teisipäev, 29. juuli 2008

Ilus seadus ja kallis riik

Viimase nädala jooksul ilmutasid 2 väljapaistvat eesti meest oma suhtumist ja arusaamist EV põhiseadusest. Kõigepealt pajatab eelmise nädala Sirbis Leonhard Lapin põhiseadusest kui esteetilisest objektist. Mõne päeva eest kirjutas õiguskantsler Indrek Teder Postimehes oma töökohustustest tulenevalt põhiseaduse tagamisest riigieelarve, st rahaga. Eks see esimene teema ja selle kogu Sirbi tagakülge kattev arendus paistsid esmapilgul muidugi väga intrigeerivana, kuid jutt tiirles seal üksnes põhiseaduse ühe trükiversiooni viletsuse ümber, mistõttu tõeliselt põnevaid seadus(t)e esteetikaid autor käsile ei võtnud. Härra Lapin tahab rääkida põhiseadusest kui paberile pandud sümbolist ning seaduse ilu taandada sellega sümboli ilule. Ega suurt palju rohkem ei olegi selle kirjatüki teema kohta öelda, aga sisu passib päris kenasti nendele järelemõtlemiseks, kes raamatute koostamise, kirjastamise ja trükkimisega tegelevad.
Hoopis produktiivsem ja muidugi intrigeerivam on õiguskantsleri üritus kirjeldada põhiseaduse tagamist eelarve, st raha, kaudu. Idee on ju iseenest lihtne ja selge -- eelarve peab võimaldama põhiseaduses sätestatut, iseäranis inimeste põhiõiguste realiseerimist. Nii jõuabki õiguskantsler seisukohani, et riigi eelarve ei saa langeda alla teatud piiri, mille korral selle riigi elanike põhiõigused ei saa enam korralikult realiseeritud. Iseenesest võiks see olla päris tõhus vahend eelarves oleva raha jagamiseks, kuid mu meelest sisaldab üht päris tõsist vastuolu, mis ilmneb siis, kui eelarves ei ole piisavalt vahendeid põhiõiguste tagamiseks. Kas tuleb siis riik ära kaotada, põhiseadus ümber kirjutada või pragmaatiliselt toimuvat ignoreerida? Päris raske on ette kujutada kahte esimest võimalust, kui kolmas toodab paraku hoolega vildakust õiguskantsleri konstitusioonilismajanduslikku konstruktsiooni. Põhiseadus teenib enam teatud ühiskondliku struktuuri loomise ja toimimise plaani kui sellesama ühiskonna talitluse adekvaatsuse indikaatori rolli.

teisipäev, 15. juuli 2008

Dr. Ellamaa soovib vanamoodi uut arstieetikat

Doktor Andres Ellamaa on ajalehe võimendusmehhanismi abiga taas väga agaralt asunud eesti arstieetika õiget vagu rihtima. Alles see oli, kui ta jagas soovitusi, kuidas ühiskond peaks raha ja võimalusi jagama nii katseklaasiviljastamisele kui laste soetamisele laiemalt. Nüüd ta sisuliselt jätkab sellesama õigluse jaluleseadmise teema ja seisukohtadega, üksnes põhimõtete konkreetseks realiseerimiseks on valitud eelmisest korrast märksa avaram elu ja meditsiini mängumaa, mis toob muidugi kaasa ka eelmisest veel märksa küsitavama tulemuse. Iseenesest ju hea, et kogenud ja lugupeetud arst(id) võtavad üles üles sedalaadi teemad, kuid esitatud seisukohtade kvaliteedi küsitavus ühes nende esitamise enesekindlusega peaksid tegema meditsiinieetikast huvitatu esitatu suhtes õige tähelepanelikuks. Et tegemist on intervjuuga, siis ei ole ning mitut masti kommunikatsioonihäired päris võimatud, kuid mu meelest olekski kogu loo mõistmiseks väga mõistlik kohe päris loo lõppu siirduda ning avastada, et Andres Ellamaa tunnistab end kas päriselt või siis mõnikord KÜÜNIKUKS. ÕSi järgi võivad küünikud olla nii mittemidagi pühaks pidavad, kõige üle irvitavad isikud kui ka ühe antiikfilosoofide koolkonna toetajad, kes kutsusid üles inimesi ühiskonnas kehtivates konventsioonidest loobuma. Et kumbki positsioon ei ole tänapäeva meditsiinis ja meditsiinieetikas kuigi arvestatav, siis võiks mõelda, et dr. Ellamaa mängib või intrigeerib meditsiinieetikaga ning tema lehes toodud arvamusi ei tasuks kuigi tõsiselt võtta. Samas tahab leht lugejale igati oma iseloomustustega muljet jätta, et jutt on igati asjalik ja väärib kõige siiramat tähelepanu. Neelame siis ajalehe visatud sööda alla ja vaatame lähemalt, kuidas arsti-patsiendi suhe ning selle sotsiaalne ümbrus peaksid kogenud tohtri arvates välja nägema.


