laupäev, 30. august 2008

Pluralistliku loogika külaskäik Tartusse


Juba nädalapäevad tagasi Euroopa meditsiinifilosoofide aastakonverentsil köitis mu pilku parajalt väljakutsuva sõnumiga poster (vt üleval) peatsest loogikute konverentsist Tartus. Bioeetikast pungil meditsiinifilosoofide üritusel tundus see paraja üleoleku demonstreerimisena, kuid loogikute üritusel jällega õige sisuka ja inspireeriva väitena. Teiseks teatasid riigiraadio uudised üleile uhkelt, et Tartusse on kogunenud maailma esimesele loogilise pluralismi konverentsile üle 60 osavõtja erinevatest riikidest arutama seda päris värsket suundumust kaasaja loogikas ja filosoofias laiemaltki. Nii et filosoofide tegemised ületavad järjest sagedamini meie ühiskonna uudiskünnist ja on juba üksnes seetõttu tähtsad.
Kuigi põhiliselt siinse teoreetilise filosoofia professori Daniel Cohnitzi korraldatud konverents veel hoolega käib, saan ma enda jaoks sellest juba praegu kokkuvõtteid teha, sest tarkade meeste kõned olid mulle pigem inspiratsiooni allikaiks kui tõsiseid vaimseid dialooge pakkuvad sündmused. Põhjuseks ikka mu tegeliku komptetentsi puudumine loogikas ning soov pigem ettekannetes kajastunud põhimõtteid sobitada enda üldisemate arusaamadega ilmaelust ja muidugi näha ka moodsate loogikute formaate oma positsionide esitamiseks. Kohal oli ka teada-tuntud väike grupp meie analüütilisemaid filosoofe ja loogikuid, mistõttu on konverentsil hea võimalus vajutada ka sisulisem jälg meie mõtlemistehnikatega tegelejate tegemistesse.

Üks üsna üldine tõdemus kuuldust oli, et pluralistlik loogika ei kipu püsima vaid abstraktses kogemusvälises mõtlemises, vaid kipub õige kergesti olema pigem pragmaatiline, mis on omal paradoksaalne, sest klassikaline loogika on suuresti tõefundamentalistlik, mistõttu üks ja kõige õigem (mõnede arvates ehk isegi parim, mis muidugi ei klapi kuigi hästi posteri sõnumiga) mõttekäik tundub olema mõtlemise loomulik olukord ja eesmärk. Siit ei ole muidugi kuigi kaugel traditsiooniline arusaam tõest kui vastavusest tegelikkusele ning traditsioonilisest ontoloogilisest positsioonist ühest kõige tõelisemast tegelikkusest. 20. sajandi mõtteloo üheks saadseks on nende väga nõudlike ja autoritaarsete positsioonide kahtluse alla panek erinevat sorti vaadetega, mis kõik toodavad just sotsiaalses tegelikkuses pluralismi tõe ja tegelikkuse küsimustes. Ei ole siis kuigivõrd imestada, et paljusus tagajärjes toob kaasa ka paljususe tagajärgede saavutamise vahendites ega loomulikult ka mõtlemise tehnikates. Seega siis Bealli ja Restalli loogilise pluralismi manifest peaks olema laiaulatusliku pluralismi loomulikuks saaduseks. Isegi mõneti veider, et see nõnda kaua aega võttis. Teine viis pluralismist rääkida on teha seda universalismi ja partikularismi vastandamise võtmes ning teise tee tunnustamine kipub muidugi tugevasti survestama ühe tõe ja ühe parima maailma pidamist parimaks võimalikuks positsiooniks. Samas filosoofia kaks suurt traditsiooni -- ratsionalism ja empirism -- üritavad oma vahenditega samuti universalismi ja partikularismi eristumise võimendamisele. Nii et, kui filosoofia peab kaardistama erinevad mõttestsenaariumid, siis loogiline pluralism on filosoofia üks töövõitudest, millele ei peagi kuigi suuri pragmatistlikke lootusi panema.
Mulle istus tegelikult hästi Johan von Benthemi kriitiline hoiak loogilisse pluralismi kui erilise vaimse nähtuse suhtes ning tema tema funktsionalistlik informatsioonifundamentalism, mille kohaselt loogikagi sisaldab defineerimist, tõestamist ja komputatsiooni.
Mitte kuigi sügava konverentsikõnedesse süvenemise mõjul tõdesin endalegi ootamatult, et filosoofia on ikka suuresti töö keha-vaimu probleemiga ning inimene oma vaimuga jaguneb omakorda ühelt poolt pigem universalistlikuks või objektivseks komputatsiooniliste protsesside areeniks suuremas maailmas ning teiselt poolt partikulaarseks või individuaalseks maailmaks, millel on lootust ja võimalust oma sõltumatuks eksistentsiks. Samas on see individuaalne siiski formaaditav selle suurema maailma mõistetev ning seetõttu ka ühtsus nende kahe vahel täiesti võimalik ning isegi (vähemasti teatud oludes) täiesti soovitatav. Just selles ühtsust võimaldavas kokkupuutekohas tasub otsida võimalust moraali mängutoomiseks, mis omakorda eviks võimet kummutada posteri jõuline sõnum, sest nii 1 tõde kui veel enam palju tõdesid omavad ilmset väärtuselist potentsiaali nii kehalises kui vaimses käitumises.

