neljapäev, 25. detsember 2008

Jõulud ja maailmakord

Jõulud on jälle käes ning paljud üritavad nendeks päevadeks ümber sündida paremateks kui nad enamasti on. Eks võib ju juurelda, miks inimesed kogu aeg nii head ei ole, kuid ega sellega vist palju kaugemale ei jõua, kui et ju siis ei ole selleks jaksu ning hea, et suudetakse mõnigi päev parem olla kui muidu. Igal juhul tuleb tunnistada, et jõulud on pikka aega olnud kristluse kui maailmakorra tähtsaks tsirkulaariks, mis erineval moel sobitub usuvälise sotsiaalse eluoluga. Viimaste aastakümnete jõul ei ole niipalju enam jumalapoja sünnipäev kui globaalne kingi- ja tarbimise festival, mis õige olemuslikult kajastab muutusi, mida ühiskonnad ise on selle ajaga läbi teinud. Kristlus oli kord tõesti maailmakord, kuid enam mõnda aega mitte, sest lunastus on osutunud müüdiks ühe teise sotsiaalse tegelikkuse, turul ja kvantitatiivsel ratsionaalsusel põhineva rahafundamentalismi, vastu. Eks see viimanegi ei ole sisuliselt ja lõppkokkuvõttes midagi palju teistsugust kui müüt, kuid see kõik vajab müüdistumiseks veel aega ning praeguseks on rahafundamentalismil saatuseks olla sotsiaalne tegelikkus. Et turu ja pettuse põhisel rahafundamentalismil ei ole praegu just kõige paremad päevad, siis pakub see tööpõldu mitut masti prohvetitele, kellest mõned usuvad, loodavad ja pajatavad hoolega uue sotsiaalse tegelikkuse vajalikkust ja paratamatut saabumist. Üheks selliseks prohvetiks paistab olevat Eesti Ekspressis hiljuti ilmunud intervjuu järgi ka Jürgen Habermas, kes lausa anub maailma uut korda, mis lähemal lugemisel on siiski üsna seesama , mis praegunegi kord, kuid ohjeldamatut isikuvabadust ühes sellest turgudele tulenevaga peaks olema seal palju vähem ning praeguse maailma vägevatele ühiskondadele tuleks anda uus ja senisest märksa rohkem seadustatud võimalus kõigile õnne õuele toomiseks. Polegi ehk nii paha mõte, kui seda võrrelda diktaatorite ja klikiühiskondadega, kuid isikuvabaduste kasvatamise projekti jaoks on see küll vaid samm tagasi. Nii nagu meil on kasvamas mure bioloogilise homöostaasi tagamiseks vajalike keskkonnaressursside piisava ja kvaliteetse kättesaadavuse pärast, näikse nii praeguse sotsiaalse reaalsuse ja prohvetite kuulutuste taga olema ka hirm sotsiaalse energia kvaliteedi või võimaluste suhtes. Individualism ja vaba turg on mõlemad konkurentsimasinatena võimsad sotsiaalse energia allikad, kuid võivad samas ka lõhkuda üsna tublisti võimalusi kõigile inimväärseks peetavat pakkuda. Nii ollaksegi valiku ees leida sobiv tasakaalupunkt energia ja sellest saadava struktuuri vahel. Ja olemegi omal moel ringiga jõulude juures tagasi, mis on näiteks, kuidas idee on võimsaks ja vähelõhkuvaks sotsiaalse energia allikaks. Häid jõule, armsad sõbrad!

neljapäev, 18. detsember 2008

2008 -- meedia üritab rahvalikku õigusriiki teha

Teadupärast üritatakse kaasaegses ühiskonnas nii ideedes kui tegelikkuses võimu jagada 4 toimetaja vahel ning stabiilset riiki võiks iseloomustada ka toimetajate rahu võimupiruka küpsetamisel. Lõppeva aasta üheks suundumuseks kujunes meedia ja kohtuvõimu piiride kompimine ja nende enda kasuks nihutamise soov esimese poolt. Selle soovi väljenduseks sai praeguseks juba vaata et harjumuseks muutunud võimalike õiguskaitse organite uurimismaterjalide avaldamine ajakirjanduses. Eks väljaannetel võib olla erinevaid kavatsusi sellise tegevusega seoses: alates kogu vaba ajakirjanduse mantraks olevast "avalikkusel on õigus teada" kuni lihtsakoelisemate tähelepanu, resp. müügiedu, saavutamise ja individuaalse mõjutamise, resp. "inimliku" ärategemise", erinevate variantideni. Järgmiseks pakub muidugi avalikkusele huvi, kes ja kuidas varustab ajakirjanikke taolise materjaliga. Selle skeemi tuvastamisega on ajakirjandusel taas võimalik oma aujärge parandada, sest ei ole suuremat loota, kes lekitajad ise oma tegevusest avalikkust informeerivad. Viiimane asjaolu näitab muidugi kaudselt, et ega asjaosalised isegi ei pea sedalaadi tegevust kuigi korrektseks ning üritavad seetõttu oma asja varjatult ajada. Eks konkreetsete inimeste tegevus selles vallas ja selle õigsus vajavad selgitamist, kuid lisaks usaldamatusele õigussüsteemi vastu toodab meedia selliste teadetega ka mitut masti omavoli sotsiaalset võimendamist, mis ühelt poolt klapib hästi anarhilise individuaalse vabaduse käsitlusega, kuid teiselt poolt lõhub inimese ja ühiskonna vahelisi organiseeritud suhteid, mis omakorda on inimese mõistusliku ilmakäsitluse nurgakiviks. Eks õigusriigi raskuste puhul haarab nii mõnigi eetika järele, kuid õlekõrrest jääb päris sageli hädasolijaile väheks oma olukorras mingigi väärikuse säilitamiseks ning avanevadki uksed hundiseaduste toimiseks. Kui meedia suudaks, siis võiks ta tagasi pöörata enda loodud rahvalikel kohtuplatsidel kirelisest mädade tomatite loopimisest sotsiaalse sidususe loojaks ja kui mitte, siis mitte hakata realiseerima erinevaid fantaasiaid, mida kõike veel rahvalik kohtupidamine pakkuda suudaks, nt lugejate küsitlusi, kuidas oleks kohtul ja teistel õiguskaitsjatel õige ühes või teises situatsionis otsustada.

pühapäev, 30. november 2008

Eurobaromeetriga väärtusi jahtimas

Mõnede arvates on eestil selles mõttes pind jalge alt läind, et ei teata enam, mis on meie identiteet ja väärtused. Eks selline rahvuse peataolek ole õige veidravõitu ning ohtlikki, kuid just nõnda paistab meie asjade seis olevat. Vähemasti osad on osaliselt esimesest ehmatusest üle saanud ning vastavad otsingud ja tegevused on Tartu ülikooli eetikakeskuse ja haridusministeeriumi eestvõtmisel nüüdseks päris mastaapselt käivitatud.
Päris kasulik oleks kõigil väärtusjahil olijatel tutvuda värske Eurobaromeeter 69 raportiga Euroopa väärtustest ja eurooplase õnnest. Selles sotsiomeetrilises ettevõtmises osaleb teiste vendade seas ka Eesti ning ega meil polegi ju mingit põhjust ega vajadust loobuda eelmise sajandi alguse Noor-Eesti üleskutsest eurooplasteks hakata. Uuringu kohaselt on olulisemad Euroopa väärtused rahu, inimõigused ja austus inimelu vastu ning õnn kõige enam seotud tervise ja armastusega. Küllap tasuks meiegi väärtuste otsinguil seda uuringut oluliseks lähtepositsiooniks pidada.

pühapäev, 23. november 2008

Leppimatus-leppimine-lepitamine

Just üleeile pidas Eesti Arstide Liit taas juba pisut traditsioonilistki eetikakonverentsi, mille teemaks seekord "Intensiivravi eetilised piirid". Niisiis hakkab see teema meilgi rohkem avaliku arutelu teemaks saama, sest näiteks vaid veel nädalapäevad tagasi pidas Eesti Anestesioloogide Selts oma konverentsi enamvähem samal teemal. Need mõlemad üritused olid mu meelest väga head nii meeleolu kui ettekannete kvaliteedi mõttes. On täiesti selge, et füsioloogilise meditsiini vahendid on juba sedavõrd tõhusad, et võivad inimeste kehalist eksistentsi väga kaua toetada, ilma et organism sellega ise enam toime tuleks. Ja küsimuseks tõusebki sellisel juhul sellise eksistentsi mõte ja mõttekus. Nii või teisiti on seega meditsiinil ja meedikutel järjest enam võimalust ja kohustustki olla sellistes olukordades inimese mõttekuse piiritlejaks. Arstide tegevust tasuks vaadata kolme vist mitte väga kattuva faasis. Kõigepealt tuleb leppimatus, mis iseloomustab muidugi kogu meditsiini, kuid on intensiivravis väljendunud erilise intensiivsusega. Leppimatusel on oma piirid, mida arstiteadus ikka kipub nihutama, kuid lõpmatusse nad kindlasti ei saa kunagi jõudma. Antud hetkel elu ja surma piiril seismine on selgesti ka leppimatuse ja leppimise kokkupuutepunkt. Leppiminegi surma paratamatusega on järjest enam meditsiini valdkond, mida enamasti palliatiivse ravina tuntakse. Siiani on meiegi meditsiin oma rolli päris selgesti tundnud, kuid leppimine saab toimuda väga mitut moodi ning arstidel oleks oma ameti tõttu ka väga soodne positsioon lepitaja olla, kuid siin on nii meie tervishoiukorraldus kui arstid isegi õige kõhklevad. Nad jätaksid selle lepitamise vaeva meelsasti kellelegi teisele, kuid ega nad ei peaks nõnda tegema. Eks on see taas üks võimalik arstikunsti valdkond, mis aitaks konkreetseid inimesi nende konkreetsetes olukordades ning edendaks suuresti ka ühiskonna kui niisuguse kvaliteeti.

kolmapäev, 5. november 2008

Prof. C. Frömmeli biometafüüsiline kudum

Tartu Ülikooli Academica XII on olnud vana ja kuulsa Göttingeni Ülikooli päralt ning arstiteaduskond kutsus sealt poolt kõnet pidama nende dekaani, kelle esinemisse olid ühendatud biokeemilise informaatiku ja muusiku võimed, huvid ja soovid. Meie dekaan tunnistas mõnetist raskust tema esinemise pealkirja "Manyfolds in Genes and Music" tõlkimisega, kuid tagantjärele targana oleks minu meelest selle loo pealkiri vististi "Struktuursed korduvused geenides ja muusikas". Ei hakkaks siinkohal rohkem arutama lektori meisterlikku vahelduvat kõne ja muusikainstrumentide kasutamist ja üritaks mõne sõna ettevõtmise mõttelise küle kohta öelda. Pole kahtlust, et professor tahtis maalida üht suurt kõiksuse pilti, mis alusena lähtub maailma numbrilisusest, jätkub valkude ja muusika struktuurse mitmekesisuse ja lõpeb armastuse ja mu hingelise mahutamisega pildile. Lisaks on siin valdkondade tsemendiks aeg, mis võimaldab universaalset evolutsioonilist arengut praktiliselt igal pool. Eks saadud pildi osade ühendused olid teinekord halvasti hoomatavad, kuid vaimne pilt ise oli igal juhul ootamatult põnev, ilmse filosoofilise pretensiooniga ning tõepoolest teadust ja kunsti ühendav. Ja see pilt ise kandis väga elujaatavat sõnumit maailma ilust ja mõistmisest.

teisipäev, 4. november 2008

Sotsiaalse tegelikkuse ja teadmatuse argumendid inimese elu varase katkestamise aruteludes

Inimese elu varase meditsiinilise katkestamise ehk kaasaegse abordivaidluse argumente ühe või teise lahenduse kasuks saab tuua ja tuuaksegi õige erinevaid. Mõned neist teevad selge panuse ühiskondade õigustatud survele enese oleviku õigustamiseks üle teiste mineviku, tuleviku ja kogu aegade kulgemise. Sotsiaalsed inimesed, neist omakorda eeskätt rasestumisvõimelised naised, ei peaks ühiskondade arvates mõtlema nii väga bioloogilisele paratamatusele, vaid hoopis sotsiaalsele kaasamängimisele. Ses ettevõtmises on ikka ja taas kasutatud kahte kaarti, mida ses mängu aeg-ajalt ikka lauale lüüakse. Esimene ja pragmaatilisem on sotsiaalse tegelikkuse argument, mida saab muidugi saab kasutada nii varase inimelu kustutamise kui kaitsmise eesmärgil (kuigi märksa rohkem esimese) , mis juba iseenesest ei anna sellele kuigi tugevalt loogilist jõudu. Selle argumendi tüüpilisel kujul esitajad armastavad kohe mängu tuua illegaalse abordi paratamatu saabumise legaalse ärakeelamisel, mis justkui kipub kaitsma arusaama, et varase inimelu tapmine kuulub inimese loomusesse ühes kõige sellest tulenevaga. Teine ja natuke keerulisem võte on teadmatuse argument. Seda saab samuti mitut moodi serveerida, kuid teinegi kord siiski nõnda, et ega naine eostamise hetkel ei saanud teada oma tuleviku väljavaateid oma järeltulijaga toimetulemiseks, mistõttu tal ei ole vähemasti raseduse algul mingeid erilisi kohustusi temas oleva teise elu kaitseks. Sel argumendil on muidugi tugevaid ja mitte nii tugevaid külgi, kuid nii või teisiti ei paista see naise väärikust toetama ning ma ei ole sellest tulenevalt kuigi kindel, et naised isegi sellest kaitsekõne võimalusest nii väga vaimustuses on.

laupäev, 1. november 2008

Paar rida abordi metafüüsikast

Oh, kui kasulik on mõnikord sõpradega kokku saada ja nende jutust oma mõtetele uusi radu leida. Just mõni tund tagasi tuli "metsaloomadest" sõpradega muu hulgas jutuks ka seesama meie praegune abordivaidlus ning selle meenutamisel kargas mulle ootamatult ja triviaalselt pähe, et abordiga seotud valikud on muude asjade kõrval ikka ütlemata metafüüsilised. Nimelt luhtub ju abordiga seoses luua ja mõjutada vähemasti sotsiaalset maailma uue iseseisva, kuid vanemaid endidki mingilgi moel edasi kandva organismiga, st eksistentsiga. Naine otsustab selle sammuga õigustada väga tugevasti enda ja kogukonna eksistentsi status quo'd, niisamuti nagu pigem emotsioonidest lähtuva sotsiaalse korralduse ülekaalu muudel bioloogilistel seaduspärasustel põhineva elukorralduse üle. Eks bioloogilinegi elukorraldus ole suuresti üks suur leppimine, kuid selle elujõud näikse senikogetu põhjal pelgalt emotsioonidest määratult tõhusam olema.

esmaspäev, 27. oktoober 2008

JMG Le Clézio -- meditsiinihuviline kirjandusnobelist :-?

