pühapäev, 28. september 2008

Eesti riigi eelarve -- tema väärtuste aastaplaan?


Alles eelmises loos vaagisime pisut-pisut mõnede inimeste kasvavat muret eesti väärtuste hetkeseisu ja nende kasvatamisega. Konverentsi eestvedaja teataski nii uhkuse kui õhkamisega vaid 1,7 miljoni krooni saamisest selleks suureks ettevõtmiseks. Raha on ju iidne väärtuste möödupuu ja konverteerimise vahend ning uuemal ajal ei ole enam võimalik ühtegi kaalukamat sotsiaalset ettevõtmist vaadelda väljaspool mingit rahaliselt raamistatud kokkulepet ehk eelarvet, mille aktivad annavad potentsiaali millegi tegemiseks ning passivad kinnitavad sooritatud tegevusi ja/või selle saadusi. Kindlasti on mistahes riigi aastaeelarve ka selle riigi väärtuste eelarve, sest tagab sotsiaalselt neid tegevusi, mida peetakse ses riigis väärtuslikuks olulisuse ja/või hädatarvilikkuse mõttes.
Sel aastal on olnud tublisti trianglit nii jooksva kui järgmise aasta riigi rahandusliku väärtusplaani koostamisega. Valitsus on selle ülesandega üksjagu puselnud ning alles päris tagumisel võimalusel esitati see ka parlamendile viimaseks seadmiseks ja seaduseks tegemiseks. Seaduse kohaselt on "(1) Riigieelarve sisuks on eelarveaastal riigile laekuvate tulude ning nende arvel riigi ülesannete täitmiseks ettenähtud kulude määramine vastavalt seadustele ja (2) Riigieelarve koosneb riigi eelarveaasta kõigist tuludest ja kuludest ning finantseerimistehingutest." Eelarve koostamise ja arutamise käigus tuleb ikka ja taas jutuks riigi paks või õhuke olemine. Väärtuste eesmärk on üldiselt ikkagi riigi paksendamine või võimekuse kasvatamine enese säilitamisel ja edendamisel. Riigi eelarve mahuks on rehkendatud pisut vähem kui 100 miljardit krooni, samas 2007. aasta SKP ehk sisemajanduse koguprodukt ehk rahva poolt kodumaal loodud väärtus on pisut vähem kui 240 miljardit krooni. Sellises vaatluses näikse meie riigieelarve küll suht paksu riigi oma olema, kuid iseasi on muidugi see, kui palju selle summa eest on võimalik seaduslikult reguleeritud sotsiaalset keskkonda töös hoida ja edendada. Eetika majanduslik jõud ja tõhusus tulebki kenasti ilmsiks riigieelarvete kontekstis, sest väärtused ühiskonna vaikimisi võetud eesmärkidena ei ole tüüpiliselt vaid raha poolt stimuleeritud käitumise põhimõtted, vaid järgitud päris suurel määral rahast vähe sõltuval sisemise veendumuse jõul. Võtke või lihtsa ja selge näitena isikuvastased teod, mille ühiskonna stabiilsuse nimel ohjeldamine võimendatud isikuvabaduse lippude all vajab märksa suuremat sotsiaalset organisatsiooni ühes vastava rahastamisega kui seda võrrelda olukorraga, kus teise inimese austamine väärtusena ühes vastava enesepiiranguga peaks kindlasti ühiskonna märksa enesekorralduslikumaks ja väiksemate kulustustega toimivaks tegema. Ka riigi vahendite jagamisel peaks kokkulepitud väärtused olema märksa kindlamaks jaotuse aluseks kui olemasolev häälteturu valimislubaduste põhine poliitpropaganda, mida heal juhul toetab vaid valimaskäinute enamus. Samas tuleb muidugi tunnistada, et ühiste väärtuste puudumisel on see poliitilise "turumajanduse" süsteem oluliselt parem päris ehedast kasina demokraatiaga poliitpropagandast ja rahva nimel tegutsemisest.

