esmaspäev, 27. oktoober 2008

JMG Le Clézio -- meditsiinihuviline kirjandusnobelist :-?

Käesoleva aasta Nobeli kirjanduspreemia määrati Jean-Marie Gustave Le Cleziole, keda vastav komisjon asjakohaselt nimetas "uute lahkumiste, poeetilise seikluse ja sensuaalse erutuse autoriks ning valitseva tsivilisatsiooni taga ja all oleva inimlikkuse uurijaks"
Huvitaval (aga võib olla ka mitte nii väga) kombel on sellel 2008. aasta kirjanduse maailmameistril üksjagu huvi ka meditsiini teemade suhtes, mida nii mõnedki tema teoste pealkirjad ja sisud reedavad. Nii näiteks on teine avaldatud teos "Palavik" (1965) , mis sisaldab lisaks pealkirjale tervet rida meditsiiniliste teemadega lühilugusid. Eesti keelde on neist tõlgitud 1973. aastal "Päev, mil Beaumont tegi tutvust oma valuga". See on tugevasti fenomenoloogiline kirjeldus ühe täiskasvand mehe öisest hambavalust, mis oma monotoonsuse, pealetükkivuse ja vallutuslikkusega peaks kõigile seda kogenuile väga mäluvärskendavalt mõjuma. Nii nagu see loost hästi paista, on öises hambavalus olijatele hommik tõepoolest korraga nii paradiisi- kui põrguväravaks ning paneb inimesi tegema enne seda kõiksugu mõistlikke ja lolle tegusid. Valust päeva kätte sattumine paistab teinegi kord veidra absurdina, mida nii kujukalt märgib Beaumonti istumini keset linnusitta loo viimane lauses.

Meditsiini ja füsioloogiat laseb pealkirjast aimata ka tema 1973. aastal ilmunud "Müdriaas". Selle tõlget eesti keelde ilmunud ei ole, mistõttu lisaks peakirja silmatera paljulubavale avardumisele ei mõistagi sest palju rohkem pajatada. Kui eesti keeles on olemas tema topeltbiograafia "Diego ja Frida" (1993, ek 2007), kus Frida Kahlo nii erilise saatuse kirjeldamise kaudu võiks ju samuti suuremat huvi meditsiini vastu loota. See lootus ei ole paraku määratud täituma, sest tegemist on vähemasti tõlke järgi otsustades õige kroonuliku ja arvukate kordustega kahe 20. sajandi vapra ja väljapaistva mehhiko vaimuinimese ja ego eluloolise reisikirjeldusega, kus armastus suudab kõik välja kannatada.

Maailmameistri elulugu pajatab, et ta on pärit arsti perest. Eks võib ju kergesti olla, et arstidel ei olegi mahti oma tegevusvaldkonnast üldinimlikus võtmes ülemäära palju mõelda ja veel vähem kirjutada. Seetõttu jääb see teemadering sageli arstide sugulaste edendada.

pühapäev, 26. oktoober 2008

"Detsembrikuumus" Cinnamonis

Täna, hilisel ennelõunal ja varases kellakeeramisega harjumises, käisime uues eesti kinos uut eesti filmi vaatamas. Olime Evelini kaudu muidugi üksjagu kursis, millise öise hingejõu hinnaga seda detsembrikuumust köetud oli, mistõttu eelaimdused filmi suhtes olid ka õige segased.

Cinnamoni I saal andis sisenemise muljeks kõrge, avara ja tumeda ruumi, milles kergelt vetruvad mugavad toolid lasid vaatajat õige õdusalt suure valge lina vastas tunda. Reklaamilindid andsid kohe aimu, millist muljet sellelt ruumilt loota on: visuaalselt oli asi hästi paigas, kuid heli kippus taaskord liiga vali olema, mistõttu soovitaks helimeestel aegajalt filmi ajal saali kiigata ning oma nuppe vajadusel parajamaks keerata.