Käesoleva aasta Nobeli kirjanduspreemia määrati Jean-Marie Gustave Le Cleziole, keda vastav komisjon asjakohaselt nimetas "uute lahkumiste, poeetilise seikluse ja sensuaalse erutuse autoriks ning valitseva tsivilisatsiooni taga ja all oleva inimlikkuse uurijaks"
Huvitaval (aga võib olla ka mitte nii väga) kombel on sellel 2008. aasta kirjanduse maailmameistril üksjagu huvi ka meditsiini teemade suhtes, mida nii mõnedki tema teoste pealkirjad ja sisud reedavad. Nii näiteks on teine avaldatud teos "Palavik" (1965) , mis sisaldab lisaks pealkirjale tervet rida meditsiiniliste teemadega lühilugusid. Eesti keelde on neist tõlgitud 1973. aastal "Päev, mil Beaumont tegi tutvust oma valuga". See on tugevasti fenomenoloogiline kirjeldus ühe täiskasvand mehe öisest hambavalust, mis oma monotoonsuse, pealetükkivuse ja vallutuslikkusega peaks kõigile seda kogenuile väga mäluvärskendavalt mõjuma. Nii nagu see loost hästi paista, on öises hambavalus olijatele hommik tõepoolest korraga nii paradiisi- kui põrguväravaks ning paneb inimesi tegema enne seda kõiksugu mõistlikke ja lolle tegusid. Valust päeva kätte sattumine paistab teinegi kord veidra absurdina, mida nii kujukalt märgib Beaumonti istumini keset linnusitta loo viimane lauses.

Meditsiini ja füsioloogiat laseb pealkirjast aimata ka tema 1973. aastal ilmunud "Müdriaas". Selle tõlget eesti keelde ilmunud ei ole, mistõttu lisaks peakirja silmatera paljulubavale avardumisele ei mõistagi sest palju rohkem pajatada. Kui eesti keeles on olemas tema topeltbiograafia "Diego ja Frida" (1993, ek 2007), kus Frida Kahlo nii erilise saatuse kirjeldamise kaudu võiks ju samuti suuremat huvi meditsiini vastu loota. See lootus ei ole paraku määratud täituma, sest tegemist on vähemasti tõlke järgi otsustades õige kroonuliku ja arvukate kordustega kahe 20. sajandi vapra ja väljapaistva mehhiko vaimuinimese ja ego eluloolise reisikirjeldusega, kus armastus suudab kõik välja kannatada.

Maailmameistri elulugu pajatab, et ta on pärit arsti perest. Eks võib ju kergesti olla, et arstidel ei olegi mahti oma tegevusvaldkonnast üldinimlikus võtmes ülemäära palju mõelda ja veel vähem kirjutada. Seetõttu jääb see teemadering sageli arstide sugulaste edendada.

pühapäev, 26. oktoober 2008

"Detsembrikuumus" Cinnamonis

Täna, hilisel ennelõunal ja varases kellakeeramisega harjumises, käisime uues eesti kinos uut eesti filmi vaatamas. Olime Evelini kaudu muidugi üksjagu kursis, millise öise hingejõu hinnaga seda detsembrikuumust köetud oli, mistõttu eelaimdused filmi suhtes olid ka õige segased.

Cinnamoni I saal andis sisenemise muljeks kõrge, avara ja tumeda ruumi, milles kergelt vetruvad mugavad toolid lasid vaatajat õige õdusalt suure valge lina vastas tunda. Reklaamilindid andsid kohe aimu, millist muljet sellelt ruumilt loota on: visuaalselt oli asi hästi paigas, kuid heli kippus taaskord liiga vali olema, mistõttu soovitaks helimeestel aegajalt filmi ajal saali kiigata ning oma nuppe vajadusel parajamaks keerata.

"Detsembrikuumus" on kõigepealt muidugi patriootiline film ja ses mõttes eesti vaatajale tähenduselt hoopis midagi muud, kui kõigile teistele, kes seda tööd nägema trehvavad. Ses mõttes on film õige sarnane marmortahvli looga ning ega kirjanduslikumad Kevade ja Nipernaadigi teistele meiega samaväärseid kontekste paraku ei oma. Kindlasti olid filmi tegijad tublisti indu saanud hiljutisest pronksmehe epopöa finaalist ja põgusalt näidatud märul Leningradi Eesti konsulaadi ümber pidi suure tõenäosusega meenutama praegusele ja tulevasele vaatajale läinud aasta mürglit meie Moskva saatkonna ees.
Sisulisema poole pealt oligi filmi põhikoloriit tumedalt hämar, mida suhteliselt harva katkestas päevavalgus. Loo kompositsiooni tuleb pidada päris klassikaliseks, kus peategelaste suur plaan ning filmi üldteema olid kenasti üksteist teenima sätitud. Romantilisele tööle kohaselt oli filmis suures koguses saatuslikku juhust, mis seekord surma ja ohvrite isikuid väga palju ei võimendanud ning pakkus pikem muinasjutulist lähenemist peategelaste õnnelikule saatusele. Filmimehed olid isegi sedavõrd lahke hingega, et lasid vastaliste peamehel ja naisel päise päeva ajal rongiga välismaale sõita. Kontrastina seansi algusreklaamidele oli filmi enda vägivald pigem isegi väga diskreetselt esitatud, mis moodsa brutaalse filmikeele kontekstis jättis tublisti ruumi vaataja kujutlusvõimele ega üritanud seda räige hüpernaturalismiga halvata. Alguses oli liiga hüplik ka plaanide ja teemade vahetumine, kuid mäss ongi üks närviline tõmblemine, mistõttu aitas see rahutus ehk rõhutada ka toimunu ebakindlust kõikidel pooltel. Näitejatöödest meeldis mulle enim Sergo Varese Taavi, kes ehk veidral moel tõi mulle mitmel korral pähe mõtte, et ega ta ometi Evelin Pange vend ei ole. Liisi Koiksoni pisike ebakindlus pidigi ehk toetama Anna rahulolematust ja otsusekindluse puudumist, kuid mõnedes stseenides filmi lõpu poole ei klappinud kuigi hästi Annas sugenenud kindlameelsusega. Kindral Põdder paistis ekraanilt samuti õige mõnus mees olema, kuigi kindrali osavus vahetu tänavavõitlejana kuulub pigem samuti ajaloolise romantika valdkonda. Kõige mõjusamad kaadrid sellest filmid minu jaoks tulid üsna alguses, kui näidati mitut moodi Eesti-Vene piiriks olevat kergelt talvist okastraataeda, mis nii võimsalt on tegelikult kogu tolle ajastu suureks sümboliks. Nii et kõik kokku on see hea ja vajalik film meile endile, kuid loodetavasti mitte ainult...

neljapäev, 23. oktoober 2008

Abort -- juhitamatu moraalne konflikt?!

Just neil päevil võtab tõsisemalt taas hoogu abordivaidlus Eestis. See ei vaidlus ei ole nii palju abordi lubamisest või keelamisest kui selle eest maksmises, mis on ju raha tõttu pigem õigluse ja elu sotsiaase väärtuse küsimus. Eelmise arutelu ja seadusemuudatuste tulemusena võib iga rase naine oma õndsa olukorra esimese 10 nädala vältel täiesti vabalt selle lõpetada ning haigekassa kannab suurema osa vastava protseduuri rahalistest kuludest. Praegune õiguskantsler tahab uuesti (üle)mõelda praeguse olukorra vastavust põhiseadusega ning arvestatavaks alternatiiviks pakutakse seda, et naine peab raseduse vabatahtliku lõpetamise kulud ise kandma. Eks igasuguse olukorra muutmine eeeldab selle laiemat käsitlust ning seetõttu on see igihaljas teema muidugi ka oma mitmete teiste aspektidega taas päevakorral, ja seda õigusega, sest eelmisel korral mõne aasta eest paraku ei vaieldud neid vaidlusi päris lõpuni ning liberaalsed lobigrupid liidus liberaalsete parlamentääridega seadustasid poliitilise võimu toel praeguse korra. Et piiramatu isikuvabaduse ideaalil on üleüldse keerukamad ajad käsil, siis ei ole ka imestada, et isegi naisi tahetakse mõnes asjas pisut piirata. Kindlasti on kogu seda problemaatikat oluliselt mõjutanud alates läinud sajandi keskpaigast süvenev lõhe seksuaalsuse ja reproduktiivsuse vahel ühes neid toetavate õiguste, terviste jms.

Eetika mõttes on selle arutelu juures väga ootamatuks ja huvitavaks asjaoluks eelmise õiguskantsleri kokkuvõttev tõdemus, et abordi küsimuse näol on tegemist juhitamatu moraalse konfliktiga ning seda väga küsitavat positsiooni üritavad praegu ekspluateerida status quo huvilised (näiteks prof Helle Karro tänases Postimehes). Raskused tulevad mängu kasvõi silmakirjalikkuse ja/või demagoogilisusega, sest juhitamatu konflikti tõdemus ei takista sugugi abordipraktika täiesti selget ja tugevalt liberaalset seadusetähest lähtuvat juhtimist. Juhitamatus peaks tavamõistuse kohaselt ikkagi ettevaatlikku ja tasakaalukat suhtumist eeldama, kuid paraku mitte tänapäeval selle küsimuse puhul tegelikus elus. Märksa parem oleks tunnistada, et abordi moraalne konflikt raske või lahendamatu ning me oleme teatud argumentide toel valinud selle lahendamiseks ühe või teise tee, mis on selgesti juhitav ja kõikidele võimalikult arusaadav. Juhitamatuse vaimu on selgesti tunda praegu abordipraktika selles aspektis, mis puudutab alaealiste autonoomiat ja vanemate informeerimise vajadust abordiga seoses. Praegu ei pea eakamad alaealised oma raseduse katkestamise või säilitamise asjus oma vanemate arvamusest midagi hoolima ega neid sellest isegi teavitama, samas on selge, et alaealise iseseisvad võimalused lapse kasvatamiseks on väga napid. Kui riik soovib sellist reproduktiivset iseseisvust tõeliselt tagada, siis peab ta olema valmis pakkuma vajadusel korralikku tuge nendele iseseisvunutele, ega hakkama vanavanemaid survestama traditsioonilise perekonnamoraali seisukohtadega, mida riik teisal ei pea kuigi olulisteks.
Igal juhul toetan praegust abordiarutelu olukorra parema mõistmise ja parema konsensuse leidmise nimel.

PS. Elu ja selle austamise küsimused ei ole absoluutselt oma aktuaalsust kaotanud, mida kinnitab väga ilmekalt tänane kriminaalkroonika. Vähimagi kahtluseta on abordiküsimus omal moel ka osa terviklikumast suhtumisest elusse ja selle tegelikku väärtusse.

laupäev, 18. oktoober 2008

Madin börsidel tähendab nähtamatu käe laamendamist

Börsid on jätkuvalt rahutud ning teised sotsiaalmajandusliku kliima seadmed (pangad, investeerimisfirmad jt) on pälvinud valikulise kohtlemise peamiselt suuruse ja tähenduse alusel ning riigipiiridesse organiseerunud kogukondade enesekaitse tõttu. Kuigi enamasti tegeldakse vaid otsese riigivankrite kraavi tüürimise vältimisega, jõuavad mõned küsida kujunenud olukorra põhjuste ja olemuse kohta. Enamasti teevad kõik näo, et toimuv on paramatu turumajanduse arenguetapp, õige vähesed leiavad, et toimub maailma ümberjagamise üritus toimuva läbinägemise ja enda kasuks kallutamise teel. Üks võimalik vastus on siduda toimuv Adam Smithi ja tema järel tulijate poolt jumaldatud nähtamatu käega, mis lisaks nii armastatud suunanäitamise asemel läheb mõnikord rusikasse, üritab kägistada või rahmib niisama hoolimatult ja närviliselt edasi-tagasi. Moodsa statistilise grupiratsionalismi ajastul üritatakse kõik nähtamatu vaadatavaks teha ning ega sel käelgi ei pruugi seepärast kerged päevad olla. Teiseks peab ju käsi millegi või kellegi otsas olema ja seda päris korralikult ja kindlalt, muidu ta ju vaid tolgendab. Ei saa vist suuremat kahtlust olla, et käega on midagi korrast ära või, tõesti-tõesti, käsi on vähemasti halvasti käituma hakanud.

teisipäev, 7. oktoober 2008

Max Weberi kuulutused

Mõned nädalad tagasi trehvasin lugema Max Weberi (1964-1920) kohta käivat Stanfordi filosoofiaentsüklopeediast. Max Weber on ju teadupärast kaasaegse empiirilise sotsialoogia isa, kuid samas on tema teoreetilised vaated ühiskonnale ja inimesele samuti üllatavalt põnevad, tähendusrikkad ja jätkuvalt ülimalt kaasaegsed. Olin muidugi kuulnud tema tööst, mis käsileb protestantismi ja kapiltalismi vastastikust lembust, kuid tema eetika tutvustus pakkus ikkagi omajagu üllatust.
Niisiis kuulub talle ühiskonna ratsionaliseerimise tees, mille pidev realiseerimine teeb ühiskonnast raudse puuri, mis suudab hävitada selle liikmete isikliku vabaduse, mis oli ju mingis mõttes kuna ühiskonna tegemise eesmärgiks. Selle ratsionaliseerimise üheks põhiliseks ja universaalseks tööriistaks on mistahes fenomeni kvantitatiivne hindamine, iseäranis rahalise väärtuse kaudu. Kas pole Eesti kaasaegne ühiskond nii fanaatiline just taolise sotsiaalse hindamise rajal? Kas ei too see meilegi ühel hetkel kaasa vabaduse kadu, mille Weber üritab hoiatada? Weber kurdab, et ratsionaliseerimine suudab edukalt ühiskonda kivistada, mis omakorda tapab seal oleva ja inimestest lähtuva ja neile tagasi kanduva vaimsuse ja hingelisuse. Üheks sellise ühiskonna saaduse on tema liikmete fragmenteerumine nii nende tegevuse kui väärtuste mõttes, mis omakorda surub paratamatult peale kvalitatiivset ühismõõdutust inimeste mistahes tegemistes. Teiselt poolt on olemas ju kvantitatiivne ühismõõt, mis muu puudumisel on väga jõuline ühiskonna huvide survestaja ühiskonna liikmetele. Samuti hämmastas, kui täpselt Weber märgib vahetu esteetilise mõju tähtsust inimese otsustustes ja tegemistes ning selle lahutumist eetilistest väärtustest. Et Weberi kuulutused passivad tõesti hästi ka meie praegusesse ühiskonda, siis ühelt poolt võivad mõned poliitikud rahuldunult konstateerida tõelise kapitalismi olemasolu Eestis ning tundlikumad sotsiaalse tegelikkuse hindajad jälle kurta ja närveerida selle weberlikke tagajärgede üle.