reede, 29. august 2008

Möte lisab ärevust

Ajad kipuvad järjest ebakindlamad olevat nii Eesti sees kui iseäranis mõnes kohas temast väljaspool. Eesti osaks on praegu ärevus nii oma majandusliku toimetuleku kui rahuliku iseseisva eksistentsi pärast, sest Venemaa on asunud Kaukaasias taas ja ikkagi ootamatult innukalt status quo'd kangutama ning see kangutus paistab seni neil õige edukalt sujuvat.


Sellisel foonil ilmutab EPL ilmutab oma ühiskondlik-poliitilise ajakirja Möte järjekordse numbri, mida Lauristini, Žižeki ja Solženitsõni aktuaalsete lugude pealkirjade ja autorite eneste nimede kaudu hoolikalt ka promotakse. Ei tea küll, mida toimetajad ajakirja numbri sisustamisel eesmärgiks pidasid, kuid saavutasid nad kindlasti ärevuse suurenemist, sest targad inimesed kirjutasid seal asju, mis Eestile kindlustunnet küll ei kasvata.

¤ Kui püüda sealt pinnale jäänud mõtteid rivistada, siis kõige ette tuleks tuua varasemaltki ja siin mitmel erineval korratud arusaam, et maailm, st inimkonna sotsiaalne ümbrus, halveneb ning suurte sotsiaalsete koosluste, sh riikide, eksiteerimise tingimused karmistuvad. Kui veel 1990te alguses oli lootus, et maailm läheb justkui paremaks ja sõbralikumaks, siis nüüdseks ei paista küll keegi enam sellele tõsiseid panuseid tegevat. See omakorda tähendab kasvavaid soove võidelda oma eksistentsi kindlustamise nimel ning võitlusmeetodite valik näikse lühikese ajaga järjest avarduvat. See paneb kahtlusteta erinevate hääbuvate ressurssidega Eesti senisest märksa keerukamasse olukorda.
Omal moel on see "maailma halvenemine" paradoksaalne nähtus. Inimesed ja loodetavasti ka nende kooslused lähevad järjest targemaks ja kogenumaks, mistõttu peaks võimalused probleemide lahendamiseks minema samuti järjest mitmekesisemaks, mistõttu inimesekesksed ühiskonnad saaksid valida enam ja enam vaid nende võimaluste vahel, mis kahjustaks inimesi nii vähe kui võimalik. Samas näikse kõikjal järjest süvenevat sotsiaalne järeleandmatus, mis suudab käivitada sotsiaalseid kaitsereaktsioone, kus üksikinimese eksistents ei oma enam kuigi suurt tähtsust. Seega siis ollakse taas olukorras, kus inimese käekäigust olulisem on suure sotsiaalse koosluse käekäik ning parimal juhul saame tunnistada ka humaansuse taseme tsüklilisust sotsiaalsetes kooslustes, kuid ikkagi veel mitte selle absoluutset ülimat väärtust.
¤ Proua professor Lauristin kurdab, et seni on uus aastatuhat kaasa toonud mitmed suured vead ja ebaõnnestumised meie ühiskonna edendamisel ning isäranis kehva mõju omab meie suutmatus vabaneda meie endi minevikust. Sotsiaaldemokraatlikult näeb ta "meie majandushuvides" ohtu Eesti rahvale, keelele ja kultuurile. Selge see, et vigu tuleb tunnistada ja parandada, aga teha seda alles äsjase järjepideva edulaulu taustal ei ole kuigi lihtne ning võimalused segaduseks ja mittemõistmiseks on päris arvestatavad.

