pühapäev, 29. märts 2009

Presidendi vaim

Riikidel peavad olema riigimehed, teisiti ei ole see vist üldse mõeldavgi. Või kui, siis on sellist riiki rohkem vaja kellegil teisel, kui selle riigi enda rahval. Oma lühikeses iseseisvuses on meil mõned agarad ikka teinekord ohanud, et neid riigimehi on meil ikka väga vähe ning praegune aeg kipub ses mõttes eriti terav olema. Nii nad arutavad aeg-ajalt, kas isegi Savisaar, Vähi või Kallas, teistest mitte nii mõjukatest rääkimatagi, on riigimehed või hoopis riigitegelased? Lennart Meril on ses mõttes märksa kindlam seis, sest teda peab valdav enamus eesti inimesi riigitegelaseks, riigimeheks ja nüüdseks juba suureks legendikski. Täna saab 80 aastat täis sellest päevast, millest arvutatakse tema eksistentsi selles ilmas, millest omakorda kolm viimast on läinud tema füüsilise ja vaimse pärandi saatel. Kui vaadata, mida lehed sel nädalavahetusel Lennart Merist kirjutavad, siis põhiliselt räägitakse sellest, et oma põhitööna viis just tema noore ja väikese riigi kiiresti maailma ning sageli tegi ta seda isikupärasel ja džässilikult improviseerival viisil. Päris palju võtavad sõna vanadest sõpradest intellektuaalid, aga õige vähe pumba juures olevad või sealt eemaldunud poliitikud. Väga palju meenutataksegi tema veidrusi ning iseäranis võimetust kella tunda, mis on ju tegelikult elementaarne teistest inimestest lugupidamise masin. Eks neil, kes näevad selles suurt originaalsust ja tähtsust, võib ju õigus olla selles, et uustulnuka pisut üleannetu shokeerimine on parim viis tähelepanu tõmmata, kuid samas ei taga selline tegutsemine ka kõikide plaanide teostumist. Palju on seega rõhutud poliitiku tegemiste välisele küljele, kuid mu meelest on ikka väge vähe analüüsivat juttu olnud selle mehe ideelisest pärandist Eesti poliitikale. Enam-vähem on suudetud tema vaateid fikseerida, kuid analüüsini paistab küll veel aega minevat. Eks vast peavad ülikoolid siin võtma kohustusi ning üritama presidendi vaimu tegemisi ja siirdumisi mõtestada.
Lootuses olgu järgnevalt välja nopitud vaid mõni tsitaat Lennart Meri Poliitilisse testamenti (Ilmamaa, 2007) kogutud kõnedest, et sel moel meenutada, kuivõrd tähtsaks pidas see mees eesti asja:

¤ .. kuidas võiksime parandada kahekõnet kodaniku ja riigi vahel? Ma arvan, et Eesti riik ei ole piisavalt läbipaistev. Eesti on Euroopa Liidu kõige väiksem riik, kui me emakeelse kõrghariduse ka juurde rehkendame, aga kas Eesti on ka Euroopa Liidu kõige lihtsam ja kõige kokkuhoidlikum riik? Mu vastus on eitav ja mu ettepanek on riiki lihtsustada. Mu ettepanek on parlamenti vähendada 81 isikule ja volitusi pikendada viiele aastale; riigipea volitusi pikendada kuuele aastale; omavalitsuste volitusi pikendada viiele aastale. Mis sellest muutub? Me hoiame kokku vähemalt 22% valitsemiskuludest ja suudaksime selle abil mitte üksnes raha kokku hoida, vaid ka tihendada kahekõnet, mis viib meid tagasi lihtsuse ja läbipaistvuse poole (kõnest Aasta Kodaniku tiitli vastuvõtmisel, 26.11.2003).

¤ ..... Üldisemalt kõneldes tahaksin taas osutada, et Eesti riik on nii pindalalt kui ka rahvastikult väike riik ning Eesti eneseteostus ja eesmärgid on ennekõike ja paratamatult moraalset laadi: Eesti on piirkond, kus eestlased on suutnud püsima jääda enamasti ebasõbralikus maailmas, ning olles küll osa Euroopast, on meid enam kui üks kord püütud Euroopast lahti kiskuda. Kuid just eestlaste truudus oma väärtushinnangutele ja meie sõprade poolehoid eesti jonnile lubavad meil täna ja homme arvestada nende abi sarnaselt, aga tõhusamalt kui minevikus. .... Meie moraalsed ootused on ulatuslikud, kuid meie võimalused piiratud. Eksituste lõtk on Eestil väike või koguni olematu (Vabariigi Presidendi kõnest Riigikogus, 08.10.2001).

Minu ainuke kogemus temaga ühes ruumis viibida ja teda tõsisemalt vahetult kuulata oli kunagi aastaid tagasi, kui ta pidas 14. mail 1996. a. Tartu ülikooli aulas loengut. Ma ei mäleta õigupoolest praktiliselt mitte midagi tema poolt konkreetselt öeldust, kuid mäletan, et kõik kokku jättis üritus väga sügava mulje nii loengus esitatu kui ettevõtmise akadeemilise formaadi mõttes.
Ja muidugi ühiskondade käitumise veidrust ning meie lähiajaloo pusserdumise jätkumist näitab see juhuslik kokkusattumus, et just päev varem läheb siit ilmast tema sugulane Arnold Meri, keda manatakse meil ning austatakse Venemaal ja see kõik pälvib jooksvas rahvusvahelises plaanis rohkem tähelepanu kui riigiehitaja lähimineviku ponnistused. Sooviksin, et päevapoliitikast ja puhtast uudishimust ajendatud olevik jääb edaspidi aja kestvamas kulus järjest enam alla ideedele, mis loovad inimlikkusel põhinevat sotsiaalsust.