esmaspäev, 6. oktoober 2008

Oscar ja Roosamamma "Athenas"

Kord, pärast Oscari ja Roosamamma loo lugemist, sai soovitud, et tahaks näha, kuidas Üllar Saaremäel ja Ines Arul seeesama lugu lavalaudadel välja kukub. Täna õhtul oligi mul selle soovi täitumise aeg ning olgu kohe ja alguses nende tööd tunnustatud ja ohtralt kiidetud. Päris ebatüüpiliselt eesti teatrile suudeti etendust läbinisti teha heas või isegi tõusvas joones, samuti oli igati õnnestunud voodi ja taevase laiguga minimalistlik, kuid siiski dünaamiline lavakujundus. Näitlejatel kulusid vaid mõned avataktid, et kohe end vajalikku etenduse tunnetusse saada ja nii see lugu neil vastastikku areneski läbi Oscari ühe-päeva-kümne-aasta kirjade. Korraks enne etendust mõtlesin, kuidas nad kahekesi või pigem Saaremäe üksinda suudab asendada kõiki teisi loo tegelasi, kuid muretsemiseks ei olenud taganjärgitargana küll mingit vajadust. Et Ines Arut olen tegelikult laval väga vähe näinud, siis tema stiili kohta ei oska väga palju öelda, kuid Saaremäe suutis end mu meelest elus õpitust kõvasti lahti lasta ning lasi mängida just sellel kehakeelel, mis talle pärilikult on kaasa pandud. Minu mitmekordseks üllatuseks oli see pea identne mu sõbra Veli spontaanse kehakeelega ja vaimse allhoovusega. Sellest lähtuvalt kulusidki ehk etenduse avataktid Üllar Saaremäel kindlasti, kuid loodetavasti ka Ines Arul, elatud elu poolt ladestunu maharaputamiseks ja oma sissekodeeritud haabituse mängu toomiseks. Nii et igati hästi tehtud etendus sel nii keerulisel eksistentsiaalses olukorras elu mõtte otsimise teemal. Saali poole pealt üllatas väga, et sedavõrd palju (pakun, et ~90%) naisterahvaid oli etendust vaatamas. Küllap mängis puuduvate meeste eelarvamus laste probleemide tüütusest neile karuteene, sest lavalt pakuti tõehetke, mis mõtestab kindlasti märksa enam täiskasvanuid kui pisemaid ilmakodanikke. Kordus omal moel seesama fenomen, et Oscari loo raamatut leiab vaid lasteraamatukogust, kuigi tegemist ei ole sugugi üksnes lasteraamatuga.

Mul on tegelikult vähe sisulist lisada sellele, mida olen kord teisal juba kirja pannud pärast teksti lugemist, kuigi etenduse poolt loo täiendav paratamatu ajaline kokkupakkimine pakkus uusi võimalusi loo tõlgendamiseks. Sügavamat äratundmist pakkusid taas need kohad (eriti doktori ja vanemate vestluse pealtkuulmine, kabeliskäik ja Peggy haiglast kojuminek), kus Oscar oma juhtumistes mõtestamises tunneb ära jumala käe või kohalolu. Nii või teisiti oli nii lugu kui etendus elu mõttest ja sellega tegelemise vajalikkusest. Ilma selle tegevuseta satub inimene väga kergesti olukorda, kus talle (ning tegelikult teistelegi) jääb tema enda olemasolu raskesti mõistevaks ja veidraks katsumuseks. Teiseks adusin taaskord, kui tihedasti on omavahel metafüüsika ja meditsiin seotud, seda antud kontekstis iseäranis haiguste kui eriliste ontoloogiliste stsenaariumite kandi pealt.

neljapäev, 2. oktoober 2008

rahafundamentalism ja usalduse kõikumine

Börsidel, pankades ja valitsustes on ärevad ajad, sest suurte rahade lugemine annab viimasel ajal igal korral järjest erineva tulemuse. Mõnikord on kord lugemid sellised, et kaotavad rahandusinstitutsioone päriselt ära või panevad valitsusi, st kogu ühiskonda, võitlema mõnede kapitalistide ja nende korraldatu säilitamise nimel. Kui mõne üksiku ettevõttega midagi taolist juhtub, lastakse tal rahulikult ja suurema kahjutundeta (konkurentide jaoks isegi rõõmuga) allavoolu minevikku minna. Nüüd aga ähvardatakse, et käes on kriis, mis peaks tähendama, et rahasüsteem ei tööta enam või vähemasti ei tööta korrektselt. Ja selline kriis teeb ühiskonnad ja tema liikmedki hulluks ning paneb märatsema, mistõttu ei tohi raha ja turu väge enam ülima autoriteedina võtta. Targad räägivad, et kriisi aluseks on pigem väga suure hulga inimeste psühholoogiline soovimatuse reaktsioon enam mitte sel rahakarussellil pöörlemist endise hooga jätkata, sest pea on hulluks läind. Nad pisut või rohkemgi kaotanud usu raha imetegevasse väesse ning raha mõõdab juba nii uskujaile kui uskmatutele viimaste truudusetuse eest tagasi põhjaliku segadusega. Segaduse kõrvaldamine tähendab omakorda ülekohut, sest kõige pealt peavad paljud rahaliselt kannatama, et siis ülejäänutele läbi kursside, finantseeringute ja kohustuste muutmise päästvaid erandeid teha. Nii tulebki välja, et ühiskonna kõige kõvem valuuta on ikka usk ja selle läbi toimimine, siis tulevad dollarid ning sedalaadi kraam, sest usu ost-müük seeklite eest lõpeb varem või hiljem ikka selle turu kokkuvarisemaisega. Juba ainuüksi seetõttu tasuks usku garanteerida ka muude vahenditega kui vaid rahanäljaga.

pühapäev, 28. september 2008

Eesti riigi eelarve -- tema väärtuste aastaplaan?


Alles eelmises loos vaagisime pisut-pisut mõnede inimeste kasvavat muret eesti väärtuste hetkeseisu ja nende kasvatamisega. Konverentsi eestvedaja teataski nii uhkuse kui õhkamisega vaid 1,7 miljoni krooni saamisest selleks suureks ettevõtmiseks. Raha on ju iidne väärtuste möödupuu ja konverteerimise vahend ning uuemal ajal ei ole enam võimalik ühtegi kaalukamat sotsiaalset ettevõtmist vaadelda väljaspool mingit rahaliselt raamistatud kokkulepet ehk eelarvet, mille aktivad annavad potentsiaali millegi tegemiseks ning passivad kinnitavad sooritatud tegevusi ja/või selle saadusi. Kindlasti on mistahes riigi aastaeelarve ka selle riigi väärtuste eelarve, sest tagab sotsiaalselt neid tegevusi, mida peetakse ses riigis väärtuslikuks olulisuse ja/või hädatarvilikkuse mõttes.
Sel aastal on olnud tublisti trianglit nii jooksva kui järgmise aasta riigi rahandusliku väärtusplaani koostamisega. Valitsus on selle ülesandega üksjagu puselnud ning alles päris tagumisel võimalusel esitati see ka parlamendile viimaseks seadmiseks ja seaduseks tegemiseks. Seaduse kohaselt on "(1) Riigieelarve sisuks on eelarveaastal riigile laekuvate tulude ning nende arvel riigi ülesannete täitmiseks ettenähtud kulude määramine vastavalt seadustele ja (2) Riigieelarve koosneb riigi eelarveaasta kõigist tuludest ja kuludest ning finantseerimistehingutest." Eelarve koostamise ja arutamise käigus tuleb ikka ja taas jutuks riigi paks või õhuke olemine. Väärtuste eesmärk on üldiselt ikkagi riigi paksendamine või võimekuse kasvatamine enese säilitamisel ja edendamisel. Riigi eelarve mahuks on rehkendatud pisut vähem kui 100 miljardit krooni, samas 2007. aasta SKP ehk sisemajanduse koguprodukt ehk rahva poolt kodumaal loodud väärtus on pisut vähem kui 240 miljardit krooni. Sellises vaatluses näikse meie riigieelarve küll suht paksu riigi oma olema, kuid iseasi on muidugi see, kui palju selle summa eest on võimalik seaduslikult reguleeritud sotsiaalset keskkonda töös hoida ja edendada. Eetika majanduslik jõud ja tõhusus tulebki kenasti ilmsiks riigieelarvete kontekstis, sest väärtused ühiskonna vaikimisi võetud eesmärkidena ei ole tüüpiliselt vaid raha poolt stimuleeritud käitumise põhimõtted, vaid järgitud päris suurel määral rahast vähe sõltuval sisemise veendumuse jõul. Võtke või lihtsa ja selge näitena isikuvastased teod, mille ühiskonna stabiilsuse nimel ohjeldamine võimendatud isikuvabaduse lippude all vajab märksa suuremat sotsiaalset organisatsiooni ühes vastava rahastamisega kui seda võrrelda olukorraga, kus teise inimese austamine väärtusena ühes vastava enesepiiranguga peaks kindlasti ühiskonna märksa enesekorralduslikumaks ja väiksemate kulustustega toimivaks tegema. Ka riigi vahendite jagamisel peaks kokkulepitud väärtused olema märksa kindlamaks jaotuse aluseks kui olemasolev häälteturu valimislubaduste põhine poliitpropaganda, mida heal juhul toetab vaid valimaskäinute enamus. Samas tuleb muidugi tunnistada, et ühiste väärtuste puudumisel on see poliitilise "turumajanduse" süsteem oluliselt parem päris ehedast kasina demokraatiaga poliitpropagandast ja rahva nimel tegutsemisest.

Väärtused peaks innustama ega mitte väsitama

Trehvasin läinud reede õhtupoolikul Estonia talveaeda väärtuste konverentsi viimasele tunnile kaasa elama. Päevale tõmmati parasjagu joont alla ning tunda oli, et enamusel ruumis viibinutel oli võhm juba üksjagu väljas, sestap kiputi üldisel arutelul kokkuvõetut veelkord  kokku võtma ning kordamisi ja lahtisest uksest sisse murdmist tuli mitmeid kordi ette. Ainult selle tunni pealt jäi küll mulje, et soov väärtusi kasvatada on kokkutulnuil suur ja siiras, kuid tublisti napib selgust, millised konkreetsemalt  meie väärtused on  ning kuidas neid peaks hariduse kaudu kultiveerima.
Meelde jäi, kuidas Margit Sutrop soovitas, et meie peatselt hoogsalt käima pandavas väärtuskasvatuses ei tohiks Lutsu Kevade köstrit ja õpetaja Lauri teha. Aga keda siis tuleks teha, kas Kristjan Liblet? Usun küll, et väärtuste kultiveerimise metodoloogiline monopolism ei suuda kuigi head tulemust ei pakkuda, pigem hoopis tüdimust moraliseerimisest ning formaalsusest pärinevat lihtsameelsust. Küllap peavad väärtusteks peetavad mõtlemise ja tegutsemise printsiibid olema olema sedavõrd tõhusad ja universaalsed, et pakuvad usaldatavat tuge ja teeviita meie enamikus juhtumistes. Teiseks on mul üksjagu kahtlust õigete väärtuste väljavalimise tõhususe suhtes suurte riiklike programmide formaliseeritud eesmärkide, tähtaegade ja rahastamise ning tarkade akadeemiliselt õpetatud peade kirka valgustuse tulemusena.  Samas peab muidugi üritama ja tegutsema, kui asjad on viltu ja vajavad sättimist, aga eestlane, va sinder, võtab kehvasti tuld, kui asju tuleb teha käsu korras. Väärtusi peab uskuma ja usaldama ning seetõttu peavad nad läbi tegema ka korraliku tuleproovi ning seejärel on lootust, et nad ka omaks võetakse. Eks see protsess algab pigem meie kunstnikest, kes oma tundlikkusega suudavad hoomata ka teiste valu ja võlu ning seda ka teistele tuntavasse kunstilisse vormi viia. Edaspidi võimendavad seda juba mitmesugusused ühiskondliku võimendamise vahendid ning järgnev inimeste tunnustamine ja poolehoid annavad õigustuse ja lootuse, et teatud seisukohad ja hinnangud on meie rahva vaimseteks juhtnöörideks. Loomulikult ei ole vajadust väärtusi hakata praegu algusest peale välja mõtlema, küllap Euroopa kultuuriruumis valitsevad üldised ideed peaksid olema ka meie valikute aluseks. Usun, et ausus üldisemalt  ja austus teise inimese vastu konkreetsemalt peaksid jätkuvalt olema teeviidad meie praeguse õige segaste piiridega isikuvabaduste ajastul, mis ei lase vabadusel tassida inimesi rajale, kus nende vabadus saab kõigile kurjuse ja õnnetuse põhjustajaks. Üldsegi vajaks meie ajastu totaalne õiguste diktaat ohjeldamist austuse ja respekti võimelisuse kasuks kuni ühe stabiilsust lubava tasakaalupunktini välja.        

