neljapäev, 19. juuni 2008

Hr. Kissingeri maailm

Hiljuti tõdes mõjukas maailmadisainer Henry Kissinger, et
¤ üleilmastumise peamine eeldus seisab tõdemuses, et konkurents sõelub välja kõige tõhusamad lahendused, mis tähendab enesestmõistetavalt, et selle käigus tekivad nii võitjad kui ka kaotajad;
¤ need, kes aina kaotavad, pöörduvad mõistagi abi saamiseks tavapäraste poliitiliste institutsioonide poole. Neid ei lohuta kinnitus, et ülemaailmse kasvu eelised kaaluvad üles sellega kaasnevad kahjud.

Selle avameelsusega on taas jõutud punkti, kus varemgi palju kordi oldud, et maailm jaguneb paratamatult neiks, kel on õigus eksistentse määrata ning neiks, kel tuleb eksistentsidega leppida. See arusaam on vägagi tagajärjekas, kuid sellest hoolimata aegajalt inimesed väsivad sellest positsioonist ning ihkavad sellest nõiaringist kasvõi korrakski välja pääseda.

laupäev, 14. juuni 2008

Eliit eetikaväljale!

Eetikal näikse järjest paremini minevat. Isegi elitaarne Siim Kallas tunnistab õigusriigi ja õiglase kohtupidamise suurest tähtsusest kirjutades eetika vajalikkust. Ta kõneleb eetikamaastikust ja eetikaväljast, kuid ei oska küll arvata, kas tema jaoks on tegemist pigem metafooride või konkreetsemat sisu omavate mõistetega. Ta üritab välja isegi kaardistada, kuid tulemus ei ole siiski kuigi arvestatav, sest pakutud ausus ja avatus peaks küll triviaalselt universaalsed moraaliomadused, mis ei peaks üksnes eliidi pärusmaaks olema. Küll aga paistab tema jutust selgesti välja, et ühiskonnas elavad eliit ja ülejäänud inimesed ning esimeste ülesandeks ka teiste käekäigu silmas pidada. Asjadest arusaamist iseloomustab õige hästi artiklist paratamatult tulenev positsioon, et kõigepealt saadakse eliidiks ning seejärel hakatakse sobivat moraalisärki otsima või kandma. Tahaks meie eliidile soovida jõudu nende suures ja raskes töös ning tere tulemast eetikaväljale!

Eesti filosoofia IV aastakonverentsi II päev -- mis oli tegelikult nõukogude Eesti filosoofia?

Eesti filosoofid said nädalapäevad tagasi taas Tartus kolmeks päevaks kokku ehk 4. aastakonverentsiks taas kokku. Trehvasin ise vaid mõneks minutiks esimesel päeval ülikooli raamatukogu konverentsisaali, kus Eduard Parhomenko alustas pikemat arutlust taevast. Astusin läbi raamatukogu pühast toast, kus kahe teise seas ka näitus Tartu filosoofiast, kuid millegipärast jäi mulle sellest kuidagi kõhna tunne, et kas rohkem siis ei olegi seda meie filosoofiat.
See-eest võtsin ürituse teist päeva väga tõsiselt ning kuulasin ära viimsegi sõna, mida esinejad sel päeval avalikult kõnelda võtsid. Kõigepealt õnnestus esimest korda elus laivis nautida Rein Ruutsoo soolot filosoofiast Tartu Ülikoolis Eesti Vabariigi esimese faasi aegu. Professor oli õige sirgelt karmi ütlemisega nende väheste vaimse olukorra kohta, keda tol ajal üldse filosoofiks saigi pidada. Igatahes oli tema jaoks tookord päris filosoofia Tartus pigem üksikute eralõbu, kuid siiski sedavõrd ahvatlev, et keeras mehi (eriti Ramulit ja Koorti) omavahel korralikul vargamäelikul viisil tülli nii et tolmas. Siis tuli Kalevi Kull, kes võttis filosoofiat õige laias tähenduses kõrgtasemel tagajärjeka mõtlemisena, mida viljelevad kõik targad tuntud inimesed, keda läbi aegade Tartus on ikka päris mitmeid olnud. Kalevi poolt meenutatud isikutest enamus ei olnud filosoofid selle sõna kitsamas tähenduses, vaid pigem teadlastena endale tuntust kogunud. No vot, Kalevi Tartu vaimu rekonstruktsiooni põhisisuks oli arusaam, et kõik Tartu akadeemilised kuulsused on mingis vaimses mõttes sarnased. Seda sarnasust väljendab organitsism, realistlik idealism, etnofuturistlik kallak jm ning hoolimata nende õige erinevast elukäigust, päritolust, tegevusalast ja sarnasus tuleneb mingi osa Tartu vaimu pugemisest kuskile nende meeste sisse. Kuigi ruumis olnud päris filosoofidele see jutt kuigi hästi ei istunud, sai Tartu vaim ise sellest kindlasti kõvasti tuge ning seepärast oli tegemist igati tänuväärt ettevõtmisega.
Järgmiseks esitati 4 ebaühtlase tasemega ettekannet nõukogude perioodi filosoofia kateedrist ja mulle oli see muidugi põnev värk, sest olin tudengi ja aspirandina võtnud õige mitmeid filosoofia kursusi läinud sajandi kaheksakümnedate aastate teisel poolel ja nende käigus kokku puutunud enamiku tolle aja filosoofidega. Eks kõigepealt väärib tähelepanu selline ettevõtmine ise, küllap ollakse asjaosaliste arvates ajaliselt juba toimunust sedavõrd kaugel, et mälust jõuga kustutamise asemel oldi valmis meenutama ja hinnangut andma. Samad küsimused võeti vabamas õhkonnas üles veel ka meenutuste õhtul ülikooli kohvikus. Hakkamata täpsemalt refereerima, mida keegi ütles või arvas (kui ma seda päris täpselt enam mäletakski), jäi mu meelest ikkagi domineerima nendest juttudest üks pragmaatilise õigustamise hoiak, niisamuti nagu see paljudes teisteski rohkem või vähem politiseeritud valdkondades tavaliselt on toimunud. Alguses toodi filosoofe Venemaalt, siis hakkas neid tulema ka eestlaste seast. Ajad olid ses mõttes lihtsad, et oli ainult üks õige filosoofia, kuid samas ka keerulised, et õigetki filosoofiat sai mitut moodi mõista ja tõlgendada, mis andis mõtlejatele siiski indu tegutsemiseks. Palju ei ole muidugi öelda õpetamise kohta, sest pidi olema ju tegelikult usutunnistuse jagamine, sest vaba argumenteerimine koolitundides polnud võimalik. Ega see kohustuslikus korras mõtlemine ei olnud paljudele kuigi kerge ettevõtmine, sest ikkagi paistis see ideedega vehkimine neile pigem ühe tähendusetu jurana, millele muidugi aitas üksjagu kaasa mõnede tollaste õppejõudude õige raskepärane suhtlemisstiil. Teised läksid jällegi mänguga kaasa ning noppisid sellest kasuliku või vajaliku, sest suurte filosoofiliste süsteemidel on paratamatult vajadus ikka ühtedele ja samdele küsimustele vastuseid otsida. Vaidlusi põhjustavaks dilemmaks on jäänud siiamaani küsimus, kas parem oleks hoopis ilma igasuguse filosoofia õppimiseta või siis kasvõi viletsa kursusega. Tollel päeval tolles auditooriumis kippus vaekauss ikka viimase variandi kasuks kalduma. Päris armas oli ka kuulata jutte raskustest vajaliku kirjanduse, mida saatis sageli ikkagi tõdemus, et needki nii suure vaevaga hangitud kirjaridade saatus oli õige sageli lugeja silmi ootama jäädagi. Tubli annus pragmaatilist tõtt on selleski tõdemuses, et nõukogude kord oma kateedritega alles tekitas kriitiliseks massiks vajaliku mõnikümnest elukutselisest filosoofist kogukonna, kus saigi hakata tavapärasemal sotsialiseeritud viisil eesti ülikoolifilosoofiat edendama. Eks sellesse arenguketti kuulu omal moel ka seesama eesti filosoofia aastakonverentside pidamine.
Kolmas konverentsi päev oli meie filosoofia olevikust. Pisut üllatas, et hulk meie parimaid filosoofe sel päeval üles ei astunud.

