reede, 18. detsember 2009

Kes lõi eetika?

Leelo Tungal on luuletanud 1987. aastal:

***
Kes lõi eetika --
kas tugevad oma nõrkusehetkel
või nõrgad omatugevuse momendil?
Vaadata sügavale
enese sisse
ja sügisöö tähtede poole,
tabada kõiges
seda vere,
seda valguse tuikamist,
seda inimeseusklikkust:
ükski ei sure teise eest,
ükski ei ela teise eest.
Teed oskavad üksteisest üle minna
haiget tegemata.

Oli tõesti suureks üllatuseks, et poetess kirjutas nii küpselt 22 aastat tagasi, kui õhk ja ruum oli täis vabaduse iha ja ootust ning oldi parasjagu revolutsiooni tegemas, mille puhul sageli möllab stiihiana rahvasse kogunenud energia ning mõtisklusteks tavaliselt pole aega. Sellele järgneski tormiline vabaduse aeg, mille puhul lisaks riigile nõuti ja saadi igale riigi alamalegi ülimat vabadust. Nüüd on seda hakatud mõneti resigneerununa hakatud pidama uue ühiskonna tegemise kasvuraskusteks ning ühiskond nõuabki üha rohkem oma ning seda seni õnneks peamiselt üksnes alamate anarhilise vaba tormlemise arvelt.
Usun küll, et luulemeister pidanuks eetika looja järele küsides pakkuma ka kolmanda variandi, et tugevad tegid seda tugevushetkel, sest see näikse küsimusele taolisel moel esitatuna kõige sobivam vastus olema. Aga vägagi päri olen temaga, et eetika mahutagu inimese(d) maailma sedamoodi, et see kellelegi tõsisemat kannatust kaasa ei tooks.

pühapäev, 13. detsember 2009

Eesti kui projekt?

Just eile ilmunud Postimehe mõttelisa pealugu tuleb Eesti peaarendajalt Raivo Varelt, kes refereerib põhiliselt küll äsjast majanduseliidi klubiüritust "Eesti peale eurot: Eesti otsib uut lugu", kuid ambitsioonilt ja selle võimenduselt näikse lugu justkui manifest olema. Kui päris otse hinnata, siis on see õige eklektiline ja verbaalset konjuktuuri püüdev manifest. On tõesti veider, et muudkui tammutakse küsimuse ümber, mida peale hakata euroga. Euro tahab elamist nende võimaluste kohaselt mida ta pakub ning mitut masti fetišeerimised euro kui imevahendi ümber on lihtsalt kas eksitavad või asjatundmatud. Euro on kõigepealt ja peamiselt raha, mistõttu raha tööd ongi ta pandud tegema. Eks need, kes rahas imet näevad, võivad uuest rahast kui enneolematust asjast ka tublisti pimestatud saada, kuid võta kuidas tahad, ühiskonnale on raha ikkagi põhiliselt kvantitatiivse hindamise ja jaotuse tööriistaks ning ratsionaalsed ühiskonnad otsivad valikute olemasolul ikkagi endale sobivaimat meetodit selle töö tegemiseks.

Päris kelmikas on presidendi mõtteavaldustega kahasse kirjapandud passaaž Eestist kui projektist või õigemini edukate projektide seeriast, millele tugevasti sekundeeris usk Eesti edulugude absoluutsesse vajalikkusse ning nende imettegevasse jõusse. Projekt ei ole midagi muud, kui uue armsaks saanud sõnaga nii ajas kui ajas vahendites selgesti eesmärgistatud sotsiaalne tegevus ning seeläbi võib projektiks pidada pea enamikku ühiskonna sotsiaalsetest tegevustest nii ajaloos, olevikus kui tulevikus. Seega ei ole lühemate ajalooperioodide projektiks pidamine küll midagi muud, kui sõnadega mängimine, mida mänguiluks ikka harrastada võib ja saab. Ei ole küll suuremat kahtlust, et kui Eesti peaks kujutama endast suuresti üksnes projektide rida, siis väga pikka iga sellele projektikontorile ei julge küll loota. Peaks ju küll pärast pea kahtekümmet aastat iseseisvust olema suuremale enamusele meiegi inimestest selge, et ühiskonnad konkureerivad tugevasti üksteisega parema eksistentsi eest. Praegusel hetkel paistab tõesti, et ühsikondade vahel toimuvas on enam võistluse kui võitluse elemente, kuid ajad muutuvad ning füüsilise ja sotsiaalse kitsikuse tingimustes võib täiesti juhtuda, et võitlusmeetodid saavad taas ülekaalu võistlusreeglite üle. Rääkida ses kontekstis visalt ja järelejätmatult edulugudest ja projektidest tähendab selgesti osaliste tõdedega manipuleerimist ning seda nii naiivset kindlustunnet, et proovijatel ei tohi küll midagi juhtuda. Õige sarnaselt teistegi riikide, rahvaste ja ühiskondadega on Eestigi eksistentsiaalsed peaeesmärgid päris selgesti paigas ning küsimus on muidugi selle saavutamise teedes ja vahendites. On päris kindel, et euro tulek ja töölehakkamine ei kuulu eesmärkide, vaid vahendite hulka ning kui on tahetud ja suudetud astuda esimene samm oma poliitilise ja kultuurilise orientatsiooni määratlemisel, siis tuleb nii solidaarsuse kui ühistegevuse argumendiga ka teised sammud astumisele võtta. Ei ole kuigi aus hämada õige visalt meie enneolematusest, vaid pigem tuleks tunnistada reaalsust ning valikuid ja nende hindasid, mida iseseisvusel meile pakkuda on.

Pikkadel arengulugudel kipub hädaks olema teatud klišeeliste fraaside, kõneviiside ja hoiakute pidev kordamine, mis ühel hetkel kipuvad kahtluse alla panema kogu loo ja arengu enda. Kui sain meie esiarendaja seekordse looga õnnelikult lõpule, siis tuli taas tõdeda, et ei ole midagi uut päikese all. Vaid mõned kümned aastad tagasi olid nõukogude viljastavates tingimustes (ja kindlasti paljudel muudel kordadel teisteski ühiskondades) arenguküsimused pidevas fookuses ning tookordne massipsühhoosi moodi arengu jutlustamine andis lõpuks kindla tagajärje -- nõukogude projekt osutus ebaõnnestunuks. Mis puutub meie praegusse arengu väljavaatesse, siis polegi lugu väga hull, vaja on vaid ratsionaalsemat keskustelu, kaalutletud ühiskonna huvidest tulenevaid otsuseid ning ära valitud teede elluviimist, nimetatagu inimeste tegemisi siis projektideks või sotsiaalse eksistentsi formaatideks või veel millekski kolmandaks.

reede, 11. detsember 2009

Nobeli rahusaadik Obama on innustunud õigest sõjast

Selle nädala suursündmuseks on uute tuulte jõudmine Nobeli rahuloojate galeriisse, sest pärast niigi ootamatut pärgamist jutlustab kahes sõjas oleva armee peamehest äravalitu enda austamisel õige sõja paratamatust vajalikkusest, ainuvõimalikust maailmakorrast ja pragmaatilise poliitika kõige paremusest ilma asjade korraldamisel. Küllap sügeles nii mõnelgi otse koosolekuruumis viibinul kukal või mõni muu koht sellise puldist kostnud üleoleku peale. Kui mitmendat korda on taas käes ajad, kus rahu ei ole absoluutne väärtus, vaid midagi hoopis relatiivsemat, mida passib ka sõjaga saavutada?

esmaspäev, 30. november 2009

Meie ülikooli 90. sünnipäeval

.... on ta ise nooruslikult kõhklemas, kuidas olla ja mismoodi tegutseda. Jah, eks nii aastate ja ajaloo kui tänase päeva endaga on teinekord ikka keeruline toime tulla. Ülikooli eksistents sõltub lisaks oma inimestele väga suurel määral ka sotsiaalsetest oludest ning nende virvarr on oma jälje jätnud Tartu ülikoolile. Tema algust märgivad tavapäraselt ja ometi mõneti veidralt kolm aastaarvu, 1632, 1802 ja 1919, mida ikka jõudumööda tähistatakse, kuigi tõesti, esimene on neist kõige olulisem ning teine praegusel ajal Venemaa kohalolu tõttu kõige ebaolulisem, kuigi praegu nii ihaldatava rahvusvahelise tuntuse alusel oli 19. sajand kindlasti kõige tulemuslikum periood ülikooli ajaloos. Ja siis on hiljuti olnud veel õige vastuoluline Tartu Riiklik Ülikool, mis on konkreetselt ülikoolis töötavate inimeste ja kasutuses olevate hoonete kaudu ikka veel õige mõjukas. Nii et kõik kokku on väliselt Tartus ülikool olnud õige mitut moodi ja erinevate nimede all, kuid oma eksistentsiga on ta kindlasti olnud selle jõeäärse asula ja seda ümbritsevate sootsiumite üheks kõige olulisemaks mõjutajaks.

Ülikool on alati ja igal pool tähendanud teadmist. Nagu kõik koolid, nii tegelevad ka ülikoolid vaimuvalguse jagamisega, kuid lisaks sellele nõnda ürgsele ülesandele kuulub ülikooli rollide hulka vaimuvalguse enda loomine. Kui teistes koolides põhineb tegevus suuresti usul jagatava õigsusesse ja õpetaja vähevaieldaval autoriteedil, siis ülikoolide autoriteet põhineb nendes pakutava veenvusel. Siin ei saa läbi üksnes ametisse pandud tegelaste ametist tulenevate õigustega reaalsust kuulutada, vaid akadeemilised kodanikud peaksid olema valmis oma tõde igas olukorras ka kaitsma. Seda ei saa teha kaugeltki mitte igasugusel moel, vaid ikka neis formaatides, mida tõe suhtes usaldusväärsemateks peetakse. Kui ülikoolid oma tuhat või pisut enam aastat tagasi siin-seal Euroopas tekkisid, siis ei võinud nad ise ega nende asutajad kuidagi arvata, kuivõrd kestvaks ja edukaks kujuneb see teadmise formaat. Eks aegade jooksul on üht ja teist ülikoolide tegemistes tulnud sättida, kuid ikka on seal püsinud nii täitsa uue teadmise tekitamine kui selle külvamine ning sageli seda veel mõlemat korraga.
Ülikoole on sageli peetud konservatiivseteks ning seeläbi väärtuslikumate väärtuste sõelujateks. Kuigi praegusel ajal näeme, et ülikoolid ei soovi ning ega neil enam ka ei lasta kuidagi enam sellises staatilises rollis püsida, on nad sotsiaalse tunnetuse formaadina jätkuvalt õige monopoolses seisus ning küllap senised saavutused inimkonna teenimisel on seda seisu tugevasti tsementeerinud. Niisamuti on ka Tartu ülikooliga, et ajalugu kindlustab väärikust, kuid olevik testib üha kiiremates tempodes tema kohanemisvõimet. Mõni ime siis, et lähiajaloos on mõnigi kord väärikus nurka surutud kohanemissunni poolt.

Usutavasti on Eestis vähe neid, kes kahtlevad Tartu Ülikooli ikoonilises tähenduses ja rollis meie ühiskonna jaoks. Tartu Ülikooli sambad on meie rahvuse jaoks umbes seesama, mis Tallinna siluett või laulukaar, Saaremaa tuulikud, Kõpu tuletorn või Vargamäe väljad. Paljude arvates on Eesti vaimne keskpunkt just kuskil ülikooli peahoone sammaste ja aula vahel. Seesama, nii palju rakendatud absoluutse ja suhtelise eristus, pakub selleski teemas mõndagi produktiivset. On täitsa selge, et Tartu ülikool ei ole ikoon selles mastaabis, kus Oxford või Harvard, st absoluutses kaalukategoorias, mille puhul üksnes nimi ja senine käekõik räägivad kõigile juba ise enda eest. Kuigi praegune ülikool rassib tugevasti, et kuuluda maailma esimese pooletuhande ülikooli hulka, ei tule see kergelt ning sageli kostub sellega seoses soove, et pangem kõik, mis Eestis kõrghariduses on, ühele kaardile, siis ehk jõuame püsida seal globaalse edetabeli esimese 500 seas. Ülikool ei paista mõnikord rahul olema oma ikoonilise staatusega üksnes Eesti ühiskonnas, aga ta ei peaks seda ka kuidagi ka salgama. Eks suurt ambitsiooni püütakse iseäranis moodsal ajal kõrgelt ja eraldivõetuna tunnustada, kuid pigem on see just püha märgilisus, mis tegelikult märgib rahvusülikooli väärikust, tähendust ja panust sellele maale, kus ta ise füüsiliselt asub. Ei see tähenda kuidagi eelkäijate ärakasutamist oma hetke-eesmärkide realiseerimiseks, see on pigem moraalne kohustus alustatud parimal võimalikul viisil jätkata. Eesti enda vaimse jätkusuutlikkuse tagamine on see Vargamäe, kus Tartu Ülikool asub ning kust ei ole võimalik tal kuidagi lahkuda. Tema võimalus on oma tegevusega Vargamäedki tuntumaks teha, kuid ühelgi juhul mitte Vargamäed omapead jätta. Absoluutse/suhtelise dilemma antud küsimuses saab vast pareminigi selgeks eituse abil, mille kohaselt küllap saab maailm ilma Tartu Ülikoolita hakkama jagades ümber pisut rolle ja kompetentse, kuid Eesti jaoks oleks kaotus ülimalt tõsine, millel väga tugev eksistentsiaalne rakurss sees.

Millegipärast kisub täna mõte ka neile kohalikele, kellele Tartu ülikool on väga tähtis, kuid ometi mõneti ka kitsaks jäänd. Mõnedele märgib see ülikooli kitsarinnalisust, intriigi vms, mulle pigem mõõdab see pigem vastupidi ülikooli vaimset avatust ja demokraatlikkust. Esimesena meenub kaasaegsetest ses kontekstis Madis Kõiv, kes ise nö füüsilise isikuna saab mõne päeva pärast 80 aastat vanaks. Ta on olnud ülikooli sees ametlikult ja veelgi enam mitteametlikult, tema aateks on olnud ühendada eesti asi tõejanu ja vaimse vabadusega, milleks mitteametlikult ülikoolis olemine näikse tema ouhul isegi olulisem või tagajärjekam olema. Nii Kõiv kui teisedki temasarnased kuuluvad kindlalt elava ülikooli juurde ning sidestavad akadeemilist maailma selle ümber olevaga.

Olen ise Tartu Ülikooliga rohkem tuttav juba viimased 30 aastat, kuid ometi ei söanda väita, et täitsa tuttav. Selle kolme aastakümne ülikooli arenguid on peajoontena märkinud vaimu ulatuslik detsentraliseerumine ja võimu jätkuv konsolideerumine, ülikooli muutmine elevandiluust tornist ettevõtteks või ettevõtete grupiks ning logistiline punnseis, mida osaliselt on suutnud leevendada moodsad kommunikatsioonitehnoloogiad. Usun millegipärast, et neid arengujooni on põhiliselt tinginud kohanemisvajadus ning soovin, et ülikoolil oleks pidevalt kiirustades mõelda rohkem oma tähendusele nende jaoks, kelle jaoks ollakse tõesti tähtis.