¤ Esimeste küsimuste vastustest patsientide esindusühingu, ravikvaliteedi komisjoni ja arstide ringkaitse kohta saab õige hästi selgeks, et arstki kuigi hästi patsiente ei mõista ning kutsub sisuliselt üles arstlikku paternalismi rohkem austama. Kuigi isikuautonoomia ülima domineerimise kuldajad läänemaades hakkavad väga hiljutiseks minevikuks saama, on nii patsiendi tervis, huvid kui autonoomia kõik kaasaja väga tähtsate meditsiinieetika põhimõtetena deklaratsioonidesse raiutud. Patsientide ühingule etteheidete tegemine räägib paremal juhul ebapiisavast või väheefektiivsest kommunikatsioonist, kuid päriselt välistada ei saa soovimatustki patsientide esindajatega ühist keelt leida.



¤ Vägagi kõnekas on arsti ja ajakirjaniku keskustelu patsiendi õiguste teemadel. Kõigepealt transformeerub küsimus kiiresti aruteluks arsti õiguste üle, mida dr. Ellamaa arvates on meil selgesti ebapiisavalt. Tema arvates paistab väga küsitav olema teatud olukorras inimeste arstimine, olgu nad nad siis ebahügieenilises olukorras joodikud, rooli taha kippuvad langetõvehaiged või lõppstaadiumis aidsihaiged. Loost jääb mulje, et kui arst kuulutab patsiendi olukorra lootusetuks, siis on arstil õigus pillid kotti panna ning võimaldada lootusetutel oma olukorra loomulikku kulgu jälgida. Läbi aegade on arstieetikas olnud tähtis koht heategemisel, kaastundel ja inimväärikuse austamisel, intervjuust õhkuv arvamus esitab paraku neile põhimõtetele selge väljakutse. Tahaksin väga loota, et siin on tegemist eespool võimalikuks peetud kommunikatsioonihäiretel, sest meditsiin ei piirdu vaid kiirabihaigla ülimalt intensiivse tohterdamisega, kus patsiendi autonoomia võib õige sageli taanduda loomulikuks peetava elamise soovi ees, vaid leiab aset hoopis mitmekesisema valikuga kehaliste ja hingeliste hädade leevendamisel. Mis puutub ravisse, siis see peab ikka olema lootusrikas, olgu see siis tipptasemel reanimatsiooniosakonnas või hospiitsis, kus inimese elujõust võib õige vähe olla alles jäänud. Juba Hippokratese ajal olla tõdetud, et lootusetu ravi iga hinna eest on pigem ebaeetiline tegevus, nii et mingis mõttes murrab kogenud arst end sisse juba pikka aega pärani olevast uksest. Kui püüda mõelda intervjuus domineerima pääsenud seisukohtade tausta ja põhjuste peale, siis minu hüpotees kipub vägisi olema, et tegemist on kolme nähtuse päris ohtliku kokteiliga. Kõigepealt olgu nimetatud meditsiinis nii kaua domineerinud suuremastaabiline arstlik paternalism, mille kohaselt arstidel oli tõbede maailmas valgustatud monarhi suveräänne roll. Teiseks tubliks tegijaks seadusetäht, mis on arstliku tegevuse muutnud teatud teenuse osutamiseks või vahendamiseks. Teenuse mall ja loogika on kliendist deklaratiivselt teinud küll kuninga, kuid piiratud ressursi tingimustes saavad mõned kunded ikka rohkem kunnid olla kui teised. Arsti-patsiendi suhtega on paraku nõnda, et selle mõned küljed klapivad teenuse malliga hästi ning teised jälle õige nigelalt ning käesolev lugu paistab arstliku tegevuse kliendistumisega seonduva pideva vägikaikaveoga seotud olema ning propageerib just seda arusaama, et vaid teatud ilusate omadustega kliendid on arsti juurde teenust saama oodatud. Kolmandaks on arstliku tegevuse piirid tugevasti paika pandud raha nimelise sotsiaalse kokkuleppega: kui tohtril seda kokkulepet ei ole, siis kaotagu lisaks professionaalsele tegevusele ka professionnalne eetika oma mõjujõud. Antud arvamus näikse olema innustunud kõigist neist kolmest arengujoonest, mistõttu ei ole väga põhjust imestada arsti enesekindlate soovituste üle, mida ta isegi vähemasti mõnikord küünilisteks peab.

