pühapäev, 27. jaanuar 2008

Parnassilt hiljuti lahkunud poliitikute ülestunnistused

Kõik see lugu saab alguse kahest väga tõhusast lausest meie põhi ja erakonna seadustes:
¤ Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas.
¤ Erakond (partei) on Eesti kodanike vabatahtlik poliitiline ühendus, mille eesmärgiks on oma liikmete ja toetajaskonna poliitiliste huvide väljendamine ning riigivõimu ja kohaliku omavalitsuse teostamine...

Parteid on meilgi ühed väga tähtsad seltskonnad, kuhu minnakse ja kus ollakse rõõmsal ja enesekindlal meelel huvisid väljendamas ja võimu teostamas, aga lahkumine või kenalt riigiisa kohalt sadamine ei ole enamasti enam niisama tore. Vabatahtlike ühenduste kohta ei passigi ju tegelikult kuidagi pahasti ega pisutki kriitilisemalt midagi öelda, sest kui ei meeldi see värk, võid ja isegi peaksid vabalt pillid pauna ja punuma pista. Inglise keeles passib õige tabavalt üks ja sama sõna nii partei kui peo jaoks ning ikka tuleb ette, et pill tuleb pika ilu pääle. Nii juhtubki, et midagi pahasti on parteis vaid nende arvates, kes sinna ei kuulu või on sealt tulema tulnud või saadetud.
Olgu järgnevalt edastatud sõnumeid kahelt kriitikult võimuparteidest, kellel pumpa käeulatuses enam paista:
Meelis Atonen tuli eilses Postimehes appi nendele, kes ei oska siimaani seisukohta võtta poliitikute, parteide ja erakonna seaduse loomuse kohta ning rääkis lugejale ära, kuidas asjad tegelikult ka on. Lisan järgnevalt mõned katked intervjuust, mis suuresti kõnelevad ise enda eest:

¤ Poliitika muutub järjest enam turunduseks, mitte võitluseks ideede eest.

¤ Eesti poliitika õnnetus on see, et järjest enam mõeldakse sellele, mida see annab minu erakonnale või meie populaarsusele, mitte sellele, milliseid otsuseid me tegelikult vajame. Mina arvasin, et see on Keskerakonna sündroom...
Tuli välja, et Reformierakonna oma ka?
Ei, see on kõigil
.

¤ Siin julgen olla enesekriitiline, sest ka meie erakond langeb teinekord mingite kummaliste ideede võrku ning ei saada aru, kust need tulevad. See tuleb sellest, et poliitikud ei mõtle kõike läbi, kuulavad kellegi juttu, asjadest ei saada aru ja lõpuks kehtestatakse seadused, kus rumalused sees.

¤ Ei saa küll öelda, et Reformierakond ühiskonnas midagi alla suruks. Küsimus on selles, kui edukas on keegi oma sõnumite väljaütlemises.

Mõni päev enne seda seletas tagasikutsutud minister Reimaa isamaalastest ajaloolaste head õppimisvõimet tunnustades: "Sellised mõnusad õpetlikud näidishukkamised on ajaloos korduvalt kasutusel olnud. Sellise protsessiga hirmutatakse, manipuleeritakse ja surutakse eos maha kõik võimalikud tulevased vastasseisud."

Kommentaar nendele südamlikele, ehk isegi luulelistele ülestunnistustele võimuparteide kohta oleks, et taaskord sai avalikuks see, mida paljud toimuvast nii kui nii arvasid ning võimuparteid on jätkuvalt võimsaim osa meie rahvast. Aga ikkagi on nad, st parteid, osa meist endist ja ei nendeta tule me läbi ja vaid lahkunuil on voli neist ausamalt rohkemat pajatada.