Oh, kui hea, et ta on olemas ning olgu ta kiidetud, see meie Tartu Ülikool!

laupäev, 28. november 2009

gripp kui koll

Sellel nädalal, või tegelikult vist juba eelmisel, pöörati pressi suurpealetungil meditsiini vastu uus lehekülg, kus tähelepanu teravdus praeguse gripilaine taustal riigi tervishoiu korraldusele. Pöörde otseseks ajendiks sai noormees, kellelt see gripp elu võttis. Arstid ja teised meditsiinitöötajad on oma tavapärase tegutsemisega haiguste vastu fookusest välja langenud ning sinna on nende asemel asetatud tervishoiuorganisaatorid, kelle tegematajätmistest iseäranis gripivaktsiini varumisel on saanud tänaseks päevaks Eesti meditsiini peaküsimus. Justkui teisi haigusi ega rahavähesust süsteemis enam polekski ning süsteem oleks kõige täiega hingusele läinud. Nõnda see press moodsal ajal näiksegi pressivat, et uudiseid lastakse justkui haavlipüssist, mis lendavad küll laiali ja kahjustavad tabamustega suht väikse mõõtmega õrnu objekte, kuid suured küsimused jäävad ikkagi igaühele endale ära tunda ning neile reageerida. Pressihaavlite laskjatel tasuks ikka märksa hoolikamalt sihtida või võitlusvahendeid valida, enne kui päästikule vajutada.

neljapäev, 19. november 2009

Ajalehtede turmtuli meditsiini vastu

Midagi ei ole öelda, ajalehed on asunud korralikule verbaalsele sõjakäigule meditsiini vastu. Mitu viimast nädalat või isegi juba paar kuud ei möödu vist päevagi, kui mõni kirjutava pressi väljaanne ei võta negatiivses võtmes üles mõnd mõnd meditsiini teemat. Kui algselt hakati peale üksikjuhtude võimendamisega, siis tänaseks päevaks on jõutud juba terve meditsiinisüsteem suuresti kõlbmatuks kuulutada. Mis siis võiks olla see, mis lehemehed on nii rööpast välja viinud, et ajuti tullakse välja seisukohtade ja kirjeldustega, mis meditsiini kaanonitest ja neid tundvatelt inimestelt küll tulla ei saa? Ega täpselt ega lühidalt ei oskagi küsimusele vastata, kuid irratsionaalset emotsionaalsust paistab seal küll õige tublisti olema, mis paraku sisuliselt ei teeni küll nende peamist mantrat "Avalikkusel on õigus teada!"
Pole kahtlust, et nii meedikutel, meditsiinil kui viimase korraldusel on probleeme üksjagu, kuid süsteemi õige kaootiline tagumine uskumatu visadusega ning kaalutletud kvaliteetse argumentatsioonita ei tee küll kindlasti olukorda meditsiinis paremaks, pigem külvab peamiselt vaid umbusku, arusaamatust ja usaldamatust patsientides, nende ravijates ning nende vahel ja ümber. Eks kindlasti mõjutab pressile ärritavalt arstide enesekindlus ja nende harjumatus tublisti muutunud sotsiaalse olustikuga, kuid kirglikust mürgeldamisest meditsiini ümber oleks märksa produktiivsem probleeme käsitleda kaalutletult ja võimalikult pädeva argumentatsiooniga ning arste endid võimalikult palju valupunktse vaagima. Pole vähimatki kahtlust, et tänapäeva meditsiin on nii sisult kui vormilt väga keeruline nähtus, kus asju ei saa korda üksnes pideva hirmutava sajatamise, arstliku tegevuse teenuseks kuulutamise ning usuga raharegulatsiooni kõikeravivasse jõusse.

kolmapäev, 4. november 2009

rasketest haigustest ning meditsiini käekäigust

Sel nädalal on kirjutava pressi tähelepanu suuresti köitnud kurb lugu ühe oma tsunfti inimese poja raskest haigusest ning probleemidest selle taagaga toimetulekul. Meil on varemgi juhtunud, et ajakirjanikud on oma lähisugulaste lood meediasse toonud. Küllap on seda tehtud ikka nii probleemidele osutamisest loodetava sotsiaalse kasu kui ka enda valu välja elamiseks enda arvates õigeimal viisil. Meditsiiniliste juhtumitega on tavapäraselt ikka nõnda, et neis kiputakse eristama meditsiinilisi (kas meedikud on tegutsenud lege artis, st kunstireeglite kohaselt) ja mittemeditsiinilisi aspekte (kas järgitud on (meditsiini)eetika jt hea sotsiaalse eksistentsi põhimõtteid). Eks teeb see juhuanalüüsi muidugi täpsemaks, kuid samas kipub ka meditsiini kitsendama vaid antud olukorras õigete eeskirjade täitmisele. Minu meelest kuulub meditsiini hulka ka meditsiinieetika, mistõttu meedikute ebaeetiline käitumine kuulub ikka samuti meditsiiniliste vigade hulka. Selle nädala loos on õige kehvasti ja puudulikult edasi antud juhtunu arstiteaduslikke aspekte, kuigi olemasolevastki on näha, et tegemist oli nii keeruka kui raske kuluga haigusjuhtumiga. Seevastu on meedikute teatud teod, ütlused ja hoiakud pälvinud kirjutatajate märksa põhjalikumat emotsioonide rohket tähelepanu, mille kokkuvõtteks on ülimalt rasked süüdistused meedikute aadressil.

Et loo meditsiiniline taust on ajalehtede kaudu õige ähmaselt edasi antud, ainsateks kindlaks faktideks näikse olevat pahaloomulise kasvaja olemasolu, glükokortikoidhormoonide suurtes doosides kasutamine ning patsiendi pidevalt halvenenud terviseseisund, siis saabki põhiliselt arutleda vaid pressis kirjeldatud meedikute hoiakute üle. Ja ses mõttes näikse asjad päris selged olema. Raske, kui mitte võimatu, on arvata, et ajakirjanikud on toimunu suures ulatuses välja mõelnud, seetõttu kirjeldatust kumab kaugele, et mõnede meedikute jaoks ei ole heategemine ja kaastunne oluliste meditsiinieetika põhimõtetena ometi tähtsust omanud. Ilmselt väärib hoolikamat vaagimist ka mittekahjustamise põhimõtte järgimine selles loos, kuid selleks on tõepoolest vaja rohkem teada toimunu nö meditsiinilistest faktidest.


Millisesse laiemasse konteksti tuleks lugu asetada? Olgu vaid mõned aspektid sellest siinkohal toodud:

¤ Arstiteadusel ja sellest lähtuval praktikal on suur vägi, kuid ometi on neilgi piirid olemas. Kuigi neid piire pidevalt nihutatakse haiguste üle täielikuma kontrolli suunas, tuleb elus siiski küllalt ette ka olukordi, et meditsiin ei ole võimeline inimese olukorda parandama ning teinekord ei kasutatavad vahendid ei üksikisikuile ega ka ühiskondadele eriti hästi vastuvõetavad, mida kajastavad elutestamendid, eutanaasiad ja õigused/võimalused ravist loobuda.

¤ Olen üha enam veendunud selles, et nii nagu poliitika on ühiskonna peegliks, on seda ka meditsiin. See tähendab, et meditsiin ja selles toimuv realiseerib oma moel ja võimalustega ühiskonnas toimuvat ning selle põhilisi väärtusi. Demokraatlikud riigid on järjest enam meditsiinis panustanud patsiendi autonoomiale ja seda realiseerivale informeeritud nõusolekule, mistõttu arstidest on moodsal ajal saanud ka nende ühiskondade igapäevase demokraatia meistrid ning inimväärikuse austamine realiseerub paljudel juhtudel just patsiendi kohtlemise ja autonoomiast lugupidamise kaudu. Need mõlemad nõuavad meedikutest nii aega, teadmist ja oskusi, aga ka soostumist ja tahet. Tugeval individualismil, haiguse üksnes bioloogilisel käsitlusel ja lepingulisel rahal põhinevas meditsiinis võib paraku meedikute ind haiguse taga inimest märgata oluliselt kahaneda ning ei olegi imestada, et mõnedel valget kitlit kandvatel inimestel ei mahu enam professionaalsete prioriteetide hulka patsiendi isiklik käekäik.

¤ Samuti tuleb taaskord meenutada, et meditsiin on meil seadustega kuulutatud lepinguliseks teenuse osutamiseks ühes kõige sellest tulenevaga. Lepingulisus on tegelikus elus õige varjatud ja osapooltele jätkuvalt õige raskesti hoomatav. Samuti on paljud meditsiini institutsioonid oma olemasoluga üsna või täiesti monopoolses seisundis, mis pakub neile majanduslikus mõttes õige turvalist eksistentsi ja olude kontrollimist. Meditsiin on sellise malli mõju järjest sotsiaalsem ning funktsionaalsem, milles meedikudki vaid rolli täitjad ning see rollgi on järjest enam formaliseeritud raha ja ajaga, mis arvestab suuresti meditsiinitehnilisi tegevusi ja mitte inimväärikust ja isikuautonoomia austamist. Sellesse olukorda passib teinekord õige kenasti ka parempoolsed individualistlikud, et ka hea ja kaastunne võiks olla ostu-müügi objektiks ning kõik kokku olemegi olukorras, kus haigemaja võib muutuda vabrikuks, kus kõigepealt ja eelkõige remonditakse inimesi. Olen tõesti seda meelt, et meditsiini ei tuleks võtta kitsalt pelgalt inimese remontimisena, vaid märksa avaramalt, millesse kuulub püüd ja soov inimest mõista ning aidata teda parimal võimalikul viisil.

laupäev, 24. oktoober 2009

äsjastest valimistest

¤ Osalus 60% viitab kindlasti kõrgrõhkonnale Eesti poliitilise baromeetris, mis omakorda annab energiat meie senisele mõneti sumbunud ja jahtunud poliitilisele dünaamikale;
¤ Kui üldistada tulemusi, siis status quo iseloomustab õige mitmeid suuremaid omavalitsusi;
¤ Savisaar üritab valimistulemuste abil võtta veelgi enam üle poliitilisi tuure ning on kavandanud päris korralikud manöövrid poliitlava tsentris ja vasakul pool kuni mõne partei eemaldamiseni sellelt näitelavalt;
¤ Kindlasti on tähtsaks muutuseks ühe senise dogma, edgarlaste ja sotside vastastikuse vältimise, lõpetamine Tallinnas, mis kindlasti muudab kogu riigi ulatuses harjumuspäraseid hoiakuid ja rajajooni meie põhilistes poliitilistes grupeeringutes. Näikse, et võimuiha ja vaadete kokkupõrke skaalal on seier keeranud end märksa enam vaadetest tuleneva ratsionaalsuse poole.

esmaspäev, 12. oktoober 2009

Punnestamine Tõnuga

Päris suure innu, aga ka pideva nõutusega on promotud meie filmirahva järjekordset produkti, "Püha Tõnu kiusamist". Nüüd, kus oma silm on olnud kuningas, tuleb tunnistada sellegi filmi kuulumist nende arvukate eesti geniaalsete filmide hulka, mille suurust mõistavad vaid nende loojad. Kunst on ses mõttes üks omapärane valdkond, kus subjektiivsus ja laiem sotsiaalne tunnustus nii tihedasti omavahel seotud. Antud filmi korral torkab silma nii innukas originaalitsemine, mis paraku märksa veenvamal kujul on realiseeritud juba teiste meistrite töödes, Tarkovski Stalkerit vististi paistab sealt eriti rohkelt. Aeg-ajalt on selline tunne, et lavastajal on olnud tunne, et talle ongi antud võimalus teha üks oma elus üks, kuhu ta soovib siis kõik mängu panna, mis tal üldse varuks on ja filmi reaalseks produktiks kujuneb eklektiline rahutus peategelase elu mõtte teemal. Saab veelkord kinnitust, et teema on väga nõudlik nii elus kui kunstis, mida ei ole kuigi kuigi raske väljakuulutatult viljeleda, kuid samas väga raske vaatajat oma sõnumis venda, eriti meie õige hellitatud individualsimi ajastul. Kunsti võiks lahterdada kaheks omavahel läbipõimunud valdkonnaks -- sõnumiliseks ja assotsiatiivseks ning selle jaotuse põhjal on filmi tugev vastuolu sisse kirjutatud, sest välja on kuulutatud see võimsa sõnumina (elu mõtte otsing ja selle tulemus), kuid on faktiliselt väga domineerivalt assotsiatiivne, mis toob ekraanile pilte üleminekuühiskonna kasvuraskuste tuntumatest teemadest.

Üksjagu häiris ka filmi suur visuaalne agressiivsus oma pidevate peale tulevate suurte plaanide ning must-valge värvilahendusega, mis kogu keerukale elu mõtte teemale pakkuski pealetükkivaid ja lihtsustavaid mustvalgeid lahendusi. Loojad on justkui pidanud vaatajaid visuaalseteks kurtideks (sic!), kellele tuleb ekraaniga vastu vahtimist virutada. Seesama on niipalju korratud popmuusikas, kus publikut peetakse audiopimedateks ning materdatakse neid armutulot detsibellidega. Selline meeleline totaalsus tapab sageli teema, saati siis veel elu mõtte oma.

Kas midagi positiivset ka filmist külge jäi? Eks mõned põnevad võtted ikka, kõigepealt ehk läbiv Tõnu valge rüü, aga nt ka geoloogi ja veinipudeli dialoog.

esmaspäev, 5. oktoober 2009

meie meditsiini dividendiseerumisest

Viimastel nädalatel on üheks Eesti meditsiinieetika lemmikteemaks kujunenud meditsiini kasumlikkuse lubatavus. Mõned, iseäranis arstkonna seas, on seda meelt, et nende tegevuse kasumlikkuses eri ole midagi halba. Ning seda positsiooni ei väära kaudselt ka arusaam, et enamus arste on reaalses tegevuses ei püüa kasumlikud olla ning väldivad seda vähemasti nii sõnades kui tegudes. Teised, nii meditsiinist kui teisteltki aladelt, leiavad arstlikkuse tegevuse kasumlikkuse ebaõige olevat põhiliselt moraalse argumendi pealt, mille kohaselt ei ole vastuvõetav kasumlikkust kasutada sotsiaalses regulatsioonis, mille eesmärk on inimeste toimetulek hädade ja kannatustega. Vaadates otsa meie ühiskonna talitluslikule korraldusele näikse meditsiini dividendiseerumine olema pigem selle paratamatu tagajärg, sest arsti teenindajaks ning patsiendi kliendiks saamine ühes totaalse institutsionaalsete suhete turufundamentalismiga ja sotsiaalse eksistentsi majandusliku kriteeriumiga (tegutseda saab vaid see, kelleks on tegutsemiseks raha) ei saagi pikemas perspektiivis mingit teist tulemust tervishoiukorraldusele peale dividendiseerumise pakkuda.

laupäev, 26. september 2009

Postimees kombib jõuliselt eesti meditsiinieetikat

Viimasel ajal on Postimees tõsiselt ette võtnud meie meditsiinis toimuva ning avaldab järjepannu lugusid arstide tegevusest, millel õige küsitav moraalne väärtus. Tartu lastearstide ebaõnnestunud köha ravi, Tallinna kirurgi väga mitmeti mõistetav mitteametlik patsiendilt raha küsimine ja perearstide dividendid ning muugi rahakasutuse otstarbekus on teemad, mis on üldsusele esitatud mõtlemiseks ja hindamiseks. Ja arutelu ongi nendele teemadele järgnenud nii üliemotsianaalses kommnetaariumis kui lehte jõudnud vastulausetena. Õige üldise kokkuvõttena paistab senistest aruteludest välja see, et kõikides nendes lugudes on kõvasti tegemist meditsiinieetikaga ning meedikuid kipuvad kaitsma samuti meedikud. Viimase asjaolu kohta on justkui kaks põhilist mõistmise võimalust -- meedikute ringkaitse ning asjatundmatutele kättesaamatu meditsiinis toimuva erilisus. Paraku on mõlemad meditsiinieetika seisukohalt õige probleemsed. Ringkaitse halbdusega on asjad suht selged, kuid probleemne on kindlasti ka teine võimalus, sest sel puhul on selgesti ohus patsiendi autonoomia ja sellest lähtuv adekvaatse informeerimise põhimõte, mis nõnda tähtis moodsas meditsiinieetikas.