¤ Sloveenia-briti filosoofist Slavoj Žižekist olin seni vaid nime kuulnud, kuid mitte midagi lugenud. Mees on osav sõnaseadja ega soovi üldsegi ujuda Lääne paraadideoloogiate kiiluvees. Selle asemel teeb ta riikidevaheliste suhete seletamiseks panuse kommetele, mis on vaata et mõjukamadki kui rahvusvaheline õigus. Nüüdne Vene-Gruusia konflikt ei ole midagi muud, kui viimase dekaadi või pisut pikema perioodi kombestik ei sobi enam Venemaale. Nii või teisiti teevad kombeid mõjukad, kes tüüpiliselt on tugevad ja/või hurmavad. On üksjagu ilmne, et Eesti ei ole ei esimene ega teine, mistõttu meie saatus on meid kombeid tunda ning neid järgida, muidu võime tõesti Gruusia kombel lääne-ida hammasrataste vahele jääda. Raske, väga raske, on tõlgendada Žižeki loo viimast lauset nõnda, et meie saaks suuremalt mõjutada supervõimudele kommete õpetamist, pigem on meil võimalus olnud valida pooli ses pigem etiketivaidluses ning sellele valikule pannakse praegu väga suuri lootusi. Poliitikas ja riikidevahelistes suhetes kipuvad huvid ja vajadused lootustest kangemad olema, samas sõltuvad huvid lootustest märksa enam ühiskonna tegelikust võimsusest. Samas ei ole väikestel eriti ka muud võimalust, kui suurematega ühel või teisel moel liituda, et oma panusega nende suuremat sotsiaalpoliitilist massi kasvatada ja sobivamaid kombeid käima saada.
Kommete tegelikkuse ja poliitilise massitoimeseaduse tähtsust kinnitavad päris sirgjooneliselt Kimberley Marteni hinnangud toimuvale. Tema sõnum on otsejoones see, et Venemaa kasutas soodsat juhust ja vormistas ära selle, mis faktiliselt oli Kaukaasias nii kui nii tegelikkuseks saanud. Ta andis õige ühemõtteliselt mõista, et suured riigid teevad olulisi otsuseid ning väikeste riikidele on antud võimalus nende kohta arvamusi avaldada. Eksida võivad teinekord nii ühed kui teised, kuid eksimuste tagajärgedega on asjad mõneti vastupidi: väikeste riikide igasugused eksimused on neile suhteliselt kalli hinnaga, kuid suurte puhul piirdutakse väga valdaval enamusel juhtudel üksnes revääri tolmutava noomimisega. Gruusia praegune seis on vaid värskeim näide sellest sotsiaalsest paratamatusest. Õige küsitav on õpetatud naise hinnang Venemaa nõrkusele, sest kõigekõrgema poolt venelastele kingitud nafta ja gaas suudab kenasti turumajanduse tingimustes nii Venemaad koos hoida, jõukaks teha kui rahvusvahelist mõju kõrgel hoida. Ise küsimus on see, mis otstarbel seda raha kasutatakse, kuid siingi tuleb mängu raha enda omadus kinkida selle omanikule sotsiaalset vabadust ja võimu.