laupäev, 7. juuni 2008

Taevased doktorid ja lapsed

Üle mitme aja on arstidel, õigemini küll üksnes Põhja-Eesti Regionaalhaigla ülemarst doktor Andres Ellamaal, õnnestunud Postimehe abiga meditsiinieetika teemad laiemasse konteksti saada. Viimane kord oldi meditsiiniga seotud õigluse ja ressursside jagamise teemaga kõvasti ametis Gliveci saagas. Seekordne tähelepanu arvamusloole lastesaamistehnoloogiate kättesaadavusest pälvis muidugi märksa kasinamat mõne päeva tähelepanu, kuid mõnedki tähtsamad isandad võtsid vaevaks selle teema ja arvaja kohta midagi (suuremalt jaolt küll halvakspanevat) välja öelda. Kõigepealt on auväärt doktor konservatiivina mõneti kahtlev sedalaadi tegevuse headuses ja vajalikkuses üldse ning kindlasti ka seetõttu skeptiline rahva raha (antud juhul 50 miljonit krooni aastas) kasutamises tehnoloogilisel viisil laste soetamiseks. See arvamus on omapärane segu vanamoodsast jumaliku ettemääratuse ja ärateenimise tunnistamisest ja moodsast kõige raha kaudu kirjedamisest . Kindlasti püütakse lugejale muljet avaldada aritmeetikaga, et katseklaasi lapse hinnaks kujuneb kaugelt üle 250 - 300 tuhat krooni, kus siis riik toetab neid paare, kes seda väärt on, ses mõttes, et kindlasti pevad nad isegi hulk raha selleks ürituseks mängu panema. Ta soovitab, et seda raha oleks õigem maksta ühekordse 15 ooo kroonina kolmanda lapse sündimisel. Küllap saab neid laste hindu arvutada veel kümnetel erinevatel meetoditel ja sellest tulenevalt on võimalik saada ka erinevaid hindu. Siit järgmine samm oleks juba kaasaegsete turundusvõtetele omased hullud päevad, 2 ühe hinnaga jne. Kui korral juba käe annad sellele mõtteviisile, siis on raske seda edaspidi ohjeldada ning vähe aitab asju siluda armastuse ja taeva retoorika. Mulle räägib arsti arvamus põhiliselt seda, et kõigepealt ta tunnustab meie nii loova ühiskonnakorralduse edu inimeste allutamisel enda huvidele nende eksistentsi väga varasest algusest alates. Samuti sooviks ta meditsiinisaavutuste selektiivset kasutamist ühiskonna arusaamadest lähtuvalt ning küllap võiksid arstid olla taolise sotsiaalse õigluse realiseermise tublideks tööriistadeks. Sikuta teki, kuidas tahad, ikka ei kipu kõik teki alla mahtuma ning tervemõistuslikult loobutakse praegu pigem nendest, kes peaksid mitte teki alla pääsema ning samas teki enda mõõtude ja materjali puhul tuleks lähtuda pigem odava väljamüügi põhimõtetest.