Jah, tõesti, kohalolnutele anti lootusrikkalt teada väärtuse külviaja paratamatust ja programmilisest saabumisest ning loodan tõesti, et selle tegevuse planeerijate eesmärgid saavad tulemuslikult realiseeritud.

pühapäev, 14. september 2008

mees ja rist

... kikilips teeb mehe šikiks,
ristlips teeb mehe ristiks ...





http://www.scotclans.com/scottish_gents_clothing/ties_bowties_cravats/IB-035.html 

laupäev, 13. september 2008

K2 Tõehetked -- sündsus on müügihitt

Eesti meedial ja selle kaudu väga suurel osal rahvast on algaval telehooajal taas üks uus ja õige rasvane kont pureda, mida võimsalt ja filosoofiliseltki tõehetkeks kutsutakse. See pidi olema kogenenumatult vendadelt sisseostetud saade, kus äravalitud tahtjatel tõde tõuseb ja vale vaob ning mingisuguse hindamise alusel makstakse teatud tavaarusaamu välja kutsuva tõe suuruse eest makstakse korralikult raha (suurima tõehetke eest 1 miljon krooni). Et kõik oleks maksimaalselt usutav ja tõepärane, siis mõõdab tõde ja valet valedetektoriks kutsutav ütlejate külge ühendatav vidin. Vaatajate arvu järgi pidi see olema juba praegu selle sügise kõige hinnatum saade, kuid saate sisuliste ja muude kriitikute arvates jälle suhtkoht jälk nii vaatajate kui mängijatega manipuleerimine. Mida selle saatega võidaks tahta? Eks põhiliselt ikka vahvat meelelahutust vaatajale ning kasumirõõmu tegijatele. Hulk sega üritasid meelt lahutada ja mõnd tahku elust huumoriga kutselised naljamehed, nüüd on aga nende asemele astunud pigem turukonkurentsis karastunud formaat, saatejuht ja tavaliste inimeste osavus/kimbatus teatud olukordadega toimetulekul. Selle sarja mänguilu pidi olema konfliktida aususe/pettuse loosungite all muidu nunnude inimeste siledat välimust, nende hingelist kaksikelu ning lähema (sugulased, sõbrad) ja kaugema (televaatajad ja saatest ilmuvate kajastuste jälgijad) inimümbruse reaktsioone kaksikelule. Lisaks sellele kõdile kaiguvad küllap saate tegemiste kohal pidevalt ka rahahõiked ning lõpuks sajabki tõekuulutajale rahakest, mis moodsas inimkeskkonnas on sama oluline kui bioloogilises keskkonnas hapniku sisaldus või temperatuur. Päris "vahva" on ka saate loojate mõte nõksutada inimeste autonoomia ja privaatsusega, mis teaduspärast on üks lääne inimesekäsitluse olulisemaid tahke, mis pidevalt vähemasti deklaratsionides hella hoolt ja kaitset vajab. Siin on saate tegijate jaoks huvitavamatel tõekuulutajatel, kellel seesama privaatsus on lubanud nende tõel üldse tekkida, võimalus oma põnev saladus rahaks ja ahhetamiseks teha. Saade pakub ka päris head testi raha väe hindamiseks, sest oleks jua täiesti mõeldav üritada saadet teha, kus saladusi saab rääkida tasuta. Võib üsna kindel olla, et ilma kaikuva miljonita oleks kogu ettevõtmine pigem üks kahvatu ajaraisk. Eks rahapõhine ühikonnakorraldus on taas käsile võtnud ühe valdkonna, kus siiani varjatud tõe vahetuskursse paigas ei olnud ning kõik toimus nö juhupõhiselt. Vaadake või kuulsaid spioone, nendegi tasu tõehetkede eest sõltus paljudes asjadest ja mitte mõnest reast turuteadetel.
Ega maailm sellest saatest kohe teiseks ei muutu, kuid üks järjekordne üritus inimest devalveerida ning muuta teda veelgi enam vabaduse loosungite all ühiskonna mutriks on see igal juhul. Saate kõrvalsaaduseks on muidugi ka püüd sündsustunnet diskvalifitseerida ning see üritus on juba väga tõsine turuühiskonna ettevõtmine uue talle sobivama inimese tegemisel. Sündsus on inimest pikka aega iseloomustanud ning üritanud teda saada väljapoole elusa jõulisest instinktist, kuid ta inimese ka vägagi iseseisvaks ning see on turuühikonnale tegelikult liiast.

neljapäev, 4. september 2008

Keeruline keskkonnaeetika


Just üleeile õnnestus hankida ülikooli raamatupoest endale kaunis köide 4 eesti keelde tõlgitud kaasaegset keskkonnaeetikat loova alustekstiga. Kuigi algul olin pisut pettunud, et raamat nõnda õhuke oli ning sisaldas vaid sedavõrd väikest valikut, läks hiljem olemine märksa paremaks, sest lood olid tõesti olulised ning raamat sai ühe õhtuga enamvähem läbi loetud. Kõik kokku tekitasid need neli variatsiooni inimkonna ja keskkonna kooseksisteerimise teemal nii kaasaelamist kui mõningast ängi: esimest pakkus autorite selge sõnum ja hea stiil selle väljendamiseks, teist selle äratundmine, kuivõrd võimatu on edendada samaaegselt inimühiskondade sirgjoonelist soovi enda paremale elule ja maksimaalsele eneseteostusele ning looduskeskkonna püsimist nagu see oli kasvõi 20. sajandi esimese poolel.
Kui üritada kuidagi väga lühidalt ja üldiselt kokku võtta tolle õhtu lugemiselamust, siis võiks see olla tõdemus, et taas on aeg ohjeldada destrueerivat inimlikku eksistentsi ühe parema ja üldisema, kuid siiski jätkuvalt inimliku adaptatsiooni kasuks. Keskkonnaeetika on märk inimeste kõhklustest inimühiskondade valitud inimliku eksistentsi sobivuse suhtes. Kui tood mängu kohastumise, siis kutsud paratamatult oma arutellu Darwini ühes tema loodusliku valiku ja olelusvõitluse ideedega ning keskkonnaeetika üheks rolliks on pakkuda inimrühmadele argumente tegutsemiseks selles kogu elavat haaravas kuhugile kulgevas tormamises. Paistab selge olema, et keskkonnaeetikale loovad peamiselt pinnast meie teadmised ja meie mõjud, mis koos panevad inimesi soovima kahte üksteist välistavat asja -- end võimalikult lahti rebida oma asukoha fataalsusest elusa organisatsioonis ning olla ikkagi sellesama elusmaailma osa. Senikaua kui me tõemeeli ja elu eest heitlesime teiste selgroogsetega koha eest maa peal, olid nende vastu meile lubatud praktiliselt mistahes võitlusvahendid. Nüüd, kui meil on positsiooni ja võimu ning võimet kasvõi pisutki mõista endid ja ümbritsevad, oleme jõudnud arusaamale, et teps mitte kõik võitlusvahendid ei ole enam paslikud ses eluvõitluses. Need 4 teksti pakuvadki meile omal moel variante võitlusvahendite valimiseks:
¤ Aldo Leopoldi Maaeetika kutsub harmooniat otsima ja leidma mitte pelgalt igas inimeses või inimeste koosluses, vaid kogu meie koduplaneedi ulatuses.
¤ Lynn White jun otsib põhjusi, miks asjad on läinud nõnda pahasti nagu on nad on läinud. Tema vastuseks sellele probleemile on lääne inimese loomuse ja tegutsemise kujundamine läbi kristluse.
¤ Richard Sylvan küsib tõemeeli, kuid siiski õige retooriliselt, kas uut eetikat, st keskkonnaeetikat, on tarvis ja jääb vaid vaimust vastuse pakkumisega üksjagu hätta, sest konkreetse vastuse asemel kipub pakuma lugejale üht õige kergesti sassi minevat vaimset õnge, millel paraku ei ole konksu otsas. Aga see pseudokalapüük ongi ehk tegeliku olukorra päris originaalne kirjeldus, st eks mängigem püüki, kuid ega me kedagi veest kätte ei saa, aga keskkond on päästetud ning inimesed rahustatud.
¤ Peter Singer teeb panuse kannatuse olemasolule kui eetika universaalsele alusele, mis võimaldab tal naisi ja kõiki selgroogseid kutsuda äravalitute, st väärtusi hindavate meeste, hulka võrdväärsete moraalsete olenditena. Arutlus on efektne, selle mänguilu hoomatav ning liigifundamentalismi tunnistamine produktiivne, kuid viimasega olemegi tegelikult otsapidi Darwini moodi kohastumise juures tagasi ning igihaljas kana/muna mäng on saanud veel ühe versiooni.
Jah, elu on üks uskumatult võimas katse, et mõista ja avardada seda suurt üksiku ja üldise mängu.

teisipäev, 2. september 2008

Õiguskantsler kui moraalimeister

Eile tehti avalikuks õiguskantsleri 2007. a. tööd ja tegemised ning selgus, et õiguskantsler tuvastas seaduste põhiseadusele vastavuse ehk normikontrolli menetlustes 26 juhul vastuolu põhiseaduse või seadustega.
Ega midagi hullu justkui polekski lahti, kui mõned juristid ei kipu aksioomiks pidama arusaama, et demokraatliku riigi parlamendi poolt tehtud seadused on kõik eetilised just nende looja erilise staatuse tõttu. Õigukantsleri töökohustus kontrollida õigusaktide kooskõlalisust olemasolevate õigusaktidega oleks siis ühelt poolt juriidiline kvaliteedimehhanism, kuid teisalt ka moraalimeistri amet, sest ta peab juba kehtestatu alusel klattima parlamendist moraalihegemooni loodud eetikavoolu keerisekohti. Eks juba Hegel ja paregu meil kurikuulus Marx panustasid juba kõvasti vastandlike vastuolude edasiviivale jõule, mistõttu õiguslike konfliktide tuvastamine ja kohtuta klattimine on kindlasti moraalimeistri töö. Juba selle viimase ülesande täitmiseks sobiks talle pigem ametinimeks 'õigluskantsler'.

laupäev, 30. august 2008

Pluralistliku loogika külaskäik Tartusse


Juba nädalapäevad tagasi Euroopa meditsiinifilosoofide aastakonverentsil köitis mu pilku parajalt väljakutsuva sõnumiga poster (vt üleval) peatsest loogikute konverentsist Tartus. Bioeetikast pungil meditsiinifilosoofide üritusel tundus see paraja üleoleku demonstreerimisena, kuid loogikute üritusel jällega õige sisuka ja inspireeriva väitena. Teiseks teatasid riigiraadio uudised üleile uhkelt, et Tartusse on kogunenud maailma esimesele loogilise pluralismi konverentsile üle 60 osavõtja erinevatest riikidest arutama seda päris värsket suundumust kaasaja loogikas ja filosoofias laiemaltki. Nii et filosoofide tegemised ületavad järjest sagedamini meie ühiskonna uudiskünnist ja on juba üksnes seetõttu tähtsad.
Kuigi põhiliselt siinse teoreetilise filosoofia professori Daniel Cohnitzi korraldatud konverents veel hoolega käib, saan ma enda jaoks sellest juba praegu kokkuvõtteid teha, sest tarkade meeste kõned olid mulle pigem inspiratsiooni allikaiks kui tõsiseid vaimseid dialooge pakkuvad sündmused. Põhjuseks ikka mu tegeliku komptetentsi puudumine loogikas ning soov pigem ettekannetes kajastunud põhimõtteid sobitada enda üldisemate arusaamadega ilmaelust ja muidugi näha ka moodsate loogikute formaate oma positsionide esitamiseks. Kohal oli ka teada-tuntud väike grupp meie analüütilisemaid filosoofe ja loogikuid, mistõttu on konverentsil hea võimalus vajutada ka sisulisem jälg meie mõtlemistehnikatega tegelejate tegemistesse.

Üks üsna üldine tõdemus kuuldust oli, et pluralistlik loogika ei kipu püsima vaid abstraktses kogemusvälises mõtlemises, vaid kipub õige kergesti olema pigem pragmaatiline, mis on omal paradoksaalne, sest klassikaline loogika on suuresti tõefundamentalistlik, mistõttu üks ja kõige õigem (mõnede arvates ehk isegi parim, mis muidugi ei klapi kuigi hästi posteri sõnumiga) mõttekäik tundub olema mõtlemise loomulik olukord ja eesmärk. Siit ei ole muidugi kuigi kaugel traditsiooniline arusaam tõest kui vastavusest tegelikkusele ning traditsioonilisest ontoloogilisest positsioonist ühest kõige tõelisemast tegelikkusest. 20. sajandi mõtteloo üheks saadseks on nende väga nõudlike ja autoritaarsete positsioonide kahtluse alla panek erinevat sorti vaadetega, mis kõik toodavad just sotsiaalses tegelikkuses pluralismi tõe ja tegelikkuse küsimustes. Ei ole siis kuigivõrd imestada, et paljusus tagajärjes toob kaasa ka paljususe tagajärgede saavutamise vahendites ega loomulikult ka mõtlemise tehnikates. Seega siis Bealli ja Restalli loogilise pluralismi manifest peaks olema laiaulatusliku pluralismi loomulikuks saaduseks. Isegi mõneti veider, et see nõnda kaua aega võttis. Teine viis pluralismist rääkida on teha seda universalismi ja partikularismi vastandamise võtmes ning teise tee tunnustamine kipub muidugi tugevasti survestama ühe tõe ja ühe parima maailma pidamist parimaks võimalikuks positsiooniks. Samas filosoofia kaks suurt traditsiooni -- ratsionalism ja empirism -- üritavad oma vahenditega samuti universalismi ja partikularismi eristumise võimendamisele. Nii et, kui filosoofia peab kaardistama erinevad mõttestsenaariumid, siis loogiline pluralism on filosoofia üks töövõitudest, millele ei peagi kuigi suuri pragmatistlikke lootusi panema.
Mulle istus tegelikult hästi Johan von Benthemi kriitiline hoiak loogilisse pluralismi kui erilise vaimse nähtuse suhtes ning tema tema funktsionalistlik informatsioonifundamentalism, mille kohaselt loogikagi sisaldab defineerimist, tõestamist ja komputatsiooni.
Mitte kuigi sügava konverentsikõnedesse süvenemise mõjul tõdesin endalegi ootamatult, et filosoofia on ikka suuresti töö keha-vaimu probleemiga ning inimene oma vaimuga jaguneb omakorda ühelt poolt pigem universalistlikuks või objektivseks komputatsiooniliste protsesside areeniks suuremas maailmas ning teiselt poolt partikulaarseks või individuaalseks maailmaks, millel on lootust ja võimalust oma sõltumatuks eksistentsiks. Samas on see individuaalne siiski formaaditav selle suurema maailma mõistetev ning seetõttu ka ühtsus nende kahe vahel täiesti võimalik ning isegi (vähemasti teatud oludes) täiesti soovitatav. Just selles ühtsust võimaldavas kokkupuutekohas tasub otsida võimalust moraali mängutoomiseks, mis omakorda eviks võimet kummutada posteri jõuline sõnum, sest nii 1 tõde kui veel enam palju tõdesid omavad ilmset väärtuselist potentsiaali nii kehalises kui vaimses käitumises.

reede, 29. august 2008

Möte lisab ärevust

Ajad kipuvad järjest ebakindlamad olevat nii Eesti sees kui iseäranis mõnes kohas temast väljaspool. Eesti osaks on praegu ärevus nii oma majandusliku toimetuleku kui rahuliku iseseisva eksistentsi pärast, sest Venemaa on asunud Kaukaasias taas ja ikkagi ootamatult innukalt status quo'd kangutama ning see kangutus paistab seni neil õige edukalt sujuvat.


Sellisel foonil ilmutab EPL ilmutab oma ühiskondlik-poliitilise ajakirja Möte järjekordse numbri, mida Lauristini, Žižeki ja Solženitsõni aktuaalsete lugude pealkirjade ja autorite eneste nimede kaudu hoolikalt ka promotakse. Ei tea küll, mida toimetajad ajakirja numbri sisustamisel eesmärgiks pidasid, kuid saavutasid nad kindlasti ärevuse suurenemist, sest targad inimesed kirjutasid seal asju, mis Eestile kindlustunnet küll ei kasvata.