¤ Kolmandaks selle Mötte numbri staariks on äsja siit ilmast lahkunud Aleksandr Solženitsõn, kes on kujunenud suurest tõerääkijast suure slaavi idee ja Vladimir Putini tegemiste innukaks toetajaks. Selles loos palju õpetlikku Venemaa viimase sajandi käekäigu kohta, kuid suure karu raskeid astumisi seletab ta kogenematusega, mis väärib ikkagi mõistmist ja toetust. Tema üleskutse näikse olevat, et aidakem kõik mõistmise ja jõuga kaasa Venemaa taassünnile ja tema suurele missioonile. Sellised üleskutsed on muidugi üllad mõttekaaslastele, kuid samas ka täiesti sündsusetud kannatanutele. Selline on elu!

Kokkuvõttes pakub seekordne Möte küll hulgaliselt põnevat mõtteainet meie ümber toimuva kohta, kuid võib hoolikamas mõtlejas ka üksjagu ärevust tekitada, sest võimendatakse rafineeritult seisukohti, kus inimohvreid peetakse vaata et paratamatuseks ühiskondade omavahelises suhtlemises.
Just eelnevale lisaks oli omapärast naivismi ja ärevustki võimalik välja lugeda ka president Ilvese värskest intervjuust Postimehele. Hr Ilvese diagnoos toimuvale on see, et Euroopa julgeolekuarhitektur purunes esimese Venemaa piiritaguse relvastatud ründe tulemusena 17 aasta järel. Raske on nõustuda selle väitega, kui Euroopa pealinn ei asuks just kuskil siin kandis. Tõepoolest see arhitektuur paistis vastupidavat Jugoslaavia lagunemisele rahvusriikideks, kuid Kaukaasias ongi see ehitus paraku üsna papist ja küprokist tehtud. Naivism seostub kindlasti aksiomaatilise hinnanguga Venemaa nõrkusele ja lootusega selle igavesesele kestmisele. Kõikidel riikidel on huvi kesta ja tugevamaks muutuda, mistõttu oleks õige riskantne seda soovi vaid valikuliselt tunnustada, mida illustreerib õige selgelt ka viimaste aastate USAst lähtunud lääne globaalpoliitika. Teiste riikide käekäigu sättimisega on olnud õnnestumisi kui ka selgeid ebaõnnestumisi, mistõttu ei ole küll veel kuigi häid lootusi juhtida inimlikul moel kogu maailma ühest või mõnest kohast. Küllalt hästi mõistetavast ärevusest räägib siinsete liidrite oma reaalpoliitilist asendit oluliselt ületav retoorika oma lääne partnerite poole, et nad olukorda väga tõsiselt võtaksid. Küllap on see ärevus omal kohal, kuid kindlustada tuleks ka meie enda võimalusi ja valmisolekut kuitahes keerulises või ootamatus olukorras sellega vahetult kokku puutuda, et ei korduks kord juba läbitehtu, et ühiskond lasi endale suhteliselt kergesti raske raudülikonna selga tõmmata. Paljud tahavad uskuda, et maailm ei ole selline nagu tookord. Ilmselt ei olegi, kuid ta ei ole ka päriselt teistsugune, nagu me viimastel aastatel nii väga oleme tahtnud loota, mistõttu aus meelekindlus võiks olla vaimseks tööriistaks ses isegi uskumatult halvenevas maailmas.

