reede, 24. aprill 2009

Kriisi vahefiniš

Just üleile ilmusid järgmised ametlikud teated Eesti majanduskriisi süvenemisest ning valitsusel tuleb taas ülikiiresti eelarvet tublide miljardite võrra kärpida. Need jutud ilmusid välja parasjagu siis, kuid laiast ilmast tilgutati teateid, et midagi hakkab kuskil ka juba paremaks minema. Sellises olukorras on õigus nendel, kelle arvates meie valitsus ei kontrolli enam väga tõhusalt riigi majanduse käekäiku ning tema taktikaks on põhiliselt hoida majandusseadusi riigi territooriumil jätkuvalt kehtivana. Hea asi seegi ühes suures sotsiaalses möllus, sest kui need põhimõtted muutuvad kehtetuks, siis on üleüldine segadus kiiresti käes. Nii et nii mõne kuuga on riik jõudnud (saabuvast) õndsusest välja jõudnud hirmutavalt kiiresti süveneva languseni, mille sihtpunkt on laskujaile veel täitsa teadmata.

neljapäev, 23. aprill 2009

Kaplinski, Lotmani ja Raua apokalüpsis

Eilne Postimees vahendab kolme Eestimaa targa, Jaan Kaplinski, Mihhail Lotmani ja Rein Raua kuulutusi maailmaasjade kohta ning nende üldine diagnoos, et maailm ja inimesed selle sees on puhta hukas, on ajaloos oh kui palju kordi kimbatusena ära tuntud olukord. Kuigi mehed maalivad suurimaks probleemiks inimarengu enda ühe olulise ja soovitud saaduse, otsesest eluvõitlusest vabanenud jõude elava inimese, on nende ettepanek sellise elu mõtte küsimus taas tõsisemalt päevakorda võtta ülimalt teretulnud, sest kui asjale mõtet ei otsi, siis kipub see kergesti mõttetuks osutuma.

Kummalisel kombel torkas mulle pähe, et triode pajatused on praeguse aja väga levinud formaat ning võta näpust, selle tabasid ära juba nõukogude ajal Gustav Naan, Villem Raam ja Hendrik Allik, kui nad regulaarselt stuudiosse kokku tulid ning ilma asjust vestma kukkusid. Elagu targad triod ja nende vaimne künd!

neljapäev, 16. aprill 2009

Arvaja Mihkel Mutt vanadusest kui ühest lõbust

Ei saagi selle küünilisuses päris täpselt aru, kas Mihkel Muti arvamuslugu "Vanadus on kallis lõbu" eilses Postimehes on mehe tegelik arvamus võis ajendatud pigem soovist silma paista. Antud juhul ei ole küll kumbki variant suuremat väärt. Tema soov kirjutada vananemisest raha, võrdleva psühholoogia ja järsu ühiskonna poolt pealesurutud individualismi võtmes annabki tulemuseks, et inimesed, kes iseseisvalt hakkama ei saa (lisaks vanadele tegelikult ka paljud tervisehädadega noored ja keskeas inimesed) ja on teistele koormaks, on kallis lõbu, millest tuleb loobuda nii pea kui võimalik. Ei ole tegelikult midagi uut päikese all ning seda teatud inimeste üleliigsuse lähenemist on ikka ajaloos praktiseeritud ning Euroopas viimati suures mahus natside poolt ning hiljem kui palju kordi imestatud, et kuidas küll inimestele üldse sellised mõtted pähe saavad tulla. Väga veider või pigem vale on ka Muti vananemise probleemi rõhuasetus läänelikule ühiskonnale, mis resulteerub ju enamvähem läbiva tegeliku heaoluna ning seda ollaksegi valmis kõigi ühiskonna liikmete vahel jagama. Mehel tasuks vaid pisutki vaadata erinevate lääneriikide pensionite ja teisi sotsiaalkindlustuse süsteeme. Ma soovitaks Mihkel Mutil mitte jääda arvamuses poolele teele ning kas avalikult või enda peas ja omaette eile avaldatud mõtteid edasi mõelda, ehk aitab see tal endas paremini selgusele jõuda. Vananemine on paratamatus ning sotsiaalne (ja ka personaalne) toimetulematus sellega märgib väga selgelt, et inimväärikus ei ole selles konkreetses ühiskonnas kuigi oluline.

reede, 3. aprill 2009

II pensionisammas ja riigi aluskonstruktsioonid

Selle nädala alguse oodatult mõõnavad majandusuudised meilt ja ning ka Läti lugu, et IMF keeldus neile valitsuse passiivsuse tõttu laenu andmast, on meie riigiisasid pannud tegema avaldusi, mis hakkavad nähtavale tooma meie riigi sotsiaalseid aluskonstruktsioone. Iseäranis puudutab see sellist inimühiskonna konstruktsioonielementi nagu pensionisambad, mis toetavad seda inimühiskondadele õige tüüpilist võimalust, et inimestel säilib vanemas eas pärast oma põhipanuse andmist ühiskonnale omakorda ühiskonna tugi oma allesjäänud eksistentsi väärikaks realiseerimiseks. Nii või teisiti on tegemist väga olulise komponendiga tegelikust lepingust inimeste ja nende ühiskonna vahel, kus läbipaistvalt ja teadlikult realiseerub iga isiku kohta tehing oleviku konverteerimisest sotsiaalseks tulevikuks. Peaministri halbade uudiste järel pakutud julge ettepanek võtta ühiskonnalt mõneks ajaks alt ära pensioni 2. sammas on igal juhul väga mõjukas ja mitmekülgne samm, mille kõiki mõjusid me praegu vaevalt ette suudame kujutada. Kindlasti hävitaks see samm suure hulga Eesti sisemaist usaldusväärsust, mis saab alguse selle süsteemi autoritest ja ulatub üle riigi antud lubatuste nõtke muutmise võimaluseni, et väga paljud personaalsed ühiskonnaga tehtud lepingud lähevad ümbertegemisele. Paistab küll niimoodi olema, et meie ühiskonna väga põhimõtteliste otsuste tegemise periood on nüüd küll kindlasti alanud. Ei saa pidada ju põhimõtteliseks otsuseks status quo mõningast kõigekärpimist, nagu seda siiani tegelikult tehtud on, lootuses et siis uuesti paisuma keerata. Status quo nõuab olemasoluks ja edenemiseks teatud tingimusi, mida praegusel ajal selgesti napib. Napib just väliseid soodsaid tingimusi, mis meist kuigivõrd ei sõltu ning seetõttu saab proovikiviks olemasoleva sotsiaalse disaini kohanemisvõime muutunud oludega. Usun millegipärast, et valitsus jõudnud seisu, kus kärbetega tuleb lõdvendada ühiskonna teatud aluskonstruktsioone, mis omakorda tähendab lootmist õnnelikule juhusele, et konkreetsetel sotsiaalsetel hetkedel tulevad olemasolevad konstruktsioonid oludega toime. Usun samuti, et valitsejate suur emotsionaalne hirm krooni devalveerimise ees ajab neid päris riskantselt mängima riigi aluskonstruktsioonidega. Kas pole raha devalveerimine tegelikult ratsionaalselt aktsepteeritav vahend ülemäärase sotsiaalse pinge ühtlaseks jagamiseks kogu ühiskondliku konstruktsiooni ulatuses? Ja kui see pinge saab edukalt maandatud, siis tekib ka võimalus ühiskonna ümbersättimiseks tekkinud oludele vastavaks.