eesti filosoofia 3. aastakonverentsil, mis on filosoofia. Ja tema vastus oli ja loodetavasti jätkuvalt on:
"Filosoofia: …on intellektuaalne tegevus, mille eesmärgiks on anda üldine ning terviklik kirjeldus maailmast ning inimese kui tajuva, mõtleva, kõneleva ja tegutseva… olendi kohast selles, avastades/luues nii ilmnev kui ajastu intellektuaalne pilt (tänapäeval teaduslik pilt) inimesest ja maailmast ning neid omavahel sobitades." Kuigi ta tunnistab, et lähtub oma loos ja vastuses tähtsale küsimusele Sellarsist, kipub ta oma loos viimasele üht-teist-kolmandat lisama. Mulle endale istub filosoofia määratlemisel pigem küll puhas Sellarsi positsioon, et filosoofia eesmärgiks on inimese positsioneerimine maailma ning see ongi filosoofilises ettevõtmises kõige olulisem. Muud asjad, eriti püüd maailma lõplikult mõista, on vaid ajutiselt olnud filosoofidele arvestatavaks mängumaaks, kus ka teised neid väga tõsiselt võtavad. Teiseks sordib IR filosoofe 4 rühma ning see toimub eeskätt analüütilise filosoofia traditsioonide vaimus. Mulle istub hästi ilmselt oma eelmistest tegemistest tulenevalt filosoofia teraapiaks ja filosoofi terapeudiks pidamine. Kuigi jah, filosoofia ei ole siin mitte teaduslikuks, vaid pigem alternatiivmeditsiiniks ning peaks seeläbi sõltumata koolkonnast ja ilmakaartest kõikidele filosoofidele sobima. Eks sarnaselt alternatiivmeditsiiniga ole siingi mureks see, et teraapia on väga individuaalne ning mõnikord isegi sedavõrd, et vaid ravitseja ise seda hoomab. Et ülejäänud jaotustes mängib nii või teisiti suurt rolli teadus, siis on nendes jaotustes ikka üksjagu tunda filosoofia ja filosoofide ebakindlust noorema venna, st empiirilise teaduse, tegemiste ja kavatsuste suhtes. Ja kolmandaks räägib IR kahest erinevast pildist (ilmnevast ja teaduslikust), mida maailm inimestele pakub. See jutustus "fotograafiast" on vististi kõige küsitavam osa sellest loost. Kuigi praktiline arendus sellest toimimise valda on igati põnev ja tegelikult filosoofiline, st ju tegelikkuses küsimist selle järele, ilma milliste üldiste printsiipideta ei ole võimalik inimesena eksisteerida. Tähelepanuväärne on see, et vaimse piiratud võimet olukorda edasi anda väljendab selliste printsiipide paljusus.

Teiseks ilmub Akadeemia 2006. aasta viimases numbris tema ülevaade keskkonnaeetikast ja keskkonna mõistest. See lugu üritab siis keskkonnaasjanduses ja väärtuselises hindamises põhiasju paika panna. Eks loost enda löö välja aelle autori truudus filosoofilisele traditsioonile, sest praktilisemad või teoreetilisemad ökoloogid tahaks lisaks filosoofidele enestele kindlasti keskkonna üldise mõistmise ja looduse kesksuse teemadel autoriga rinda pista ja puselda. Töö lisaväärtuseks, mida pealkirjast ei paistagi, on arusaam baaseetikast ja selle rakendustest mitmel pool konkreetsetes inimkäitumise valdkondades. Baaseetika on tõesti väga baasiliseks ja vaid filosoofide pärusmaaks kuulutatud ning teistele, nt teiste valdkondade professionaalidele, on ruumi küll jaopärast jäetud. Eks see taas üks seanss mistahes valdkonna teoreetilise põhja ja selle rakenduste ühtseks tervikuks ühendamise viisi vallas. Ilmselt ehedaim näide oleks teoreetilise ja eksperimentaalse füüsika abielu. Üha enam paistab viimastel ikkagi seda, et teadused üritavad filosoofialt jõuga volitusi võtta ning (loodus)keskkonda puutuv ei ole siin mingiks erandiks. IR püüd hakata mingit suuremat teooriat tegema loomulike ja tehislike asjade eristamisest/mitteeristamisest peaks filosoofias paljuproovitud valdkond olema, sest ateistlikus ontoloogilises mõttes ei ole ju suuremat vahet, kes asja tegi, vaid pigem mida asi endast kujutab. Kindlasti on teretulnud ja vajalik ettevõtmine hea ülevaate andmine erinevatest vaadetest keskkonnale selle ontoloogilisest staatusest tulenenvalt. Geograafiline, fenomenoloogiline ja põhjuslik keskkonnast mõtlemise eristamine passib mullegi väga hästi ja neist omakorda vastastikuse põhjuslikkuse eelistamine samuti. Kindlasti on huvitav ka autori manööverdamine alus- ja rakendusfilosoofia mõistetega, eks filosoofia on sedavõrd ikkagi mõjujõudu kaotanud, et on sunnitud järjest enam lähtuma tegeliku sotsiaalse olukorra pragmatismist ja mitte respektist igavesese vaimse tõejanu järele. Ja keskkonnaeetika on mu meelest kõigepealt selle suundumise saadus ning alles seejärel ehk suurte ideede ja nendest tulenevate suurte otsuste pärusmaa.

Kolmandaks ilmutab ta just läinud oktoobrikuu Akadeemias loo metaeetika põhiküsimustest. Järjepidevust eelmisest loost ei ole muidugi raske leida, sest metaeetika ongi too baaseetika, mis määrab ja tuletab kõik ülejäänud eetikad. Ja sealt mis formuleerib IR metaeetika põhiküsimuse, mis on "küsimus selle kohta, kas moraali fenomneoloogia kaseb asjadel õigesti paista või mitte". Küsimus saab esitatud ning loomulikult tuleb selgeks teha, kuidas keegi tähtsale küsimusele vastab. Tulebki mõneti paradoksaalselt välja, et enamus eetika põhivoole peaks küsimusele jaatavalt vastama ja hulk olulisi persoone eetikas vastavad küsimusele eitavalt. IR räägib oma töös, et ehk ei oleks kõige parem metaeetikast vaadelda metafüüsika positsioonilt, kuid mu meelest läheb ta esitatud põhiküsimusega ühemõtteliselt samuti metafüüsika radadele. Metafüüsikas muidugi saab metaeetika põhiküsimusest üks metafüüsika oluline küsimus. Ma ise kipun samuti IR metaeetika põhiküsimusele eitavalt vastama ning küsimust ennast seeläbi mitte väga põhiliseks pidama, kuid autori analüüs ja erinevate autorite positsioonide tundmine ja rakendamine avaldab tõsiselt muljet. Nii et väärt töö on tehtud kõigi nende tarvis, kes vajavad teejuhti kaasaaegse ingiskeelse eetikatraditsiooni teoreetilistes alustes orientatsiooni leidmiseks
Lõpuks tahaks autorile soovida: "Jõudu, indu ja meelekindlust, Indrek, isegi selliseks puhuks, kui teeviitu tuleb vaimsel matkal ümber tõstma hakata!"