kolmapäev, 26. detsember 2007

Geenid, Toomas Paul ja kümme käsku

Selle jõuluaja kirjatöödest väärib kindlasti suuremat tähelepanu Toomas Pauli arvamuslugu 10 käsust Eesti Päevalehes. Ajalehe järgi peaks loo sisuks olema vastus küsimusele "Milline on dekaloogi tähendus tänapäeval?". Küsimus on justkui lihtne ja selge, kuid autori vastus sellele imelikul kombel segane, põiklev ja kõik kokku küll õige küsitav flirt radikaalse geeniontoloogiaga. Lugu ise on õige eklektiline, kus kokku pandud mitmeid erinevaid asju ja nii võiski juhtuda, et küsimus ise või õigemini vastus sellele kippus tasapisi tahaplaanile jääma. Ei ole muidugi ka päris välistatud, et loo küsimus pärineb ajalehe enda tarkusest ja autor ei püüdnudki oma lugu konkreetse küsimusele vastusena kirjutada, vaid hoopis ühe vaba mõlgutusena geeniteadmise ja eetika vahekordadest. Toomas Paul on teoloogina olnud aastakümneid aktiivne ja huvitav kirjamees, kelle tööde üheks pidevaks missiooniks on olnud ristiusu ja muutuva sotsiaalse tegelikkuse, sh teaduse võidukäigu, lepitamine ja sellest omakorda ühe sobiva kompromissi otsimine. Ta näikse viimasel ajal selgesti olema omaks võtnud, et pühade tekstide metafüüsika jääb alla teaduse metafüüsikale ning sellega tuleb ka usuringkondadel harjuda. Paljude arvates on ristiusu ning teistegi suuremate ja väiksemate religioonide jätkuvaks ja metafüüsikast sõltumatuks teeneks terviklikuma väärtussüsteemi ja selle tuleneva elufilosoofia pakkumine. Seekordne Toomas Pauli lugu kipub ka sellel seisukohal pinda alt ära tõmbama, sest kümme käsku ei paista talle paraku midagi palju suuremat tähendama kui üks inimese kui bioloogilise masinavärgi kohastumuslik manööver. Ei ole mingit põhjust ega vajadust võtta dekaloogi mingi absoluudina, see tekkis ja sai tähtsaks kord ja nüüdseks hakkab sellises vormis selgesti oma tähendust kaotama. Toomas Paul näikse selles kirjutises toetavat eetikas funktsionalismi, mille kohaselt ei ole väärtusi mõtet otsida ei tea kust kõrgelt või kaugelt, vaid hoopis sellest, kuidas need käitumist suunavate juhtimispõhimõtetena aitavad inimkoosluste püsivamat eksistentsi edendada. Mulle sobib see põhimõte samuti, nii et ses mõttes võiks looga rahul olla, kuid samas realiseerub see käsitlus segasevõitu mitmeti tõlgendatava tekstina.

Kui vaadata loo kompositsiooni, siis näeme, et religiooni kontekstis kõige kõvemad sõnad kirja pandud loo esimesse ja viimasesse lõiku. Kõigepealt põrutab autor, et "moraali ja eetika põhjendamiseks ei ole vaja religiooni" ning siis päris lõpus, et "Temast (st kristlusest -- AS) ei saanud moraali pitskruvi. Ja nüüd ei kõlba ta ka muuks." Loe neid lauseid, kuidas tahad , kuid tulemuseks on ikka see, et teoloog on 2-3 lausega kristluse diskvalifitseerinud ning kõik ülejäänu artiklis paistab mingi veidra ripatsina nende kahe selge seisukoha vahel. Pean ise end ateistiks, kuid sedavõrd võimast avaldust ristiusu kohta ei söandaks küll kuidagi teha. Ristiusk on jätkuvalt väga mõjukas miljonitele inimestele ja kuigi ta ei ole enam ilmavaade igaks võimalikuks olukorraks, põhjendavad paljud kristlased ning nende mõttekaaslased oma moraali ikka religiooniga. Õige arusaamatuks jääb, milleks veel see pikk tiraad geneetikast ja inimese ühiskondlikkusest? Kas selle tõestamiseks, et usk ja eetika on geneetikasse puutuvad nähtused? Tekstist ei ole küll seda võimalik selgelt välja lugeda. Märksa selgemini ja järjekindlalt üritab eetika ja bioloogia vahekordi fikseerida näiteks sotsiobioloogia vaate looja Edward O. Wilson artiklis "The biological basis of morality" , mis vääriks tegelikult üht omaette analüüsi ja positsioneerimist. Tõepoolest võikski loo alguse ja lõpuga meie oma kommentaaris piirduda, kuid vaadelgem siiski pisut lähemalt ka eetika ja käskude poolt ennast.