¤ Hästi vahvad, kuid paraku ka väga ühekülgsed, on ka mõtisklused alkoholismi teemadel, mis kogenud tohtri arvates on puhtalt iga ühe enda ja tema perekonna probleem. Ei pea just väga palju pingutama ekskursiooniks arstiteaduse saavutuste radadel, et tuvastada alkoholismi õige keeruline ja mitmekesine teke ja kulg selle alguses, olgu seal vaid mõne näitena mängu toodud siis geenid või sotsiaalne keskkond. Dr. Ellamaa armastab oma loos dramatiseerida selle haiguse finaaliga, kuid ka seal on see tegelikult väga küsitava väärtusega, eriti kui mainitud geenid või keskkond sedavõrd olulist mõju inimeste alkoholi tarbimisele avaldavad. Pigem jääb mulje, et arsti mõtet on taas suunanud lootusetuse argument, mille kohaselt lootusetud mässaku ise oma probleemidega. Kui nii, siis selline inimühiskond kujutab endast pigem karmimale olelusvõitlusele disainitud orgnismide kooslust, milles meditsiingi on pandud selgesti tugevamaid teenima.

Nii mõndagi loo teemat võiks inspiratsiooniallikana veel kasutada, kuid tõdegem juba siin, et vaid selge mittenõustumine kõigis eespool nimetatud positsioonides saab olla hinnang sellele meie meditsiinieetika edendamisele püüdlevale loole.

pühapäev, 13. juuli 2008

2 pildikest eesti suveteatrist

Esimene meenutus tuleb Vargamäe külje peal peetud etendusest "Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4." ning teine Alatskivi lossi otsa juures mängitud "Vihurimäest". Neid mõlemaid ühendab kuulumine suvise kvaliteetmeelelahutuse valikutesse ning püüd siduda mängimise kohta mängitavaga. Esimesel juhul on muidugi seosed kaugele paista, kuigi TjaÕ 4. osa on otsejoones ikka Tallinna tükk. Teisel juhul on seosed kaudsemad, sest kunagise mõisniku soovi järgi püstiaetud briti lossi koopial ei ole õige suure tõenäosusega suuremat pistmist ei Yorkshire nõmmede ega seal kunagi toimunuga.