Väärtused peaks innustama ega mitte väsitama

Trehvasin läinud reede õhtupoolikul Estonia talveaeda väärtuste konverentsi viimasele tunnile kaasa elama. Päevale tõmmati parasjagu joont alla ning tunda oli, et enamusel ruumis viibinutel oli võhm juba üksjagu väljas, sestap kiputi üldisel arutelul kokkuvõetut veelkord  kokku võtma ning kordamisi ja lahtisest uksest sisse murdmist tuli mitmeid kordi ette. Ainult selle tunni pealt jäi küll mulje, et soov väärtusi kasvatada on kokkutulnuil suur ja siiras, kuid tublisti napib selgust, millised konkreetsemalt  meie väärtused on  ning kuidas neid peaks hariduse kaudu kultiveerima.
Meelde jäi, kuidas Margit Sutrop soovitas, et meie peatselt hoogsalt käima pandavas väärtuskasvatuses ei tohiks Lutsu Kevade köstrit ja õpetaja Lauri teha. Aga keda siis tuleks teha, kas Kristjan Liblet? Usun küll, et väärtuste kultiveerimise metodoloogiline monopolism ei suuda kuigi head tulemust ei pakkuda, pigem hoopis tüdimust moraliseerimisest ning formaalsusest pärinevat lihtsameelsust. Küllap peavad väärtusteks peetavad mõtlemise ja tegutsemise printsiibid olema olema sedavõrd tõhusad ja universaalsed, et pakuvad usaldatavat tuge ja teeviita meie enamikus juhtumistes. Teiseks on mul üksjagu kahtlust õigete väärtuste väljavalimise tõhususe suhtes suurte riiklike programmide formaliseeritud eesmärkide, tähtaegade ja rahastamise ning tarkade akadeemiliselt õpetatud peade kirka valgustuse tulemusena.  Samas peab muidugi üritama ja tegutsema, kui asjad on viltu ja vajavad sättimist, aga eestlane, va sinder, võtab kehvasti tuld, kui asju tuleb teha käsu korras. Väärtusi peab uskuma ja usaldama ning seetõttu peavad nad läbi tegema ka korraliku tuleproovi ning seejärel on lootust, et nad ka omaks võetakse. Eks see protsess algab pigem meie kunstnikest, kes oma tundlikkusega suudavad hoomata ka teiste valu ja võlu ning seda ka teistele tuntavasse kunstilisse vormi viia. Edaspidi võimendavad seda juba mitmesugusused ühiskondliku võimendamise vahendid ning järgnev inimeste tunnustamine ja poolehoid annavad õigustuse ja lootuse, et teatud seisukohad ja hinnangud on meie rahva vaimseteks juhtnöörideks. Loomulikult ei ole vajadust väärtusi hakata praegu algusest peale välja mõtlema, küllap Euroopa kultuuriruumis valitsevad üldised ideed peaksid olema ka meie valikute aluseks. Usun, et ausus üldisemalt  ja austus teise inimese vastu konkreetsemalt peaksid jätkuvalt olema teeviidad meie praeguse õige segaste piiridega isikuvabaduste ajastul, mis ei lase vabadusel tassida inimesi rajale, kus nende vabadus saab kõigile kurjuse ja õnnetuse põhjustajaks. Üldsegi vajaks meie ajastu totaalne õiguste diktaat ohjeldamist austuse ja respekti võimelisuse kasuks kuni ühe stabiilsust lubava tasakaalupunktini välja.        

Jah, tõesti, kohalolnutele anti lootusrikkalt teada väärtuse külviaja paratamatust ja programmilisest saabumisest ning loodan tõesti, et selle tegevuse planeerijate eesmärgid saavad tulemuslikult realiseeritud.

pühapäev, 14. september 2008

mees ja rist

... kikilips teeb mehe šikiks,
ristlips teeb mehe ristiks ...





http://www.scotclans.com/scottish_gents_clothing/ties_bowties_cravats/IB-035.html 