Märkimisväärne on see, et Paul võtab vaatlemisele-kommenteerimisele kümnest käsust vaid neli ning ülejäänutega seega polegi vist midagi suuremat õiendada. Kas tähendab see loo küsimuse kontekstis, et kuus ülejäänud käsku on tänaseks ajalooks saanud? Kui see peaks nii mõeldud olema, siis ei ole küll erilist põhjust selle väitega nõustuda. Hästi on ju teada, et kaks või kolm esimest räägivad Jumala vastuvaidlematust autorideedist. Samas on need punktid kaasajalgi sotsiaalse funktsionalismi kontekstis vägagi mõjukad. "Ära puskle ühiskonnaga ülemäära!", sest oled tema saadus ja vahend. Vanemaid, naist ja omandit puudutavad punktid töötavad ühemõtteliselt samuti teatud sotsiaalset organisatsiooni toetaval viisil. Neljast mainitud käsust ei ole ühte (hingamispäeva pühistsemine) ei kristlased isegi kunagi kuigi tõsiselt võtnud, mis justkui meenutaks omal moel kristluse võimuperioodi, kus alluda tuli usule igasuguse valikuta. Kümnel käsul lastakse kaasajal paista õige must-valgel moel, et kui kristlased isegi enam käskudele ei allu, siis ei ole neid üldse ega kellelegi enam tarvis. Mu meelest on 10 käsu funktsionaalsus nii ühiskondades kui nende liikmete käitumises jätkuvalt täitsa olemas ning nende ajalukku saatmine on veel õige enneaegne. Eks neid kohandatakse muutuvate oludega, mõni võib neist areenilt kadudagi või teine ümber sõnastatud saada, kuid pehmema normatiivsuseta ühiskonnad ja inimesed toime veel ei tule. Eks see võib ju paha tuju tekitada, kui need käsud ei suuda maailmakorda kehtestada, aga lohutuseks on vast seegi, et paljud meist peavad neid käskusid mõistlikeks, piisavalt tõhusaks ja järgimist väärivaiks.

teisipäev, 18. detsember 2007

Allar Jõks -- õigLuskantsler

Tuuli Koch on tänases Postimehes üksjagu asja olemust tabanud, kui ristis õiguskantsler Allar Jõksi õigluskantsleriks. See kõlab küll väga auväärselt ja rahvale sobivalt, kuid saab paraku praegusele õiguskantslerile ka saatuslikuks, sest tema kukutajad heidavad talle just seda ja ebapiisavat juuraga (põhiseadusega) tegelemist ette ning et nende käes on võim ja vägi, siis loomulikult ei lase nad õigusriigi edasise õitsengu ja julgeoleku nimel sellisel vesivõsul kuigi suureks kasvada. Eks kogu looga kaasas käiv retoorika iseloomusta väga hästi meie poliitmängijate stiili riigimängus. Ja stiil on lühidalt selline hillitsetult viisakas, et meil on siin üks päris tubli mees, aga ta ei sobi meile enam. On ses midagi enneolematut? Muidugi mitte, sest aeg moraaliriigiks on ikkagi veel õige ebaküps ja õigusriigiga vaja veel hullusti rassida.

esmaspäev, 17. detsember 2007

Kool näikse 4 aastaga veel põrgumaks keeranud

Kindlasti oli läinud nädala sisemaiseks peauudiseks ühe põhjalikuma kooliuuringu tulemused, mille kohaselt on kool õppivale noorsoole kõige vägivaldsem paik nende elus. Olukorra tõsidust on mõistnud ka riigi juhtivad päevalehed: Postimees teatab, et peamisteks TERRORILIIKIDEKS (ASi suured tähed) koolis on narrimine ja asjade lõhkumine ning EPL loost tuleb välja, et haridusministeerium on toimuvast täiesti teadlik ja küll uued õppekavad teevad asja palju paremaks.