¤ Kui püüda sealt pinnale jäänud mõtteid rivistada, siis kõige ette tuleks tuua varasemaltki ja siin mitmel erineval korratud arusaam, et maailm, st inimkonna sotsiaalne ümbrus, halveneb ning suurte sotsiaalsete koosluste, sh riikide, eksiteerimise tingimused karmistuvad. Kui veel 1990te alguses oli lootus, et maailm läheb justkui paremaks ja sõbralikumaks, siis nüüdseks ei paista küll keegi enam sellele tõsiseid panuseid tegevat. See omakorda tähendab kasvavaid soove võidelda oma eksistentsi kindlustamise nimel ning võitlusmeetodite valik näikse lühikese ajaga järjest avarduvat. See paneb kahtlusteta erinevate hääbuvate ressurssidega Eesti senisest märksa keerukamasse olukorda.
Omal moel on see "maailma halvenemine" paradoksaalne nähtus. Inimesed ja loodetavasti ka nende kooslused lähevad järjest targemaks ja kogenumaks, mistõttu peaks võimalused probleemide lahendamiseks minema samuti järjest mitmekesisemaks, mistõttu inimesekesksed ühiskonnad saaksid valida enam ja enam vaid nende võimaluste vahel, mis kahjustaks inimesi nii vähe kui võimalik. Samas näikse kõikjal järjest süvenevat sotsiaalne järeleandmatus, mis suudab käivitada sotsiaalseid kaitsereaktsioone, kus üksikinimese eksistents ei oma enam kuigi suurt tähtsust. Seega siis ollakse taas olukorras, kus inimese käekäigust olulisem on suure sotsiaalse koosluse käekäik ning parimal juhul saame tunnistada ka humaansuse taseme tsüklilisust sotsiaalsetes kooslustes, kuid ikkagi veel mitte selle absoluutset ülimat väärtust.
¤ Proua professor Lauristin kurdab, et seni on uus aastatuhat kaasa toonud mitmed suured vead ja ebaõnnestumised meie ühiskonna edendamisel ning isäranis kehva mõju omab meie suutmatus vabaneda meie endi minevikust. Sotsiaaldemokraatlikult näeb ta "meie majandushuvides" ohtu Eesti rahvale, keelele ja kultuurile. Selge see, et vigu tuleb tunnistada ja parandada, aga teha seda alles äsjase järjepideva edulaulu taustal ei ole kuigi lihtne ning võimalused segaduseks ja mittemõistmiseks on päris arvestatavad.

¤ Sloveenia-briti filosoofist Slavoj Žižekist olin seni vaid nime kuulnud, kuid mitte midagi lugenud. Mees on osav sõnaseadja ega soovi üldsegi ujuda Lääne paraadideoloogiate kiiluvees. Selle asemel teeb ta riikidevaheliste suhete seletamiseks panuse kommetele, mis on vaata et mõjukamadki kui rahvusvaheline õigus. Nüüdne Vene-Gruusia konflikt ei ole midagi muud, kui viimase dekaadi või pisut pikema perioodi kombestik ei sobi enam Venemaale. Nii või teisiti teevad kombeid mõjukad, kes tüüpiliselt on tugevad ja/või hurmavad. On üksjagu ilmne, et Eesti ei ole ei esimene ega teine, mistõttu meie saatus on meid kombeid tunda ning neid järgida, muidu võime tõesti Gruusia kombel lääne-ida hammasrataste vahele jääda. Raske, väga raske, on tõlgendada Žižeki loo viimast lauset nõnda, et meie saaks suuremalt mõjutada supervõimudele kommete õpetamist, pigem on meil võimalus olnud valida pooli ses pigem etiketivaidluses ning sellele valikule pannakse praegu väga suuri lootusi. Poliitikas ja riikidevahelistes suhetes kipuvad huvid ja vajadused lootustest kangemad olema, samas sõltuvad huvid lootustest märksa enam ühiskonna tegelikust võimsusest. Samas ei ole väikestel eriti ka muud võimalust, kui suurematega ühel või teisel moel liituda, et oma panusega nende suuremat sotsiaalpoliitilist massi kasvatada ja sobivamaid kombeid käima saada.
Kommete tegelikkuse ja poliitilise massitoimeseaduse tähtsust kinnitavad päris sirgjooneliselt Kimberley Marteni hinnangud toimuvale. Tema sõnum on otsejoones see, et Venemaa kasutas soodsat juhust ja vormistas ära selle, mis faktiliselt oli Kaukaasias nii kui nii tegelikkuseks saanud. Ta andis õige ühemõtteliselt mõista, et suured riigid teevad olulisi otsuseid ning väikeste riikidele on antud võimalus nende kohta arvamusi avaldada. Eksida võivad teinekord nii ühed kui teised, kuid eksimuste tagajärgedega on asjad mõneti vastupidi: väikeste riikide igasugused eksimused on neile suhteliselt kalli hinnaga, kuid suurte puhul piirdutakse väga valdaval enamusel juhtudel üksnes revääri tolmutava noomimisega. Gruusia praegune seis on vaid värskeim näide sellest sotsiaalsest paratamatusest. Õige küsitav on õpetatud naise hinnang Venemaa nõrkusele, sest kõigekõrgema poolt venelastele kingitud nafta ja gaas suudab kenasti turumajanduse tingimustes nii Venemaad koos hoida, jõukaks teha kui rahvusvahelist mõju kõrgel hoida. Ise küsimus on see, mis otstarbel seda raha kasutatakse, kuid siingi tuleb mängu raha enda omadus kinkida selle omanikule sotsiaalset vabadust ja võimu.

¤ Kolmandaks selle Mötte numbri staariks on äsja siit ilmast lahkunud Aleksandr Solženitsõn, kes on kujunenud suurest tõerääkijast suure slaavi idee ja Vladimir Putini tegemiste innukaks toetajaks. Selles loos palju õpetlikku Venemaa viimase sajandi käekäigu kohta, kuid suure karu raskeid astumisi seletab ta kogenematusega, mis väärib ikkagi mõistmist ja toetust. Tema üleskutse näikse olevat, et aidakem kõik mõistmise ja jõuga kaasa Venemaa taassünnile ja tema suurele missioonile. Sellised üleskutsed on muidugi üllad mõttekaaslastele, kuid samas ka täiesti sündsusetud kannatanutele. Selline on elu!

Kokkuvõttes pakub seekordne Möte küll hulgaliselt põnevat mõtteainet meie ümber toimuva kohta, kuid võib hoolikamas mõtlejas ka üksjagu ärevust tekitada, sest võimendatakse rafineeritult seisukohti, kus inimohvreid peetakse vaata et paratamatuseks ühiskondade omavahelises suhtlemises.
Just eelnevale lisaks oli omapärast naivismi ja ärevustki võimalik välja lugeda ka president Ilvese värskest intervjuust Postimehele. Hr Ilvese diagnoos toimuvale on see, et Euroopa julgeolekuarhitektur purunes esimese Venemaa piiritaguse relvastatud ründe tulemusena 17 aasta järel. Raske on nõustuda selle väitega, kui Euroopa pealinn ei asuks just kuskil siin kandis. Tõepoolest see arhitektuur paistis vastupidavat Jugoslaavia lagunemisele rahvusriikideks, kuid Kaukaasias ongi see ehitus paraku üsna papist ja küprokist tehtud. Naivism seostub kindlasti aksiomaatilise hinnanguga Venemaa nõrkusele ja lootusega selle igavesesele kestmisele. Kõikidel riikidel on huvi kesta ja tugevamaks muutuda, mistõttu oleks õige riskantne seda soovi vaid valikuliselt tunnustada, mida illustreerib õige selgelt ka viimaste aastate USAst lähtunud lääne globaalpoliitika. Teiste riikide käekäigu sättimisega on olnud õnnestumisi kui ka selgeid ebaõnnestumisi, mistõttu ei ole küll veel kuigi häid lootusi juhtida inimlikul moel kogu maailma ühest või mõnest kohast. Küllalt hästi mõistetavast ärevusest räägib siinsete liidrite oma reaalpoliitilist asendit oluliselt ületav retoorika oma lääne partnerite poole, et nad olukorda väga tõsiselt võtaksid. Küllap on see ärevus omal kohal, kuid kindlustada tuleks ka meie enda võimalusi ja valmisolekut kuitahes keerulises või ootamatus olukorras sellega vahetult kokku puutuda, et ei korduks kord juba läbitehtu, et ühiskond lasi endale suhteliselt kergesti raske raudülikonna selga tõmmata. Paljud tahavad uskuda, et maailm ei ole selline nagu tookord. Ilmselt ei olegi, kuid ta ei ole ka päriselt teistsugune, nagu me viimastel aastatel nii väga oleme tahtnud loota, mistõttu aus meelekindlus võiks olla vaimseks tööriistaks ses isegi uskumatult halvenevas maailmas.

teisipäev, 26. august 2008

Euroopa meditsiinifilosoofid Tartus

ESPMH on üks üleeuroopaline selts, mis tegeleb meditsiinifilosoofiaga ning nad peavad juba üle 20 aasta augustis oma aastakonverentsi. Seekord oli ürituse üldteemaks Euroopa bioeetika globaalses kontekstis ning kokku tuli Tartusse nii 160 osalejat päält 35 riigist. Olgu kohe hakatuseks ära märgitud osavõtjate üksmeelne heakskiit professor Margit Sutropile ja tema tiimile Tartu Ülikooli eetikakeskusest, kel õnnestus kenasti üks väga ladus konverents korraldada.
Et konverentsi programm sisaldas lisaks plenaarettekannetele ridamisi paralleelsessioone, siis sisust kõneldes saan lähtuda peamiselt vaid neist teemadest, mille arutamisel ise osalesin. Et kogu ürituse teema oli bioeetikast, siis muidugi teised meditsiinifilosoofia valdkonnad olid ilmselt juba seetõttu esindatud õige magedalt. Kuid mitte ainult, sest spetsiaalne meditsiinifilosoofia seminar valdkonna hetkeseisust ja arenguperspektiividest oli õige nutune, sest peamiselt kurdeti, et väga lopsakalt kosuv bioeetika on marginaalseks teinud praktiliselt kogu ülejäänud meditsiinifilosoofia. Eks mood ja hetkemeeleolud mängi ka ses arengus oma rolli, kuid mulle tundus pigem, et meditsiinifilosoofia senisel klassikalisel kujul ongi määratud raskustesse, sest ei suuda kuigivõrd kaasas käia meditsiini tormilisest arengust tulenevate järjest uute väljakutsetega. Ei võetud seal arutada tõenduspõhise meditsiini tugevaid ja nõrku külgi ega mitmeid teisi potentsiaalselt põnevaid filosoofilisi teemasid, mistõttu valdkonna hetkeseis kujuneski õige nukraks. Usun, et korralikku meditsiinifilosoofiat ei saa teha vaid filosoofiast lähtuvalt, kus filosoofia suurmeistrite ideid üritatakse moodsa meditsiini tegelikkust raamima panna. Edukas meditsiinifilosoofia peab ka meditsiini päris korralikult tundma ning see teeb muidugi meditsiinifilosoofi ameti õige keeruliseks. Samuti tuleb silmas pidada, et et teatud teoreetiliste küsimustega tegeldakse ka meditsiini enda raames sarnaselt loodusteaduste teoreetiliste lähenemiste valdkondadega. Olen siiski seda meelt, et meditsiinifilosoofia on jätkuvalt kindlalt olemas, kuid ESMPH ei ole suutnud seda kuigi edukalt edendada ja hallata.

Jah, aga mida oli võimalik tähendada meditsiinieetika vallas. Siin oli laias laastus kaks üksteisega seotud peateemat: (i) meditsiinieetika universaalsuse/partikulaarsuse küsimus ning (ii) Beauchampi ja Childressi 4 põhiprintsiibi kriitika. Need teemad on üleval olnud juba läbi viimaste aastakümnete, kuid ega ühemõtteliselt lõplikele positsioonidele jõutud muidugi selgi korral. Globaalsed kokkulepped deklaratsioonides-konventsioonides püüdlevad üleilmse meditsiinieetika standarditeks, mis sattuvad ikka jälle vastuseisule kuskil konkreetsetes sotsiaalsetes oludes. Eetika paindlikkuse säilitamiseks ollakse paratamatult olukorras, kus otsistakse teatud tasakaalupunkte nende kahe suundumuse üheaegsel realiseerimisel. Printsiipide kriitikud ei paistnud seekord kuigi veenvad olema ning iseäranis jäid nad hätta uute vähemalt sama heade või isegi paremate eetika tööriistade väljapakkumisel. Õige selgelt oli tunda ka tugevat püüet laialdaste meditsiinieetika infrastruktuuride loomise suunas, mida hetkel üritatakse täiendada järjest ulatuslikemate erialaste veebiportaalide ja infokeskustega. See suundumus annab ühe tulemusena kindlasti järjest sügavama eristuse tavainimese ja eksperdi moraaliotsuste tegemise vahendite vahel. Samas ei saa sugugi kindel olla ekspertide otsuste kahtlematus paremuses, eriti kui nad teenivad peamiselt sotsiaalsete koosluste võimendusmehhanismi rolli.

teisipäev, 29. juuli 2008

Ilus seadus ja kallis riik

Viimase nädala jooksul ilmutasid 2 väljapaistvat eesti meest oma suhtumist ja arusaamist EV põhiseadusest. Kõigepealt pajatab eelmise nädala Sirbis Leonhard Lapin põhiseadusest kui esteetilisest objektist. Mõne päeva eest kirjutas õiguskantsler Indrek Teder Postimehes oma töökohustustest tulenevalt põhiseaduse tagamisest riigieelarve, st rahaga. Eks see esimene teema ja selle kogu Sirbi tagakülge kattev arendus paistsid esmapilgul muidugi väga intrigeerivana, kuid jutt tiirles seal üksnes põhiseaduse ühe trükiversiooni viletsuse ümber, mistõttu tõeliselt põnevaid seadus(t)e esteetikaid autor käsile ei võtnud. Härra Lapin tahab rääkida põhiseadusest kui paberile pandud sümbolist ning seaduse ilu taandada sellega sümboli ilule. Ega suurt palju rohkem ei olegi selle kirjatüki teema kohta öelda, aga sisu passib päris kenasti nendele järelemõtlemiseks, kes raamatute koostamise, kirjastamise ja trükkimisega tegelevad.
Hoopis produktiivsem ja muidugi intrigeerivam on õiguskantsleri üritus kirjeldada põhiseaduse tagamist eelarve, st raha, kaudu. Idee on ju iseenest lihtne ja selge -- eelarve peab võimaldama põhiseaduses sätestatut, iseäranis inimeste põhiõiguste realiseerimist. Nii jõuabki õiguskantsler seisukohani, et riigi eelarve ei saa langeda alla teatud piiri, mille korral selle riigi elanike põhiõigused ei saa enam korralikult realiseeritud. Iseenesest võiks see olla päris tõhus vahend eelarves oleva raha jagamiseks, kuid mu meelest sisaldab üht päris tõsist vastuolu, mis ilmneb siis, kui eelarves ei ole piisavalt vahendeid põhiõiguste tagamiseks. Kas tuleb siis riik ära kaotada, põhiseadus ümber kirjutada või pragmaatiliselt toimuvat ignoreerida? Päris raske on ette kujutada kahte esimest võimalust, kui kolmas toodab paraku hoolega vildakust õiguskantsleri konstitusioonilismajanduslikku konstruktsiooni. Põhiseadus teenib enam teatud ühiskondliku struktuuri loomise ja toimimise plaani kui sellesama ühiskonna talitluse adekvaatsuse indikaatori rolli.

