kolmapäev, 25. veebruar 2009

poliitilise rokakunsti tipphetked

Eelmine nädal sai tõeliseks verstapostiks Eesti poliitilise kultuurituse teel. Lisaks väga probleemsele majandusolukorrale ja sellest tulneva 8-miljardilisele eelarvekärpe kiirkorras ja vähedemokraatlikule läbisurumisele parlamendis, kütsid meie poliitikatipud nii võimu kui opositsiooni poolelt täiesti pimestunult eelmisel nädalal poliitikakatelt, milles podisemas sügiseste kohalike valimiste supp. Tallinna keskerakondliku võimu haldusreformi kava ja kahtlane küsitlus ning Toompea koalitsiooni ettevõtmine kirjutada soolise võrdõiguslikkuse seadusesse Tallinna halduskorraldus annavad kokku paari, mille puhul poliitiline kultuur oma tavapärases tähenduses kaotab mõtte ning mis omakorda võib võime inspireerida järgmisteks jamadeks. Olen päris veendunud, et läinud nädalal tehti Eesti ajalugu, mille viljad veel tulevad maitsmisele.

kolmapäev, 18. veebruar 2009

Postimehe kriisilõuna

Traditsioonidel ja järjepidevusel näikse pärast tormilist ümberehitust taas üha rohkem kaalu olema, mida kinnitab ka järjekordne Postimehe arvamusliidrite lõuna. Eks edetabelijanustele oleks muidugi kosutavaks palaks, kui 200 arvamusliidrit veel kuidagi järjestatud saaks, kuid praegu peavad nad leppima lihtsalt sama arvu võrdselt targa ja mõjuka eesti inimesega. Kui otsustada nende sõnumite järgi, mis üritusest lehte on jõudnud, siis arvamusliidrid näikse oma peades kriisi arengus jõudnud suuresti kriisi kasulikkuse faasi, mis vähemasti osadel juhtudel võib osutada paradoksaalselt selle jätkuvale sisulisele ignoreerimisele. Omal moel viitab sellele ka lõuna pealkiri "Kriisi võti -- mõistus või tunded?" ja sageli küsitud küsimus "Kas turumajandusele on alternatiivi?". Korraldajate mõlemad küsimused on vormilt vastandavad ning lähtuvad küllap suuresti maailma mõistmisest läbi vastandumiste ja sellest tuleneva arengujõu, samuti läbi arengu spriraalsuse ja paratamatu faasilisuse, mille populaarseks võimaluseks on siin-seal olnud Hegeli-Marxi liini dialektika. Kohal olnud arvamusliidrite dialektika (ei ole kindel, kas just äsjamainitud viisi) üheks silmapaistvaks näiteks on kindlasti ka Margit Sutropi arvamus, et nõukogude võimu tasuks vaadelda eduka kriisiõppusena praeguseks olukorraks. Ürituse vaimseks teljeks oli ilmsesti mõeldud Peaministri ja Poetessi (võimu ja vaimu; mehe ja naise; pragmatismi ja aate; jne ) mõõduvõtt mõistuse ja tunnete teemal kriisi kastmes. Ja võimu ja vaimu kontrast tulitõesti ka reljeefselt ilmsiks, sest nende sõnumid olid õige erinevast alusest, sisust ja väljavaadetest kantud. Loodetavasti leiab iga lugeja neist sõnumeist just seda, mida tema on otsinud selles keerulises olukorras, kuhu sattunud ollakse.