Endalegi üllatuslikult avastasin, et 4 aastat tagasi juba sai tähendatud, et poliitikud ja mitut masti teised haridusvedajad seadsid suurejoonelisi, kuid samas juba tookord kahtlasevõitu loosungeid koolivägivalla ohjeldamise kohta. Minu hüpotees oli tookord, et selektiivne vägivalla ohjeldamise võimalikkus koolis ühes massiivse ebavõrdsuse kultusega kõikjal mujal välistavad üksteise samaaegset võimalikkuse. Kuigi mingit erilist dünaamikat koolivägivalla hindamisel ei ole kuigi põhjalikult hinnatud, näikse, et olukord on isegi hullemaks keeranud, isäranis kogu värske poleemika aluseks oleva uuringu taustal. Muidugi ei saa vaid ajalehe jutust ei uuringust ega koolis toimuvast selget pilti, sest ühte patta olid pandud igasugused subjektiivsed vägivallakogemised ilmselt alates pisikest verbaalsest torkest kuni raske kehavigastuse tekitamiseni. Lehemeeste poolt pakutud ja ilmselt uuringust saadud seletus koolivägivallale on erinevat sorti ülekoormus koolis ning sellest tulevatki agressiivsus ja suutmatus end kontrollida. Kui nii, siis peaks lahendus ju väga lihtne olema, vaja vaid koormust vähendada. See oleks ju kõigile kasulik, sest säästab lisaks õpilastele ka õpetajaid ja nende defitsiiti, vanemaid, riigi ja valla rahalist seisu jne. Nii või teisiti, koolieas veedab õpilane enamuse oma teadvusel oldud ajast koolis ja seetõttu on selle aja sisustamine väga oluline õpilaste elus. Küsimus ei ole vaid ettevalmistuses ühiskonnas elamises, vaid inimese eksistentsis ja elule mõtte andmises täitsa üldises mõttes. Kindlasti ei peaks koolis toimuva kajastamist võrdsustama selliste valdkondadega, kus kõmu, faktidega manipuleerimine ja mistahes hinnaga tähelepanu nõudmine luuvad mängureeglite hulka. Kui seda hakatakse üheks mänguks pidama, siis kindlasti mänguna paljud seda ka võtavad. Üllatav on siiski, et kooli tajutakse ja esitletakse vägivalla ja halva elu pesa ja allikana. Tahtmata vähimalgi määral kahtluse alla panna ülekohtu juhtumeid koolis, jääb mulle siiski pigem tunne, et täiskasvanud on ühiskonna hädades (taas)avastanud kooli näol ühe "uue" patuse ega soovi tunnistada ausalt enda rolli vägivalla sotsiaalses vohamises. Saame näha, kas kõike teadev haridusministeerium tahab ja suudab oma korralduslike meetmetega koolis midagi ära teha?

pühapäev, 9. detsember 2007

Lotman M, Herkel, Kallas T ja Kovaljov S PM ak-s

Postimehe selle nädala vaimulisa ak üritab oma lugudega lugejat tublisti aidata, et mõista, miks maailm kipub hoolimata kasvavast mõistusest, teadmisest, rikkusest ja kogemusest ikkagi viltu kiskuma. Lotman võtab veelkord käsile juba pisut jahtunud Soome koolilaskmise, kus ülim kurjus puges ühe noore inimese hinge ja tegudesse. Herkel ja Kovaljov muretsevad üks kaudsemalt või teine otsesemalt ikkagi selle üle, kuidas Venemaa kujunenud olukorras demokraatiale ja demokraatidele ära teeb. Teet Kallas ahastab, et kirjanike ei ole Eesti ühiskonnale enam tarvis.

