kolmapäev, 28. jaanuar 2009

Kriisikuulutajad lõpuks ka valitsejate seas

Kahte episoodi tahaks või kübeke võimendada Eesti praeguse olukorraga seoses:
¤ Majanduskriis on Eestisse nüüdseks ka ametlikult jõudnud, sest peaminister soostus seda eelmisel nädalal avalikult tunnistama valitsuse pressikonverentsil ning lubas ka kabineti poolt ka adekvaatseid meetmeid olukorraga toimetulekuks. Võttis aega, mis võttis, kuid erinevate leeride poliitikud on nüüd avalikult ühele meelele jõudnud riigis toimuva suhtes. Ja ei pea küll vist eriline ekspert olema, et tunnustada poliitikutest Tarmo Mändi ja Taavi Veskimäge, kes on juba kuid rääkinud lihtsal ja selgel viisil valitsuse ja koalitsiooni mitteadekvaatsest reaktsioonist ühiskonnas toimuvale ning sellest omakorda tulenevatele raskustele, mis on nüüdseks elult endalt oma vääramatu kinnituse saanud.
¤ Teiseks esitas Mart Laar eilses Postimehes eelarve muutmise vajaduse sildi all pigem manifesti Eesti ajaloo praegusest pöördepunktist ning mõned selle seisukohad võiksid kõlada justkui riigi presidendi suust, kuigi tema, st presidendi, arvamust riigis toimuvast ja väljavaadetest peame ikka veel hoolega ootama. Niisis teatab Mart Laar, et praegu ei ole mõtet praeguse olukorra ees vastutamise asjus sonkida lähiminevikus, aga ikkagi teeb ta seda kohe järgmises lauses, tehes ühes suureks süüdlaseks toimuvas "meie optimismi", ükskõik siis, mida ta sellega täpsemalt silmas peab. Siis hoiatab ta Eestit IMF pärisorjaks saamise eest, mis muidugi kõlab päris ootamatu ja liiga "ausa" komplimendina läänemaailma ühe kõige olulisema finantsmehhanismi suhtes. Seega ei ole küsimus praegu ei rohkem ega vähem kui meie iseseisvuses ning ootamatult on lisaks pidevale hirmule idast lisandunud ähvardused meie endi sõpradelt läänes, mis on ametlikus ideloogias ikka ja alati vaid inimeste ja rahvaste iseseisvuste eest seisnud. Ja lõpuks alustab Laar oma lugu tõdemusega, et see meie iseseisvuse küsimus otsustakse tänasest võttes järgmise 29 päeva jooksul, nii et napilt pärast vabariigi 91. aastapäeva peaksidki asjad päris klaarid olema. Hakkamata pikemalt vaagima, millistest kaalutlustest lähtuvalt Mart Laar lajatab, kuid seda tunnistab ta küll selgelt, et lühikese ajaga ja nende endi kohaselt ootamatult on riigi poliitiline juhtkond viinud meie suveräänsuse väga kriitilisse olukorda.
Mida siis üks kodanik võiks toimuvast arvata? Kaunikesti lihtsal viisil kujunes Eestist suhteliselt lühikese ajaga kitsa poliitilise fundamentalismi põhine poliitilise võimu teater, mis muudab ühiskonna juhtimise õige jäigaks ja raskustega reageerivaks väliste olude kiirele muutumisele. Üsna populaarse ja tegelikkuses vastuolulise vaate ja juttude kohaselt ei olekski justkui riiki eriti vaja (või kui, siis hästi väga õhukest), kõik saaks parimal korraldatud iga üksiku inimese rahapõhisest vabast tahtest ajendatud käitumise abil. Rahvusvahelises plaanis oleme tänaseks jõudnud olukorda, kus päris ägedalt konkureerivad taas riigid ja rahvad, õnneks seni siiski vaid rahapõhiselt ja mitte relvadega ning riikide tugevus sõltub nendes tingimustes suuresti inimeste usaldusest oma riigi vastu ja valmidusest see võitlus oma riigi parema käekäigu nimel läbi teha. Olukorda teeb keeruliseks see, et Eestis on individualistlik ilmakäsitlus väga populaarne olnud ja kandnud võimule vastava suuna poliitikud, kelle ideoloogia päädis majanduse väga kõvade tuuridega käimatõmbamises, aga mis ei funktsioneeri enam kuigi tagajärjekamalt praegustes oludes. Samas on hea asi see, et tänase päeva raskused piirduvad peamiselt majanduslike probleemidega ning usk riiki jätkuvalt kindlasti tugev. Sellises situatsioonis peavad valitsemismeetodite hulka kuuluma kindlasti ausus ja õiglus kõiges ning mitte valitsejate laveerimine poliitilise lähikasu nimel, milleks kahed peatsed valimised parteisid ja veelgi enam nende liidreid tugevasti peibutavad.