Teatrietendusega on juba kord nõnda, et see sätitakse ja tehakse kuskil kindlas kohas ja kindlal ajal publikust tunnistajate juuresolekul eeskätt nendesamade tunnistajate mõjutamiseks. Ses mõttes oli ööseks Vargamäele sätitud pikk lugu paras väljakutse publikule, mis nii loo, koha kui esitajate tuntuse ja headuse tõttu paljude osalenute poolt ka vastu võeti. Seda isegi hoolimata tugevast vihmast, mis ühtviisi nii teavalaega lavale kui saali maha tuli. Et etendus oli ju Vargamäele pealinna Põrgulavalt toodud, siis pidi vast vihm olemagi sajatuseks sellele vabameelsele liigutusele. Mis siis lavalaudadel tol öösel aset leidis? Eks kogenumad vaatajad võisid etendust võrrelda mitmete eelmistega, kuid minu jaoks jäi seekord ehk kõige enam domineerima Indreku pelgalt vaatlev hoiak toimuva suhtes. Ei paistnud tal küll suuremat asja olevat laval toimuva suhtes. Teda küll kisti aegajalt sündmustesse, kuid tema ükskõiksus või filosoofiline rahu paistis küll õige kõigutamatu olevat. Olukorrad muudkui tulid ja läksid küll relsse või köit pidi, inimestega juhtus ühte koma teist, kuid Indrekule paistis see vähe korda minevat. See polnukdi justkui Indreku elu, mida laval mängiti; see oli pigem Karini elu väline kroonika, mida vaatajale tol ööl meenutamiseks pakuti. Niisamuti oli lavale sätitud õige ükskõikseks vaatlejaks Mari, kelle nii eriline möödund aegade juhtumisi klattiv lahkumine Indreku käe läbi teose III osa lõpus on Tammsaare poolt seatud Indreku ja Karini suhete mustaks kassiks. Lavastaja kavatsusega tuua see episood toimuva parema mõistmise huvides ka selle etenduse lavale tuleb nõustuda, sest muidu olnuks õige raske üldse hoomata käesoleva loo juhtumiste põhjuseid ja põhjendusi. Kui teose tekst on iseseivalt mulle pea alati olnud meie psühholoogilise romaani üheks tippsaavutuseks, siis laval toimuv ei ürita seda kuigi puhtal kujul just siis ja selles kohas, vaid pigem meenutava innustajana neile, kes tekstiga juba varasemalt õige hästi tuttavad. Aga see meenutus oli hästi tehtud, sest õige vähesed raatsisid lahkuda segava vihma tõttu, kuigi see mõte käis peas kasvõi korraks õige paljudel. Pildikese lõpetuseks olgu lisatud ka vabandus, et mu enda viletsa hingeseisundi tõttu võisin toimunust õige erapooliku vaevatusega õige moonitatult aru saada.

Hoopis sirgjoonelisemalt olid asjad säetud Alatskivi lossi otsa juurde paigutatud Vihurimäel. Lavastaja pani publiku hingeliseks üleskütmiseks lavalised mõneks tunniks üksteise peale visalt karjuma ja peale kargama, kuid vähemasti mitmete jaoks publiku hulgast ei täitnud see soovitud eesmärki, vaid tõi pigem pettumust või arusaamatust. Romantismi tagamiseks pidi verbaalne lärm olema vististi suurde pöörde pinnaseks, milleks sai etenduse peategelaste järgmise generatsiooni vältimatu õnneaimdus. Eks selline lahendus võiks passida hästi nendele, kes vaimustunud Ladina-Ameerika seriaalide tormilisematest hingemaailmadest, kuid rahulikuma meelelaadi omajatele ei pruugi esitatud hingeline agressiivsus kuigi veenev olla. Võin küll eksida, kuid tundus, et ka näitlejad ei innustunud ülemäära oma tegelaskujude etteantud realiseerimisest, mistõttu väga meeldejäävat ja usutavat tegelaskuju tol õhtul Vihurimäel ei trehvanudki. Kuulu järgi meeldisid paljudele kappavad hobused ja trepile seatud vanaegsed asjad lossi juures. Eks need, kes teadsid lugu raamatust või filmist, said endale uue võrdlusaluse, kuid mul endal tuleb paraku leppida vaid oletuste ja teiste vihjetega, mida kõike saanuks või võinuks etendusse paigutada. Kõik kokku oli etendus ikkagi sedavõrd tõhus, et suutis seosesse panna nii briti kirjanduse kuulsa teose kui selle närvilisevõitu peegelduse meie mõneti vastuolulises tegelikkuses.