"Detsembrikuumus" on kõigepealt muidugi patriootiline film ja ses mõttes eesti vaatajale tähenduselt hoopis midagi muud, kui kõigile teistele, kes seda tööd nägema trehvavad. Ses mõttes on film õige sarnane marmortahvli looga ning ega kirjanduslikumad Kevade ja Nipernaadigi teistele meiega samaväärseid kontekste paraku ei oma. Kindlasti olid filmi tegijad tublisti indu saanud hiljutisest pronksmehe epopöa finaalist ja põgusalt näidatud märul Leningradi Eesti konsulaadi ümber pidi suure tõenäosusega meenutama praegusele ja tulevasele vaatajale läinud aasta mürglit meie Moskva saatkonna ees.
Sisulisema poole pealt oligi filmi põhikoloriit tumedalt hämar, mida suhteliselt harva katkestas päevavalgus. Loo kompositsiooni tuleb pidada päris klassikaliseks, kus peategelaste suur plaan ning filmi üldteema olid kenasti üksteist teenima sätitud. Romantilisele tööle kohaselt oli filmis suures koguses saatuslikku juhust, mis seekord surma ja ohvrite isikuid väga palju ei võimendanud ning pakkus pikem muinasjutulist lähenemist peategelaste õnnelikule saatusele. Filmimehed olid isegi sedavõrd lahke hingega, et lasid vastaliste peamehel ja naisel päise päeva ajal rongiga välismaale sõita. Kontrastina seansi algusreklaamidele oli filmi enda vägivald pigem isegi väga diskreetselt esitatud, mis moodsa brutaalse filmikeele kontekstis jättis tublisti ruumi vaataja kujutlusvõimele ega üritanud seda räige hüpernaturalismiga halvata. Alguses oli liiga hüplik ka plaanide ja teemade vahetumine, kuid mäss ongi üks närviline tõmblemine, mistõttu aitas see rahutus ehk rõhutada ka toimunu ebakindlust kõikidel pooltel. Näitejatöödest meeldis mulle enim Sergo Varese Taavi, kes ehk veidral moel tõi mulle mitmel korral pähe mõtte, et ega ta ometi Evelin Pange vend ei ole. Liisi Koiksoni pisike ebakindlus pidigi ehk toetama Anna rahulolematust ja otsusekindluse puudumist, kuid mõnedes stseenides filmi lõpu poole ei klappinud kuigi hästi Annas sugenenud kindlameelsusega. Kindral Põdder paistis ekraanilt samuti õige mõnus mees olema, kuigi kindrali osavus vahetu tänavavõitlejana kuulub pigem samuti ajaloolise romantika valdkonda. Kõige mõjusamad kaadrid sellest filmid minu jaoks tulid üsna alguses, kui näidati mitut moodi Eesti-Vene piiriks olevat kergelt talvist okastraataeda, mis nii võimsalt on tegelikult kogu tolle ajastu suureks sümboliks. Nii et kõik kokku on see hea ja vajalik film meile endile, kuid loodetavasti mitte ainult...

neljapäev, 23. oktoober 2008

Abort -- juhitamatu moraalne konflikt?!

Just neil päevil võtab tõsisemalt taas hoogu abordivaidlus Eestis. See ei vaidlus ei ole nii palju abordi lubamisest või keelamisest kui selle eest maksmises, mis on ju raha tõttu pigem õigluse ja elu sotsiaase väärtuse küsimus. Eelmise arutelu ja seadusemuudatuste tulemusena võib iga rase naine oma õndsa olukorra esimese 10 nädala vältel täiesti vabalt selle lõpetada ning haigekassa kannab suurema osa vastava protseduuri rahalistest kuludest. Praegune õiguskantsler tahab uuesti (üle)mõelda praeguse olukorra vastavust põhiseadusega ning arvestatavaks alternatiiviks pakutakse seda, et naine peab raseduse vabatahtliku lõpetamise kulud ise kandma. Eks igasuguse olukorra muutmine eeeldab selle laiemat käsitlust ning seetõttu on see igihaljas teema muidugi ka oma mitmete teiste aspektidega taas päevakorral, ja seda õigusega, sest eelmisel korral mõne aasta eest paraku ei vaieldud neid vaidlusi päris lõpuni ning liberaalsed lobigrupid liidus liberaalsete parlamentääridega seadustasid poliitilise võimu toel praeguse korra. Et piiramatu isikuvabaduse ideaalil on üleüldse keerukamad ajad käsil, siis ei ole ka imestada, et isegi naisi tahetakse mõnes asjas pisut piirata. Kindlasti on kogu seda problemaatikat oluliselt mõjutanud alates läinud sajandi keskpaigast süvenev lõhe seksuaalsuse ja reproduktiivsuse vahel ühes neid toetavate õiguste, terviste jms.