kolmapäev, 9. jaanuar 2008

rahapõhise arstimise edenemine

Postimees andis täna mitmel puhul rahvale teada, et haigekassa plaanib väga suuresti asjaosaliste teadmata kehtestada haiglatele seal patsientide ravimise kestuse uued piirnormid. Paberil oli leht veel lennukam ja teatas esilehel korralike rasvaste tähtede ja patsiendi peamähkimise taustal, et haigekassa kokkuhoid paneb proovile Hippokratese vande. Uurige seda vana teksti ja te näete, et Hippokratese vandega on siiski juba tükk aega asjad sedavõrd selged, et haigekassa nüüdne kokkuhoid ei muuda küll vande järgimist praeguste tohtrite poolt. Ajad on sedavõrd palju muutunud, et arsti ja patsiendi ei suhe ei ole juba mõnda tükk eeskätt kahe inimese mitmekesiste võimalustega suhe, vaid pigem süsteemi panustanud kindlustatud haigele õigustatult osaks saav asjalik ühiskonna terviskorraldusse kuuluvate inimeste tööülesannetest lähtuv käitumine. Ja tänane uudis kinnitab just sellise suhte jätkuvat kultiveerimist järjest tõhusamalt töötavate rahaliste hoobadega ning olukorda kontrollivad täielikult need, kelle käes on sotsiaalset elule turgitavad rahavoolikud. Ei patsiendid ega arstid ei kuulu tüüpiliselt selle süsteemi mõjutajate hulka, see üllas vaev jääb ikka poliitikute ja vastava riigiaparaadi tähtsamate tegelaste südameasjaks. Kõige suuremaks ravimiks ongi kaasjal saanud raha ning erinevalt tavalistest rohtudest, töötab ta kindlalt põhimõttel, "mida rohkem, seda tõhusam". Viimased haigekassa plaanid ei jäta küll suuremat kahtlust nende veendumuses, et rahaga ravimine mõjutab haiguse kulgu kõige otsesemal viisil. Mõnedele tuleb küll teinekord pähe igatsus (nostalgiast ilmselt) vana hea arsti-patsiendi suhte järele, kuid neile meenutatakse kiiresti, et haigused on juba mõnda aega suuresti majandusnähtus ega vaja enam kuigivõrd arstide enesekindlat meditsiinilist paatost, vaid hoopis sirgjoonelist allumist majandusseadustele.

teisipäev, 1. jaanuar 2008

2007

See läinud aasta oli küll üks omamoodi päevade rida. Ma ei peatuks pikemalt selle rea isiklikul kulgemisel, sest oli üsna tavaline varasemate plaanide ja kavatsuste jätkumine, mida ei mõjutanud kuigivõrd tõsiselt välised asjaolud. Samas Eestis ja tegelikult maailmas palju laiemalt sai veelgi selgemaks hiljutise, kaheksa- ja üheksakümnendatel tipnenud unistuste aja möödanikuks saamine. Kui nüüd Eesti asi käsile võtta, siis ühelt poolt läks ühiskonnal tervikuna kenasti ja inimeste konsolideerumist meie enda eesti idee külge ilmnes päris kõvasti. Teiselt poolt levis päris hoolega ka nõutus ja rahulolematus ühiskonnas toimuva suhtes, millel „objektiivne silm” justkui ei suudagi erilist alust peale subjektiivse psüühilise põhjuse leida. Ühiskondlik reaalsus on paraku selline, et suures koguses samasugust subjektiivsust muutubki ühiskondlikus toimumises objektiivsuseks, mistõttu ei maksaks subjektiivsust kuidagi selekteerida millekski halvemaks või vähemoluliseks üksnes selle päritolu järgi vaid inimeste teadvuses. Demokraatiagi ei ole ju tegelikult midagi teist, kui enamuse subjektiivsuse muutumine sotsiaalseks tegelikkuseks. Selle subjektiivsuse kujundamisel on Eesti lehedki teinud tublit tööd meie isiklike selektiivsete haugimälude edendamiseks ning lühemaid ja pikemaid ülevaateid läinud aastast võib leida mitmelt poolt.