Lotman võtab koolilaskmise taustad nii vormilt kui sisult väga mastaapselt käsile, kus üks hull tegu paigutatakse nii poliitilist ajaloo, ühiskonna toimimise, meedia võimu, eksistentsialismi kontekstidesse, mille mõjul inimesed muutuvad õige pisikesteks sotsiaalsete organismide eksistentsimängudes. Teksti väljavalitud ideed kindlasti väärivad seda valikut, kuid ühelgi juhul ei ole tegemist ainuvõimaliku vaimse galeriiga ning mõnel teisel kirjamehel oleks valik kindlasti hoopis teistsugune. Lõpuks jõuab ta mõneti ootamatult sedavõrd võimsa eeltöö järel välja õige lihtsa lahenduseni, et inimesed jagunevad elu ja surma partei liikmeteks ning surmapartei liikme tähtsaks või isegi peamiseks tunnuseks on tema surmatung. Soome mehe surmatung oli väljakannatamatult suur, paljude eesti netikommentaatorite ja paljudel teatud eluvaldkondade esindajatel (teisi kogemata tapvad enesetapukihutajad, abordipropageerijad, ennast surnuks joojad ja süstijad, kasiinosõltlased teiste hulgas) märkimisväärne. Lisaks ühiskondadevahelisele võitlusele toimub siis seega elu ja surma vahel võitlus ka iga ühiskonna sees. Seega siis pakutakse lihtsat mudelit: kui elupartei kaotab toetajaid, siis lähevad need surmaparteisse ning ühiskonna elujõud loomulikult kahaneb selle võrra. Pean tunnistama, et mulle selline elu-surma summarsest kontstantsusest tuletatav elujõu staatika kuigi hästi ei istu ning teeksin selles küsimuses panuse pigem kognitiivsele defitsiidile, mis ei realiseeru eesmärgistatud surmaparteina, vaid hoopis triviaalse mõistuse ja orientatsiooni ägeda puudulikkusena, kui patoloogia üldmõisteid seisundi kirjeldamiseks kasutada.

Andres Herkel võtab oma loos moodsa maailma põhivastuoluks huvide ja väärtuste erinevust riikide poliitikas ja eksistentsis. Erinevalt mitmetest teistest lehtedes arvajaist, ei ürita tema enam kuigivõrd Venemaa ja Hiinat teistmoodi elama panna, vaid soovib, et Lääs tervikuna mõtleks ühtmoodi demokraatlikult ja paneks oma solidaarsusega pahasid (kogu ülejäänud ilma) teistmoodi elama. Eks esimene asi on ikka see, et riigid ja rahvad on sotsiaalsed kooslused, kellele kallis kõigepealt eksistents ning sealt edasi juba areng ja edenemine. Vaevalt küll lõpetaks mõni riik vabal tahtel seetõttu oma eksistentsi, et ei ole või ei suuda olla demokraatlik. Seega see vastuolu peegeldab pigem riigi ontoloogilist seisundit ses mõttes, et huvide liigsel domineerimisel tajub sotsiaalne kooslus defitsiiti, mida nad leiavad olema võimaliku kellegi või millegi arvelt kõrvaldada. Eks hr. Herkel manööverdab oma loo lõpus päris osavalt, et humanism on kõige kindlam rikkuse ja progressi saamise vahend ning varasemast kirjatööst tuleks muidugi sellele kohe lisada, et lääne moodi demokraatia on kõige humanistlikum kõigist võimalikest kordadest. Futuristid, ökologistid, muud ettevaatlikumad inimesed on juba aastakümneid korranud, et läänemoodi demokraatiaks ja õiglaseks ühiskonna korraks ei ole ei planeedil ega inimkonnalgi piisavalt ressurssigi. Defitsiidi tingimustes muutub kogu elav rahutuks ja üritab väljapääsu olukorrast leida. Inimene ei ole selles mõttes küll palju teistmoodi kui muu elav. Bioloogiline homöostaas on igale inimesele eluliselt vajalik eksistentsi eeltingimus ning selle häirumine keerab inimesed personaalselt väga leidlikuks ning kõrged sotsiaalsed ideaalid võivad käitumise juhtimisel õige tahaplaanile jääda. Riikide ja rahvaste vaheline energialahing läheb sellest hetkest märksa ägedamaks, kui püsivalt külm või kuum tuba nende koosluste liikmete kehatemperatuuri etteantud piiridest välja viib või pideva ainete vahetamise võimalused märkimisväärselt halvenevad. Demokraadid ja humanistid loodavad nii väga, et hr Darwini avastatud olelusvõitlus ei pääseks bioloogilisel moel inimeste käitumist tugevasti juhtima, samas sotsiaalne darvinism karmi sotsiaalse konkurentsi moodi kuulub Lääne ühiskonna vundamenti. Spordis ei räägi keegi, et sportlane ei peaks soorituse ajal pingutama ja hüpoksiat ei peaks ta organism mitte tundma. Niisama on ühiskondade ja rahvastega, sh Venemaa, Hiina ja teiste heade ja pahadega, et ebasoodsate oludega tuleb püüda kohaneda ning teinekord päris karmide meetmete abil. Seetõttu ei ole küll väga suur ime, et mõned ühiskonnad ei hooli ülemäära humanismist ning üritavad seda eirates inimliigi seiseheitluses endale võimalikult häid positsioone sisse võtta. Pigem näikse tegelikkusele paremini vastavat kupja kombel demokraatia nõudmise asemel pigem ühiskondi humanismile innustada ja mitte neid ebaõnnestumiste korral samamoodi toore jõuga likvideerima asuma. Iraagi lugu on igal juhul õpetlik ning demokraatia sõjakäigu lõplikud kulud saavad juba praeguse seisuga õige rängad olema. Samas on paistab paradoksaalne olevat, et mõned suured rahvad ei soovi humanismi ja demokraatiat, eriti veel olukorras, kus seda nii paljude arvates inimesele parimaks võimalikuks olukorraks peetakse. Paradoks muidugi kaob, kui leppida tõdemusega, et heaolu, humanism ja demokraatia on väga ressursimahukad sotsiaalsed ettevõtmised ning paljudel ühiskondadel ei ole seda lihtsalt piisavas koguses. Õnnemaal olevad riigid ja rahvad võiks ju üldisema õnne ja varasema ülekohtu kõrvaldamise nimel osa vajaminevast ressursist soodsamatel tingimustel laenuks anda nendele, kes alles teel õnnemaale.
Kokkuvõttes kipub hr Herkel oma looga pigem teatud ideoloogiatööd tegema kui reaalsele olukorrale mitmekülgselt otsa vaatama. Aga ses mõttes on tal kindlasti õigus, et demokraatial ja humanismil tuleb paraku veel jätkuvalt tõestada oma headust suures eluvõitluses.