teisipäev, 15. juuli 2008

Dr. Ellamaa soovib vanamoodi uut arstieetikat

Doktor Andres Ellamaa on ajalehe võimendusmehhanismi abiga taas väga agaralt asunud eesti arstieetika õiget vagu rihtima. Alles see oli, kui ta jagas soovitusi, kuidas ühiskond peaks raha ja võimalusi jagama nii katseklaasiviljastamisele kui laste soetamisele laiemalt. Nüüd ta sisuliselt jätkab sellesama õigluse jaluleseadmise teema ja seisukohtadega, üksnes põhimõtete konkreetseks realiseerimiseks on valitud eelmisest korrast märksa avaram elu ja meditsiini mängumaa, mis toob muidugi kaasa ka eelmisest veel märksa küsitavama tulemuse. Iseenesest ju hea, et kogenud ja lugupeetud arst(id) võtavad üles üles sedalaadi teemad, kuid esitatud seisukohtade kvaliteedi küsitavus ühes nende esitamise enesekindlusega peaksid tegema meditsiinieetikast huvitatu esitatu suhtes õige tähelepanelikuks. Et tegemist on intervjuuga, siis ei ole ning mitut masti kommunikatsioonihäired päris võimatud, kuid mu meelest olekski kogu loo mõistmiseks väga mõistlik kohe päris loo lõppu siirduda ning avastada, et Andres Ellamaa tunnistab end kas päriselt või siis mõnikord KÜÜNIKUKS. ÕSi järgi võivad küünikud olla nii mittemidagi pühaks pidavad, kõige üle irvitavad isikud kui ka ühe antiikfilosoofide koolkonna toetajad, kes kutsusid üles inimesi ühiskonnas kehtivates konventsioonidest loobuma. Et kumbki positsioon ei ole tänapäeva meditsiinis ja meditsiinieetikas kuigi arvestatav, siis võiks mõelda, et dr. Ellamaa mängib või intrigeerib meditsiinieetikaga ning tema lehes toodud arvamusi ei tasuks kuigi tõsiselt võtta. Samas tahab leht lugejale igati oma iseloomustustega muljet jätta, et jutt on igati asjalik ja väärib kõige siiramat tähelepanu. Neelame siis ajalehe visatud sööda alla ja vaatame lähemalt, kuidas arsti-patsiendi suhe ning selle sotsiaalne ümbrus peaksid kogenud tohtri arvates välja nägema.


¤ Esimeste küsimuste vastustest patsientide esindusühingu, ravikvaliteedi komisjoni ja arstide ringkaitse kohta saab õige hästi selgeks, et arstki kuigi hästi patsiente ei mõista ning kutsub sisuliselt üles arstlikku paternalismi rohkem austama. Kuigi isikuautonoomia ülima domineerimise kuldajad läänemaades hakkavad väga hiljutiseks minevikuks saama, on nii patsiendi tervis, huvid kui autonoomia kõik kaasaja väga tähtsate meditsiinieetika põhimõtetena deklaratsioonidesse raiutud. Patsientide ühingule etteheidete tegemine räägib paremal juhul ebapiisavast või väheefektiivsest kommunikatsioonist, kuid päriselt välistada ei saa soovimatustki patsientide esindajatega ühist keelt leida.



¤ Vägagi kõnekas on arsti ja ajakirjaniku keskustelu patsiendi õiguste teemadel. Kõigepealt transformeerub küsimus kiiresti aruteluks arsti õiguste üle, mida dr. Ellamaa arvates on meil selgesti ebapiisavalt. Tema arvates paistab väga küsitav olema teatud olukorras inimeste arstimine, olgu nad nad siis ebahügieenilises olukorras joodikud, rooli taha kippuvad langetõvehaiged või lõppstaadiumis aidsihaiged. Loost jääb mulje, et kui arst kuulutab patsiendi olukorra lootusetuks, siis on arstil õigus pillid kotti panna ning võimaldada lootusetutel oma olukorra loomulikku kulgu jälgida. Läbi aegade on arstieetikas olnud tähtis koht heategemisel, kaastundel ja inimväärikuse austamisel, intervjuust õhkuv arvamus esitab paraku neile põhimõtetele selge väljakutse. Tahaksin väga loota, et siin on tegemist eespool võimalikuks peetud kommunikatsioonihäiretel, sest meditsiin ei piirdu vaid kiirabihaigla ülimalt intensiivse tohterdamisega, kus patsiendi autonoomia võib õige sageli taanduda loomulikuks peetava elamise soovi ees, vaid leiab aset hoopis mitmekesisema valikuga kehaliste ja hingeliste hädade leevendamisel. Mis puutub ravisse, siis see peab ikka olema lootusrikas, olgu see siis tipptasemel reanimatsiooniosakonnas või hospiitsis, kus inimese elujõust võib õige vähe olla alles jäänud. Juba Hippokratese ajal olla tõdetud, et lootusetu ravi iga hinna eest on pigem ebaeetiline tegevus, nii et mingis mõttes murrab kogenud arst end sisse juba pikka aega pärani olevast uksest. Kui püüda mõelda intervjuus domineerima pääsenud seisukohtade tausta ja põhjuste peale, siis minu hüpotees kipub vägisi olema, et tegemist on kolme nähtuse päris ohtliku kokteiliga. Kõigepealt olgu nimetatud meditsiinis nii kaua domineerinud suuremastaabiline arstlik paternalism, mille kohaselt arstidel oli tõbede maailmas valgustatud monarhi suveräänne roll. Teiseks tubliks tegijaks seadusetäht, mis on arstliku tegevuse muutnud teatud teenuse osutamiseks või vahendamiseks. Teenuse mall ja loogika on kliendist deklaratiivselt teinud küll kuninga, kuid piiratud ressursi tingimustes saavad mõned kunded ikka rohkem kunnid olla kui teised. Arsti-patsiendi suhtega on paraku nõnda, et selle mõned küljed klapivad teenuse malliga hästi ning teised jälle õige nigelalt ning käesolev lugu paistab arstliku tegevuse kliendistumisega seonduva pideva vägikaikaveoga seotud olema ning propageerib just seda arusaama, et vaid teatud ilusate omadustega kliendid on arsti juurde teenust saama oodatud. Kolmandaks on arstliku tegevuse piirid tugevasti paika pandud raha nimelise sotsiaalse kokkuleppega: kui tohtril seda kokkulepet ei ole, siis kaotagu lisaks professionaalsele tegevusele ka professionnalne eetika oma mõjujõud. Antud arvamus näikse olema innustunud kõigist neist kolmest arengujoonest, mistõttu ei ole väga põhjust imestada arsti enesekindlate soovituste üle, mida ta isegi vähemasti mõnikord küünilisteks peab.

¤ Hästi vahvad, kuid paraku ka väga ühekülgsed, on ka mõtisklused alkoholismi teemadel, mis kogenud tohtri arvates on puhtalt iga ühe enda ja tema perekonna probleem. Ei pea just väga palju pingutama ekskursiooniks arstiteaduse saavutuste radadel, et tuvastada alkoholismi õige keeruline ja mitmekesine teke ja kulg selle alguses, olgu seal vaid mõne näitena mängu toodud siis geenid või sotsiaalne keskkond. Dr. Ellamaa armastab oma loos dramatiseerida selle haiguse finaaliga, kuid ka seal on see tegelikult väga küsitava väärtusega, eriti kui mainitud geenid või keskkond sedavõrd olulist mõju inimeste alkoholi tarbimisele avaldavad. Pigem jääb mulje, et arsti mõtet on taas suunanud lootusetuse argument, mille kohaselt lootusetud mässaku ise oma probleemidega. Kui nii, siis selline inimühiskond kujutab endast pigem karmimale olelusvõitlusele disainitud orgnismide kooslust, milles meditsiingi on pandud selgesti tugevamaid teenima.

Nii mõndagi loo teemat võiks inspiratsiooniallikana veel kasutada, kuid tõdegem juba siin, et vaid selge mittenõustumine kõigis eespool nimetatud positsioonides saab olla hinnang sellele meie meditsiinieetika edendamisele püüdlevale loole.

pühapäev, 13. juuli 2008

2 pildikest eesti suveteatrist

Esimene meenutus tuleb Vargamäe külje peal peetud etendusest "Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4." ning teine Alatskivi lossi otsa juures mängitud "Vihurimäest". Neid mõlemaid ühendab kuulumine suvise kvaliteetmeelelahutuse valikutesse ning püüd siduda mängimise kohta mängitavaga. Esimesel juhul on muidugi seosed kaugele paista, kuigi TjaÕ 4. osa on otsejoones ikka Tallinna tükk. Teisel juhul on seosed kaudsemad, sest kunagise mõisniku soovi järgi püstiaetud briti lossi koopial ei ole õige suure tõenäosusega suuremat pistmist ei Yorkshire nõmmede ega seal kunagi toimunuga.


Teatrietendusega on juba kord nõnda, et see sätitakse ja tehakse kuskil kindlas kohas ja kindlal ajal publikust tunnistajate juuresolekul eeskätt nendesamade tunnistajate mõjutamiseks. Ses mõttes oli ööseks Vargamäele sätitud pikk lugu paras väljakutse publikule, mis nii loo, koha kui esitajate tuntuse ja headuse tõttu paljude osalenute poolt ka vastu võeti. Seda isegi hoolimata tugevast vihmast, mis ühtviisi nii teavalaega lavale kui saali maha tuli. Et etendus oli ju Vargamäele pealinna Põrgulavalt toodud, siis pidi vast vihm olemagi sajatuseks sellele vabameelsele liigutusele. Mis siis lavalaudadel tol öösel aset leidis? Eks kogenumad vaatajad võisid etendust võrrelda mitmete eelmistega, kuid minu jaoks jäi seekord ehk kõige enam domineerima Indreku pelgalt vaatlev hoiak toimuva suhtes. Ei paistnud tal küll suuremat asja olevat laval toimuva suhtes. Teda küll kisti aegajalt sündmustesse, kuid tema ükskõiksus või filosoofiline rahu paistis küll õige kõigutamatu olevat. Olukorrad muudkui tulid ja läksid küll relsse või köit pidi, inimestega juhtus ühte koma teist, kuid Indrekule paistis see vähe korda minevat. See polnukdi justkui Indreku elu, mida laval mängiti; see oli pigem Karini elu väline kroonika, mida vaatajale tol ööl meenutamiseks pakuti. Niisamuti oli lavale sätitud õige ükskõikseks vaatlejaks Mari, kelle nii eriline möödund aegade juhtumisi klattiv lahkumine Indreku käe läbi teose III osa lõpus on Tammsaare poolt seatud Indreku ja Karini suhete mustaks kassiks. Lavastaja kavatsusega tuua see episood toimuva parema mõistmise huvides ka selle etenduse lavale tuleb nõustuda, sest muidu olnuks õige raske üldse hoomata käesoleva loo juhtumiste põhjuseid ja põhjendusi. Kui teose tekst on iseseivalt mulle pea alati olnud meie psühholoogilise romaani üheks tippsaavutuseks, siis laval toimuv ei ürita seda kuigi puhtal kujul just siis ja selles kohas, vaid pigem meenutava innustajana neile, kes tekstiga juba varasemalt õige hästi tuttavad. Aga see meenutus oli hästi tehtud, sest õige vähesed raatsisid lahkuda segava vihma tõttu, kuigi see mõte käis peas kasvõi korraks õige paljudel. Pildikese lõpetuseks olgu lisatud ka vabandus, et mu enda viletsa hingeseisundi tõttu võisin toimunust õige erapooliku vaevatusega õige moonitatult aru saada.

Hoopis sirgjoonelisemalt olid asjad säetud Alatskivi lossi otsa juurde paigutatud Vihurimäel. Lavastaja pani publiku hingeliseks üleskütmiseks lavalised mõneks tunniks üksteise peale visalt karjuma ja peale kargama, kuid vähemasti mitmete jaoks publiku hulgast ei täitnud see soovitud eesmärki, vaid tõi pigem pettumust või arusaamatust. Romantismi tagamiseks pidi verbaalne lärm olema vististi suurde pöörde pinnaseks, milleks sai etenduse peategelaste järgmise generatsiooni vältimatu õnneaimdus. Eks selline lahendus võiks passida hästi nendele, kes vaimustunud Ladina-Ameerika seriaalide tormilisematest hingemaailmadest, kuid rahulikuma meelelaadi omajatele ei pruugi esitatud hingeline agressiivsus kuigi veenev olla. Võin küll eksida, kuid tundus, et ka näitlejad ei innustunud ülemäära oma tegelaskujude etteantud realiseerimisest, mistõttu väga meeldejäävat ja usutavat tegelaskuju tol õhtul Vihurimäel ei trehvanudki. Kuulu järgi meeldisid paljudele kappavad hobused ja trepile seatud vanaegsed asjad lossi juures. Eks need, kes teadsid lugu raamatust või filmist, said endale uue võrdlusaluse, kuid mul endal tuleb paraku leppida vaid oletuste ja teiste vihjetega, mida kõike saanuks või võinuks etendusse paigutada. Kõik kokku oli etendus ikkagi sedavõrd tõhus, et suutis seosesse panna nii briti kirjanduse kuulsa teose kui selle närvilisevõitu peegelduse meie mõneti vastuolulises tegelikkuses.