¤ Tartu lastearstide lugu olla jõudnud otsapidi kohtusse, mis näitab selgesti arsti-patsiendi (sel juhul tema vanema(te)) suhete läbikukkumist suhtlemise pinnal. Teiseks on Tartus ravimise täiesti selgeks tulemuseks patsiendi tervise märkimisväärse halvenemine, seega õhus mittekahjustamise põhimõtte ignoreerimine arstide poolt, mis taunitud selgesti juba Hippokratese vandest alates. Loomulikult ei kohaldu mittekahjustamise põhimõte teps mitte kõikidele halva tulemusega ravimise juhtudele, sest muidu ei pääseks ükski arst lausa paratamatust ebaeetlisuse koormast, mis kasvab eriti suureks nö suure invasiivsusega ja raskete haiguste vadlkondades. Otsustav tegur tegevusele kahjustamise pitseri omistamisel on arsti tegevuse vastavus tolle hetke nö kunsti reeglitele (lege artis), st arstiteaduse poolt tunnustatud diagnoosimise ja ravimise viisidele. Et poisi ravimisel on osalenud mitmed arstid, siis ühelt poolt justkui peaks vähenema arstliku vea võimalus, sest mitu pead on ikka mitu pead. Teiselt poolt vea olemasolul võimendub ka selle suurus võides teinekord mõjutada kogu meditsiinisüsteemi korraldust. Ei võtaks siinkohal arutada ja veel vähem otsustada arstliku tegevuse vastavust kunsti reeglitele, kuigi meie vastavad instantsid on tegelikult tuvastanud arstide tegevuse vastavuse kunsti reeglitele. Mind üllatas ebameeldivalt pigem arstide jõuline, aga ka vastuoluline vastulause oma tegevuse õigustamiseks, iseäranis see, et isegi tagantjärgi tarkadena teeksid nad nii sellel kui teistel taolistel juhtudel kõike täpselt samamoodi ning patsiendi ema halvustamist on vastulausest selgesti tunda. Mu meelest vajaks küll nii meedikutele kui tegelikult ka üldsusele selgitamist, kuidas see on nõnda, et toimides igati "kvaliteetselt ja vastavuses kaasaja arstiteaduse nõuetega" sünnib patsiendi tervisliku seisundi halvenemine, mida teised arstid olid võimelised kõrvaldama aastakümneid kasutusel olnud juba klassikalisteks saanud vahenditega. Kõige tavapärasem seletus taolisele võimalusele, et ravimitel ilmnevad täiesti ettenägematud kõrvaltoimed, mida ei ole siiani on ülimalt harva kogetud. Teiseks tuleb mõlemast loost kokku, et patsiendi raskesti lahenevad terviseprobleemid algasid juba tema esimestest elukuudest, mis peaks ettevaatlikuks tegema iga arsti, rääkimata juba kogenud arstidest. Ei pruugi haiguses olla süüdi olla patsient ja veel vähem arst, kuid arsti ülesanne on sellest hoolimata seista patsiendi hea käekäigu ja tema tervise eest ning just seda üllast põhimõtet ei paista selles loos arstide kaitsekõned teenivat.


¤ Teiseks üritati mitmel korral positsioone võtta patsientide poolse arstidele maksmise ja arstide poolse raha küsimise asjus. Ühel või teisel kujul on see teema ikka ja taas üleval olnud, kuid siiani suurema eduta. Mäletan, et aegajalt on ikka seda teemat ka sotsioloogiliste küsitlustega üritatud selgitada ja tulemused on olnud õige erinevad -- mõnikord probleemitud, kuid sagedamini siiski ikka mõneti probleemi olemasolu tunnistavad. Hiljutine justiitsministeeriumi uurimus diagnoosis selgesti probleemi olemasolu, mille kohaselt 14% küsitletuist märkis raha küsimist arstide poolt. Täpsed protsendid ei olegi teada selle kohta, kui paljud patsiendid ise arstidele ümbrikke pakuvad. Arvestades nii harjumusi kui soovi kujunenud olukorras ettenähtust paremat positsiooni saada, mis iseenda eksistentsi puutuvais asjus iseäranis ahvatlev, on see üsna kindlasti üle 14 %. Niisiis ei paista probleem mitteametlikest tasudest arsti ja patsiendi vahel olema väga massiline, kuid ikkagi selgesti olemas. Kuidas asjad peaksid olema?
* Eesti arstieetika koodeks: Arst ei tohi oma ravitöö eest saada muid materiaalseid hüvesid peale palga või kokkulepitud tasu.
* Võlaõigusseaduse § 761. Tasu maksmise kohustus. Tervishoiuteenuse osutamise eest tuleb maksta kehtestatud, kokkulepitud või tavalist tasu, sellise tasu puudumisel aga mõistlikku tasu. Patsiendilt võib tasu nõuda niivõrd, kuivõrd tervishoiuteenuse osutamise kulusid ei kata ravikindlustus või muu isik.

Ehk tabab ses küsimus kasvõi osaliselt märki minu enda ülikooliaegse poliitökonoomia õppejõu siiani mällu sööbinud tõdemus, et Stalin öelnud kunagi, et arstidele ei peakski nõukogude maal ametile vastavat tasu maksma, vaid las nad teenivad endale ise sissetuleku. Kui nii, siis karm vunts oskas lisaks väga konfliktsele piiride tõmbamisele ka inimeste peades väga riukalikke rajajooni vedada.

¤ Kolmandaks on päris suureks teemaks paisunud veel raha teema, nimelt perearstide tegevuse rahastamine ning iseäranis mõnede arstide praktiseeritud makse optimeeriv ja põhimõttena õige küsitav kasutamata jäänud pearaha dividendideks konverteerimine. Kosta on nii seda toetavaid kui taunivaid arvamusi, kuid küsimuste küsimus on ikkagi see, et kas arstlik tegevus on majanduslikult regulatsioonilt sama, mis vorstimüük, kus lisaks kliendi rahuolule iseloomustab teenindaja või kaupmehe headust ja osavust ka tema poolt teenitud kasum? Või on tegemist siiski õige erilise ja suure tähtsusega valdkonnaga, kus selle ala professionaalid on ühiskonna poolt sedavõrd kindlustatud, et ei pea ega oma kiusatustki süsteemi seest poolt tundes ja seal erilises staatuses olles hakata seda ära kasutama enda elujärje parandamiseks. Kindlasti on ühiskondlike oludena suured teened kaupmehe malli meditsiini ilmumises nii valdkonna järjest süveneval kommertsialiseerumisel kui seadusemeeste saavutuses keerata arsti-patsiendi suhe täisverd teenuseks. Küllap tuleb nüüd maitsta selle manöövri vilju ja kurta, et arsti, va sindrid, on ülemäära majandusmeesteks hakanud. Mida külvatakse, seda tuleb tavaliselt ka lõigata. Rahal on ju mitmeid funktsioone, kuid meditsiini puhul näikse kõik soovivat, et rahal oleks õige möödukas käitumist motiveeriv funktsioon, et see ei viiks arstidel mõistust hakata peamiselt vaid raha kutset järgima. On täiesti selge, et kasumlikkusel põhinevad meditsiiniasutused on veidrus, mis paneb proovile mitmed igihaljad ja kaasaegsedki meditsiinieetikapõhimõtted. Samuti on perearsti dividendide aktsepteerimine ohtlik pretsedent suurtele meditsiiniinstitutsionidele ja süsteemidele, mis võimaldab neilgi hakata järgima sama praktikat ja kasumlikkust pidama oma eksistentsi põhitingimuseks. Või siiski, ehk ongi käes juba aeg tunnistada tavalise vereringe lõplikku allajäämist raharingele ja selle ringlemise füsioloogiale?

pühapäev, 13. september 2009

Madis Kõivu "Lõputu kohvijoomine" kui elu mõtte otsing

Madis Kõivust ei ole viimasel ajal avalikult suurt üldse midagi kuulda olnud, veel vähem on teda muidugi tema vanadest kommetest tulenevalt näha saadud. Mõnelt inimeselt on siiski kuulda olnud, et mees on jätkuvalt tegus omaenda realismi raames. Ja väga head kinnitust viimase kohta andis seekordse Tartu draamafestivali raames draamateatri poolt mängitud "Lõputu kohvijoomine" väikses Vanemuises. Nähtud etendus oli tõesti hea nii mõttelt, teostuselt kui muljelt ning lihtsalt sunnib midagi selle kohta ütlema. Madis Kõiv on oma tööde-tegemistega juba sedavõrd kõva mees, et tema kohta on hakanud juba tükk aega tagasi mingid kindlad stereotüübid maad võtma. Ta on füüsik ja metafüüsik, kirjamees ja kunstnik, kes mängib aja ja olemisega üht väga subjektiivset ja kõrgekvaliteedilist mängu, mis lummab väheseid ning teeb paljusid nõutuks. Küllap on nii mõnedki tema varasemad raskevõitu kirjatööd ja näidendid seda arusaama temast tublisti tsementeerinud, kuid Kohvijoomine tõi välja nii mõndagi uut, mida vähemasti mul ei olegi õnnestunud varem tähele panna. Üheks uueks jooneks on kindlasti autori senisest märksa suurem ühemõttelisus ehk selgus ehk kaasaminek konventsioonidega. Kui siiani tundusid Kõivu konventsioonideks olema üksnes vaimse tegevuse teatud formaadid, nt tähestik, keel, näitemäng, pilt jne., siis nüüd oli teatud konventsioonidest kinni pidamist tunda ka sisus, st selles, millega draamaformaati täideti. Nendeks konventsionaalseteks teemadeks või isegi tüki kihtideks on 20. sajandi Eesti asja ning Tartu vaimu käekäik. Nii võib kergesti juhtuda, kellele Eesti käekäik või Tartu vaimu tervis korda ei lähe, ei saa suuremat sotti ka sellest etendusest. Aga etendusel on muidugi hulk teisi liine ja kihte, olgu nendeks kasvõi mitut pidi võimu ja vaimu vahekorrad, ühe kohviku lugu ning selle eriline roll ühe väikse linna ja väikse rahva jaoks, kultuuride juurdumise teed, naudingute mitmekesisus, konkreetsete kuulsuste käekäigu jäädvustamine ja muidugi ka iga isiku püsiva hoiaku teema hoiaku valimisest alates kuni kogu elu mõtteni välja. Kui sageli (ja ka etenduse kavas) panustatakse Kõivust üldistavalt kõneldes ajale, siis tundsin seegi kord, et ajast veelgi olulisem on talle koht ning aeg vaid aitab kohas kiiremini või aegalsemalt selgust saada, eriti kui õnnestub ajaga mängida, st selle kulgu mäletada ning selle alusel teda mõelda ja ümber mõelda. Iseenesest ja pealtnäha ei paistagi tükis midagi erilist olema -- samas kohvikus vahelduvad vaid päevad ja õhtud, mis ajalise järjekorra mõttes on teistmoodi reastatud, kui nad tegelikult võisid aset leida. Ajaline segaminegi ei ole seekord juhuslik olnud, vaid pigem minnakse ajas suuresti järjest ning vaid aegajalt mängitakse aja kulgemise suunaga nii vastu- kui päripäeva. Persoonidki on kogu aeg need samad, mõnikord vaata et päris konkreetsete isikutena, enamasti siiski pigem funktsionaalsete tüüpidena (poeet, rahvuslane, mitut sorti püsikunded, õpetlane, maailmaparandajad, jt. ). Jah, tavaliselt on Kõivu oma lugudes metafüüsikuks peetud, kuid seekord on kindlasti ta märksa enam eetik kui füüsikaline ontoloog. Inimkäitumise väärtuseline külg huvitab teda selles loos mu meelest nii väga, mistõttu pretendeerib see kindlasti üheks etenduse peateemaks Eesti ja Tartu käekäigu kõrval. Ta pakub oma eetikatki õige traditsioonilisel moel, kus elu mõtte suur küsimus on selgesti olemas ning teod ja tegematajätmisedki elule mõtte andmise teenistuses. Kuigi jah, kõik see elu ja käitumine etenduses leiab aset ühes paigas ning aegajalt lastakse suitsu ja valju militaarse helitaustaga märku väljaspool toimuvast, saab seda mudelsituatsiooni tulblisti laiendada vähemasti eesti piirideni. Kuigi pakutav moraaliportree ei ole sugugi lihtne ega ühetaoline, paistab selle erinevatest nurkadest päris selgelt, mida seal kujutatud on. Nii on Stammgast õige ehe stoa õpetuse järgi toimija, Uustulnuk seevastu pigem tagajärje-eetika omaks pidav, poeedid erinevalt kas küünikud või mõned teised peenemad istid, suurem osa muud kohviku rahvast ühes ettekandjatega nii palju kui suudavad kohuse-eetika vaimus tegutsejad. Selge see, et nii Kõiv kui Pedajas lasevad etenduse tegelast paista positiivses valguses, kuid annavad samas mõista, et vaid üksikud suudavad ja saavad Stammgasti moel kogu elu mööda saata, ikka tuleb inimestel siin-seal lisaks neutraalsele kohvijoomisele olukordades seisukohti võtta ning nende kohaselt ka toimida. Kõik kokku laseb Kõiv oma tööl justkui öelda, et ei olegi võimalik, mõttekas ja sünniski hakata erinevaid moraalseid hoiakuid edetabelisse panema hakata, neil kõigil on oma päritolu, mõte ja realiseerimise võimalused, samas võtab ta ikka mõnes vastandumises positsioone ka, nii näikse ta kohandujate ja kompromissitute vastaseisus selgesti pooldama viimaseid ning aususki on kõvasti rohkem väärt kui allumine sotsiaalse stabiilsuse nimel. Niisiis näikse Kõivgi karmima metafüüsilise filosoofia viljelejast kindlamalt maandunud väärtuste ilma ning hakanud ka seal kindlamaid positsioone selgemini välja ütlema. Elu ei ole üksnes metafüüsiline luul, vaid midagi hoopis käegakatsutavamat.

Etenduse tehnilise poole pealt märgiks, et Pedajas on lihtsate vahenditega hästi tabanud Kõivu lugu ning suudab selle vaatajale arusaadavaks teha. Näitejate trupp on igati tasemel ning vist isegi hea ja usutavam, et Tallinna teater võtab ette Tartu vaimu kehastamise. Ehk teise vaatuse teine pool kippus pisut venima, kus pildid ei pakkunud enam uut, vaid kippusid korduma juba olnud inimestevaheliste suhete tüübid. Samas pakkusid mõned lavastuse detailid, nt kohviklaasid ja pisikesed muutused ettekandjate väljanägemises jällegi täiendavat tuge toimuva ja öeldu usutavaks tegemisel. Osatäitmistest meeldis kõige enam Jaan Rekkori Uustulnuk, samuti mõned Tõnu Oja kujutatud isikud. Nii veider kui see ka ei tundu, Rekkori kehastatuski oli väga tubli annus stoitsismi, kuigi avalikumalt pidi ta laskma paista hoopis teist moraalset hoiakut. Ja kõige lõpuks oli lausa lummav, kui suurest kirjutaja, lavastaja ja näitlejate patriotismist etendus ikka kantud oli.