teisipäev, 26. august 2008

Euroopa meditsiinifilosoofid Tartus

ESPMH on üks üleeuroopaline selts, mis tegeleb meditsiinifilosoofiaga ning nad peavad juba üle 20 aasta augustis oma aastakonverentsi. Seekord oli ürituse üldteemaks Euroopa bioeetika globaalses kontekstis ning kokku tuli Tartusse nii 160 osalejat päält 35 riigist. Olgu kohe hakatuseks ära märgitud osavõtjate üksmeelne heakskiit professor Margit Sutropile ja tema tiimile Tartu Ülikooli eetikakeskusest, kel õnnestus kenasti üks väga ladus konverents korraldada.
Et konverentsi programm sisaldas lisaks plenaarettekannetele ridamisi paralleelsessioone, siis sisust kõneldes saan lähtuda peamiselt vaid neist teemadest, mille arutamisel ise osalesin. Et kogu ürituse teema oli bioeetikast, siis muidugi teised meditsiinifilosoofia valdkonnad olid ilmselt juba seetõttu esindatud õige magedalt. Kuid mitte ainult, sest spetsiaalne meditsiinifilosoofia seminar valdkonna hetkeseisust ja arenguperspektiividest oli õige nutune, sest peamiselt kurdeti, et väga lopsakalt kosuv bioeetika on marginaalseks teinud praktiliselt kogu ülejäänud meditsiinifilosoofia. Eks mood ja hetkemeeleolud mängi ka ses arengus oma rolli, kuid mulle tundus pigem, et meditsiinifilosoofia senisel klassikalisel kujul ongi määratud raskustesse, sest ei suuda kuigivõrd kaasas käia meditsiini tormilisest arengust tulenevate järjest uute väljakutsetega. Ei võetud seal arutada tõenduspõhise meditsiini tugevaid ja nõrku külgi ega mitmeid teisi potentsiaalselt põnevaid filosoofilisi teemasid, mistõttu valdkonna hetkeseis kujuneski õige nukraks. Usun, et korralikku meditsiinifilosoofiat ei saa teha vaid filosoofiast lähtuvalt, kus filosoofia suurmeistrite ideid üritatakse moodsa meditsiini tegelikkust raamima panna. Edukas meditsiinifilosoofia peab ka meditsiini päris korralikult tundma ning see teeb muidugi meditsiinifilosoofi ameti õige keeruliseks. Samuti tuleb silmas pidada, et et teatud teoreetiliste küsimustega tegeldakse ka meditsiini enda raames sarnaselt loodusteaduste teoreetiliste lähenemiste valdkondadega. Olen siiski seda meelt, et meditsiinifilosoofia on jätkuvalt kindlalt olemas, kuid ESMPH ei ole suutnud seda kuigi edukalt edendada ja hallata.

Jah, aga mida oli võimalik tähendada meditsiinieetika vallas. Siin oli laias laastus kaks üksteisega seotud peateemat: (i) meditsiinieetika universaalsuse/partikulaarsuse küsimus ning (ii) Beauchampi ja Childressi 4 põhiprintsiibi kriitika. Need teemad on üleval olnud juba läbi viimaste aastakümnete, kuid ega ühemõtteliselt lõplikele positsioonidele jõutud muidugi selgi korral. Globaalsed kokkulepped deklaratsioonides-konventsioonides püüdlevad üleilmse meditsiinieetika standarditeks, mis sattuvad ikka jälle vastuseisule kuskil konkreetsetes sotsiaalsetes oludes. Eetika paindlikkuse säilitamiseks ollakse paratamatult olukorras, kus otsistakse teatud tasakaalupunkte nende kahe suundumuse üheaegsel realiseerimisel. Printsiipide kriitikud ei paistnud seekord kuigi veenvad olema ning iseäranis jäid nad hätta uute vähemalt sama heade või isegi paremate eetika tööriistade väljapakkumisel. Õige selgelt oli tunda ka tugevat püüet laialdaste meditsiinieetika infrastruktuuride loomise suunas, mida hetkel üritatakse täiendada järjest ulatuslikemate erialaste veebiportaalide ja infokeskustega. See suundumus annab ühe tulemusena kindlasti järjest sügavama eristuse tavainimese ja eksperdi moraaliotsuste tegemise vahendite vahel. Samas ei saa sugugi kindel olla ekspertide otsuste kahtlematus paremuses, eriti kui nad teenivad peamiselt sotsiaalsete koosluste võimendusmehhanismi rolli.