reede, 11. juuli 2008

Kõhklusi rahapõhisest Eestist

Viimastel kuudel Eestiga toimuv näikse olevat nii huvitav kui õpetlik või ka vastupidi. Veel aasta alguses lehvisid valitsuse juuksed kiirest kihutamisest ning edureisi mõnust anti reportaazhe kõigile üle ilma. Vaid mõne kuuga on jõutud olukorda, kus enamusel ühiskonna valdkondadest tuleb oma tegevusi väiksemate olemasolevate rahakoguste tõttu üksjagu koomale kerida. Esimene raha paradoks tulebki just siitsamast: kõik muu (vajadused, kavatsused, oskused, jms) võib olemas olla, kuid neid EI TOHI rakendada. Seega siis on RAHA tohtija ning seeläbi ka valikute ja vabaduse sotsiaalne tagaja. Eks muidugi peavad valikud kõigepealt kavatsustena kuskil peades olema, kuid astmestatud ühiskondlikuks tegelikkuseks laseb neil saada üks rahaks kutsutav kokkulepe.
Päris kõnekaks praeguse aja valitsejate manifestiks tuleb pidada väljapaistva reformipoliitiku Jürgen Ligi Eesti Ekspressile usaldatud ülestunnistust peatselt saabuvatest jõhkratest aegadest. Seda jõhkrust timmib üks enda arvates poliitkogenud valitsusparteide tähtsatest tegelastest kuuik, mis paneb paika, kuidas riik lähitulevikus toimima peaks hakkama. Selle sekstetti tegemised ja nende saadused on hämar kraam, Ligi sõnul selles sisalduva ebameeldivuse pärast. Ainuüksi taoline avameelsus annab tunnistust sellest, et Eesti ei ole praegu küll enam sedavõrd avatud kui veel mõni aeg tagasi ning võim tahab jagada end märksa vähem. Samas vaimus tahavad praegused võimumehed visalt kõigile selgitada, et kõigest hoolimata on nemad Eestile ainuke pääsetee ning laske neil muudkui kontrollimatult nende geniaalsete arusaamade kohaselt tegutseda. Loodetavasti jäädakse sedalaadi praktikatega vaid arvamuste tasandile. Praeguse aja üheks tunnusjooneks paistabki olema sotsiaalse diagnostika suutmatus, sest pole suuremat selgust, mis see ühiskonna seisund tervikuna ka on. Mõni negatiivne number siit, mõni teine mingi skaala järgi positiivne number sealt, pidev vähendav sebimine miljonite või miljardite kokkuleppeühikutega, kuid hinnang olukorrale ning sellega toimetulek paistavad veel neile, kes pandud demokraatlikult riiki valitsema, kas liig raske või mõru pähkel olema. Peaministri hiljutisest kuulõpu raadiointervjuust tuli välja pigem, et vaata et ongi hea, et olukord selline, sest paneb ühiskonna uutmoodi tegutsema. Loodetavasti ei jõua valitsejad ühel hetkel tõdemuseni, et nad tegelikult tahtsidki sellise hea asjaga ühiskonda õnnistada, et see oli tegelikult ainuke võimalus veel suuremat õnne õuele saada. Kindlasti peaks toimuv rõõmustama õhukese riigi poolehoidjaid, sest toimuv nühib riiki üksjagu õhemaks. Siinkohal oleks paslik meenutada, et õhuke riik töötab suht magedalt oludes, kus suhted riikide vahel on kantud närvilisema jõuga mööduvõtmise vaimust. Ja uue aastasaja ja tuhande alguse riikidevahelised suhted liiguvad just globaalsetest defitsiitidest sugeneva vastandumise suunas. Teine raha paradoks lähtubki sellest ning väljendub tema õige väheses huvis ajaloolise sotsiaalse õigluse vastu. Ka konkreetsed turud ei midagi fundamentaalset püsivat, vaid pigem sotsiaalsed kokkulepped ning praegu näikse uute kokkulepete soovijate hulk järjest suurenevat, mis teevad kõike muud, kui sotsiaalset püsivust. Seega olemegi jõudnud vana ja paljukorratud tõdemuseni, et rahajõed Eesti peamine garandina ei pruugi olla kuigi tõhusad, kuid peavad nad vahendina garante teenima. Praegusel hetkel ei oska selleks garandiks midagi muud pakkuda, kui usku, et eesti väärib elamist ja jätkamist nendelt positsioonidelt, mis meie inimestel on omavahel ning oma maa, vete ja taevaga pikka aega olnud. Kui need positsioonid haakuvad teiste suundumustega, on meil kenasti lootust; kui mitte, siis tuleb ikkagi valmis olla vastava sotsiaalse eksistentsi pitsitusteks.

neljapäev, 19. juuni 2008

Hr. Kissingeri maailm

Hiljuti tõdes mõjukas maailmadisainer Henry Kissinger, et
¤ üleilmastumise peamine eeldus seisab tõdemuses, et konkurents sõelub välja kõige tõhusamad lahendused, mis tähendab enesestmõistetavalt, et selle käigus tekivad nii võitjad kui ka kaotajad;
¤ need, kes aina kaotavad, pöörduvad mõistagi abi saamiseks tavapäraste poliitiliste institutsioonide poole. Neid ei lohuta kinnitus, et ülemaailmse kasvu eelised kaaluvad üles sellega kaasnevad kahjud.

Selle avameelsusega on taas jõutud punkti, kus varemgi palju kordi oldud, et maailm jaguneb paratamatult neiks, kel on õigus eksistentse määrata ning neiks, kel tuleb eksistentsidega leppida. See arusaam on vägagi tagajärjekas, kuid sellest hoolimata aegajalt inimesed väsivad sellest positsioonist ning ihkavad sellest nõiaringist kasvõi korrakski välja pääseda.

laupäev, 14. juuni 2008

Eliit eetikaväljale!

Eetikal näikse järjest paremini minevat. Isegi elitaarne Siim Kallas tunnistab õigusriigi ja õiglase kohtupidamise suurest tähtsusest kirjutades eetika vajalikkust. Ta kõneleb eetikamaastikust ja eetikaväljast, kuid ei oska küll arvata, kas tema jaoks on tegemist pigem metafooride või konkreetsemat sisu omavate mõistetega. Ta üritab välja isegi kaardistada, kuid tulemus ei ole siiski kuigi arvestatav, sest pakutud ausus ja avatus peaks küll triviaalselt universaalsed moraaliomadused, mis ei peaks üksnes eliidi pärusmaaks olema. Küll aga paistab tema jutust selgesti välja, et ühiskonnas elavad eliit ja ülejäänud inimesed ning esimeste ülesandeks ka teiste käekäigu silmas pidada. Asjadest arusaamist iseloomustab õige hästi artiklist paratamatult tulenev positsioon, et kõigepealt saadakse eliidiks ning seejärel hakatakse sobivat moraalisärki otsima või kandma. Tahaks meie eliidile soovida jõudu nende suures ja raskes töös ning tere tulemast eetikaväljale!

Eesti filosoofia IV aastakonverentsi II päev -- mis oli tegelikult nõukogude Eesti filosoofia?

Eesti filosoofid said nädalapäevad tagasi taas Tartus kolmeks päevaks kokku ehk 4. aastakonverentsiks taas kokku. Trehvasin ise vaid mõneks minutiks esimesel päeval ülikooli raamatukogu konverentsisaali, kus Eduard Parhomenko alustas pikemat arutlust taevast. Astusin läbi raamatukogu pühast toast, kus kahe teise seas ka näitus Tartu filosoofiast, kuid millegipärast jäi mulle sellest kuidagi kõhna tunne, et kas rohkem siis ei olegi seda meie filosoofiat.
See-eest võtsin ürituse teist päeva väga tõsiselt ning kuulasin ära viimsegi sõna, mida esinejad sel päeval avalikult kõnelda võtsid. Kõigepealt õnnestus esimest korda elus laivis nautida Rein Ruutsoo soolot filosoofiast Tartu Ülikoolis Eesti Vabariigi esimese faasi aegu. Professor oli õige sirgelt karmi ütlemisega nende väheste vaimse olukorra kohta, keda tol ajal üldse filosoofiks saigi pidada. Igatahes oli tema jaoks tookord päris filosoofia Tartus pigem üksikute eralõbu, kuid siiski sedavõrd ahvatlev, et keeras mehi (eriti Ramulit ja Koorti) omavahel korralikul vargamäelikul viisil tülli nii et tolmas. Siis tuli Kalevi Kull, kes võttis filosoofiat õige laias tähenduses kõrgtasemel tagajärjeka mõtlemisena, mida viljelevad kõik targad tuntud inimesed, keda läbi aegade Tartus on ikka päris mitmeid olnud. Kalevi poolt meenutatud isikutest enamus ei olnud filosoofid selle sõna kitsamas tähenduses, vaid pigem teadlastena endale tuntust kogunud. No vot, Kalevi Tartu vaimu rekonstruktsiooni põhisisuks oli arusaam, et kõik Tartu akadeemilised kuulsused on mingis vaimses mõttes sarnased. Seda sarnasust väljendab organitsism, realistlik idealism, etnofuturistlik kallak jm ning hoolimata nende õige erinevast elukäigust, päritolust, tegevusalast ja sarnasus tuleneb mingi osa Tartu vaimu pugemisest kuskile nende meeste sisse. Kuigi ruumis olnud päris filosoofidele see jutt kuigi hästi ei istunud, sai Tartu vaim ise sellest kindlasti kõvasti tuge ning seepärast oli tegemist igati tänuväärt ettevõtmisega.
Järgmiseks esitati 4 ebaühtlase tasemega ettekannet nõukogude perioodi filosoofia kateedrist ja mulle oli see muidugi põnev värk, sest olin tudengi ja aspirandina võtnud õige mitmeid filosoofia kursusi läinud sajandi kaheksakümnedate aastate teisel poolel ja nende käigus kokku puutunud enamiku tolle aja filosoofidega. Eks kõigepealt väärib tähelepanu selline ettevõtmine ise, küllap ollakse asjaosaliste arvates ajaliselt juba toimunust sedavõrd kaugel, et mälust jõuga kustutamise asemel oldi valmis meenutama ja hinnangut andma. Samad küsimused võeti vabamas õhkonnas üles veel ka meenutuste õhtul ülikooli kohvikus. Hakkamata täpsemalt refereerima, mida keegi ütles või arvas (kui ma seda päris täpselt enam mäletakski), jäi mu meelest ikkagi domineerima nendest juttudest üks pragmaatilise õigustamise hoiak, niisamuti nagu see paljudes teisteski rohkem või vähem politiseeritud valdkondades tavaliselt on toimunud. Alguses toodi filosoofe Venemaalt, siis hakkas neid tulema ka eestlaste seast. Ajad olid ses mõttes lihtsad, et oli ainult üks õige filosoofia, kuid samas ka keerulised, et õigetki filosoofiat sai mitut moodi mõista ja tõlgendada, mis andis mõtlejatele siiski indu tegutsemiseks. Palju ei ole muidugi öelda õpetamise kohta, sest pidi olema ju tegelikult usutunnistuse jagamine, sest vaba argumenteerimine koolitundides polnud võimalik. Ega see kohustuslikus korras mõtlemine ei olnud paljudele kuigi kerge ettevõtmine, sest ikkagi paistis see ideedega vehkimine neile pigem ühe tähendusetu jurana, millele muidugi aitas üksjagu kaasa mõnede tollaste õppejõudude õige raskepärane suhtlemisstiil. Teised läksid jällegi mänguga kaasa ning noppisid sellest kasuliku või vajaliku, sest suurte filosoofiliste süsteemidel on paratamatult vajadus ikka ühtedele ja samdele küsimustele vastuseid otsida. Vaidlusi põhjustavaks dilemmaks on jäänud siiamaani küsimus, kas parem oleks hoopis ilma igasuguse filosoofia õppimiseta või siis kasvõi viletsa kursusega. Tollel päeval tolles auditooriumis kippus vaekauss ikka viimase variandi kasuks kalduma. Päris armas oli ka kuulata jutte raskustest vajaliku kirjanduse, mida saatis sageli ikkagi tõdemus, et needki nii suure vaevaga hangitud kirjaridade saatus oli õige sageli lugeja silmi ootama jäädagi. Tubli annus pragmaatilist tõtt on selleski tõdemuses, et nõukogude kord oma kateedritega alles tekitas kriitiliseks massiks vajaliku mõnikümnest elukutselisest filosoofist kogukonna, kus saigi hakata tavapärasemal sotsialiseeritud viisil eesti ülikoolifilosoofiat edendama. Eks sellesse arenguketti kuulu omal moel ka seesama eesti filosoofia aastakonverentside pidamine.
Kolmas konverentsi päev oli meie filosoofia olevikust. Pisut üllatas, et hulk meie parimaid filosoofe sel päeval üles ei astunud.

laupäev, 7. juuni 2008

Taevased doktorid ja lapsed

Üle mitme aja on arstidel, õigemini küll üksnes Põhja-Eesti Regionaalhaigla ülemarst doktor Andres Ellamaal, õnnestunud Postimehe abiga meditsiinieetika teemad laiemasse konteksti saada. Viimane kord oldi meditsiiniga seotud õigluse ja ressursside jagamise teemaga kõvasti ametis Gliveci saagas. Seekordne tähelepanu arvamusloole lastesaamistehnoloogiate kättesaadavusest pälvis muidugi märksa kasinamat mõne päeva tähelepanu, kuid mõnedki tähtsamad isandad võtsid vaevaks selle teema ja arvaja kohta midagi (suuremalt jaolt küll halvakspanevat) välja öelda. Kõigepealt on auväärt doktor konservatiivina mõneti kahtlev sedalaadi tegevuse headuses ja vajalikkuses üldse ning kindlasti ka seetõttu skeptiline rahva raha (antud juhul 50 miljonit krooni aastas) kasutamises tehnoloogilisel viisil laste soetamiseks. See arvamus on omapärane segu vanamoodsast jumaliku ettemääratuse ja ärateenimise tunnistamisest ja moodsast kõige raha kaudu kirjedamisest . Kindlasti püütakse lugejale muljet avaldada aritmeetikaga, et katseklaasi lapse hinnaks kujuneb kaugelt üle 250 - 300 tuhat krooni, kus siis riik toetab neid paare, kes seda väärt on, ses mõttes, et kindlasti pevad nad isegi hulk raha selleks ürituseks mängu panema. Ta soovitab, et seda raha oleks õigem maksta ühekordse 15 ooo kroonina kolmanda lapse sündimisel. Küllap saab neid laste hindu arvutada veel kümnetel erinevatel meetoditel ja sellest tulenevalt on võimalik saada ka erinevaid hindu. Siit järgmine samm oleks juba kaasaegsete turundusvõtetele omased hullud päevad, 2 ühe hinnaga jne. Kui korral juba käe annad sellele mõtteviisile, siis on raske seda edaspidi ohjeldada ning vähe aitab asju siluda armastuse ja taeva retoorika. Mulle räägib arsti arvamus põhiliselt seda, et kõigepealt ta tunnustab meie nii loova ühiskonnakorralduse edu inimeste allutamisel enda huvidele nende eksistentsi väga varasest algusest alates. Samuti sooviks ta meditsiinisaavutuste selektiivset kasutamist ühiskonna arusaamadest lähtuvalt ning küllap võiksid arstid olla taolise sotsiaalse õigluse realiseermise tublideks tööriistadeks. Sikuta teki, kuidas tahad, ikka ei kipu kõik teki alla mahtuma ning tervemõistuslikult loobutakse praegu pigem nendest, kes peaksid mitte teki alla pääsema ning samas teki enda mõõtude ja materjali puhul tuleks lähtuda pigem odava väljamüügi põhimõtetest.

pühapäev, 18. mai 2008

Eesti majandus kui käibemajandus

Eesti valitsusel ei ole lihtsad ajad, sest majanduse lipud on päris järsku uhkest lehvimisest õige vagusi jäänud. Kõiges näikse süüdi olevat kahanenud käibed, sest see kuivatab laekumised ja turud. Kahanenud käibed omakorda viitavad millegi äravoolulule stabiilsemast ühiskonkondlikust käitumisest. Eks muidugi vaagitakse äravoolu(de) täpsemat ehitust ja kulgu, kuid nii või teisiti näitab see väga kujukalt üksikinimese ja ühiskonna tegelikke vahekordi. Inimesed, meie ühiskonna peamine mõte ja vara, on viimaste kuudega ju õige vähe muutunud oma arusaamades ja käitumises, kuid ollakse elama asumas justkui hoopis teise maailma, kus ei ole lubatud või võimalikud asjad, millegi juba päris harjunund oldi.