PS. Tükk on tõesti väga nõudlik vaataja vanuse ja elukäigu suhtes, sest täieliku mõistmise jaoks peab ta kindlasti olema isiklikult kogenud 20. sajandi keskmiste aastakümnete Tartut ja Wernerit. Minu 1980test alanud Tartu kogemus on vististi küll päris tagumine võimalus sellest etendusest täiel määral aru saada. Kuulsin etenduse vaheajalgi, et praegusele nooremale vaatajale jäi laval toimunu kaugeks ja igavaks ning Danzumees kurdab sedasama oma sõnavõtuski. Siiski on väga mõnus, et oli võimalus koos nii tartuliku publikuga olla tunnistajaks Kõivu vaimsele, kuid vägagi ajalikule ja kohalikule kohvijoomisele, iseäranis pärast mõne päeva tagust 1 vaatust Keili eludega eputamisest, kus jõuline enda eksponeerimine algas juba majja sisenemisel kaela määritud veidra lepinguga.

laupäev, 12. september 2009

pastor rõivastest ja väärtustest

Läinud reede hommikul trehvasin kuulama vikerraadiost pastori hommikust mõtisklust rõivaste rollist inimeste elus Pauluse koloslaste kirja ainetel. Esimese hooga jäi tema jutust meelde üksnes arusaam, et riided peegeldagu väga selgelt ja täpselt inimese sotsiaalset staatust, mis moodsa aja ühiskondi dekonstrueerivate kaanonite tingimustes kõlas ikka õige anakronistlikult ja üksikisiku vaba olemist ahistavalt. Kuid samas on selline arusaam ju jätkuvalt ühiskondades tugevasti kinnistunud ning riietuse, auto, kodu jms väljanägemine on jätkuvalt märgilise tähendusega, et täiendavalt kindlustaga inimese asendit tema ühiskonnas.

Otsisin siiski välja õiged kohad pühakirjast, st Pauluse kirjast koloslastele,
Vanast ja uuest inimesest
10 ja olete rõivastunud uude inimesse, kes pidevalt uueneb tunnetama oma Looja näo kohaselt.
12 Rõivastuge siis nagu Jumala valitud pühad ja armastatud südamliku kaastundega, lahkusega, alandlikkusega, tasadusega ja pika meelega,
13 üksteist taludes ja üksteisele andestades, kui kellelgi on teise vastu kaebust. Nii nagu Issand teile on andeks andnud, nõnda tehke teiegi!

ja olin pastori pühakirja tõlgendusest õige üllatunud, sest asja tuum on antud juhul ju hoopis kuskil mujal kui rõivastuse sotsiaalset staatust märkivas märgilisuses. Eks muidugi pane mõtlema ja isegi kahtlema ka Pauluse sõnad voorustest ja inimese loomusest kui riietusest, st millestki välisest või kergesti vahetatavast. Ei tahaks siinkohal leppida vajadusega öeldut piltlikult võtta, sest teemad on sedavõrd kaalukad. Samas passib see kõik päris hästi meie moodsal ajal domineeriva arusaamaga väga dünaamilisest inimesest, kelle loomuses ongi vajadusel kiiresti vahetada riietus ja saada seeläbi uueks inimeseks. Kui tuua mängu teater või riidepood, siis olekski justkui nõnda, et tõeline elu toimubki laval või proovikabiinis teatud formaadi järgi (eesriie avaneb, vaatused, vaheajad, puhvetid, garderoobid, rippuvate riiete read jms) ning see päris elu on justkui mingi veider kollektiivne unenägu, mis selle vaatajaid ahistab või kummitab.

reede, 11. september 2009

Tegelikkuse kättemaksust

Kogu see mõttelõng saab alguse tõdemusest, et teinegi kord suudab vale ise kuidagi valetajale kätte maksta, ilma et keegi asjaosalisestest isegi mõtle kättemaksust. Sotsiaalse ilma üheks oluliseks tunnuseks on võimaluste paljusus paljudes, võimalik isegi, et väga paljudes olukordades. See teeb paratamatuse ühiskondades hoopis teistsuguseks, kui see tuleb ette looduses, kus mõnede asjade juhtumine ja juhtumise viis on õige täpselt ja kindlalt ennustatav. Samas toob sotsiaalses ilmas toimuva osaline aheldumine loodusliku külge kaasa paratamatult selle, et mistahes liigutus sotsiaalses toob midagi kaasa ka looduslikus. Siiski ei tule eelnevast lausest seda välja lugeda, et looduslik määrab otsustavalt ära, mis sotsiaalses saab või peab aset leidma, sest looduses juhtub kogu aeg väga palju asju, mida sotsiaalne ei suuda isegi sedastada, rääkimata siis mingist suunatud mõjust. Nii võikski sotsiaalse organisatsiooni ja loodusliku struktuuri koostoimes tekkida midagi sellist, mis teeb looduslikus kohta uuele mitmekesisusele ja vähemasti pisikesele määramatusele. Nüüd, kui inimesed tegutsevad taolises keskkonnas, siis nii mõnelgi tekib illusoorne soov tegelikkust omatahtsi korrigeerida. Õige tavaline viis seda teha on pettuse abil. Kui moralistid räägivad, et petmine ei ole lihtsalt sünnis ega õiglane, minemata ses asjas palju kaugemale, siis ontoloogid üritavad selgust saada pigem selles, miks vale olemine ja olemus teised on kui tõe rääkimise puhul. Tõeks jälle ei ole siinkohal võetud mitte see nö objektiivne tõde, mille poole teadused ja ilmutus pikka aega kangesti püüeldnud on, vaid pigem igale inimesele tema vaimus olev konkreetne arusaam iseendast ja ilma asjadest. Kui vaimne on looduslikuga teistmoodi seotud kui sotsiaalne, siis on muidugi ilmne, et vaimse ja sotsiaalse märgistamine loodusliku poolt ei käi päris ühte moodi. Aga kas ta on siis teistmoodi seotud? Ehk ei olegi sotsiaalne midagi muud, kui kokkuhoidvate vaimsete vahetu kogumõju looduslikule. Esimesel pilgul on sel võimalusel tublisti jumet ning pärast selle ilmsiks tulekut, on mu endagi jaoks sel väljavaatel jumet ja mõjujõudu üksjagu. Ja kui nõnda, siis muidugi tuleb päevakorrale küsimus, kuidas sotsiaalne kontrollimine ühiskonna sees peaks aset leidma, sest see ei paista kuidagi otse loodusest tulevat, kuid suudab ometi isikuti oma juhtivat mõju eristada. Niisiis peavad üksikud vaimsed vaimseks kooseksisteerimiseks milleski ühises, resp. teatud sotsiaalset loovates piirangutes kokku leppima. Ja need kokkulepped näikse sotsiaalse eksistentsi jaoks olema sedavõrd pühad ja loovad, mille rikkumise korral ühiskonna enesekaitse agaralt tööle kipub, üritades rikkujat ühes tema poolt tehtuga olematuks teha. Nüüd peaksimegi asja tuumale juba päris lähedale jõudnud olema, sest sotsiaalne eksistents ei saa lubada oma üksikutele liikmetele nende tegevuse kontrollimatut meelevaldsust oma isiklike asjade hüvanguks. Ei saa seda lubada ühelt poolt oma normatiivsuse säilitamise moraalsetest mehhanismidest tulenevalt, kuid samuti ka hirmust loodusliku ees, mille toimimise põhimõtteid mõjutada ei ole võimalik muuta ning seal toimuvat saab mõjutada vaid piiratud ulatuses. Nii töötab tõde ka omapärase erineva suurusega silmadega võrguna sotsiaalse ja looduslikku piiril, millest mõnikord lipsavad läbi erineva suurusega valed sotsiaalselt looduslikule ning mõnikord pääseb ta sealt tagasi muutunud kohaliku tegelikkusena, mis vale välja lasnu loodetava eksistentsi saabumist takistab või muudab selle hoopis võimatuks.

teisipäev, 1. september 2009

1.september 2009 -- sotsiaalse aja kulu oluline fookus

Sotsiaalne suvi on läbi ning meie mõõdukal põhjamaal kisub tänasest alates elu taas märksa tubasemaks, mida toetatakse uue hooajaga nii koolides kui televisioonis, nendes meie aja ühiskondlikkuse nii olulistes generaatorites. 1.september kipub praegusel ajal olema üks veider fookuspunkt, kus kiputakse vaatama nii ajas tagasi ajalukku kui ka inimese haridusliku kujundamise läbi tulevikku. Meie hariduslik käekäik näikse hoolimata kooli asuvate õpilaste järsust vähenemisest olema päris kena ning meediakajastuse inimlikult mõistev poolehoid vaid kinnitab seda. Tõesti sümpaatne on jälgida kõikide asjassepuutuvate inimeste asjalikku lähenemist kooliskäimisse ja seal toimuvasse. Selline tasakaalukus näitab hästi, et Eesti ühiskond on kogunud tubli annuse küpsust, mis omakorda annab hea eelduse mõistlikeks otsusteks hariduse, harituse ja harimise vallas. Usun küll, et selleks korraks näikse möödas olema peataolek ja ebakindlus põhihariduse vallas ning vajalikud otsused nii koolikorralduse kui õppekavade suhtes saavad üsna tulemuslikult tehtud. Seevastu märksa rahutum näikse olukord olema ülikoolide rindel, kus viimaste päevade uudised ja seisukohad annavad aimu teatud peataolekust ja närvilisusest. Meedias liiguvad kõrghariduse tippjuhtide jutud ülikoolide paratamatutest liitumistest ja niššidest, skepsisest moodsa saientomeetrilise ja ainuformaadilise uute teadmiste hankimise viisi suhtes, Bologna 3+2 haridusaritmeetika fiaskost jne. Paistab küll, et võitlusvälja keskmes näikse siin olevat hoopis inimesekäsitlusest tulenev ebaselgus üksikinimese ja tema ühiskonna vahekorra küsimuses. Õpetlaste peades näikse ühiselt olevat mõnetine hirm meie tipptarkuse olukorra kohta, kuid hirmude allikad on erinevatel asjatundjatel erinevad. Humanitaarsema kallakuga inimesed kardavad inimese ülemäärast fragmenteerumist ja sel alusel taas sõltuvuse kasvu ühiskondlikust oludest. Teised jälle on ebakindlad nii sisemaiste kui rahvusvaheliste sotsiaalsete olude loomuse suhtes, st teadmise loomiselgi talitleb sotsiaalselt juhitud turumajandus, kuid kas konkurents teadvate sotsiaalsete koosluste vahel on pigem aus või hoopis vabamalt olelusvõitluslik? Ühed loodavad, et uus vajalik teadmine võiks sündida meie endi ühiskondlikust kogemusest (olgu see siis olevikust või minevikust), teised on veendunud, et teadustel ei ole enam kodumaad ning parim, mida suudame on püüda sokutada end edukate teaduskorporatsioonide huvorbiiti ja pareml juhul koosseisu. Sellele ebakindlusele lisanduvad veel majandusraskused ja mõtteliselt suureline teadmispõhise ühiskonna ja majanduse poliitmantra ning tulemuseks ongi päris närviline kõrghariduslaeva kõikumine. Õnneks näikse uuema aja eestlasele omane olema mitte oodata viimase hetkeni ja lasta asjadel kulgeda vaid vahetule olevikule reageerimise teel, vaid kasvõi eelviimasel hetkel ette võtta midagi, mis viimasel hetkel toimuvat endile soodsas suunas liigutab.

Kindlasti on tänase päeva ühe fookuseks tagasivaade 70 aastat alanud II maailmasõda. Tuleb tunnistada, et meie meedia on seda sündmust suuresti tõlgendanud õige kitsast russofoobilisest positsioonist lähtuvalt. See omakorda jätab ettevõtmisest pigem propagandistlikku mulje, kus globaalseid asju vaadeldakse ikkagi suuresti läbi kohaliku perspektiivi. Minu jaoks on tõesti veider, kuidas meie press on selles küsimuses teinud peakangelaseks peaminister Putini ning ignoreerinud suuresti teiste riikide, sh Eesti ja tema peaministri, praegusi seisukohti selle nii kogu Euroopa kui maailma jaoks murdelise sündmuse kohta. Teiseks kultiveeritakse sellega justkui ühte ainuõiget positsiooni iga üksiku isiku jaoks, mis kaugemas perspektiivis soosib riigi usaldamatust tema liikmete isikliku mõtlemisvõime suhtes ning poliitika jäikust meie nii muutuvas maailmas. Küllap on jätkuvalt õige idealistlik ka lootus, et selle suure tapluse kõiki tulemusi on võimalik enamvähem üheaegselt sobivaks teha kõikidele asjaosalistele. See tähendaks justkui kogu sõja kehtetuks muutumist, mis argimõistuselegi paistab arusaamatu absurdina. Pigem on ikkagi nii, et ajalugu kasutatakse jätkuvalt hoolega tänase päeva poliitika tegemisel ning Eestigi on selle väljakutse õige innukalt vastu võtnud. Küsimus kipub taanduma sellele, kellel õnnestub ajaloo argumentide esitamist või mahavaikimist veenvamalt ja rafineeritumalt oma päevapoliitkas ära kasutada.

kolmapäev, 12. august 2009

kosmikud ja elu mõttetus

Kuulsin juba mitu kuud tagasi ühel Lõuna-Eesti õhtusel aasal kuulu järgi ühe meie väga kuulsa bändi Kosmikute lugu "Elu mõte". Ega muusikast ei ole küll midagi muud külge jäänud, kui et hevi on kämar ja aeglasevõitu helipilti täitev kidratärin. Ja tegelikult sõnadestki pole miskit peas, kuid tookord köitis kõigepealt pealkiri, selline nii filosoofiline selline. Eetikud on ju korraks elu mõtte teema oma vaimses võidujooksus sinnapika jätnud ning see teema kuulub jätkuvalt kunstidele ja Eestis uuemal ajal ka elulooraamatute kirjutajatele. Nii võtavad aegajalt popmuusikudki teema üles ja annavad oma panuse sellesse nii pika traditsiooniga vaimsesse küsimisse. Vaatad ja loed seda Kosmikute kidratärina vahelt kostuvat sõnumite suurest ja tähtsast asjast --


taas algab happeline keeristorm mu ajudes
mind miski sunnib eluks hallutsinatsioonides
miks kord ei vabane ma paineist, mis mind vaevavad
mul tunne, surnumatjad auku juba kaevavad
homme suren
selgemaks on saanud minu jaoks mu pahupool
aidata mind saad vaid sina või elektritool
oota veidi, juba sähvas hele lootuskiir
halvana mind näinud oled seal, kus armastuse piir
homme suren
homme suren ja ongi parem

-- ja saad aru, et meestele on teema kõvasti üle jõu käind ja suure teemaga pealkiri teenib vaid poosetamise ja tähelepanu tõmbamise eesmärki, mis mõlemad nende alal päris kõrgelt hinnatud omadused. Nad tahaks nende sõnadega küll otsekoheselt öelda, et elu on mõttetu ning lahkumine sellest pigem parim või õigeim äratundmise hetk. Ei ole ju selleski midagi uut, vaid pool sajandit tagasi olid sedalaadi mõtted vägagi moes ja esitatud õige erinevaid vaimseis kastmeis. Siin paistab vaadeldaval asjal, st elusse ja surma suhtumise skaalal, olema mingit seost naiste kleidi pikkusega, mille kõige õigem mõõt ei püsi samuti kuidagi paigal ja muudkui muutub ajas.