Kuigi Eestis toimus 2007 mitmeid asju, mis avasid uusi arenguid ja võimalusi, olgu nendeks näiteks parlamendivalimised või Schengeni ruumi ühendumine, ei ole kahtlust, et eelmise aasta enim kirgi kütnud sündmuseks sai pronkssõduri kevadine retk pealinna kesklinnast sõjaväekalmistule ja sellega kaasnenud märatsevad protestid meie vene kogukonna teatud seltskonna poolt. Tegemist oli ju hoopis ühe aastaid kestnud protsessi tõsisemasse (vahe)finišisse saamisega. See oli ja on jätkuvalt päris õpetlik lugu kogu meie ühiskonnale ning hea on see, et järelemõtlemine ühiskonnas toimunu üle ikka jätkuvalt toimub. Tollel ajal äsja vahetusena riiki valitsema pääsenud poliitikud ja nende parteid üritasid loomulikult ebastabiilsuse maksimaalse kiirusega kaotamiseks pakkuda lihtsaid ja selgeid seletusi ega taha supi keetmise ajal lubada teab mis mitmekesiseid ja keerulisemaid analüüse, kuidas asjad sedavõrd ebameeldivasse seisu välja jõudsid. Valitsuse arusaam tema liidri suu läbi nii tookord kui nüüd aasta lõpus oli see, et peeti maha üks pisike (arusaam on konflikti ulatusest on aja möödudes muidugi vähenenud) lahing Venemaaga, millel meie enda sisepoliitiliste rahvusküsimust puudutavate küsimustega ei ole suuremat pistmist. Selgemast selge, et taolises olukorras ei olnud valitsusel muud valikut kui korra taastamine oma territooriumil igal juhul ja nii kiiresti kui vähegi võimalik. Muu arvamus (iseäranis möllule mingite siseriiklike põhjuste otsimine) toimunust nii tol ajal kui ka praegu ei ole poliitikutest sõltuvas avalikus arvamuses kuigivõrd sallitud. Nii mõnedki, eriti sotsiaalteadlastest senised avaliku arvamuse olulised mõjutajad said seda omal nahal õige selgelt tunda. Valitsus oli end selgesti kaitseseisundisse (ei usu, et see oli päris sõjaseisukord) viinud, aga ühiskond tervikuna jätkas oma harjumuspärast pluralismil ja individualismil ning tulemuseks oligi arusaamade konflikt, mis teatud moel ei ole praegusekski veel lahtunud. Mõelge nende juttude peale, mis ühiskonnas ringlevad vaikiva ajastu taastuleku, Ansipi diktaadi jms üle. Valitsuse kaitseseisund on ajaloos muidugi üks paljuproovitud, aga samas õige peen nähtus, sest riigi kaitsmise sildi on võimud siin ja seal kõigepealt oma võimu püsimist kaitsnud. Kuidas meie valitsuse ja seal olevate tegelaste ja parteide kaitseseisundi olemusega saab olema, saab selgeks vast just sellel ja järgmisel aastal. Lisaks võitlusele pronksmehega, tuli valitsusel sel aasta rahmeldada perutama keerava majandusega. Ja siin on valitsuse kaitseseisund samuti õige oluline positsioon, sest temal on info ja hoovad inimeste ja institutsiooni majanduskäitumist suunata. Ka ses mõttes oli läinud aasta päris õpetlik, sest sellisel vabal maal nagu Eesti tundus siiamaani, et kellegi käitumise suunamine või piiramine on ühemõtteliselt kontekstidest sõltumata üks päris hull patutegu. Valitsus deklareeris mitmeid kordi sel aastal, et tal puuduvad tõsisemad hoovad ja võimalused ohjata inflatsiooni ja teisi olulisemaid majandusprotsesse. Minus tekitasid selliseid teated pea alati kõhklevat hämmastust, sest see tähendab, et me ühiskond ise ei juhigi ennast, vaid see kõik sõltub pigem meie väiksuse tõttu pigem suures globaalses majandussüsteemis toimuvast. Olemata küll üldsegi majanduse asjatundja paistab mulle siiski, et meie poliitilisel süsteemil on jätkuvalt võimalusi majanduslikuks eneseregulatsiooniks ja seda võimalust ei tuleks ühelgi juhul alahinnata, sest vastasel korral oleme väga tundlikud maailmamajanduse mingitele sündmustele ning teiselt poolt saame lõpuks ikkagi nautida maailmamajanduse keskmist või sellest madalamat taset. Valitsus kipub mõnikord juhitamatuse argumendiga end distantseerima mõnedest ebameeldivatest küsimustest (nagu sel aastal tublisti ähmastunud euro kasutuselevõtu perspektiiv), aga lõppude lõpuks on selline arusaam ju selges vastuolus iseseisva riigi enda ideega. Nii et ühiskond tervikuna oli läinud aastal haaratud pigem üleminekuajaga seotud kahest suurest siirdumisest: kõigepealt üritati monumentide ja muu ajaloolise pärandiga võitlemisega meie enda ajaloole vägisi uut lehekülge ette keerata ning teiseks ollakse majanduses ja tegelikult kogu ühiskonna tegemiste jõudnud sellesse punkti, kus on paratamatult selgunud, et tulebki kogu ühiskonnaga toimida uutes oludes ja uues ajaloos. Valitsuse ja selle populaarse peaministri sõnades väljendatud lootus pronksmehe liigutamisega saada vene küsimuses asju klaarimaks ja teenida edupunkte on küll kõrgelt maha hõigatud