Suhtumine "Magnusesse" -- meie ühiskonna vabaduse lakmustest

Usutavasti ei ole enamik eesti inimesi saanud näha meie needusega filmi "Magnus", kuid küllap on sellest hoolimata paljudel meist arvamus selle filmi käekäigu kohta olemas. Needuse on filmile pannud kohus, meie kõrgeim õigusemõistja, kes fikseeris ühemõtteliselt, et igal inimesel ja tema elul on suveräänsust kõrge kunstitõe suhtes. Hulk nii selle kui teiste filmide loojaid tunnevad kohtuotsusest suurt ahistust, vastasrind jällegi leiab kohtuotsuse nii õige kui õiglase olevat. Nii veider ja isegi paradoksaalne, kui see ka alguses ei paista olevat, teenib kunsti(ku) tõde sellistes lugudes ühiskonna ülemvõimu ning seega üksikisiku allutamist ühiskonnale. Nii et ses loos kaitses kohus ühiskondliku institusioonina (sic!) pigem üksikisiku vabadust ühiskonna vastu ning mulgi seetõttu vastuvõetavam kuuluda keelajata seltskonda. Eks muidugi võib kõiksugu argumente filmi näitumise kasuks leida (kasvõi tehtud töö, nähtud vaeva ja kulutatud raha argumendid), kuid põhiküsimuse lahendamiseks on neist õige vähe kasu.

kolmapäev, 5. märts 2008

Moodne vabadusvõitlus

Postimehe peatoimetaja lugulaul (esimene salm presidendile, teine poliitikutele ja kolmas ametivendadele) ajakirjanduse tänastest muredest on meie ajale õige sümptomaatiline ennast ümbritsevale vastandava ja protestiva kitsa vaateviisi saadus. Lühidalt kokkuvõetuna muretseb ta sõnades küll ajakirjandusvabaduse piiramise pärast, kuid tegelikkuses paistab asja tuum olema ikka meie ajakirjanduse kehvapoolse mullitava kvaliteedi õigustamises õige küsitava argumentatsiooniga. Ega erilist rõõmu saagi olla, kui end kvaliteetleheks pidava väljaande peatoimetaja kirjutab, et ega nad peagi püüdma väga korralikku ühiskonda analüüsivat materjali luua, sest selle tarbijaid ja tarbimist on meil juba õige vähe ning las sellel tasemel olijad loevad parem juba välismaa korralikke lehti. Selle asemel tasuks tema arvates lugejat pidevalt rikastada kindlat tüüpi seikadega ühe väikse grupi välis- ja kodumaiste õige küsitava iidolite tegemistest ning anda nuusutada omamaiste lugejate kommentaariumite vaimset ja verbaalset solgiämbrit. Et selline värk meie nö korralikes lehtedes päris massiivses ulatuses toimub, siis paistavad kaks võimalikku tõlgendust sellele: esiteks, lehed ei hooli enam oma kvaliteedist või meediakangelaste juhtumised ongi järjest enam see õige kvaliteetne elu. Lehetegijatele ei pruugi avalikus keskustelus kumbki neist võimalustest väga meeldida, kuid tegutsema on need võimalused ajakirjanikke innustanud küll. Kvaliteetlehtede tunnuseks võiks olla mingi mõistlik vahekord kindla ja oletatava kõneviisi vahel ning kassikullaste oletuste silmatorkavalt väike osakaal. Meie lehtede puhul kipub selle asemel peamiseks kvaliteedi indikaatoriks kujunema igat sorti atraktsioonidega saavutatav lugejate arv ning majandustulemused. Hädakisa ajakirjandusvabaduse teemal on samuti õpetlik teema ning paradoksaalsel moel on meedia vabadusnoolte märklaudadeks saanud järsku tegelased, kes äsja on ise võidelnud ajakirjandusvabaduse suurendamise eest. Paistab siiski nii, et lahusolevate võimude pideva mõõduvõtmise üks pisut kirglikum raund on parasjagu just mängimisel, kus press tahab veel võimu juurde saada ja tegelikkust veelgi enam illusoorseks ja oletatavaks teha, kuid struktureeritud riigiinstitutsioonide mitte enam päris vabameelsed esindajad ei taha seda enam neile võimaldada. Selles võitluses on meediakangelased samuti õige tänuväärt terapeutiline seltskond, sest nad aitavad oma intiimfüsioloogia esitamisega kuhjunud pingetel ilusti kujutlustesse maanduda. Nii press kui mediakangelased võivad oma tantse tantsida, kuid kindlasti aitab ühiskonda märksa enam edasi suuremas koguses ausaid ja sisukalt argumenteeritud seisukohti kui emotsioonidel ja esinemiskirel põhinevaid tantsu jäljendavaid vaimse ja kehalise hööritamise episoode. Juba aastaid on määrab meedia kõige enam seda, mis konkreetsetel inimestel maailma kohta peas liigub, mistõttu on talle tagatud suured võimalused ja vastutus nii kogukondade liitmiseks kui tükeldamiseks. Vaba ajakirjandus on siiski pigem vahend kui eesmärk normaalse demokraatliku ühiskonna toimimisel, mistõttu meediagi peaks teenima ühiskondi ja mitte vastupidi. Mõnede arvates on realiseerub moodne vabadusvõitlus ka kestvas meedia vahendatud ärapanemises. Kui sellest loodetaksegi vahendit ühiskonna ja tema liikmete liigse pealetükkivuse vastu, siis tulemuseks saadakse pigem terava ilkuva vastandamise läbi esialgse kriitilisuse järel hilisem kestev sotsiaalsete valulävede tõus ja ükskõiksus ümbritseva suhtes.

teisipäev, 26. veebruar 2008

Eesti Vabariik -- 90

Suure ümmarguse aastapäeva kulminatsioon on läbi ning peod läksid igati kenasti ja meile enamvähem sobiva auväärsusega. President suutis tõesti oma vahetututest eelkäijatest eristuda ja rääkida peokõnes asjust, mis kõigile eesti asja oluliseks pidavatele ühiskonna liikmetele võiksid vähemalt kuidagigi korda minna. Suurärimehed olid tol õhtul pisut pahurad, et pidid presidendi käepigistust sedavõrd kaua ootama, aga küllap nad saavad muudel päevadel sedavõrd rohkem oma armu isamaaga jagada. Eks muidugi võinuks 90-aastase mineviku ja 10-aastase tuleviku kõrvale rohkem olevikku mõtestamist mahutada, kuid selle puudumisest, midagi väga hullu ka pole, sest kohe järgmine argipäev lasi olevikul oma eripalgeliste vaevadega meie teadvustes domineeriva koha sisse võtta:
¤ Riigil ei ole järsku enam vahendeid oma imepäraste koolimajade ja teede ehitamise plaanide realiseerimiseks. Veel mõni kuu tagasi õhkus valitsusest enneolematut edu ja triumfi, nüüd aga peaminister pigem vaikib ning rahandusminister põhjendab õige põiklevalt külmutusotsusi. Valitsus rääkis aga, et tal ei ole midagi teha inflatsiooni ohjeldamiseks ja majandust ongi edasise jõukuse ja õnne nimel vaja inflatsiooniga kõvasti praadida. Paistab siiski, et valitsusel on ikkagi olukorra mõjutamiseks järsku miskid hoovad tekkinud ja samas tõepoolest meie majanduse inertsivaru on siiski õige väike.
¤ Õige kirglikuks on keeranud ka melu võidusamba ümber ja taas kipuvad võimulolijad oma tegemisi ja vaprat kindlameelsust kõigi Eestimaa rahvaste aatelisusega siduma. Olgu kuidas selle samba poliitilise käekäiguga saab olema, aga ühe osa rahva ja vaimueliidi semiootiline ja esteetiline leppimatus näikse olevat praegu küll sedavõrd suured, et mälestusmärgi avamise päev 28. novembril ei kipu küll ühtsuspäevaks kujunema. Aga ootame ära, ega ei olegi teab mis kaua aega sinna enam jäänud. Seni veel ettekujutatav sammas on juba päris edukalt toimetanud poliitlaval ja suutnud isegi omal moel murendada meie valitsuskoalitsiooni ning seda ja muudki arvestades ei ole enam teab mis ime, kui riigivankri kutsarid ei olegi tol sügisesel päeval enam need, kes praegu.

Niimoodi üle mägede ja orgude on see riikide ja rahvastega ikka olnud ning loodetavasti ei ole praegune peojärgne ehmatus loodetavasti kaugeltki viimane meiegi noorepoolses enesekindlas riigis.

kolmapäev, 20. veebruar 2008

kasumlikkus ja mõistlikkus

Hegel märkis kunagi, et kõik tegelik on mõistlik ja kõik mõistlik on ka tegelik. Selle maksiimiga on tegelikus elus aegade jooksul ikka raskusi olnud, kuid üha enam näikse seltskonnad olema seda meelt, et tegelikkuse võiks pigem asendada kasumlikkusega just raha juurdevoolamise mõttes. Nii nagu loodust üritatakse ühismõõduliseks teha energia vahendusel, püütakse sotsiaalses maailmas totaalseks ühismõõduks raha sokutada. Suur osa ühiskondlikku tegevust on ühemõtteliselt omaks võtnud, et kasumi puudumine teeb vastava tegevuse mõttetuks või vähemasti ebamõistlikuks. Paraku teevad nad sellega mõttetuks ka osa inimlikust eksistentsist, sest kindla raha koguse puhul toob ühtede kasum kaasa kellelegi ka kahjumi samal ajaperioodil. Nii et kasumil põhinev sotsiaalne eksistents ei ole palju rohkemat kui üks hasartmäng, mida inimesi sunnitakse mängima ühe või teise ühiskonna hüvangu nimel ning kus paratamatult on võitjad ja kaotajad.

teisipäev, 19. veebruar 2008

Vastandutakse

Oleme õige märkamatult jõudnud päris üldise vastandamise aega nii kodumaal kui globaalselt. Eestis vastandub võimukoalitsioon iseendale ja opositsiooni justkui polekski erinevate arvamuste ja poliitikate loomiseks ühiskonda enam vaja. Maailm vastandub leeridesse üha enam kahanevate ressursside kartuses ning muidugi algab võidujooks selle nimel, kelle neelata jääb see viimane sõõm. Usutakse justkui taas, et vastandid ja vastandumised ei lõhu, vaid viivad elu edasi. Kui palju on seda juba proovitud ikka ühesuguse tagajärjega!

Eesti rahva hävitavad alkohol ja diabeet

Alles eelmises sõnumis konstateeris auväärt keelemees, et meie keel on hääbumas ning peaksime rahul olema, kui sellega ikka köögis kuidagi hakkama saaks. Kohe järgi ähvardab hormooniarst, et enda korraldatud tapatalgud meie rahva kehadegi kallal käivad suure hooga ja saame igasuguse sõjatagi otsa. Ja seda kõike suudab edukalt teha vabariik, mille 90. sünnipäeva just selle nädala suure pidulikkusega tähistatakse ja kus on nii mõnedki vabadused maailma suurimate hulgas. Oh, vabadus, sina kallis magus mesi, kuid pidage teisega hoogu, kui ta lolliks teeb.

Eesti keel köögikeeleks?

Selle aasta Wiedemanni keeleauhinna võitja professor Mati Erelt teatab Tartu Ülikooli lehes muu hulgas järgmist:

Kas eesti keel on ohustatud? Mis on peamised ohud eesti keelele 21. sajandil?

Praegu on eesti keele seisund veel üsna hea. Peamine oht on just eespool nimetatud eesti keele prestiiži langus mõnes kasutusvaldkonnas. Vaevalt võime loota, et eesti keel jääb püsima süvateaduse keelena (v.a humanitaaria). Küll aga tuleks iga hinna eest püüda hoida teda kõrghariduse keelena, vähemalt magistriõppeni välja. Vastasel juhul muutub eesti keel varem või hiljem köögikeeleks. Usutavasti on enamik sellega nõus ja rahvusvahelistumine ei ületa ohupiiri.


Liisk on juba langend ning sõnum sedavõrd selge, et räägib kommentaaridetagi piisavalt valjusti nii enda kui meie kõigi eest.

reede, 8. veebruar 2008

Inflatsioon -- kvantitatiivse sotsiaalse maailma heitgaas

Meil on siin inflatsiooniajad. Seda on tarvis kiiresti rikkamate sekka saamiseks, see võib keerata ühel hetkel terve ühiskonna absurdiks. Sel nädalal kirjutas leht, et SEB Eesti Ühispanga analüütiku Ruta Eieri sõnul juhivad inflatsiooni praegu suuresti inflatsiooniootused: hinnatõus muutub inimestele harjumuspäraseks ning raha antakse kergekäelisemalt välja. Hakkamata oskamatusest arutama selle väite majanduslikke üskikasju, tahaks rääkida vaid väite tõlgendamisest sotsiaalse ontoloogia kontekstis. Majandus on üks kvantitatiivne lähenenemine inimeste käitumisele ja samas sedavõrd mõjukas valdkond, et aitab tublisti kaasa arusaamale, et maailm ongi päriselt kvantitatiivne. Selles vaates kahtlejaid saavad innustust sellest, et inflatsioon ei ole mitte niivõrd paratamatult antud kui inimeste suvast sõltuv ja kõige viimases hädas hakkavad majandusteadlased kurtma inimhinge ja käitumise veidruste ja juhitamatuse üle. Mulle paistab see teine variant usutavam olevat ning seetõttu ka inflatsioon pigem sotsiaalse trikitamise valdkond, mis kipub majandamise käigus vältimatult tekkima ning mida üritatakse veel mitut pidi või mitmel otstarbel ära kasutada, näiteks enda soojendamiseks. Seega siis võib inflatsiooni ka kaubana vaadelda, millega turule tulla ja seal enesekindla näoga kõigile otsa vaadata.