Pildikesi suvest: Laulupeoaegne Vabadussõja võidusammas-Iff60-Abruka-Püha Vaimu rahutus pealinnas-Augustikuu teemaja-Võtikvere raamatulaat

August juba poole peal, taimestik näitab esimesi närtsimisi ja viljade rikkalikku valmimist ning öine taevas süvenevat tumedust -- seega ei ole suve loodusliku väe raugemine enam väga kaugel ning uus tubane hooaeg üha enam tõsiasjaks saamas. Kuidagi küps, täidlane ja pigem rahulik on olnud see suvi, kuhu mahtunud viimaste suvede suurest entusiastlikust pillerkaarist enam rahulikku järelemõtlemist ning valivamat tegevust või tegemata jätmist. See viimane tõdemus ei olegi ehk niivõrd enda tegemistest tulnud, vaid pigem teiste inimeste ja meedia ettevõtmisi vaagides. Eesti tundub olema selle mõne kuuga olema paljugi küpsemaks saanud, kus diagnoosid toimuvale on saanud märksa ausamaks, täpsemaks ja kiiremaks. Meedias on märgata sagenevat oletatavat kõneviisi pealkirjades, mis muidugi õige selgeks ebakindluse märgiks, kuid küllap soosib aeg ebakindlust meie ajakirjanduse uue põlvkonna peades, mis on ehk paremgi kui sinisilmne optimism ja ainuõige suuna juhatamine mistahes olukorras. Samas peaks selle loo pealkirja vihjetest ilmnema, et olen oma lähikondsetega olnud tunnistajaiks õige erinevatele selle suve sündmustele, millest ühed elujõulisemad, teised aga pigem ühe õhtu tähed või juba kustumise küüsis. Eks katsun siis midagi nende kohta ka täpsemalt öelda, kuid mitte objektiivses kronoloogilises järjekorras, vaid mu enda mälu kronoloogiast lähtudes.

Läinud laupäeval käisime 10. Võtikvere raamatulaadal, mis on üks omamoodi friigiüritus. Rahvast oli talu ja endise metskonna maja hoovis vast saja ja kahesaja vahepeal, et kohtuda kümnekonna kirjanikuga pealinnast, vaadata pisut samuti kümnekonnal raamatuletil pakutavat ning kuulata eeskava nii kirjarahva tegemistest kui eesti asja mõnedest külgedest. Ürituse avamisel jäi kõrva justkui kaks ahistavat muret: rituaalsuse vältimatus ja rahva suutmatus olla nad ise. Esinejad olid õige kõvasti ehmund ja raskustes ladusa sõnaseadmisega, et üritusele verbaalset konteksti luua. Teiseks rõhutati mitmel korral soovi, et rahvas oleks julgem ja suhtleks vabalt kirjanikega sel nii harukordsel aastas korra ette tuleval päeval. Eks see natuke pealetükkiv tundund see suhtlemise palve, eriti kui arvata, et inimeste tagsihoidlikkus ongi nende pärisomadus ning respekt teise inimese privaatsuse suhtes tõesti oluline käitumise juhtija. Nii justkui tekkiski tunne, et kirjanikud ei salli rituaale, kuid samas on ju suur hulk ilukirjandust õige rituaalne ning nad ei ole rahul inimeste vaoshoitusega, kuigi seda on eestlasele nii omaseks peetud. Mis puutub ürituse tulevikku, siis pean kahjuks tunnistama, et sellisel kujul see vist küll väga palju aastaid vastu ei pea. Küllap on tarvis uusi formaate, tegevusi ja atraktiivsustki, et meelitada rohkem või jätkuvalt huvilisi augusti alguses ühte väga pisikesse raamatukülla.

Mõned nädalad tagasi käis Tallinnas rahvarohket kontserti pidamas USA naine Madonna, kuid siinse järelkajana on palju enam tähelepanu pälvinud valitud seltskonna kontserdijärgne oleng Püha Vaimu kiriku valdustes, mille käigus löödi diskot ka päris kiriku enda ruumides. Arvamused selle ettevõtmise suhtes jagunevad teravalt hukkamõistvaiks ja lihtsalt ükskõikseteks. Selgeks erandiks ses suhtes on õige selgesti subjektiivne arvamuslugu tänases Postimehes, kus toimunut hinnati igati positiivseks ning seda võrreldi pigem Victor Hugo kuulsa Jumalaemakiriku kellamehe looga, kus kannatajaks ikka nõrgemad. Ma näeks pigem selles loos pisikest kirjanduslikku paralleeli Bulgakovi "Meistri ja Margaritaga", kus Wolandi ja tema kaaskonna Moskva-visiit seal üksjagu segadust põhjustas. Seekordselt on üks üleloomulikest jõududest, Madonna, kes selleks, st madonnaks, vähemasti nime poolest osava ühiskondliku toe abil ise hakanud ning seegi võib olla üks saatana osav riugas meie muidu päris kombelises maailmas. Ta suutis osadel enda järgijatel pea sedavõrd sassi ajada, et need otsustasid oma jumavallatust realiseerida ei kuskil mujal, kui väga erilise nime ja looga pealinna pühakojas ja selle ümber. Püha Vaim ei ole kristlikus süsteemis mingi naljanumber ning kristliku sümboolika tugevuse koha pealt polegi vist võimsamat kohta linnas leida. Võib ju isegi arutada, kas hinnang toimuvale sõltub vahva seltskonna sihilikust või kogemata kohavalikust oma meelelahutuse läbivimisel, kuid ega kumbki variant ühes sobiva teadmatuse või tahtmatuse argumentidega usku respekteerivates ringkondades asjaosalistele midagi väga päästvat kaasa ei too. Igal juhul lugu veel küpseb ning osalejate poolt ollakse veel ühes häbenemise järgus, kus lehte ei ole jõudnud üritusel olnute nimekirjad ühes nende seniste saavutuste/tulevikuvisioonidega ning nende õigustavad kommentaarid. See millegipärast annab hetkel lootust, et asjaosalised ka ise ei pea oma ettevõtmist õigeks ning nad pigem tunnevad end süüdlastena, kuigi pead ajas neil sassi naine, keda millegipärast üle ilma kutsutakse Madonnaks, mis omakorda võib oma totaalglobaalse haarde tõttu nende peades kergesti transformeeruda täiesti autonoomseks käitumuslikuks aktiks ja soovitud valikuks.

Siis oli ühel õhtul Ivo Linna juubelikontsert Tartu lauluväljakul, mida sai vaatama mindud rohkem uudishimust, et mis üritust Indrek meil siis realiseerida aitab. Kontsert oli kõik kokku päris tore ning ma olin eriti sissevõetud saateansamblist, mis koos toredate lauljate ja videopildiga meenutas meisterliku helipildiga eesti kergemuusika suurkuju senist teed. Omal moel oli see vähemasti sama mõnus kui hiljutine Raivo Tafenau ansambli kontsert botaanikaaias. Erinevalt selle bändi kontserdist mõni aasta, oli seekord lisaks Sergio Bastosele laulmas ka Laura Põldvere ja Sandra Nurmsalu. Ühelt poolt oli noorte naislauljate juba tuntud lauludega kava muidugi vaheldusrikkam, kuid seetõttu muidugi ka stiilitum. Mulle istus paremini too eelmine kontsert, aga sellel kontserdil toimunud pisikeses Laura ja Sandra mõõduvõtus jättis viimane tugevama mulje. Nii või teisiti tuleb nõus olla Raivo Tafenauga, kes kiitis öise botaanikaaina ilu ja võlu kontserdikohana.

Kindlasti jääb meelde juulilõpu käik Abrukale, kus teiste hulgas ka minu töönaaber Keni valdused. Olin möödunud korral Saaremaal parasjagu 20 aastat tagasi ja Abrukast omasin vaid teiste juttudel põhinevat ettekujutust, mis reaalsuses osutus üksjagu valeks. Enne kui otseteed Abrukale jõuda, tegime nii poolepäevase põneva tuuri Saaremaa meditsiiniajaloolistel radadel, mille tipphetked olid Kudjape kalmistu, endine Audaku leprosoorium praeguse Viidumäe looduskaitseala keskusena, Pilguse mõis kunagise vaimuhaiglana ja Kuressaare vana haiglahoone. Kõik nad meenutasid meditsiini kunagist hiilgust Saaremaal, mis praeguseks ajaks on kahjuks suuresti mahajäetuseks saanud, sest ei klapi kokku moodsa elu kaanonitega ei meditsiinis, ei väljaspool seda. Tagasiteel Tartusse käisime läbi ka Kaali kraatrite juurest ja Koguva külast Muhus. Need kohad olid samuti põnevad, kuid sätitud juba praeguste turismi kaanonite kohaselt ning inimesi liikus mõlemas kohas päris arvukalt. Aga Abruka? Ma arvasin, et ta üksjagu väiksem kui tegelikult, et inimesi ja elamisi on seal üksjagu vähem kui tegelikult. Elu käib seal tõesti omade reeglite kohaselt, mida on suuresti tinginud väiksemat sorti saare staatus. Kõik kokku on seal ometi oma hõng ja sarm, millest tükikest saime meiegi seal oldud paari poäeva jooksul tunda. Küllap on see paik ikkagi paradiis üksildastele, seda iseäranis sügisel ja talvel. Keni juures lõpuks ära käia oli väga tore ning loodetavasti ei häirinud meiegi väike seltskond teda ülemäära.

Siis oli ühel õhtul Tilleoru veerel maanteemuuseumis Marko Matvere tõlk Sakini lõbusa soleerimisega "Augustikuu teemaja" suvelavastus. Tegemist oli meie oludes isegi harjumatu praktiliselt konfliktitu tükiga, kus ameerika sõjaväelased edendasid demokraatiat Okinawal. Avastasin järsku, et sõjaväe teemat ei olegi suveetendustes vist eriti ekspluateeritud. Miks mitte üks suvine Švejk lavalaudadele tuua? Küllap leiaks sellesse või mõnesse sarnasesse rolli ka sobivad näitlejad, ei usu et Tõnu Aava kunagine lahendus praegu enam segaks uusi proovijaid selles töös.

Ja siis veel laulupidu. Ehkki ma ise ei käinud ei staadionil ega lauluväljakul, sai televisiooni vahendusel pidu päris hoolega jälgitud. Midagi pole öelda, laulupidu on meie identiteedi allikas, mis teeb oma tööd igasugustel aegadel. Küllap näitab seegi meie küpsemist, et enam ei arutata, kas laulupidu üldse enam tarvis on või saab mõne suure summeriga ka asjad aetud ning pidu võetakse ja peetakse suure isu ja paatosega. Neil päevil sai korraks ka uuele Vabadussõja võidusambale pilk peale visatud. Mind üllatas samba väljanägemise kontrast valgustatuna pimedal ajal ning päevasel ajal just viimase kahjuks. Teiseks sai veelkord kinnitust tunne, et ses konkreetses ruumis olnuks parem monumenti arendada mitte vertikaalsel, vaid horisontaalsel suunal. See viimane tõdemus kuulub muidugi tagantjärele tarkuse magedasse rubriiki ning nüüd tuleb tõesti teha kõik, et samba maine käekäik vääriks nii oma nime kui ideed. See viimane ja jätkuvad mured samba kvaliteediga meenutavad muuhulgas, et tõsiseks kvaliteediprooviks saab olema esimene talv kõigi temperatuurikõikumiste, jäätumiste ja paisumistega.

Nii liigubki küps suvi arvukate looduse viljade võtmise ja tarkuse taganõudmisega sügise poole. Viimased uudised kriisirindeltki ei ole enam halvenevad, mis omakorda on optimistide indu olukorra tõlgendamisel oluliselt kasvatanud.

reede, 26. juuni 2009

Valge paber Eesti asja hetkeseisust ja väljavaadetest

Just enne jaani anti Riigikogule tema ajutrusti, Eesti Arengufondi, poolt üle suht lühike Valge paber, mis kaardistab ja ennustab üldjoontes Eesti ühiskonna majanduslikku käekäiku järsult muutnud oludes, mida on hakatud kärmelt kutsuma globaalseks finants- ja majanduskriisiks. Sellesse dokumenti kätketud vaade pretendeerib õige ühemõtteliselt olema üsna vaba poliitilistest ideoloogiatest ning üritab seeläbi esitada nö objektiivset ja pigem teaduslikku vaadet Eesti käekäigule selles uues situatsioonis. Niisugust hoiakut väljendab silmapaistvalt arusaam, et Eesti kriis on selgesti sisemise paratamatuse päritoluga, mida ümbruskonnas toimunud muutused mitte niivõrd ei põhjustanud kui forsseerisid. See tõdemus erineb kardinaalselt meie domineerivate poliitiliste ringkondade arusaamast Eesti kohta kui ülimast edunäitest, mis võimalikuks saanud eeskätt nende nende targa juhtimise tulemusena. Samas on selge, et selline vabaksvõtmine omab ikkagi suhtelist iseloomu ning nii mõnedki fundamentaalsed ühiskonna korraldamise tingimused (omandi ja kapitali ülimuslikkus näiteks) on jätkuvalt konstantidena paigas, mis omakorda on ju teada tuntud ideoloogiagenereerijad. Niisamuti pärinevad dokumendis pakutavad lahendused päris suures koguses senisest märksa tugevama riikliku tsentralismi ideoloogiast ja selektiivsusest status quo'ga ümberkäimisel. Eks omamoodi ideoloogilist kallutatust demonstreerib ka dokumendi ristimine valgeks paberiks, sest valged paberid on algselt käibele tulnud poliitiliste asjade ajamiseks Suurbritannias ning viimasel ajal ka Euroopa Liidus. Ju peab seegi valge paber kasvõi formaadigi mõttes viitama meie kuulumisele läänemaailma, mis on ju suuresti ka ideoloogilisel kokkukuuluvusel põhinevb kooslus.

Dokument algab kohe karmi diagnoosiga, et "olukord Eesti majanduses on kriitiline ja võib veelgi halvenenda". Meedikute ringkondades näiteks tähendab patsiendi kriitiline olukord viimase piirini tõsist olukorda, kus halvenemine tähendab juba elust lahkumise arvestatavat võimalikkust ka kõige tõhusamate olemasolevate meetmete rakendamisel . Ei ole üldsegi kindel, et Valge paberi autorid ikka sedavõrd karmi sotsiaalset seisundit silmas pidasid, kui kriitilisuse diagnoos Eesti olukorrale anti. Seda mõttelõnga jätkates jääb muidugi mõneti tumedaks, mida autorid üldsegi täpsemalt kriisiks peavad, kuid oletan, et kriitiline tähendabki nende jaoks üsna avaralt kriisis olemist, mis omakorda on diferentseeritav nii sügavuse kui arengusuuna järgi erinevatesse faasidesse. Kui jätta kõrvale kriisiga seonduv tugevasti negatiivne ja alarmeeriv hoiak, mis suuresti lähtub paratamatust vajadusest tega status quo'ga lõpparve, siis tuleb vältimatult tunnistada, et vähemasti varjatult ei ole paberi koostajad rahul Eestis valitud arenguteega, mis vaid mõnekümne aastase tormamisega on kogu meie ettevõtmise kriisi toimetanud. Küllap seegi tõdemus vajab poliitilist looritust ja ideologiseerimist, sest ehedal kujul ületaks see ilmselt meie ühiskonna vaimse seedimisvõime.