soov, mille puhul paraku võib taas ilmneda, et seda mõistetakse küllalt hästi koduhoovis, kuid samas õige raskesti sellest väljaspool. Läänemere põhja plaanitav gaasijuhe ja Euroopa energiasõltuvus on juba praegu tõsiasjad, mis mõjutavad meid ümbritsevate riikide vahelisi suhteid rohkem kui üksikute ajaloosündmuste ja neid meenutavate monumentide tõlgendamise tähtsustamine, mille peaküsimuseks saamine muudaks küllap võimatuks Euroopa Liidu toimimise. Ei pea olema üldsegi asjatundja, et näha Venemaa majanduslikku ja poliitilist tugevnemist viimastel aastatel ning meile nii väga meeldiv sotsiaalne perspektiiv riikide võrdsusest ja lääne moodi demokraatiast ei ole need arusaamad, mis Venemaal praegu väga olulised on. Usun, et kui Venemaal korraldataks referendum küsimusega, kas nad vajavad rohkem korda (ja rikkust) või hoopis isikuvabadusel põhinevat demokraatiat, siis rahvaski eelistaks seal ennem isikuvabaduse piiramises ja demokraatias kokku hoida kui loobuda nende nimel korrast riigis ja tugevast keskvõimust. Liialt anarhiline on olnud nende äsjane isikuvabaduselise ühiskonna meisterdamise kogemus. Muidugi võib hakata samuti arutlema Venemaa enda kujunemise ajalooliste tõdede ja õigluse üle, kuid vaevalt see argument seal kuigi tugevasti sündmusi saaks mõjutada, sest jõud ja allutav võim on sellel territooriumil olnud kogu aeg tähtsad sotsiaalsust loovad arusaamad. Teiseks arvavad mõned, et kasina demokraatiaga riik ole konkurentsivõimeline rahvaste ja nende eluviisi pikas või(s)tluses. Seegi arvamus ei ole tegeliku ajalooga kuigi hästi kinnitatud, sest vaadake kaasaja idamaade suurriike, mis on praeguseks kasvanud sedavõrd suureks majandusvõimuks, et keegi ei söanda rääkida nende eluvõimetusest ei lühikeses ega ka pikemas perspektiivis. Pigem vastupidi, sest nad pakuvad inimressurssi ka naturaalsest bioloogilisest taastootmisest loobunud jõukatele lääneriikidele. See näikse jätkuvalt olema nõnda, et soovid on üks asi ning tegelikkus ei pea ilmtingimata vaid soovimise tulemus olema. Niisiis peaks pronksmehe lühike reis ja selle toimumise üksikasjad olema omal moel episoodiks kahe erineva sotsiaalse tajumise võistluses. Tallinnas sai läinud aprillis tõsiasjaks see kirjeldatud sotsiaalse tajumise konflikt, mis viis mõneti paradoksaalsest kõva korra toetajad sedavõrd endast välja, et nad minetasid tsiviliseeritud sotsiaalse mängu reeglid ning suutsid vaid kaootiliselt lõhkuda käepärase füüsilise jõu abil valitsevat sotsiaalset tegelikkust. Jah, pronksmehe seismine ühes kindlas pealinna avalikus kohas osutus sedavõrd ärritavaks ja erutavaks sündmuseks nii Eesti valitsusele kui seda riigikorda mittetoetavatele seltskondadele, et vastasseis tõstis monumendi korrapealt ühte teise, kuid surnutele mõeldud avalikku kohta Filtri teel. Üks ajalooline monument ja iseäranis tema asukoht olid järsku sedavõrd olulised, et selle muutmine sai korrapealt riikidevaheliste suhete küsimuseks. Isegi sedavõrd oluliseks küsimuseks, et Moskvas blokeeriti päevadeks Eesti saatkond ning Euroopa Liit peab asuma kaitsma ühe oma liikme rahvusvahelisest õigusest tulenevaid võimalusi. Kogu see juhtum tõstatas taas ja kui mitmendat korda küsimuse II maailmasõja võitjatest ja tagajärgedest laiemalt. Eestil ja teistel sõja käigus pärastisele võitjale iseseisvuse kaotanud riikidel on tegelikult päris keeruline, kui üldse võimalik mingitest kõigi poolt aktsepteeritud põhimõtetest lähtuvalt oma kaotuse ebaõigluse tunnistamist nõuda. Seda kinnitab meie hiljutised kogemused lisaks pronkssõdurile ühe teise sõjamehe monumendiga. Seega siis oli 2007. aasta ka ajalooliste tõdede testimise aasta ja seda paraku mitte akadeemilistes vaidlustes ja kooliraamatutes, vaid hoopis reaalses elus tänavatel. Meile kõigile oli selle aasta õppetunniks, et inimeste ja nende koosluste iseseisev sotsiaalne eksistents ei ole mingi iseenesest mõistetav või sellest tulenev antus, vaid hoopis pidevalt taastoodetav ja nii eneste kui teiste poolt testitav olemise viis. Meie riigiisad on seda lõppenud aastat kokku võttes palju kordi rõhutanud ja tõepoolest nendega tuleb täielikult nõustuda ja mitte pidada seda mõtet mingiks traditsiooniliseks sooja õhu puhumiseks. Nii et paradoksaalseltki tuleb pronksmehe teeneks pidada mõnikord juba ununema kippuvat meenutust, et riik ja selle püsimine ei ole naljaasi, vaid ikka asjaosaliste pidev hool ja pingutus. Usun väga, et järgmine aasta veenab jätkuvalt meid kõiki selles, kuid märksa küpsemal ja positiivsemal viisil.

Head 2008. aastat!