Eetika mõttes on selle arutelu juures väga ootamatuks ja huvitavaks asjaoluks eelmise õiguskantsleri kokkuvõttev tõdemus, et abordi küsimuse näol on tegemist juhitamatu moraalse konfliktiga ning seda väga küsitavat positsiooni üritavad praegu ekspluateerida status quo huvilised (näiteks prof Helle Karro tänases Postimehes). Raskused tulevad mängu kasvõi silmakirjalikkuse ja/või demagoogilisusega, sest juhitamatu konflikti tõdemus ei takista sugugi abordipraktika täiesti selget ja tugevalt liberaalset seadusetähest lähtuvat juhtimist. Juhitamatus peaks tavamõistuse kohaselt ikkagi ettevaatlikku ja tasakaalukat suhtumist eeldama, kuid paraku mitte tänapäeval selle küsimuse puhul tegelikus elus. Märksa parem oleks tunnistada, et abordi moraalne konflikt raske või lahendamatu ning me oleme teatud argumentide toel valinud selle lahendamiseks ühe või teise tee, mis on selgesti juhitav ja kõikidele võimalikult arusaadav. Juhitamatuse vaimu on selgesti tunda praegu abordipraktika selles aspektis, mis puudutab alaealiste autonoomiat ja vanemate informeerimise vajadust abordiga seoses. Praegu ei pea eakamad alaealised oma raseduse katkestamise või säilitamise asjus oma vanemate arvamusest midagi hoolima ega neid sellest isegi teavitama, samas on selge, et alaealise iseseisvad võimalused lapse kasvatamiseks on väga napid. Kui riik soovib sellist reproduktiivset iseseisvust tõeliselt tagada, siis peab ta olema valmis pakkuma vajadusel korralikku tuge nendele iseseisvunutele, ega hakkama vanavanemaid survestama traditsioonilise perekonnamoraali seisukohtadega, mida riik teisal ei pea kuigi olulisteks.
Igal juhul toetan praegust abordiarutelu olukorra parema mõistmise ja parema konsensuse leidmise nimel.

PS. Elu ja selle austamise küsimused ei ole absoluutselt oma aktuaalsust kaotanud, mida kinnitab väga ilmekalt tänane kriminaalkroonika. Vähimagi kahtluseta on abordiküsimus omal moel ka osa terviklikumast suhtumisest elusse ja selle tegelikku väärtusse.

laupäev, 18. oktoober 2008

Madin börsidel tähendab nähtamatu käe laamendamist

Börsid on jätkuvalt rahutud ning teised sotsiaalmajandusliku kliima seadmed (pangad, investeerimisfirmad jt) on pälvinud valikulise kohtlemise peamiselt suuruse ja tähenduse alusel ning riigipiiridesse organiseerunud kogukondade enesekaitse tõttu. Kuigi enamasti tegeldakse vaid otsese riigivankrite kraavi tüürimise vältimisega, jõuavad mõned küsida kujunenud olukorra põhjuste ja olemuse kohta. Enamasti teevad kõik näo, et toimuv on paramatu turumajanduse arenguetapp, õige vähesed leiavad, et toimub maailma ümberjagamise üritus toimuva läbinägemise ja enda kasuks kallutamise teel. Üks võimalik vastus on siduda toimuv Adam Smithi ja tema järel tulijate poolt jumaldatud nähtamatu käega, mis lisaks nii armastatud suunanäitamise asemel läheb mõnikord rusikasse, üritab kägistada või rahmib niisama hoolimatult ja närviliselt edasi-tagasi. Moodsa statistilise grupiratsionalismi ajastul üritatakse kõik nähtamatu vaadatavaks teha ning ega sel käelgi ei pruugi seepärast kerged päevad olla. Teiseks peab ju käsi millegi või kellegi otsas olema ja seda päris korralikult ja kindlalt, muidu ta ju vaid tolgendab. Ei saa vist suuremat kahtlust olla, et käega on midagi korrast ära või, tõesti-tõesti, käsi on vähemasti halvasti käituma hakanud.