Selge see, et majandus on üks tõsisemaid eksistentsiaalseid mänge, mida inimühiskonnad mängivad ning seda iseloomustab lisaks rahapõhisele kvantitatiivsele formaadile ka süvenev mitmevõistlus igasuguste majanduskoosluste vahel ning kaotus selles mängus võib kaasa tuua kaotaja sotsiaalse eksistentsi kao vähemasti mängus osaletud moel. Siit edasi ei ole kuigi raske näha, et käimasolev kriis on globaalsemas võtmes oluline väljakutse intensiivseks sotsiaalseks olelusvõitluseks ja kohastumiseks. Ja sellises olukorras testitakse korralikult ka erinevaid ideoloogilisi hierarhiaid ning riikliku ja rahvusliku protektsionismi mõju kasv on selle praeguse testimise tõsiasjaks. Samas näikse jätkuvalt püsima lootus raha ja kapitali universaalsete formaatide püsimisele ning ühiskondade karmi füüsilise korrigeerimise välditavusele. Sellest arusaamast on kantud ka Valge paberi õnnevalem praeguse Eesti jaoks:
Kriisist väljumine ja kasv = Majanduse struktuuri muutuste toetamine (investeeringuteks uue kapitali saamine ja inimkapitali arendamine) + Majanduskriisi mõjude leevendamine (ettevõtete ekspordivõime kiire kasvatamine ja tööjõu võimestamine ja hõive hoidmine)

Eks sedasorti valemidki kanna isegi mitmekordset ideoloogilist pitserit, nii näiteks tuleb oma eluaastatest lähtuvalt tahtmatult meelde nõukogude aeg, kus sedalaadi matemaatikat ikka praktiseeriti, nt kommunism =nõukogude võim + kogu maa elektrifitseerimine. Teiseks põhineb seekord valem suuresti kapitalil, õigemini selle paremal kättesaadavusel, mis tegelikult ikkagi tähendab ühiskonna võitlusvõime tõstmist turufundamentalismi tingimustes. Kapital on üks vahva sotsiaalne konstrukt ses mõttes, et see kujutab küll salvestatud sotsiaalset energiat, kuid käib paratamatult õige valikuliselt ümber üksikute ühiskonna liikmetega ning põlistab seeläbi õige selgesti vastandumisel põhinevaid sotsiaalseid disaine, mis pea paratamatult toodavad pidevalt võitjaid ja kaotajaid. Selline sotsiaalne masinavärk evib muidugi erinevaid tagajärgi ühiskondade sees ja nende vahel, kuid sisemaine oluline inimseste massiivne töötuks tegemine ja seejärel inimese pigem bioloogilisel leidlikkusel põhinev ühiskonna ümberstuktureerimine on kindlasti kogu selle ühiskonna kui terviku lakmustestiks, mille tagajärjed ei pruugi hästi ennustatavad olla ning teiselt poolt mõjutavad need tagajärjed ometi ka ühiskondade (riikide) vahelist olelusvõitlust.

Ja lõpuks üllatab muidugi dokumendi enda saba, kus juttu heast kriisist, mida ei tohi raisku lasta minna? See pealkirjaline üleskutse on tekstis küll avamata jäänud, kuid kindlasti sisaldab juba sellise formuleeringu võimaldaminegi dokumendi autorite emotsionaalsust ja tagasitõmbumist objektiivsete oraaklite positsioonidelt. Loodetavasti on sealstetel jutumärkidel hea vägi tõrjuda mõtteid kellegi küünilisusest, kuid minevikust õppimist ja põhjuslikku arenguloo mälushoidmist ei tohiks need märgid ometi häirida.

laupäev, 20. juuni 2009

Maksuamet vs. Sylvester maksusaaga -- 'inimlikkus vs. suurus' maksab mitmel rindel

Sotsiaalse eksistentsi vaatepunktist on maksud raha mõõtu mõõdetav sotsiaalse üksuse sotsiaalse käitumise panus endast kõrgema järgu sotsiaalse üksuse eksistentsi kindlustamiseks. Maksukohustuse realiseerimine tähendab ju seda, et üks osa üksuse käitumisest peab olema mõõdetud rahas ning osa sellest rahast ja seega ka käitumisest läheb teise sotsiaalse üksuse käsutusse. Siit paistab juba väga kaugele, et suuremad maksud seovad maksumaksjat tugevamini maksusaaja külge. Eesti lähiajalugu, õigemini riiki juhtivate ideede konkreetsem praktika, on selle tõega õige riskantselt ringi käinud, sest nii ahvatlevad isikuvabadus ja autonoomia krutivad juba iseenesest ideoloogiana hoolega makse maha, samuti üritati madalate maksudega visalt tekitada Eesti territooriumil naabritega võrreldes üht ärioaasi, kus kasum ja kapital sugenevad märksa odavamalt kui naabrid seda tahaksid ärimehele pakkuda. Kõik kokku pidi see kaasa aitama Eesti majanduslikule õitsengule, mille aluseks omakorda meie ühiskonna parem kasutegur. Paraku võib selline kasuteguri lootus teinekord hoopis illusoorne olla ning seotud hoopis nende samade naabrite raudsema loogikaga kehtestada hoopis enda ülemvõimu rahanduseks nimetatava elumängu võtetega. Õige abstraktselt vaadeldava sotsiaalsuse taseme langetamine muudab ühiskonna omakorda märksa vastuvõtlikumaks muutustele enda ümber, mis omakorda pinguldab just neid ühiskonna segmente, mis seotud selle kohanemisvõimega.

Milleks alustada Eesti mastaabis gigantse maksuvaidlemise meenutamist ei tea kust iidamast-aadamast? Ikka sellepärast, et maksundus on tõepoolest kvantitatiivse ühiskonnakäsitluse ning selle tõe ja õiguse väga sisukaks vahendiks ning peegliks. Pikka aega õige alaägedalt sujunud protsess sai just läinud nädalal kõrgeimalt kohtult hinnangu, et maksuameti oma päritolult seaduslik nõue on siiski ebaseaduslik. Päris olemusliku panuse toimunu avarama konteksti mõistmiseks teeb 19. juuni Postimees, kus ajakirjanik kirjeldab lisaks maksuvaidlusele endale ka riigi selle vaidluses osaleva instrumendi käitumist. Kõigepealt tuleb loost välja, et maksuvaidlustesse puutuv sõltub suuresti olulistes sotsiaalsetes rollides (maksuameti juht, rahandusminister, suurt rahavoogu vahendava ettevõtte omanikud ja juhid) olevate inimeste arusaamadest konkreetses oludes ning riigi järjepidevus ei olegi taolises maksuvaidluses nii absoluutne. Olgu selle kinnituseks vaid mõned valitud kohad artiklist: PM -- "rahandusministeeriumi tippjuhtkonna teadmiseta ei pane maksuamet püsti kümneid miljoneid väärt nõudeid mõjukate inimeste üle"; A. Sõerd -- "minister võib kontrollida maksuameti juhi tegevust täielikult ühe erandiga"; A. Sõerd -- "minu soovitus oli mitte nõuet esitada, aga ministrina ma ei saanud sellist korraldust anda"; PM --"Sõerd teadis ja teab hästi, kui suurt survet saab minister maksuameti juhile avaldada"; PM -- "Padar lisas, et tema ukse taga käidi rahakottidega ja ka ilma, soovides, et asjale tuleks poliitiline lahendus"; I. Padar -- "Poliitiline sekkumine maksuameti tegemistesse oleks kahe otsaga asi" ja "minul pole emotsioone ühe ega teise poolt". Küllap oli üheks tubliks argumendiks maksukarusselli käivitamiseks endise maksuameti juhi A. Sõerdi kunagine kiri omanditehinguid plaanivatele omanikele, kus välistati aktsiatehingu tulumaksustamine, kuid hiljem, kui olulised persoonid olid juba uutes sotsiaalsetes rollides, kirjutas maksuamet maksunõuded ometi välja, mis nüüdseks on ikkagi ebaseaduslikuks kuulutatud. Nii avabki Postimees, kuigi mõneti ridade vahelt, et maksuameti tööstiil sõltub õige tublisti seal ja rahandusministeeriumis tegutsevatest persoonidest ning riigi maksujärjepidevuse tagavad sel juhul mitut masti õigust taastavad tagasimaksed ja hüvitised oma järjepidevusetuse eest. Loo positiivne moraal on kindlasti selles, et seadustatud maksud on meil nii ettekirjutuslikult kui tegelikult suhtumiselt jätkuvalt tõsine asi, mis omakorda on jätkuvalt kvantitatiivse ühiskonna väga tähtsaks kandekonstruktsiooniks, mis siis, et teinekord pitsitab see korralikult riiki ennastki. Teiseks peegeldab toimunu ilmekalt sotsiaalse positsioneerimise kiirusi ja hindu, ikka aastaid ja kümneid tuhandeid kroone kulub mahuka vaidluse ära pidamisele.

kolmapäev, 17. juuni 2009

Dr. Mardna kurdab, et patsiendid on hukas?!

Sotsiaalministeeriumi tervishoiuteenuste kvaliteedi ekspertkomisjoni (sic!) aseesimees esineb tänases Postimehes taas jõulise ja inimesi paikapaneva avaldusega, kus ta kurdab, et patsiendid kipuvad meil rumalad ja vastutustundetud olema, mis omakorda toob kaasa massilise põhjendamatu pöördumise tema tähtsasse komisjoni. Ta summeerib oma erialasest kogemusest lähtuvalt ühe 8:1:1 patsientide tüpoloogia, mille kohaselt polkovniku lese ja teadmatute parteid moodustavad kokku ühe viiendiku meie patsientidest, st rahvast. Samuti teeb oma kolleegist innustunult ka ühe keelelise innovatsiooni, ristides supermöga 'mögggaks', mis meditsiinilises kontekstis tähendab dr. Mardna arvates väärarusaama, et "arstid ravivad haigusest terveks", kuigi vaid kaks lauset hiljem möönab ta ometi, et arstid ravivad inimesi ikka terveks saamiseni ka. Minu hüpoteesi kohaselt on sedalaadi mõtteavaldused paradoksaalsel moel seotud teenusemalli kinnistumisega eesti meditsiinis (meenutagem kasvõi vastavaid seadusi, teenusepõhist rahalugemist ning vastavat kvaliteedikomisjoni) ning loodetavasti juristide algne kavatsus teenuse abil patsiendi autonoomiat ühiskonda kultiveerida on mõnel pool küll oodatu asemel iseenda vastandina teenindaja diktaadi taas päevakorda toonud. Meditsiin on tervise tagamise ja haiguste kõrvaldamise valdkond, kuid lisaks neile on ta suhete potentsiaali poolest ka väga oluline kodanikuühiskonna edendamise vahend, mis paraku ei tee seda tööd kui meedikud ei usalda ega usu enam oma patsiente. Ega see pikemas perspektiivis arstimiselegi kuigi hästi ei mõju.

Nüganeni relsid Vargamäe väljal

Nii nagu on teistmoodi ülejäänutega võrreldes "Tõe ja õiguse" kolmas osa, oli ka üksjagu teistmoodi Nüganeni selle teksti etendamine meie pühadel väljadel. Väliselt on justkui kõik platsis alates Andresest kuni Indrekuni, alates revolutsioonilisest eitusesest kuni eutanaasiani, alates peremehe aust kuni vägivalla tõe ja õiguseni, kuid Lennuki-Nüganeni seekordne kunstilis-ajalooline rekonstruktsioon panustas tugevasti üldplaanidele ja inimeste liikumisele (käitumise kõrvalt vaadeldavale osale) pöördeliste sündmustega väljal ning hoopis kasinamalt konkreetsete persoonide hingelisest kimbatusest lähtuvatele eksirännakutele. See algab juba näitelava enda, st looduse poolest ühe õige tavalise Järvamaa välja, valikust ja omadustest ning lõpeb organiseeritud tegevustega sellel looduse mõttes tavalisel ja tähenduselt erilisel väljal. Etenduses piirati lavavälja muudkui suurte inimhulkadega vaheldumisi loo peamiste persoonide risti ja diagonaalsete põikamistega üle välja: risti liiguti enamasti hooga relssidel gruppide ja paaridena, põiki tuldi üksi oma tavapäraselt tegevuselt ilmavalguse vihku. Pidi see tähistama üksikisiku tühisust suures sotsiaalses möllus? Kui nii, siis panustati Tammsaarest märksa enam ajaloo irratsionaalsusele ja selles osalevatele inimestele täiesti paratamatule statisti rollile. Tammsaare tekst on mäletamist mööda väga tugevasti rajatud grupi ja persooni kontrastile olevikus ning minevikus asetleidnu harukordsuse omapärasele võimendumisele oleviku loomisel, mis kahepeale loovad õige omapärase panoraami läinud sajandi alguse revolutsioonist, mis köitis tõemeeli paljusid sedavõrd, et olid valmis möödunut täielikult eitades keerama ette täiesti uusi elulehekülgi. Etendus oli pigem sisult kellegi mälupiltide seeria, kus toimunu ei peagi olema päris täpselt asetleidmise järjekorras. Teiseks on mälul omadus toimunut lihtsustada, otsides sealt välja valikuliselt juhtmotiive ning jättes unustusse teisi, mis ei pruukinud omal ajal sugugi tähtsusetud asjaolud olla. Nii oli etenduses revolutsioon ise parajaks pummelungiks pööratud, mida pidi kindlasti vürtsitama vaataja enda mälujälg nõukogude korra silmatorkavamatest välistest atribuutidest. Nii et massid väljal olid etenduses tegijad, kandsid nad siis punast tekstiili, püsse, riste või mõisa kraami ning persoonidele jäi vaid käpiknuku või arusaamatu ohvri roll ühes möllus. Saaga kuulsad peategelasedki, olgugi et suures plaanis näidatud, jäeti õige kahvatuks selles trianglis. Nad ütlesid küll ühel või teisel moel oma kuulsaid klassikalisi sõnu, kuid üleüldine resignatsiooniline pohmelus allutas nad kõik oma diktaadile. Minu jaoks olid õhtu tippesituse tegijaiks Aleksander Eelmaa härra Bõstrõi ja tema väljavalitu, Helene Vannari proua Kuusik. Neist õhkus kõige rohkem seda, mis tavaliselt klassiku tegelaste meelelaadiga kaasas käib olgu siis ümbrus inimeste ümber milline tahes. Andrese sajatused jumaliku tõe ja õiguse aadressil ning Mari ja Indreku eksistentsiaalsed dialoogid hajusid armutult Vargamäe väljal ning ses mõttes olid etenduse tegijad realistid, et lasid nendel situatsioonidel paista raamatu pealiini vaimus, st et ega nad tookordsele mastaapsele maailmaparandamise katsele korda küll ei läinud. Jah, ja päris lõpuks ei saa meenutamata jätta taaskord nähtud raudtee-ettevõtte "Linnateatri liinid" tõhusust nii sellele etendusele, tervele nende "Tõe ja õiguse" pentaloogiale kui teatri teistelegi ettevõtmistele hoo ja meeleolu loomisel, sest raudtee oli selle kõige tähtsaks sümboliks, mida 19. sajandi teisel ja 20. sajandi esimesel poolel inimkonnale pakkuda oli ning pole hiljemgi oma rolli näiteks loomemajanduses kaugeltki minetanud.