neljapäev, 22. jaanuar 2009

Riik kui perpetuum mobile

Vaatasin täna ETV Foorumit, kus 5 tarka mittepoliitikut vaagisid meie riigi praegust keerulist olukorda ja väljavaateid ning avastasin, et praegune riigi juhtkond (ja tegelikult ka vist mõni eelmine) võtab Eesti riiki kui üht perpetuum mobile't, mis on hästi kavalasti disainitud ning pärast ajaloolist taastavat algtõuget möödunud kümnendi algul kulgeb see uhkelt ja garanteeritult igavesti ja aegade lõpuni ning energia selleks ammutub meie suurest avatusest ning naabrite tegemistest. Praegune kriis näikse küll rääkivat kõike muud kui seda ning toimuvat saab vaadelda riikide võitlusena turuareenil, mille peaeesmärgiks on läbi sotsiaalse kohamisvõime testimise kaudu võita pinnast tulevaseks eksistentsiks. Meie valitsustele nii armas tõdemus, et meil endal ei olegi oma majanduskliimaga suurt peale hakata klapib omal moel kaunis kenasti iroonilise naljaga, et liiga suure sõltumatuse korral ei sõltugi meist enam midagi.

pühapäev, 18. jaanuar 2009

Eesti peatänav

Jutt ei ole siinkohal muidugi riigi füüsilisest peatänavast, milleks on tõenäolisest tee Tallinnas Toompealt Vabaduse väljakule, vaid pigem vaimsest peateest, mis praegu ei paista kuidagi kulgevat Tammsaarest üle ülikoolide Pärdini, vaid Õhtulehest üle kanal 2-3-4-5-6-11-x tõehetkede kuni mitut masti ärapanemiseni. Sel tänaval ei domineeri niivõrd väärtused ja tõekspidamised kui pigem peaaegu takistamatu inimloomuse individuaalse testimise ja äraproovimise iha ja vaimustus. See tänav ei ole paraku väga turvaline paik, sest mõnede kaaskondsete loomulik olek võib ja saab ülejäänutele päris valus olla. Ühiskondade suureks võimeks on oma peatänavate kulgu sättida ning meilgi on järjest enam märke sellisest nihutamisest parema ühise eksistentsi kaalutlusel.

Kriisi idee ja õppetunnid

Viimased päevad pakuvad ridamisi uudiseid majandusliku olukorra halvenemisest nii meil endil kui lähemate ja kaugemate naabrite juures. Sellega seoses räägitakse mitu masti sotsiaalsetest kriisidest ikka sagedamini ja sagedamini. Eks moodsa aja üheks tunnuseks on ka mõistete tähenduse devalveerumine ning kriise ja katastroofe pruugitakse nii mõnigi kord lihtsalt suuremate negatiivsete emotsionaalsete reaktsioonide väljendamiseks. Olgu sellega, kuidas tahes, kuid minu jaoks on kriis olemasoleva eksistentsi äge ja väga sügav häiring, millest ei saa väja tulla enam täpselt sellisena kui sinna siseneti ning olemasoleva eksistentsi katkemine on vägagi võimalik. Seega on kriis arengulise pöörde olukord ja status quo'le õige ohtlik, mis omakorda paneb proovile kriisis olijate võimalused ja olukorrad. Kui jutt läheb sotsiaalsele kriisile, siis on see väljakutse vastavasse sotsiaalsesse kooslusse kuuluvatele inimestele ning ruumi on seal nii mõistusele kui moraalile. Areneda soovivad ilmsesti kõik ja sageli veel tormilise kiirusega. Just taolises olukorras oli just äsja eesti majandus, mis tormas ja tahtnuks võimalusel teha seda veel nobedamini kuni selgus, et tormamine teeb teise siiski ka väga hapraks. Nüüd paistabki, et praegune kriis teenib eesmärki muuta sotsiaalne tegevus senisest märksa olemiskindlamaks. Praegusel hetkel on enamus riike vastakuti innuka tule kustutamisega ning kuigi palju ei ole süüvitud allakäigu geneesi ja põhjustesse. Sotsiaalsete kriiside puhul on muidugi igihaljaks küsimuseks välditavate vigade ja vältimatu saabumise teema. Enamasti kiputakse sotsiaalset kriisi ikka inimlikkuse konkreetse realiseerumise saaduseks pidama, millel objektiivse reaalsusega nii palju pistmist, et see on lihtsalt karmiks tööriistaks, mis vastuvaidlematult ühe vaimlis-füüsikalise konfigutatsiooni tegelikkuseks pöörab. Eks parasjagu võimul olevad poliitikud ürita allkäiku siduda eelmiste teiste meeste vigade või endi tegemiste objektiivse ja vältimatu paratamatusega, kuid kindel on see, et visal poliitilisel programmilisusel on kipub selline põhjaliku rigiidsuse häda olema, et pidama ei saada oma käiku enne kui kraavis või sellele ülimalt lähedal ollakse. Demokraatia peaks valimiste kaudu kraavi minekut välistama, kuid teinekord arenevad sündmused sedavõrd kiiresti, mille taustal valimiste mehhanism paistab lootusetu venimisena. Mu meelest oleks poliitiliste kriiside puhul päris mõistlikuks lahenduseks laiapõhjalise valitsuse moodustamine, kuid Eesti juhtumil ei paista praegu valitsejate poolt muud midagi kui nõutust saabunud olukorra lahendamise suhtes. Kindlasti ei ole võimalik heaks ja vastuvõetavaks pidada poliitilist stsenaariumi, kus kriisi oleks võimalik vältida, aga siiski lastakse sellel mingi passiivse peataoleku või aktiivse eesmärgistatuse tõttu juhtuda.