Vene inimõiguslane Sergei Kovaljov küsib kahetsusega, miks Putin võidab? Ja jätkab selle kirjeldamisega, kuidas kõigi silme demokraatia kokku variseb. Ta üritab küll veel õhata, aga mitte enam väga suure innuga. Aga mu meelest jätab otse välja ütlemata olukorra põhisisu, milleks ei ole muidugi demokraatia edendamine, vaid Venemaa-nimelise sotsiaalse süsteemi forsseeerimine ja selle nimel vägagi rammusast olukorrast (soodne loodusressurside olukord ja ega maailmakord ses suhtes laita pole) maksimaalse väljapigistramine. Vastupidiselt Kovaljovi ja Herkeli lootustele ei põhine see forsseerimine mitte demokraatia nimel kandval ühiskondlikul toimimisel, vaid märksa sirgjoonelisemal hierarhilisel ühiskondliku elu korraldusel, mis Vene aladel ja inimestel on ajast aega võimalikult suurest üksikisiku vabadusest tõhusam olnud. Ja kuna ei ole veel käes küps hetk demokraatiaks, siis ongi kergem ja kindlam minna äraproovitud radu mööda.

Teet Kallas võtab taaskord üles kogu isesieusvuse aja päevakorral olnud mure, et (romaani)kirjanik ja tema töö ei ole ühiskonna poolt hinnatud (makstud) ja tulemuseks on kõigepealt eesti romaani allkäik, seejärel kogu kirjanduse allkäik, siis ka keele allakäik ja lõpuks kogu eesti asja allkäik hääbumiseni välja. Sellise olukorra loojad turupooldajad laiuatavad käsi, et kui turul ei müü, siis ei ole sotsiaalseks eksistentsiks suuremat vajadust. Kallasel on õigus, et romaani kirjutamine on rakse töö ja ühiskond ei saa aru enam selle töö vajalikkusest. Demokraatia on statistiline enamuse diktatuur, mistõttu suured erisused ja erandid ei ole seal väga soovitavad. Kui Eesti on sellise demokraatiaga maa, kus erandeid sallitakse ja üritatakse järjest kehtestada, siis romaanil ja kirjanikul võiks ju lootust ollagi. Romaanierandi vastu kipub objektiivselt töötama asjaolu, et romaani lugemine nõuab ühelt poolt kestvamat pingutust, kuid ühiskond kipub üha enam pakkuma ka vaimseid poolfabrikaate ja valmisroogi ning teiselt poolt on praktiliselt igal ühel võimalik oma lugusid kirjutada ja avaldada. Niisiis ei kipu romaan olema enam see kõige olulisem formaat inimese vaimu täitmise tarvis ja seetõttu tõepoolest enam ja enamuse vähemuse ja friikide mängumaa. Praegu arusaama kohaselt panustab romaan ülemäära puhtale vaimsele ettekujutusele ning praegusel meelte otsese agressiivse stimuleerimise ajastul (vaadake kasvõi liikuvaid-käituvaid inimvälimusega audiosüsteeme ja teisi pideva kestva naudiingu otsijaid) on sellise tagasihoidlikkusega raske kui mitte võimatu midagi korda saata. Romaanil saavad edaspidigi olema rasked ajad, mida hiljuti külvati, seda praegu juba lõigatakse. Kohanemisvõimelisemad tekstisepad otsivad raha lõhna järgi uusi formaate omoa ande realiseerimiseks, konservatiivide osaks jääb kurva saatuse ja suurepärase mineviku järele õhkamine.