laupäev, 28. märts 2009

kriisi lühike vaheaeg

Suurte majanduskriisidegi väline pale ei paista iseloomustuma üksnes pideva või järjest kiireneva halvenemisena, aeg-ajalt tuleb ka neis ette rahunemisi ja tunnet, et ehk on kõige hullem juba seljataga, et siis taas mõne suure ropsuga end taas senisest märksa suurematest jamadest leida. Midagi taolist näikse just toimuvat kriisiga Eestis. Meetmed, eelarved, kärpimised said mõni aeg tagasi raskustega tehtud ning mingi aeg said valitsejad ja avalik arvamuski olla rahulikumas ooteseisundis. Tõesti, järjest lähevad ettevõtted hingusele ja töötus süveneb, kuid avalikkuse ärevus on märksa väiksem kui veel kuu aega tagasi. Samas on ju päris ilmne, et käivitatud meetmed on mõjult märksa pikema vinnaga kui kriisi enda pidevalt jätkuv olemasolevat sotsiaalset võrgustikku näriv mõju. Niisiis tuleb üsna paratamatult veel vähemasti mõni nende kahe mittevastavusest tingitud sotsiaalse ärevuse tsükkel läbi teha, millest järgmist on oodata kohe järgmisel nädalal, kui avalikustatakse järjekordsed meie reaalmajanduse näitajad. Peaministri ja teistegi riigiisade uuenenud retoorikast ja tõmblustest on juba praegu paista, et neil on halvad uudised juba teada ning tasapisi püütakse neid juba nüüd avalikkusse ja inimeste peadesse immutada. Nii et selleski sotsiaalse tegevuse lõigus näikse pisikegi hingetõmbeaeg läbi olema ning tuleb taas raginaga ühiskonna remondi kallale minna. Ikka ja taas saame tunnistada üht veidrat paradoksi üksikinimese ja tema ühiskonna omavahelistes suhetes, mille kohaselt inimeste seni hästi töötanud tõekspidamised ja tegevuskavad võivad järsku ühiskonna poolt üla parda heidetud saada. Praegu toimub see majanduskriisi ja raha kadumise mehhanismi abil, st väga üldiselt öeldes sotsiaalse käitumise kvantitatiivse mõõtmise ja hindamise (valemite) põhjal. Et see nõnda tõhusalt funktsioneerib, siis tähendab see justkui kahe omavahel seotud asja meie eksistentsis: esiteks on meie individuaalne vabadus järjest suurem sotsiaalne illusioon ning teiseks ei paista enamusel olema enam mingeid kõhklusi inimese elu konverteerimisel muutuvate kvantiteetide kogumiks.

pühapäev, 15. märts 2009

What cells and genes say about who we are?

I was asked to say something on the question above last week in one seminar with professors Anne Kull, Toivo Maimets, Christine Hauskeller.
Here is my line of thoughts on this:

¤ The direct answer to this concrete question can be that we are biological cell-format creatures or more philosophically some realisers of some C(arbon)-based ontology.

¤ Sciences with their collected knowledge have among other things permanently influenced a rather commonsensical position about natural course of things (naturalism argument). In the most extreme and rather philosophical version what is possible, is also natural, but sciences also claim sometimes about unnatural things. The naturalism argument is very influential in bioethics, e.g. in debates on the beginning of life, reproductive technologies, stem cells, genetic modifications etc.

¤ A very much neglected question is moral status of a single cell as the unit of life. Usually it doesn’t have any moral status in modern everyday life and sciences.

¤ There are 2 main tracks in the bioethics of biotechnology:
Idealist or conservative approach and pragmatic approach. The first is based mostly on very special and permanent status of certain principle or value, for example very often human dignity. The second one is open to different changes and shifts and is based on benefit/risk assessment. The history has shown that generally some modest pragmatism has been the real

¤ How to find a proper way being on these tracks in concrete situations?
Both we all individually and our social groups should have cognitive and decisive abilities and bioethics is an important way social regulation therefore our decisions about genes and cells should be based on good knowledge and democratic decision making process. Democratic process can sometimes be quite difficult and influenced by not true contentful arguments, overselling and targeted rhetorics like Solbakk and Holm have expressed it in 2008.

laupäev, 7. märts 2009

Puhake rahus, Noora! Te osutusite ühiskonnale tervishoiuteenuste osutamise malli testiks.

Me ei tea päris täpselt, kuidas üksik ja äsja haiglast koju toodud, kuid siiski kehvapoolses tervislikus seisundis Tallinna vanaproua Noora siit ilmast lahkus. Küllap ehk ei peagi me seda teadma, kuid toimunut tunnistanud märgid räägivad paraku kõigest muust, kui inimese lahkumisest kooskõlas inimväärikusega. Samuti ilmnes, et mitut masti teenuseosutajad ei leidnud eneste või oma valdkonna kolleegide tegevuses midagi probleemset. Nii tulebki kokku, et väga täpselt reglementeeritud ning raha ja lepingu poolt reguleeritud teenused ühes nende osutajatega ei pea kuigi oluliseks enam terviklikku inimest oma eksistentsi erinevate tahkudega, vaid hoopis seda, et vastav sotsiaalne tegevus vastavalt eeskirjadele tehtud saaks või tegemata jäetaks. Noora surm on väga kõnekas lugu sellest, kuidas üks eetikavaene sotsiaalne mall loob inimestele olukordi, mis jahmatavad paljusid juba üksnes oma juhtumisega, kuid vastutus toimunu eest õnnestub lahustada sotsiaalsesse abrakadabrasse.