kolmapäev, 11. veebruar 2009

Moraal ja majandus

Juba mõnda aega on mul isu midagi pikemalt pajatada eetika ja majanduse seostest, kuid eilne paber-Postimees jõudis minust selles ettevõtmises ette ja paigutas kõrvuti, mõlemale poole lehe kesklambreist 4 majandusprofessori loo olemasoleva majandussüsteemi reanimeerimise silmnähtavast vajadusest ja oletatavatest võimalustest ning Deivid Vseviovi marksismist ajendatud arvamuse praeguse kriisi lootusetusest, sest praeguses kriisis olevad ühiskonnad on kaotanud püsimiseks oma väärtuselise vundamendi ja heitlus käib eeskätt kultuuris ja siis alles majanduses. Mul ei tulnud muidugi mõttesegi nii radikaalse mustvalgega teema kallale minna, kuid eks Postimehe lahendus ole ju päris iseloomulik praeguse aja põhiviisile asju ajada dialektiliselt eklektilise ajupesu vormis. Mis puutub auväärt majandusprofessoritesse, siis mu meelest jäävad nad visiooni mõttes tublisti alla kunagisele 4 imemehele, kes panustasid samuti õige keerulises olukorras isemajandavale Eestile. Imemeesteks praegune nelik paraku siiski ei pääse, sest nad ei teata suurt muud, kui Eesti on viimasel ajal muidu heas süsteemis täitsa valesti elanud ning õige elu sõltub kõvasti maailmamajanduse käekäigust ja mõneti vajadusest ka meil endil tubli olla, nt riigieelarve tasakaalu, majandus ümber struktureerida, tõsta pensioniiga, meelitada siia tagasi investeeringud. Nii või teisiti näikse professorid panustama rohkem tähtede seisu ja nähtamatute käte aliansile kui meie ühiskonna kindlalt olemasolevale potentsiaalile. Samas jätab ajalooprofessor teisel pool klambreid õige napilt lootusi majandusprofessorite ideede täitumiseks ja selle läbi õnne õuele saamiseks ja panustab suurelt väärtustele, õigemini nende puudumisele. Selle väärtuste asjaga seoses häirib mind jätkuvalt (alates siis riigi ja haridusminiteeriumi väärtus programmi edendamisest eelmisel aastal) väärtustest rääkijate üldsõnalisus või napp konkreetsus. Väärtuste olulisuse juurte tuleksime veelkord tagasi, kuid hämmastab ikkagi väga hambutus väärtusvalikute tegemisel. Meie riigi moodsa ideoloogia nurgakiviks kuulumine Euroopasse ning Euroopal on olemas hulk väärtusdokumente, mille üheks eesmärgiks ongi konsolideerida vaimselt Euroopat ja kogu läänemaailma. Minemata siinkohal samuti seda teemat ulatuslikumalt avama, tahaks viidata veelkord vaid Euroopa Liidu põhiõiguste harta algusele: (Euroopa) Liit teadvustab oma vaimset ja moraalset pärandit ning rajaneb inimväärikuse, vabaduse, võrdsuse ja solidaarsuse jagamatutel ja universaalsetel põhiväärtustel. Kui see paistab mõttetult triviaalne olema või meil hoopis mingid teised väärtused tähtsad olema, siis on muidugi põhiküsimuseks tõe mitteväärtustamine. Siit omakorda pole kuigi keeruline taastõdeda maailmaasjade aegajalist kordumist ja tasuks taas lugeda Tammsaare "Tõde ja õigust", mis tegelikult kõige muu kõrval üksjagu ka eesti kriisi peegliks. Nii et ei tasu kogu meie jõuvarudega tegelda väärtusotsinguga, vaid väga palju enam tasuks panustada euroopalike väärtuste edendamisega meile südamelähedasel moel.
Ja nüüd paar sõna selle kohta, miks seda lugu üldse mirjutama asusin. Mulle on viimasel meeldinud ühiskondliku eksistentsi õiguslikku, majanduslikke ja moraalset regulatsiooni võrrelda 3 muinasjutuvennaga, kus moraal on see lollike Ivan vms väikse vend, kes meenub positiivses võtmes peamiselt siis, kuid vanemad vennad oma tegemistega pigisse sattunud. Niisiis väidan suurema keerutamiseta, et eetika on ka majanduslikult väga tõhus inimeste ühiskondliku toimimise vahend. Mida monoliitsem on ühiskond eetikas, seda vähem vajab ta kalleid paragrahve ja seekleid. Veelgi enam, kui paragrahvide ja seeklite vägi on raugemas, siis sõltub just moraalist see, kas konkreetne ühiskond identifitseerib end tervikuna või on selle asemele jäänud grupp inimesi. Nii et mistahes investeering (nii mitterahaline kui rahaline) moraali ei tööta üksnes konkreetses kvantitatiivses raamistikus (aeg, kogus, numbritest suunatud käitumine), vaid hoopis laiemas, võimalik ehk isegi universaalses sotsiaalses ruumis.

Ja kõige kõpuks on selle nädalaga saanud ilmseks, et Eestigi seekordne kriis on oma faasidega ning lõppeva nädalaga on liigutud äratundmise faasist vastupanu faasi. Loodan väga, et see faas ei kujune liiga kurnavaks ning teatud aja pärast oleme taas eneskindlama sotsiaalse eksistentsi perioodis, mis lisaks psühholoogilisele toele suudab taastoota eetikat ja selle väärtusi, mis omakorda on konkreetse üshikonna peamiseks tsemendiks. Vaid igaks juhuks tasuks märkida, et kõik eespool öeldu kehtib vaid demokraatial, isikuvabadusel ja mõõdukal sotsiaalsel kontrollil põhinevate ühiskondade kohta. Kui ühiskond talitleb tugeva sotsiaalse ja bioloogilise surve alusel ja tingimustes, siis on kõik teisiti nii väärtuste, eetika kui inimese eluga üldse.