reede, 11. juuli 2008

Kõhklusi rahapõhisest Eestist

Viimastel kuudel Eestiga toimuv näikse olevat nii huvitav kui õpetlik või ka vastupidi. Veel aasta alguses lehvisid valitsuse juuksed kiirest kihutamisest ning edureisi mõnust anti reportaazhe kõigile üle ilma. Vaid mõne kuuga on jõutud olukorda, kus enamusel ühiskonna valdkondadest tuleb oma tegevusi väiksemate olemasolevate rahakoguste tõttu üksjagu koomale kerida. Esimene raha paradoks tulebki just siitsamast: kõik muu (vajadused, kavatsused, oskused, jms) võib olemas olla, kuid neid EI TOHI rakendada. Seega siis on RAHA tohtija ning seeläbi ka valikute ja vabaduse sotsiaalne tagaja. Eks muidugi peavad valikud kõigepealt kavatsustena kuskil peades olema, kuid astmestatud ühiskondlikuks tegelikkuseks laseb neil saada üks rahaks kutsutav kokkulepe.
Päris kõnekaks praeguse aja valitsejate manifestiks tuleb pidada väljapaistva reformipoliitiku Jürgen Ligi Eesti Ekspressile usaldatud ülestunnistust peatselt saabuvatest jõhkratest aegadest. Seda jõhkrust timmib üks enda arvates poliitkogenud valitsusparteide tähtsatest tegelastest kuuik, mis paneb paika, kuidas riik lähitulevikus toimima peaks hakkama. Selle sekstetti tegemised ja nende saadused on hämar kraam, Ligi sõnul selles sisalduva ebameeldivuse pärast. Ainuüksi taoline avameelsus annab tunnistust sellest, et Eesti ei ole praegu küll enam sedavõrd avatud kui veel mõni aeg tagasi ning võim tahab jagada end märksa vähem. Samas vaimus tahavad praegused võimumehed visalt kõigile selgitada, et kõigest hoolimata on nemad Eestile ainuke pääsetee ning laske neil muudkui kontrollimatult nende geniaalsete arusaamade kohaselt tegutseda. Loodetavasti jäädakse sedalaadi praktikatega vaid arvamuste tasandile. Praeguse aja üheks tunnusjooneks paistabki olema sotsiaalse diagnostika suutmatus, sest pole suuremat selgust, mis see ühiskonna seisund tervikuna ka on. Mõni negatiivne number siit, mõni teine mingi skaala järgi positiivne number sealt, pidev vähendav sebimine miljonite või miljardite kokkuleppeühikutega, kuid hinnang olukorrale ning sellega toimetulek paistavad veel neile, kes pandud demokraatlikult riiki valitsema, kas liig raske või mõru pähkel olema. Peaministri hiljutisest kuulõpu raadiointervjuust tuli välja pigem, et vaata et ongi hea, et olukord selline, sest paneb ühiskonna uutmoodi tegutsema. Loodetavasti ei jõua valitsejad ühel hetkel tõdemuseni, et nad tegelikult tahtsidki sellise hea asjaga ühiskonda õnnistada, et see oli tegelikult ainuke võimalus veel suuremat õnne õuele saada. Kindlasti peaks toimuv rõõmustama õhukese riigi poolehoidjaid, sest toimuv nühib riiki üksjagu õhemaks. Siinkohal oleks paslik meenutada, et õhuke riik töötab suht magedalt oludes, kus suhted riikide vahel on kantud närvilisema jõuga mööduvõtmise vaimust. Ja uue aastasaja ja tuhande alguse riikidevahelised suhted liiguvad just globaalsetest defitsiitidest sugeneva vastandumise suunas. Teine raha paradoks lähtubki sellest ning väljendub tema õige väheses huvis ajaloolise sotsiaalse õigluse vastu. Ka konkreetsed turud ei midagi fundamentaalset püsivat, vaid pigem sotsiaalsed kokkulepped ning praegu näikse uute kokkulepete soovijate hulk järjest suurenevat, mis teevad kõike muud, kui sotsiaalset püsivust. Seega olemegi jõudnud vana ja paljukorratud tõdemuseni, et rahajõed Eesti peamine garandina ei pruugi olla kuigi tõhusad, kuid peavad nad vahendina garante teenima. Praegusel hetkel ei oska selleks garandiks midagi muud pakkuda, kui usku, et eesti väärib elamist ja jätkamist nendelt positsioonidelt, mis meie inimestel on omavahel ning oma maa, vete ja taevaga pikka aega olnud. Kui need positsioonid haakuvad teiste suundumustega, on meil kenasti lootust; kui mitte, siis tuleb ikkagi valmis olla vastava sotsiaalse eksistentsi pitsitusteks.