ülbevõitu Eco

Päevaleht pakub just praegu lugeda NYTst tõlgitud intervjuud kuulsa Umberto Ecoga, kes valutab oma vastustes südant demokraatia kehva käekäigu pärast, kuid on ise oma Itaalia novaatorluse (suureskaalaliste sotsiaalsete jamade loomisel) ülistamise, selgeltnägemise ja inimeste lahterdamisega avalikult mittedemokraatlik. Eks seda tule ikka ette, et mõnede arvates on demokraatiaga tegemist siis, kui ollakse nõus pigem isiku(te)ga ja mitte sedavõrd ideedega. Tema inimesekäsitluse stiilinäiteks on arvamus "Kui keegi kirjutab raamatu ning teda ei huvita selle tulevik ja püsimajäämine, siis on tegu lihtsalt imbetsilliga." Mu meelest on väljendatu sedavõrd kõnekas nii egoismi kui ülbe enesekindluse skaalal , et ei vajagi enam midagi täiendavat lisaks. Juba varasemast mäletan Eco sõnavõttu ja ähvardust, et interneti tsenseerimatus toob kaasa vaid hädasid ja probleeme. Hr. Ecole tuleb jätkuvalt jõudu soovida oma õpetlase missioonis, küllap teab ta isegi, et kõik õpetused ei saa tegelikkuseks, kuid inimvõimete kataloogis on neile kohad loomulikult olemas. Hea, et ta ütleb endas poliitiku missiooni puuduvat, sest muidu saaksime ilmselt tunnistada üht käremeelsetkeelset rahvajuhti. Päevalehele pakuks soovituseks hoolikamalt materjali lahterdamisele mõelda, sest see Eco intervjuu sobiks hästi kuskile kollasematele lehtedele, aga mitte kuigi tõsiseks soovituseks.

laupäev, 8. detsember 2007

pahasuse ontoloogiast

Väga järsku kargas eile pähe mõte, et paha tuju, negatiivsed emotsioonid, isegi agressiivsus tuleneb sellest, et organism on kaotanud (stabiilse või enesekindla) positsiooni talle paistvas eksistentisaalses olukorras ning organismil on tarvis seda olukorda muuta suurema kindluse suunas olemasolevate sidemete ja seoste ümbertegemise läbi. Et inimeste sotsiaalsed ümbrused muutuvad järjest keerulisemaks, siis on õige loomulik, et nad kipuvad toimuvaga ka järjest enam hätta jääma ja sellisel puhul soovitab organism ikka olukorda muuta lootuses seda sobivamaks teisendada. Kui nii, siis on päris mõistetav, miks järjest enam on näha pahuraid ja heitunud inimesi, kes keeravad agressiivseks lootuses toimunut tagasi keerata. Kui nii, siis on ju päris mõistetav, miks inimesed janunevad mõnu suunas iga hinnaga, mõõdetagu seda rahas, eksistentsi pikkuses või väärtuses. Kui nii, siis pole lootagi, et samamoodi jätkudes tulevikus midagi palju paremaks läheks. Jah, aitaks eluvaate ahendamine läbi spetsialiseerumise millelegi, saad milleski korralikult päris järje peale ning see veab sind mootorina läbi sotsiaalse tegelikkuse. Tagada saab sellist asjade käiku ikka vaid ühiskond ja mitte isik ise.