teisipäev, 26. veebruar 2008

Eesti Vabariik -- 90

Suure ümmarguse aastapäeva kulminatsioon on läbi ning peod läksid igati kenasti ja meile enamvähem sobiva auväärsusega. President suutis tõesti oma vahetututest eelkäijatest eristuda ja rääkida peokõnes asjust, mis kõigile eesti asja oluliseks pidavatele ühiskonna liikmetele võiksid vähemalt kuidagigi korda minna. Suurärimehed olid tol õhtul pisut pahurad, et pidid presidendi käepigistust sedavõrd kaua ootama, aga küllap nad saavad muudel päevadel sedavõrd rohkem oma armu isamaaga jagada. Eks muidugi võinuks 90-aastase mineviku ja 10-aastase tuleviku kõrvale rohkem olevikku mõtestamist mahutada, kuid selle puudumisest, midagi väga hullu ka pole, sest kohe järgmine argipäev lasi olevikul oma eripalgeliste vaevadega meie teadvustes domineeriva koha sisse võtta:
¤ Riigil ei ole järsku enam vahendeid oma imepäraste koolimajade ja teede ehitamise plaanide realiseerimiseks. Veel mõni kuu tagasi õhkus valitsusest enneolematut edu ja triumfi, nüüd aga peaminister pigem vaikib ning rahandusminister põhjendab õige põiklevalt külmutusotsusi. Valitsus rääkis aga, et tal ei ole midagi teha inflatsiooni ohjeldamiseks ja majandust ongi edasise jõukuse ja õnne nimel vaja inflatsiooniga kõvasti praadida. Paistab siiski, et valitsusel on ikkagi olukorra mõjutamiseks järsku miskid hoovad tekkinud ja samas tõepoolest meie majanduse inertsivaru on siiski õige väike.
¤ Õige kirglikuks on keeranud ka melu võidusamba ümber ja taas kipuvad võimulolijad oma tegemisi ja vaprat kindlameelsust kõigi Eestimaa rahvaste aatelisusega siduma. Olgu kuidas selle samba poliitilise käekäiguga saab olema, aga ühe osa rahva ja vaimueliidi semiootiline ja esteetiline leppimatus näikse olevat praegu küll sedavõrd suured, et mälestusmärgi avamise päev 28. novembril ei kipu küll ühtsuspäevaks kujunema. Aga ootame ära, ega ei olegi teab mis kaua aega sinna enam jäänud. Seni veel ettekujutatav sammas on juba päris edukalt toimetanud poliitlaval ja suutnud isegi omal moel murendada meie valitsuskoalitsiooni ning seda ja muudki arvestades ei ole enam teab mis ime, kui riigivankri kutsarid ei olegi tol sügisesel päeval enam need, kes praegu.

Niimoodi üle mägede ja orgude on see riikide ja rahvastega ikka olnud ning loodetavasti ei ole praegune peojärgne ehmatus loodetavasti kaugeltki viimane meiegi noorepoolses enesekindlas riigis.

kolmapäev, 20. veebruar 2008

kasumlikkus ja mõistlikkus

Hegel märkis kunagi, et kõik tegelik on mõistlik ja kõik mõistlik on ka tegelik. Selle maksiimiga on tegelikus elus aegade jooksul ikka raskusi olnud, kuid üha enam näikse seltskonnad olema seda meelt, et tegelikkuse võiks pigem asendada kasumlikkusega just raha juurdevoolamise mõttes. Nii nagu loodust üritatakse ühismõõduliseks teha energia vahendusel, püütakse sotsiaalses maailmas totaalseks ühismõõduks raha sokutada. Suur osa ühiskondlikku tegevust on ühemõtteliselt omaks võtnud, et kasumi puudumine teeb vastava tegevuse mõttetuks või vähemasti ebamõistlikuks. Paraku teevad nad sellega mõttetuks ka osa inimlikust eksistentsist, sest kindla raha koguse puhul toob ühtede kasum kaasa kellelegi ka kahjumi samal ajaperioodil. Nii et kasumil põhinev sotsiaalne eksistents ei ole palju rohkemat kui üks hasartmäng, mida inimesi sunnitakse mängima ühe või teise ühiskonna hüvangu nimel ning kus paratamatult on võitjad ja kaotajad.