teisipäev, 16. juuni 2009

streik Eestis ei tööta

Poliitiline sebimine vastu suurt suve käib õige madalate tuuridega. Jah, parlament peab ära juriidiliselt korrektseks tegema meie lähituleviku pea paratamatu loomusega sotsiaalsed käsulauad ja küllap ta saab sellega hakkama. Töölepinguseadus on üks nendest punktidest, mis peaks meie sotsiaalset tegelikkust muutma. Ja mõneti paradoksaalsel viisil teebki pöörab see üksikisiku-ühiskonna läbikäimist veelgi enam viimase kasuks, sest tööandjagi on ju märksa sotsiaalsem figuur kui põhiliselt enda peale mõtlev töötaja, keda juura vahva lambi all kutsustakse päris pidulikuks töövõtjaks. Pole oluline, et ettevõtja saab tööandjaks omakasu motiividel, peaasi et ta ühiskonna huvisid teeniks. Ega kasumlikul turumajandusel olegi palju muid vahendeid ühiskonna töölesaamiseks, kui tema poolt kontrollitud ühiskonna üksikliikme himu kasu(mit) saada ja selle nimel sidestada isiklik tegevus ühiskonna (turu) vajadusega.
Eesti sotsiaalne arengu kohta võib õige mitut moodi arvata, kuid vastanduvate klassidega on meil küll lood viletsad ning seda ilmestas taas eilne streik, mida ametiühingud lugesid oluliseks kordaminekuks, kuid nii mõnedki teised sõnumit mitte edastanud tormiks veeklaasis. Mõni parastab veel pealekauba, et isegi streikida me ei oska. Et tõelist streiki ei toiminud, siis on see pigem märk, et ühiskonna olulistel huvigruppidel on veel huvi ja mänguruumi ühiselt sotsiaalset tegelikkust edendada ning ei soovita teostada end demokraatliku õiguse ühiskonda väristava jõu abil.

reede, 12. juuni 2009

Imearst Tammistus

Eesti teatrite suvehooaja üheks lisaväärtuseks on lavakunsti püüd seni oma elu elavate kohtade välja toomine omaenda rutiinist ning korraks ühes sealses ruumipunktis kohaliku elu ja olu sobitamine nii teatritüki, selle teokstegijate kui publiku elustiili ja arusaamadega. Sel suvel üritab Vanemuine sel viisil eesti teadvusse tuua Tammistu seal oleva mõisa ja küün- kontserdisaali kaudu. Sarnaselt paljude Eesti mõisate keerulise käekäiguga otsib ka Tammistu 19. sajandi keskpaigas valminud mõisahoone oma uut eksitentsi ja elujaatust hoopis teistsugustes ja maja asutamisest kaugele jäävates oludes. Ettevõtlikud ja kaastundlikud inimesed on ühinenud Eesti Agrenska Fondi, et teha mitut väärt ja vajalikku asja samaaegselt. Nende kaastunne on suunatud eeskätt abivajavate laste ja nende perede abistamise korraldamisele ning ettevõtlikkus abistamiseks vajaliku mõisakompleksi korda tegemisele. Eks sellesama ettevõtlikkuse üheks väljundiks küünist esinemispaiga tegemine, kus kunstidel ja vabal inspiratsioonil tehakse võimalikuks peadest ruumi pääseda. Ma ei ole muidugi tuttav Tammistu kohavaimuga, kuid põguski viibimine seal saatis hinge tunde ühest kokkukuuluvusest lootuse ja lootusetuse seletamatu seostumise pinnal selle koha, nende majade ja seal toimuva vahel, mida kõike tsementeerib usk vajadusse iga algus parimal võimalikul viisil lõpuni teha.

Looks, millel Tammistus selle suve õhtutel sündida lastakse, on iiri kirjamehe Brian Frieli näitemäng "Faith Healer", mis mõneti kummalisel moel eesti keeles on Imearstiks tõlgitud. Kummalisus seisneb nii pealkirja tõlke vormis kui sisus, sest arstidega ei ole sellel lool mingit otsesemat pistmist, või kui siis, et ka loos juhtub asju, kus arstlik tegevus olnuks kasulik ning päris meditsiiniski tuleb ette imelisi paranemisi kergematest ja iseäranis raskematest haigustest vaatamata arstide pingutustele või nendest tegemistest loobumisele. Läinud sajandi keskpaiga Briti saartel ristelnud iiri mees Francis oli kas ravitseja, alternatiivmeedik või veel keegi kolmas, kuid arstimisega see mees sihipäraselt küll ei tegelenud. Üleüldse ei ole see lugu mitte meditsiinist ja ravimisest, vaid ikkagi igihaljalt hoopis armastusest ja elu mõttest, kuigi pealkirjast annaks midagi teist loota. Olgu järgnevalt ritta pandud mõned mõtted ja meeleolud, mida õpetlikku eilne õhtu Tammistu küün-kontserdisaalis ühele mitte väga andunud teatrihuvilisele ometi selgeks tegi:

¤ raske on uskuda, et sedavõrd nõudlik vaid pikkadest peamiselt kõne mõjujõul põhinevatest monoloogidest tükk saab armastastud suvelavastuseks; pigem on õigus neil, kes näeksid selle etenduse asupaigana intiimset tubast teatrisaali, kus distants publiku ja näitleja vahel on sedavõrd väike, et lisaks kaugnägemisele töötavad etenduse järgimisel ka enamus teisi meeli ning on võimalik rahulikult keskenduda elulugude mõtestamisele; nii et tegemist on väga pretensioonika sõnalavastusega ning kergemat õhtut lootvale vaatajale soovitaks vaid, et ta peaks ikka teise vaatuseni vastu ning siis paistab elu hoopis helgem olema kui vaid kolmveerand tundi tagasi.

¤ minimalistlik lavastus paneb seda suurema koormuse laval üksi olevale näitlejale ning tema ja saali vahelisele vägikaikaveole tähelepanu eest, sest kellegi väikegi jõuetus ja kaotus veenmisjõus laval soosib pimedasse ruumi vabatahtliku suletuse kahtlust saalis; eile õhtul läks Rohi Kütsaril ses mõttes raskelt, Merle Jäägeril tavapäraselt ning lavastust päästvalt ning Aivar Tommingal end ja teisigi vabastavalt;

¤ praktilise elufilosoofia õppetunnis olid allajääjateks peategelane Frank ja tema arm Grace, kelle tegemisi püüti küll visalt ja korduvalt õigustada suure paratamatu ning endast mitte sõltuva ande ja armastusega ning mida toetas elutargalt ka võitjate poole jäänud orgunnimees Teddy kreedo, et esineja teevad suureks fantastiliselt suur anne, auahnus ja mõistuse puudumine, st staar ärgu vaevaku end oma tegevuse väärtuse mõistusliku hindamisega, vaid jälgigu üksnes seda rada, mida tema auahnusest toituv ühiskond ta ees lahti rullib; loo järeldus paraku purustab need valikute puudumisele kasvatatud konstruktsioonid ning laseb kaotajatel erilise dramaatilisuse ja lootusetu hilinemisega nende elu viimastel hetkedel tajuda fatalismi kammitsa tegelikke piire;

¤ loos sisaldub muidugi ka meditsiiniline õppetund, mille kohaselt imeravitsemine avalike etenduste formaadis on igati kahtlane ja ennustamatu ettevõtmine, mille mõju abivajajatele ei ole juhitav ning mis mõjub õige halvasti ka seda viljelevatele inimestele ja nende lähikondsetele enestele.

esmaspäev, 8. juuni 2009

Kriisid, valimised ja protestijad

Äsjalõppenud eurovalimised olid paljude asjatundjate arvates protestivalimised, sest valimisprotsent tuli eelmisest korrast oluliselt kõrgem ning keskpartei ja Indrek Tarand said kahepeale ikka väga suure osa häältest. Eks see protestimise tiitel kanna muidugi negatiivset rahulolematuse alatooni, kuid samas on demokraatiga protsessimine üks õige kahtlane ettevõtmine. Palju kurdeti ka selle üle, et valimised või rohkem isegi erinevate seltskondade kampaaniad oli ülemäära suunatud sisepoliitilistele teemadele ja kohalikule võimuvõitlusele. No mis sa kostad sellegi peale, kui rahval ei ole tükk aega olnud võimalust oma arvamust avaldada ning sisepoliitiline operett lihtsalt innustab selle tegelaste ja nende perede suhtes hoiakuid võtma. Kui hinnata meie uut delegatsiooni europarlamendis, siis kindlasti ei ole see halvem eelmisest, mistõttu valimised on kindlasti täitnud oma põhilise eesmärgi. Kui aga õnnestub samal ajal ja sama rahaga käivitada uusi sotsiaalseid arenguid ning selgitada uusi meie aja kangelasi, siis saab ettevõtmist ju mitme kandi pealt tervitada. Eelmiste valimiste superstaar on praegu riigi president, eks loodame seekordselegi superstaarile edukat käekäiku poliitika tandril, sest oleks patt äsjakogutud poliitilisel kapitalil hajuda tulevikus kasutuks sotsiaalseks entroopiaks, ilma et see enne saaks teha kasulikku ühiskondlikku tööd. Parteidegi valimiste edetabel räägib selget keelt ühe uue faasi saabumisest eesti poliitikas, mis on omakorda osa praegusest suuremast sotsiaalsest kohanemisest muutnud oludele riigi ümber ja sees.

laupäev, 23. mai 2009

poliitiline kultuuritus

Kuigi formaalselt peaks selle nädala Eesti poliitika tippsündmus olema sotsiaaldemokraatide väljatõstmine valitsusest ja uue valitsemissituatsiooni väljavääted riigiks tõhusaks juhtimiseks keerulises majandusolukorras, on viimasest ehk enamgi tähelepanu pälvinud vastanduvate leeride poliitikute üksteist halvustavad väljaütlemised, mis on ajakirjanikelt pälvinud ulatusliku poliitilise kultuurituse diagnoosi. Eks see diagnoos peegeldab muidugi lootust paremate aegade ja tavade järele, kuid pole sugugi võimatu, et see ongi tase, milleks meie poliitikud üldse võimelised on, seega poliitiline kultuur ise.
Tsiviliseeritud ühiskonna ühiskonna üheks kindlaks tunnuseks on inimväärikuse tingimusteta austamine ja järgimine, mille üheks osaks on respekt oma partnerite suhtes ning poliitikas on avaramas tähenduses partneriteks kõik seltskonnad, kes poliitika lavalaudadel oma samme teevad. Eks selle respekti üheks realiseerijaks on ka vastav etikett, mis poliitikas võiks vähemalt sama mõjukas olla kui näiteks spordis, kui mitte enamgi veel. Kui seda ei järgita, siis oleks justkui 3 põhilist viisi selle seletamiseks:
¤ asjaosalised ei ole teadlikudki sellisest vajadusest;
¤ asjaosalised on sellest teadlikud, kuid rikuvad vastavaid tavasid sihilikult oma poliitiliste eesmärkide saavutamiseks arvestusega, et just sellisel viisil õnnestub veenda oma positsioonide paremuses ühiskonna liikmeid, mis omakorda viitab nende ühiskonna liikmeid alahindavale ja manipuleerivale hoiakule ja kavatsustele;
¤ olukord poliitikute mängumaal on neile endile ülejõukäivalt keeruline, nad kaotavad kaine mõistuse ühes kõige sellest tulenevaga ning nende käitumine saab olema juhitud suuresti nende bioloogiliste reaktsioonide arsenali poolt, kusjuures sotsiaalsele olukorrale allajäämise määr on proportsionaalne enesekontrolli vähenemise ning täiesti automaatsete reaktsioonide ulatuse kasvuga.

Milline neist kolmest võimalusest võiks olla seotud läinud nädala "poliitilise kultuuritusega"? Mu meelest kuuluvad vähemasti mõned poliitikalava valgusvihus visalt rüselenud poliitikud viimati kirjeldatud rühma ning ainuüksi sel põhjusel on nende mõjukas tegevus rahvuse ja riigi seisukohalt praeguses keerulises olukorras õige riskantne.

Dr. Peeter Mardna 3 tugevalt paternalistlikku võluvitsa

Vähima kahtluseta on viimase nädala meditsiini meediastaar tervishoiuameti järelvalve osakonna juhataja dr. Peeter Mardna, keda lastakse vähemalt kolmel korral nii suure lehe paberile kui igaühe arvuti või teleri ekraanile ütlema olulisi meditsiiniga seotud asju, mis mõjutavad nii inimeste kui nende ühiskonna arusaamist ja konkreetset tegutsemist tervise ja haigustega seoses.



¤ Kõigepealt räägib ta vajadusest kehtestada omavastutus terviseprobleemide lahendamisel ehk teisisõnu vähendada ühiskonna rahalist toetust inimesele, kes on haigestunud enda süül, st vastav olukord on teadusliku meditsiini arvates tekkinud mittesobiva käitumise tulemusena. Kindlasti lisab see märkimisväärselt mitut sorti tööd arstidele, teadusliku meditsiini saadikutele ja kehtestajatele. See idee ei ole vähemasti realiseerimise mõttes päris uus, sest veel mõnikümmend aastat tagasi räägiti ja planeeritigi kõikide inimeste kohustuslikku dispanseerimist. Moodsa aja terminoloogiat kasutades tehakse siis ettepanek kõikide inimeste sunduslikuks meditsiiniliseks arenguvestluseks nende enda hüvanguks. Tervishoiuteenuse kõnepruugis peavad kõik ühiskonna liikmed võtma arstilt nõustamisteenust ning neid nõuandeid ka väga hoolikalt järgima. Üks, mis selle ettepanekuga seoses on kindel, et ühiskond allutab oma liikmeid senisest märksa tõhusalt oma põhimõtetele ja eeskirjadele. Ei hakkaks isegi ar(v)utama, mis ettevõtmise majanduslik tõhusus ka oleks, kuid kindlasti saab arsti vastutus taolise olukorra kehtestumisel üksjagu uue ilme ning ma ei ole sugugi kindel, et meie arstkond selleks ka sisuliselt valmis on. Arstid ja meditsiin muutuvad senisest märksa olulisemaks tööriistaks ühiskonna käes oma liikmete sobivaks vormimisel ning mitut masti järelvalved saavad tegutsemisõigustust üksjagu juurde.
Sellesse rubriiki kuulub ka kindel veendumus, et kokkulepitud vastuvõtule mitteilmuvad patsiendid peavad saama oma suutmatuse eest trahvi. Praegusel ajal ei ole trahv kuigi suur, vaid teise visiiditasu jagu raha, kuid arenguruum patsientide korralekutsumiseks juriidiliste vahenditega evib kindlasti märkimisväärselt suurt potentisaali. Esimesena torkab mulle selle ettepaneku puhul pähe, et haige vastutusvõime peab olema täpselt sama kui tervel, mis omakorda näikse põhinevat arusaamal, et haigus ei ole mitte niivõrd bioloogilis-psühholoogiline mõiste, vaid pigem sotsiaalne situatsioon, milles oleku tingimused määratletakse peamiselt ühiskondlike oludega ning haigete kohtlemise (dr Mardnal vist isegi ravi) arsenali kuuluvad ka trahvid ning sanktsioonid.