teisipäev, 7. oktoober 2008

Max Weberi kuulutused

Mõned nädalad tagasi trehvasin lugema Max Weberi (1964-1920) kohta käivat Stanfordi filosoofiaentsüklopeediast. Max Weber on ju teadupärast kaasaegse empiirilise sotsialoogia isa, kuid samas on tema teoreetilised vaated ühiskonnale ja inimesele samuti üllatavalt põnevad, tähendusrikkad ja jätkuvalt ülimalt kaasaegsed. Olin muidugi kuulnud tema tööst, mis käsileb protestantismi ja kapiltalismi vastastikust lembust, kuid tema eetika tutvustus pakkus ikkagi omajagu üllatust.
Niisiis kuulub talle ühiskonna ratsionaliseerimise tees, mille pidev realiseerimine teeb ühiskonnast raudse puuri, mis suudab hävitada selle liikmete isikliku vabaduse, mis oli ju mingis mõttes kuna ühiskonna tegemise eesmärgiks. Selle ratsionaliseerimise üheks põhiliseks ja universaalseks tööriistaks on mistahes fenomeni kvantitatiivne hindamine, iseäranis rahalise väärtuse kaudu. Kas pole Eesti kaasaegne ühiskond nii fanaatiline just taolise sotsiaalse hindamise rajal? Kas ei too see meilegi ühel hetkel kaasa vabaduse kadu, mille Weber üritab hoiatada? Weber kurdab, et ratsionaliseerimine suudab edukalt ühiskonda kivistada, mis omakorda tapab seal oleva ja inimestest lähtuva ja neile tagasi kanduva vaimsuse ja hingelisuse. Üheks sellise ühiskonna saaduse on tema liikmete fragmenteerumine nii nende tegevuse kui väärtuste mõttes, mis omakorda surub paratamatult peale kvalitatiivset ühismõõdutust inimeste mistahes tegemistes. Teiselt poolt on olemas ju kvantitatiivne ühismõõt, mis muu puudumisel on väga jõuline ühiskonna huvide survestaja ühiskonna liikmetele. Samuti hämmastas, kui täpselt Weber märgib vahetu esteetilise mõju tähtsust inimese otsustustes ja tegemistes ning selle lahutumist eetilistest väärtustest. Et Weberi kuulutused passivad tõesti hästi ka meie praegusesse ühiskonda, siis ühelt poolt võivad mõned poliitikud rahuldunult konstateerida tõelise kapitalismi olemasolu Eestis ning tundlikumad sotsiaalse tegelikkuse hindajad jälle kurta ja närveerida selle weberlikke tagajärgede üle.

esmaspäev, 6. oktoober 2008

Oscar ja Roosamamma "Athenas"

Kord, pärast Oscari ja Roosamamma loo lugemist, sai soovitud, et tahaks näha, kuidas Üllar Saaremäel ja Ines Arul seeesama lugu lavalaudadel välja kukub. Täna õhtul oligi mul selle soovi täitumise aeg ning olgu kohe ja alguses nende tööd tunnustatud ja ohtralt kiidetud. Päris ebatüüpiliselt eesti teatrile suudeti etendust läbinisti teha heas või isegi tõusvas joones, samuti oli igati õnnestunud voodi ja taevase laiguga minimalistlik, kuid siiski dünaamiline lavakujundus. Näitlejatel kulusid vaid mõned avataktid, et kohe end vajalikku etenduse tunnetusse saada ja nii see lugu neil vastastikku areneski läbi Oscari ühe-päeva-kümne-aasta kirjade. Korraks enne etendust mõtlesin, kuidas nad kahekesi või pigem Saaremäe üksinda suudab asendada kõiki teisi loo tegelasi, kuid muretsemiseks ei olenud taganjärgitargana küll mingit vajadust. Et Ines Arut olen tegelikult laval väga vähe näinud, siis tema stiili kohta ei oska väga palju öelda, kuid Saaremäe suutis end mu meelest elus õpitust kõvasti lahti lasta ning lasi mängida just sellel kehakeelel, mis talle pärilikult on kaasa pandud. Minu mitmekordseks üllatuseks oli see pea identne mu sõbra Veli spontaanse kehakeelega ja vaimse allhoovusega. Sellest lähtuvalt kulusidki ehk etenduse avataktid Üllar Saaremäel kindlasti, kuid loodetavasti ka Ines Arul, elatud elu poolt ladestunu maharaputamiseks ja oma sissekodeeritud haabituse mängu toomiseks. Nii et igati hästi tehtud etendus sel nii keerulisel eksistentsiaalses olukorras elu mõtte otsimise teemal. Saali poole pealt üllatas väga, et sedavõrd palju (pakun, et ~90%) naisterahvaid oli etendust vaatamas. Küllap mängis puuduvate meeste eelarvamus laste probleemide tüütusest neile karuteene, sest lavalt pakuti tõehetke, mis mõtestab kindlasti märksa enam täiskasvanuid kui pisemaid ilmakodanikke. Kordus omal moel seesama fenomen, et Oscari loo raamatut leiab vaid lasteraamatukogust, kuigi tegemist ei ole sugugi üksnes lasteraamatuga.