esmaspäev, 9. veebruar 2009

lahkumised

Mõneti veidral kombel õnnestus eelmise nädala lõpus kaasa elada kahele tehisloole, kus peateemaks lahkumine, mida üritati publikule serveerida ajastule küllalt ebatüüpiliselt väga leebe meelekastmena. Kõigepealt juhtus see Vanemuise etenduses "Vaene loom vihma käes" , kus väikese Iiri linna üheks suureks ja samas õige tüüpiliseks mureks oli inimeste võimatus seal pikemalt olla ning sellest tulenev lahkumine. Seda üritatatakse vastandada sama koha patriootide mitmesuguste ettevõtmistega, sh nende moodsa sõjakäiguna tundunud reisiga teise linna sealset jalgpallimeeskonda lööma. Sellest saigi kokku üks ports mittemõistmisi, kus koosolijatest ühed ihkavad "magedast" kohast päriselt lahkuda ning teised vaid patriotismi kasvatamiseks korraks ära käia. Aga seda konflikti esitati väga siidiselt ja melanhoolselt, nii et nii mõnelegi tuttavale tundus etendus nii igav ja vilets olema. Ma ei jaga muidugi seda vaadet etenduse headusele, kuid samas tuleb siiski möönda, et ega lavastus Iiri autentseid meeleolusid kuigi hästi edasi anda ei suutnud. Nii et sel eesti moodi tehtud iiri lool polnud üldsegi suuremat häda, kuid vaataja peab end pisut harjutama nägemaks täitsa tavalises argielus midagi erilist.

Teiseks käisime üleile kinos kaemas selle aasta Oscarite hulginominent-filmi "Benjamin Buttoni uskumatu elu". Film oli taas üks enam-vähem vägivallatu hümn inimese elule selle kuitahes uskumatus realiseerumises. Eks seal oli muidugi eklektilist segu ameerika patriotismist, elufilosoofiast ja kujutlevast fantaasiast, kuid kõik kokku oli see siiski üks tore reis läbi ühe inimese elu, kus tema mõistus töötas päripäeva, kuid ihu veidral kombel hoopis vastupäeva. Natuke oli seal sarnasust eespool räägitud teatritükiga, natuke ka Oscariga, kes koos Roosamammaga oma 10 kirjaga jumalale üritas väljuda või lahkuda inimesena talle ette antud reaalsusest. Päris sümpaatne vaadata oli ka armastuse vägi ning inimlik nõrkus, mis hoidsid peategelasi koos, kuigi nad liikusid kahesuunalisel ajateel vastupidistes suundades ning nad suutsid siiski üksteise suuresti tuge pakkuda ja mitte lõplikult lahkuda. Ei usu muidugi, et film neid Oscareid just nii palju saab, kui küsitud, kuid moodsal ajal küsija suu peale ei tohiks lüüa ning küllap jagub väärt kraami neilegi.

reede, 6. veebruar 2009

Kriis ja vabadus

Käimasolevad kriisiks kutsutavad muutused riikide raha- ja majandusasjades annavad ka päris praktilise ettekujutuse, millistes omavahelistes suhetes on isikud, nende koondised ja ühiskonnad. See peaks olema eriti kasulik õppetund piiramatu (anarhilise) isikuvabaduse apologeetidele veendumaks taoliste vaadete illusoorsuses ja ajutisuses vastavalt ühiskonna käekäigule. Inimesed võivad jätkuvalt end sotsiaalsest ümbruskonnast täiesti vabaks võtta, kuid see lindpriiks saamine mõjub enamasti õige kurjasti nende eksistentsile. Ka sotsiaalsetel koosluste eksistentsis on näikse tähtis olema, et nad püüdlevad enese alalhoiu säilitamisele ning see asjaolu seabki koosluse liikmete vabaduse konkreetse ulatuse sõltuvusse sotsiaalse koosluse eksistentsiaalsest enesekindlusest. Nii et nii ebakindlus kui ülemäärane enesekindlus ühiskonnas on pigem tormituulteks isikuvabaduse taevas. Meie äsjane ja järsk 8 miljardi ühiskonna ühiku mahakandmine seob inimesi jõuga ühiskonnast lahti, kuid seda olukorda saab vaevalt pidada isikuvabaduseks suurenemiseks selle sõna lootusrikkas tähenduses. Pigem tuleb nüüd mängu tuua inimeste personaalne vaimne ja füüsiline kapital, et uuendada mõttetuks muutunud sotsiaalse eksistentsi stsenaariume. See tähendab omakorda lihtsat tõsiasja, et ühiskond peab pidevalt investeerima ka oma liikmete eksistentsiaalsesse jõusse, millest ammutada vajadusel sotsiaalse koosluse elujõudu.

pühapäev, 1. veebruar 2009

Mäsab ja mölab

Läinud neljapäeval oli võimalus kaasa elada väikeses Vanemuises Roman Baskini lavastatud Ingmar Bergmani näidendile "Lärmab ja veiderdab". Oli üks selline harju keskmine teatriõhtu: rahvast saalis õige hõredalt, suur osa Vanemuise vanast kaardiväest laval toimetamas, lavastus selline rahutuvõitu, kus aega-ajalt tuli ette häid kohti, Tommingas oli jälle peanäitleja jne. Lavastusest võis vaid kohati aru saada, et loos on justkui 2 omavahel seotud peatelge, vaimu normaalsus-ebanormaalsus ning tegelik-kujuteldav, aga sageli vajuti sellest koordinaadistikust kergesti kõrvale kuskile väheütleva argielu aiamaale. Jah, aga nüüd on seegi Rootsi suure poja lugu meie teatriannaalidesse kirja saadud ehk ära tehtud.