¤ Teiseks võimendab ta jõudumööda arstide liidu värsket ja iseenda vana ettepanekut kehtestada Eestis lastetusmaks kõigile sõltumata inimeste võimest või võimetusest järglasi saada. Ja õigluse argument selleks sammuks on lihtne ja selge, kõigil ühiskonna liikmetel on kohustus panustada selle ühiskonna jätkusuutlikusse. Seega põrutab kolleeg Mardna oma peremudeliga praegu domineerivast tavaperekonda mõttetuks pidavast hoiakust selles suunas, et kogu ühiskond on üks suur pere, mille täisksvanud liikmetel on kõigil paratamatult vanemlikud kohustused.

¤ Kolmandaks hoiatab ta avalikkust ühe arsti eksimuste hindamisel arstide massilise kohtusse tassimise eest, sest see on taas üks väga kallis ettevõtmine. USA näide, kus kolmandik meditsiinis ringlevast rahast kulub paragrahvide painutamiseks ja lihvimiseks, peaks tema arvates olema meile selgeks hoiatuseks. Kui arstlik tegevus on teenuse osutamine ja ei midagi muud, siis on küll väga tõenäoline, et patsientidest klientide rahuolematuse heastamise kohaks saab peatselt tarbijakaitse ja selle ebapiisava korrale kutsuva jõu puhul polegi teist valikut, kui meedia avalik sõna või kohtukulli terav nokk. Selle taustal ei paista küll kuigi veenvana dr. Mardna soov arstide eriliseks kohtlemiseks nii väga õigusemõistmisele toetuvas ühiskonnas.

Kõik kokku kuulutavad dr. Mardna ettepanekud meditsiini valdkonnas laialdasel isikuvabadusel baseeruva ühiskonna projekti läbikukkumist Eestis ning möödapääsmatult vajalikku pöördumist vähemkulukate kohustuslike meetmete juurde, milles arstidel on oma väga tähtis ja kordumatu roll. Kahtlen siiski, kas ükski neist ettevõtmistest saab tegelikkuseks ühiskonnas, mis panustab oma liikmete tegevusvabadusele ning sellest tulenevale moraalsele vastutusele.

reede, 24. aprill 2009

Kriisi vahefiniš

Just üleile ilmusid järgmised ametlikud teated Eesti majanduskriisi süvenemisest ning valitsusel tuleb taas ülikiiresti eelarvet tublide miljardite võrra kärpida. Need jutud ilmusid välja parasjagu siis, kuid laiast ilmast tilgutati teateid, et midagi hakkab kuskil ka juba paremaks minema. Sellises olukorras on õigus nendel, kelle arvates meie valitsus ei kontrolli enam väga tõhusalt riigi majanduse käekäiku ning tema taktikaks on põhiliselt hoida majandusseadusi riigi territooriumil jätkuvalt kehtivana. Hea asi seegi ühes suures sotsiaalses möllus, sest kui need põhimõtted muutuvad kehtetuks, siis on üleüldine segadus kiiresti käes. Nii et nii mõne kuuga on riik jõudnud (saabuvast) õndsusest välja jõudnud hirmutavalt kiiresti süveneva languseni, mille sihtpunkt on laskujaile veel täitsa teadmata.

neljapäev, 23. aprill 2009

Kaplinski, Lotmani ja Raua apokalüpsis

Eilne Postimees vahendab kolme Eestimaa targa, Jaan Kaplinski, Mihhail Lotmani ja Rein Raua kuulutusi maailmaasjade kohta ning nende üldine diagnoos, et maailm ja inimesed selle sees on puhta hukas, on ajaloos oh kui palju kordi kimbatusena ära tuntud olukord. Kuigi mehed maalivad suurimaks probleemiks inimarengu enda ühe olulise ja soovitud saaduse, otsesest eluvõitlusest vabanenud jõude elava inimese, on nende ettepanek sellise elu mõtte küsimus taas tõsisemalt päevakorda võtta ülimalt teretulnud, sest kui asjale mõtet ei otsi, siis kipub see kergesti mõttetuks osutuma.

Kummalisel kombel torkas mulle pähe, et triode pajatused on praeguse aja väga levinud formaat ning võta näpust, selle tabasid ära juba nõukogude ajal Gustav Naan, Villem Raam ja Hendrik Allik, kui nad regulaarselt stuudiosse kokku tulid ning ilma asjust vestma kukkusid. Elagu targad triod ja nende vaimne künd!

neljapäev, 16. aprill 2009

Arvaja Mihkel Mutt vanadusest kui ühest lõbust

Ei saagi selle küünilisuses päris täpselt aru, kas Mihkel Muti arvamuslugu "Vanadus on kallis lõbu" eilses Postimehes on mehe tegelik arvamus võis ajendatud pigem soovist silma paista. Antud juhul ei ole küll kumbki variant suuremat väärt. Tema soov kirjutada vananemisest raha, võrdleva psühholoogia ja järsu ühiskonna poolt pealesurutud individualismi võtmes annabki tulemuseks, et inimesed, kes iseseisvalt hakkama ei saa (lisaks vanadele tegelikult ka paljud tervisehädadega noored ja keskeas inimesed) ja on teistele koormaks, on kallis lõbu, millest tuleb loobuda nii pea kui võimalik. Ei ole tegelikult midagi uut päikese all ning seda teatud inimeste üleliigsuse lähenemist on ikka ajaloos praktiseeritud ning Euroopas viimati suures mahus natside poolt ning hiljem kui palju kordi imestatud, et kuidas küll inimestele üldse sellised mõtted pähe saavad tulla. Väga veider või pigem vale on ka Muti vananemise probleemi rõhuasetus läänelikule ühiskonnale, mis resulteerub ju enamvähem läbiva tegeliku heaoluna ning seda ollaksegi valmis kõigi ühiskonna liikmete vahel jagama. Mehel tasuks vaid pisutki vaadata erinevate lääneriikide pensionite ja teisi sotsiaalkindlustuse süsteeme. Ma soovitaks Mihkel Mutil mitte jääda arvamuses poolele teele ning kas avalikult või enda peas ja omaette eile avaldatud mõtteid edasi mõelda, ehk aitab see tal endas paremini selgusele jõuda. Vananemine on paratamatus ning sotsiaalne (ja ka personaalne) toimetulematus sellega märgib väga selgelt, et inimväärikus ei ole selles konkreetses ühiskonnas kuigi oluline.

reede, 3. aprill 2009

II pensionisammas ja riigi aluskonstruktsioonid

Selle nädala alguse oodatult mõõnavad majandusuudised meilt ja ning ka Läti lugu, et IMF keeldus neile valitsuse passiivsuse tõttu laenu andmast, on meie riigiisasid pannud tegema avaldusi, mis hakkavad nähtavale tooma meie riigi sotsiaalseid aluskonstruktsioone. Iseäranis puudutab see sellist inimühiskonna konstruktsioonielementi nagu pensionisambad, mis toetavad seda inimühiskondadele õige tüüpilist võimalust, et inimestel säilib vanemas eas pärast oma põhipanuse andmist ühiskonnale omakorda ühiskonna tugi oma allesjäänud eksistentsi väärikaks realiseerimiseks. Nii või teisiti on tegemist väga olulise komponendiga tegelikust lepingust inimeste ja nende ühiskonna vahel, kus läbipaistvalt ja teadlikult realiseerub iga isiku kohta tehing oleviku konverteerimisest sotsiaalseks tulevikuks. Peaministri halbade uudiste järel pakutud julge ettepanek võtta ühiskonnalt mõneks ajaks alt ära pensioni 2. sammas on igal juhul väga mõjukas ja mitmekülgne samm, mille kõiki mõjusid me praegu vaevalt ette suudame kujutada. Kindlasti hävitaks see samm suure hulga Eesti sisemaist usaldusväärsust, mis saab alguse selle süsteemi autoritest ja ulatub üle riigi antud lubatuste nõtke muutmise võimaluseni, et väga paljud personaalsed ühiskonnaga tehtud lepingud lähevad ümbertegemisele. Paistab küll niimoodi olema, et meie ühiskonna väga põhimõtteliste otsuste tegemise periood on nüüd küll kindlasti alanud. Ei saa pidada ju põhimõtteliseks otsuseks status quo mõningast kõigekärpimist, nagu seda siiani tegelikult tehtud on, lootuses et siis uuesti paisuma keerata. Status quo nõuab olemasoluks ja edenemiseks teatud tingimusi, mida praegusel ajal selgesti napib. Napib just väliseid soodsaid tingimusi, mis meist kuigivõrd ei sõltu ning seetõttu saab proovikiviks olemasoleva sotsiaalse disaini kohanemisvõime muutunud oludega. Usun millegipärast, et valitsus jõudnud seisu, kus kärbetega tuleb lõdvendada ühiskonna teatud aluskonstruktsioone, mis omakorda tähendab lootmist õnnelikule juhusele, et konkreetsetel sotsiaalsetel hetkedel tulevad olemasolevad konstruktsioonid oludega toime. Usun samuti, et valitsejate suur emotsionaalne hirm krooni devalveerimise ees ajab neid päris riskantselt mängima riigi aluskonstruktsioonidega. Kas pole raha devalveerimine tegelikult ratsionaalselt aktsepteeritav vahend ülemäärase sotsiaalse pinge ühtlaseks jagamiseks kogu ühiskondliku konstruktsiooni ulatuses? Ja kui see pinge saab edukalt maandatud, siis tekib ka võimalus ühiskonna ümbersättimiseks tekkinud oludele vastavaks.

pühapäev, 29. märts 2009

Presidendi vaim

Riikidel peavad olema riigimehed, teisiti ei ole see vist üldse mõeldavgi. Või kui, siis on sellist riiki rohkem vaja kellegil teisel, kui selle riigi enda rahval. Oma lühikeses iseseisvuses on meil mõned agarad ikka teinekord ohanud, et neid riigimehi on meil ikka väga vähe ning praegune aeg kipub ses mõttes eriti terav olema. Nii nad arutavad aeg-ajalt, kas isegi Savisaar, Vähi või Kallas, teistest mitte nii mõjukatest rääkimatagi, on riigimehed või hoopis riigitegelased? Lennart Meril on ses mõttes märksa kindlam seis, sest teda peab valdav enamus eesti inimesi riigitegelaseks, riigimeheks ja nüüdseks juba suureks legendikski. Täna saab 80 aastat täis sellest päevast, millest arvutatakse tema eksistentsi selles ilmas, millest omakorda kolm viimast on läinud tema füüsilise ja vaimse pärandi saatel. Kui vaadata, mida lehed sel nädalavahetusel Lennart Merist kirjutavad, siis põhiliselt räägitakse sellest, et oma põhitööna viis just tema noore ja väikese riigi kiiresti maailma ning sageli tegi ta seda isikupärasel ja džässilikult improviseerival viisil. Päris palju võtavad sõna vanadest sõpradest intellektuaalid, aga õige vähe pumba juures olevad või sealt eemaldunud poliitikud. Väga palju meenutataksegi tema veidrusi ning iseäranis võimetust kella tunda, mis on ju tegelikult elementaarne teistest inimestest lugupidamise masin. Eks neil, kes näevad selles suurt originaalsust ja tähtsust, võib ju õigus olla selles, et uustulnuka pisut üleannetu shokeerimine on parim viis tähelepanu tõmmata, kuid samas ei taga selline tegutsemine ka kõikide plaanide teostumist. Palju on seega rõhutud poliitiku tegemiste välisele küljele, kuid mu meelest on ikka väge vähe analüüsivat juttu olnud selle mehe ideelisest pärandist Eesti poliitikale. Enam-vähem on suudetud tema vaateid fikseerida, kuid analüüsini paistab küll veel aega minevat. Eks vast peavad ülikoolid siin võtma kohustusi ning üritama presidendi vaimu tegemisi ja siirdumisi mõtestada.
Lootuses olgu järgnevalt välja nopitud vaid mõni tsitaat Lennart Meri Poliitilisse testamenti (Ilmamaa, 2007) kogutud kõnedest, et sel moel meenutada, kuivõrd tähtsaks pidas see mees eesti asja:

¤ .. kuidas võiksime parandada kahekõnet kodaniku ja riigi vahel? Ma arvan, et Eesti riik ei ole piisavalt läbipaistev. Eesti on Euroopa Liidu kõige väiksem riik, kui me emakeelse kõrghariduse ka juurde rehkendame, aga kas Eesti on ka Euroopa Liidu kõige lihtsam ja kõige kokkuhoidlikum riik? Mu vastus on eitav ja mu ettepanek on riiki lihtsustada. Mu ettepanek on parlamenti vähendada 81 isikule ja volitusi pikendada viiele aastale; riigipea volitusi pikendada kuuele aastale; omavalitsuste volitusi pikendada viiele aastale. Mis sellest muutub? Me hoiame kokku vähemalt 22% valitsemiskuludest ja suudaksime selle abil mitte üksnes raha kokku hoida, vaid ka tihendada kahekõnet, mis viib meid tagasi lihtsuse ja läbipaistvuse poole (kõnest Aasta Kodaniku tiitli vastuvõtmisel, 26.11.2003).

¤ ..... Üldisemalt kõneldes tahaksin taas osutada, et Eesti riik on nii pindalalt kui ka rahvastikult väike riik ning Eesti eneseteostus ja eesmärgid on ennekõike ja paratamatult moraalset laadi: Eesti on piirkond, kus eestlased on suutnud püsima jääda enamasti ebasõbralikus maailmas, ning olles küll osa Euroopast, on meid enam kui üks kord püütud Euroopast lahti kiskuda. Kuid just eestlaste truudus oma väärtushinnangutele ja meie sõprade poolehoid eesti jonnile lubavad meil täna ja homme arvestada nende abi sarnaselt, aga tõhusamalt kui minevikus. .... Meie moraalsed ootused on ulatuslikud, kuid meie võimalused piiratud. Eksituste lõtk on Eestil väike või koguni olematu (Vabariigi Presidendi kõnest Riigikogus, 08.10.2001).

Minu ainuke kogemus temaga ühes ruumis viibida ja teda tõsisemalt vahetult kuulata oli kunagi aastaid tagasi, kui ta pidas 14. mail 1996. a. Tartu ülikooli aulas loengut. Ma ei mäleta õigupoolest praktiliselt mitte midagi tema poolt konkreetselt öeldust, kuid mäletan, et kõik kokku jättis üritus väga sügava mulje nii loengus esitatu kui ettevõtmise akadeemilise formaadi mõttes.
Ja muidugi ühiskondade käitumise veidrust ning meie lähiajaloo pusserdumise jätkumist näitab see juhuslik kokkusattumus, et just päev varem läheb siit ilmast tema sugulane Arnold Meri, keda manatakse meil ning austatakse Venemaal ja see kõik pälvib jooksvas rahvusvahelises plaanis rohkem tähelepanu kui riigiehitaja lähimineviku ponnistused. Sooviksin, et päevapoliitikast ja puhtast uudishimust ajendatud olevik jääb edaspidi aja kestvamas kulus järjest enam alla ideedele, mis loovad inimlikkusel põhinevat sotsiaalsust.