Mul on tegelikult vähe sisulist lisada sellele, mida olen kord teisal juba kirja pannud pärast teksti lugemist, kuigi etenduse poolt loo täiendav paratamatu ajaline kokkupakkimine pakkus uusi võimalusi loo tõlgendamiseks. Sügavamat äratundmist pakkusid taas need kohad (eriti doktori ja vanemate vestluse pealtkuulmine, kabeliskäik ja Peggy haiglast kojuminek), kus Oscar oma juhtumistes mõtestamises tunneb ära jumala käe või kohalolu. Nii või teisiti oli nii lugu kui etendus elu mõttest ja sellega tegelemise vajalikkusest. Ilma selle tegevuseta satub inimene väga kergesti olukorda, kus talle (ning tegelikult teistelegi) jääb tema enda olemasolu raskesti mõistevaks ja veidraks katsumuseks. Teiseks adusin taaskord, kui tihedasti on omavahel metafüüsika ja meditsiin seotud, seda antud kontekstis iseäranis haiguste kui eriliste ontoloogiliste stsenaariumite kandi pealt.

neljapäev, 2. oktoober 2008

rahafundamentalism ja usalduse kõikumine

Börsidel, pankades ja valitsustes on ärevad ajad, sest suurte rahade lugemine annab viimasel ajal igal korral järjest erineva tulemuse. Mõnikord on kord lugemid sellised, et kaotavad rahandusinstitutsioone päriselt ära või panevad valitsusi, st kogu ühiskonda, võitlema mõnede kapitalistide ja nende korraldatu säilitamise nimel. Kui mõne üksiku ettevõttega midagi taolist juhtub, lastakse tal rahulikult ja suurema kahjutundeta (konkurentide jaoks isegi rõõmuga) allavoolu minevikku minna. Nüüd aga ähvardatakse, et käes on kriis, mis peaks tähendama, et rahasüsteem ei tööta enam või vähemasti ei tööta korrektselt. Ja selline kriis teeb ühiskonnad ja tema liikmedki hulluks ning paneb märatsema, mistõttu ei tohi raha ja turu väge enam ülima autoriteedina võtta. Targad räägivad, et kriisi aluseks on pigem väga suure hulga inimeste psühholoogiline soovimatuse reaktsioon enam mitte sel rahakarussellil pöörlemist endise hooga jätkata, sest pea on hulluks läind. Nad pisut või rohkemgi kaotanud usu raha imetegevasse väesse ning raha mõõdab juba nii uskujaile kui uskmatutele viimaste truudusetuse eest tagasi põhjaliku segadusega. Segaduse kõrvaldamine tähendab omakorda ülekohut, sest kõige pealt peavad paljud rahaliselt kannatama, et siis ülejäänutele läbi kursside, finantseeringute ja kohustuste muutmise päästvaid erandeid teha. Nii tulebki välja, et ühiskonna kõige kõvem valuuta on ikka usk ja selle läbi toimimine, siis tulevad dollarid ning sedalaadi kraam, sest usu ost-müük seeklite eest lõpeb varem või hiljem ikka selle turu kokkuvarisemaisega. Juba ainuüksi seetõttu tasuks usku garanteerida ka muude vahenditega kui vaid rahanäljaga.