laupäev, 13. september 2008

K2 Tõehetked -- sündsus on müügihitt

Eesti meedial ja selle kaudu väga suurel osal rahvast on algaval telehooajal taas üks uus ja õige rasvane kont pureda, mida võimsalt ja filosoofiliseltki tõehetkeks kutsutakse. See pidi olema kogenenumatult vendadelt sisseostetud saade, kus äravalitud tahtjatel tõde tõuseb ja vale vaob ning mingisuguse hindamise alusel makstakse teatud tavaarusaamu välja kutsuva tõe suuruse eest makstakse korralikult raha (suurima tõehetke eest 1 miljon krooni). Et kõik oleks maksimaalselt usutav ja tõepärane, siis mõõdab tõde ja valet valedetektoriks kutsutav ütlejate külge ühendatav vidin. Vaatajate arvu järgi pidi see olema juba praegu selle sügise kõige hinnatum saade, kuid saate sisuliste ja muude kriitikute arvates jälle suhtkoht jälk nii vaatajate kui mängijatega manipuleerimine. Mida selle saatega võidaks tahta? Eks põhiliselt ikka vahvat meelelahutust vaatajale ning kasumirõõmu tegijatele. Hulk sega üritasid meelt lahutada ja mõnd tahku elust huumoriga kutselised naljamehed, nüüd on aga nende asemele astunud pigem turukonkurentsis karastunud formaat, saatejuht ja tavaliste inimeste osavus/kimbatus teatud olukordadega toimetulekul. Selle sarja mänguilu pidi olema konfliktida aususe/pettuse loosungite all muidu nunnude inimeste siledat välimust, nende hingelist kaksikelu ning lähema (sugulased, sõbrad) ja kaugema (televaatajad ja saatest ilmuvate kajastuste jälgijad) inimümbruse reaktsioone kaksikelule. Lisaks sellele kõdile kaiguvad küllap saate tegemiste kohal pidevalt ka rahahõiked ning lõpuks sajabki tõekuulutajale rahakest, mis moodsas inimkeskkonnas on sama oluline kui bioloogilises keskkonnas hapniku sisaldus või temperatuur. Päris "vahva" on ka saate loojate mõte nõksutada inimeste autonoomia ja privaatsusega, mis teaduspärast on üks lääne inimesekäsitluse olulisemaid tahke, mis pidevalt vähemasti deklaratsionides hella hoolt ja kaitset vajab. Siin on saate tegijate jaoks huvitavamatel tõekuulutajatel, kellel seesama privaatsus on lubanud nende tõel üldse tekkida, võimalus oma põnev saladus rahaks ja ahhetamiseks teha. Saade pakub ka päris head testi raha väe hindamiseks, sest oleks jua täiesti mõeldav üritada saadet teha, kus saladusi saab rääkida tasuta. Võib üsna kindel olla, et ilma kaikuva miljonita oleks kogu ettevõtmine pigem üks kahvatu ajaraisk. Eks rahapõhine ühikonnakorraldus on taas käsile võtnud ühe valdkonna, kus siiani varjatud tõe vahetuskursse paigas ei olnud ning kõik toimus nö juhupõhiselt. Vaadake või kuulsaid spioone, nendegi tasu tõehetkede eest sõltus paljudes asjadest ja mitte mõnest reast turuteadetel.
Ega maailm sellest saatest kohe teiseks ei muutu, kuid üks järjekordne üritus inimest devalveerida ning muuta teda veelgi enam vabaduse loosungite all ühiskonna mutriks on see igal juhul. Saate kõrvalsaaduseks on muidugi ka püüd sündsustunnet diskvalifitseerida ning see üritus on juba väga tõsine turuühiskonna ettevõtmine uue talle sobivama inimese tegemisel. Sündsus on inimest pikka aega iseloomustanud ning üritanud teda saada väljapoole elusa jõulisest instinktist, kuid ta inimese ka vägagi iseseisvaks ning see on turuühikonnale tegelikult liiast.