neljapäev, 15. jaanuar 2009

2009. aastast saab õigluse konkreetse sisu testimise aasta

Selle aasta esimeste päevade avalik sõna tegeleb põhiliselt sellega, et sättida eesti inimeste valmisolekut uute aegade saabumiseks sotsiaalse elu erinevatel astmetel. Iga päev ilmuvad uued tõdemused uutest turtsatustest ühiskonna majandusmootoris, millele valitsejad reageerivad küll senise paduoptimismi asemel mokaotsalise kurtmisega, kuid midagi päris resoluutset ja sündmusi ennetavat veel ette ei ole võetud. Indrek Neivelt arvab täna, et kiire ja oskusliku tegutsemise korral õnnestub ühiskonnal ehk majanduslikus tagasiminekus pidama saada 2005. a. tasemel, mis ei olegi suures mängus mingi kuigivõrd hull komistus. Samas saab arengute ignoreerimisega teha kindlasti ka pikema tuuri meie enda reaalsesse majandusajalukku, mida tasuks ühiskonna enamusel kindlasti vältida ning jätta soovi korral vaid omal vastutusel jõukamatele seiklusturismi huvilistele. Meie enda olukorra taustal saab üha ilmsemaks olude põhjalik muutumine ka meie naabruses, olgu see siis seoses Vene-Ukraina-Euroopa gaasimadina või laamendamisega Riia kesklinnas, mis muidugi juba on väljakutseks meie kohanemisvõimele.
Kriisid pidid alati ka midagi õpetlikku pakkuma, kuid kindlasti on tähtis selles asjas õppetundide hinnad inimsaatuste skaaladel ning ülemäärased ellujäämisõppused ei tule kindlasti kasuks õppurite tervisele. See aasta pakub kindlasti ka konkreetse elu õppetundi eetika ja eriti õigluse teemadel, mis on üksjagu seotud nii eesti majanduse kui elujõu projektide käekäiguga. Olen päris veendunud, et senisest märksa paremini peaksime nägema õigluse tähtsust meie majandusprojekti õnnestumises, sest laiapõhjaline moraalne kokkulepe õigluses ning selle suhteliselt odav rahaline realiseerumine peaksid tervistavalt mõjuma rahvuse kõigi suurte projektide õnnestumisse. Individuaalsete ja kollektiivsete eesmärkide vahekorra sisulisem ja paindlikum ühendumine aitab vältida äärmusliku individualismi ja kollektivismi hädasid ning avardab tublisti ka ühiskonna kohanemisvõimet mistahes olukorras. Meie tänase päeva ja lähimineviku õigluse teekonnast annab pisutki aimu soojakuga "õnnistatud" Urmase lugu, mis kõrvalsaadusena tuletab lugejale meelde, et inimesel peab olema võimalus ka väärikuseks.