teisipäev, 19. veebruar 2008

Vastandutakse

Oleme õige märkamatult jõudnud päris üldise vastandamise aega nii kodumaal kui globaalselt. Eestis vastandub võimukoalitsioon iseendale ja opositsiooni justkui polekski erinevate arvamuste ja poliitikate loomiseks ühiskonda enam vaja. Maailm vastandub leeridesse üha enam kahanevate ressursside kartuses ning muidugi algab võidujooks selle nimel, kelle neelata jääb see viimane sõõm. Usutakse justkui taas, et vastandid ja vastandumised ei lõhu, vaid viivad elu edasi. Kui palju on seda juba proovitud ikka ühesuguse tagajärjega!

Eesti rahva hävitavad alkohol ja diabeet

Alles eelmises sõnumis konstateeris auväärt keelemees, et meie keel on hääbumas ning peaksime rahul olema, kui sellega ikka köögis kuidagi hakkama saaks. Kohe järgi ähvardab hormooniarst, et enda korraldatud tapatalgud meie rahva kehadegi kallal käivad suure hooga ja saame igasuguse sõjatagi otsa. Ja seda kõike suudab edukalt teha vabariik, mille 90. sünnipäeva just selle nädala suure pidulikkusega tähistatakse ja kus on nii mõnedki vabadused maailma suurimate hulgas. Oh, vabadus, sina kallis magus mesi, kuid pidage teisega hoogu, kui ta lolliks teeb.

Eesti keel köögikeeleks?

Selle aasta Wiedemanni keeleauhinna võitja professor Mati Erelt teatab Tartu Ülikooli lehes muu hulgas järgmist:

Kas eesti keel on ohustatud? Mis on peamised ohud eesti keelele 21. sajandil?

Praegu on eesti keele seisund veel üsna hea. Peamine oht on just eespool nimetatud eesti keele prestiiži langus mõnes kasutusvaldkonnas. Vaevalt võime loota, et eesti keel jääb püsima süvateaduse keelena (v.a humanitaaria). Küll aga tuleks iga hinna eest püüda hoida teda kõrghariduse keelena, vähemalt magistriõppeni välja. Vastasel juhul muutub eesti keel varem või hiljem köögikeeleks. Usutavasti on enamik sellega nõus ja rahvusvahelistumine ei ületa ohupiiri.


Liisk on juba langend ning sõnum sedavõrd selge, et räägib kommentaaridetagi piisavalt valjusti nii enda kui meie kõigi eest.

reede, 8. veebruar 2008

Inflatsioon -- kvantitatiivse sotsiaalse maailma heitgaas

Meil on siin inflatsiooniajad. Seda on tarvis kiiresti rikkamate sekka saamiseks, see võib keerata ühel hetkel terve ühiskonna absurdiks. Sel nädalal kirjutas leht, et SEB Eesti Ühispanga analüütiku Ruta Eieri sõnul juhivad inflatsiooni praegu suuresti inflatsiooniootused: hinnatõus muutub inimestele harjumuspäraseks ning raha antakse kergekäelisemalt välja. Hakkamata oskamatusest arutama selle väite majanduslikke üskikasju, tahaks rääkida vaid väite tõlgendamisest sotsiaalse ontoloogia kontekstis. Majandus on üks kvantitatiivne lähenenemine inimeste käitumisele ja samas sedavõrd mõjukas valdkond, et aitab tublisti kaasa arusaamale, et maailm ongi päriselt kvantitatiivne. Selles vaates kahtlejaid saavad innustust sellest, et inflatsioon ei ole mitte niivõrd paratamatult antud kui inimeste suvast sõltuv ja kõige viimases hädas hakkavad majandusteadlased kurtma inimhinge ja käitumise veidruste ja juhitamatuse üle. Mulle paistab see teine variant usutavam olevat ning seetõttu ka inflatsioon pigem sotsiaalse trikitamise valdkond, mis kipub majandamise käigus vältimatult tekkima ning mida üritatakse veel mitut pidi või mitmel otstarbel ära kasutada, näiteks enda soojendamiseks. Seega siis võib inflatsiooni ka kaubana vaadelda, millega turule tulla ja seal enesekindla näoga kõigile otsa vaadata.