neljapäev, 4. september 2008

Keeruline keskkonnaeetika


Just üleeile õnnestus hankida ülikooli raamatupoest endale kaunis köide 4 eesti keelde tõlgitud kaasaegset keskkonnaeetikat loova alustekstiga. Kuigi algul olin pisut pettunud, et raamat nõnda õhuke oli ning sisaldas vaid sedavõrd väikest valikut, läks hiljem olemine märksa paremaks, sest lood olid tõesti olulised ning raamat sai ühe õhtuga enamvähem läbi loetud. Kõik kokku tekitasid need neli variatsiooni inimkonna ja keskkonna kooseksisteerimise teemal nii kaasaelamist kui mõningast ängi: esimest pakkus autorite selge sõnum ja hea stiil selle väljendamiseks, teist selle äratundmine, kuivõrd võimatu on edendada samaaegselt inimühiskondade sirgjoonelist soovi enda paremale elule ja maksimaalsele eneseteostusele ning looduskeskkonna püsimist nagu see oli kasvõi 20. sajandi esimese poolel.
Kui üritada kuidagi väga lühidalt ja üldiselt kokku võtta tolle õhtu lugemiselamust, siis võiks see olla tõdemus, et taas on aeg ohjeldada destrueerivat inimlikku eksistentsi ühe parema ja üldisema, kuid siiski jätkuvalt inimliku adaptatsiooni kasuks. Keskkonnaeetika on märk inimeste kõhklustest inimühiskondade valitud inimliku eksistentsi sobivuse suhtes. Kui tood mängu kohastumise, siis kutsud paratamatult oma arutellu Darwini ühes tema loodusliku valiku ja olelusvõitluse ideedega ning keskkonnaeetika üheks rolliks on pakkuda inimrühmadele argumente tegutsemiseks selles kogu elavat haaravas kuhugile kulgevas tormamises. Paistab selge olema, et keskkonnaeetikale loovad peamiselt pinnast meie teadmised ja meie mõjud, mis koos panevad inimesi soovima kahte üksteist välistavat asja -- end võimalikult lahti rebida oma asukoha fataalsusest elusa organisatsioonis ning olla ikkagi sellesama elusmaailma osa. Senikaua kui me tõemeeli ja elu eest heitlesime teiste selgroogsetega koha eest maa peal, olid nende vastu meile lubatud praktiliselt mistahes võitlusvahendid. Nüüd, kui meil on positsiooni ja võimu ning võimet kasvõi pisutki mõista endid ja ümbritsevad, oleme jõudnud arusaamale, et teps mitte kõik võitlusvahendid ei ole enam paslikud ses eluvõitluses. Need 4 teksti pakuvadki meile omal moel variante võitlusvahendite valimiseks:
¤ Aldo Leopoldi Maaeetika kutsub harmooniat otsima ja leidma mitte pelgalt igas inimeses või inimeste koosluses, vaid kogu meie koduplaneedi ulatuses.
¤ Lynn White jun otsib põhjusi, miks asjad on läinud nõnda pahasti nagu on nad on läinud. Tema vastuseks sellele probleemile on lääne inimese loomuse ja tegutsemise kujundamine läbi kristluse.
¤ Richard Sylvan küsib tõemeeli, kuid siiski õige retooriliselt, kas uut eetikat, st keskkonnaeetikat, on tarvis ja jääb vaid vaimust vastuse pakkumisega üksjagu hätta, sest konkreetse vastuse asemel kipub pakuma lugejale üht õige kergesti sassi minevat vaimset õnge, millel paraku ei ole konksu otsas. Aga see pseudokalapüük ongi ehk tegeliku olukorra päris originaalne kirjeldus, st eks mängigem püüki, kuid ega me kedagi veest kätte ei saa, aga keskkond on päästetud ning inimesed rahustatud.
¤ Peter Singer teeb panuse kannatuse olemasolule kui eetika universaalsele alusele, mis võimaldab tal naisi ja kõiki selgroogseid kutsuda äravalitute, st väärtusi hindavate meeste, hulka võrdväärsete moraalsete olenditena. Arutlus on efektne, selle mänguilu hoomatav ning liigifundamentalismi tunnistamine produktiivne, kuid viimasega olemegi tegelikult otsapidi Darwini moodi kohastumise juures tagasi ning igihaljas kana/muna mäng on saanud veel ühe versiooni.
Jah, elu on üks uskumatult võimas katse, et mõista ja avardada seda suurt üksiku ja üldise mängu.

teisipäev, 2. september 2008

Õiguskantsler kui moraalimeister

Eile tehti avalikuks õiguskantsleri 2007. a. tööd ja tegemised ning selgus, et õiguskantsler tuvastas seaduste põhiseadusele vastavuse ehk normikontrolli menetlustes 26 juhul vastuolu põhiseaduse või seadustega.
Ega midagi hullu justkui polekski lahti, kui mõned juristid ei kipu aksioomiks pidama arusaama, et demokraatliku riigi parlamendi poolt tehtud seadused on kõik eetilised just nende looja erilise staatuse tõttu. Õigukantsleri töökohustus kontrollida õigusaktide kooskõlalisust olemasolevate õigusaktidega oleks siis ühelt poolt juriidiline kvaliteedimehhanism, kuid teisalt ka moraalimeistri amet, sest ta peab juba kehtestatu alusel klattima parlamendist moraalihegemooni loodud eetikavoolu keerisekohti. Eks juba Hegel ja paregu meil kurikuulus Marx panustasid juba kõvasti vastandlike vastuolude edasiviivale jõule, mistõttu õiguslike konfliktide tuvastamine ja kohtuta klattimine on kindlasti moraalimeistri töö. Juba selle viimase ülesande täitmiseks sobiks talle pigem ametinimeks 'õigluskantsler'.