laupäev, 23. mai 2009

poliitiline kultuuritus

Kuigi formaalselt peaks selle nädala Eesti poliitika tippsündmus olema sotsiaaldemokraatide väljatõstmine valitsusest ja uue valitsemissituatsiooni väljavääted riigiks tõhusaks juhtimiseks keerulises majandusolukorras, on viimasest ehk enamgi tähelepanu pälvinud vastanduvate leeride poliitikute üksteist halvustavad väljaütlemised, mis on ajakirjanikelt pälvinud ulatusliku poliitilise kultuurituse diagnoosi. Eks see diagnoos peegeldab muidugi lootust paremate aegade ja tavade järele, kuid pole sugugi võimatu, et see ongi tase, milleks meie poliitikud üldse võimelised on, seega poliitiline kultuur ise.
Tsiviliseeritud ühiskonna ühiskonna üheks kindlaks tunnuseks on inimväärikuse tingimusteta austamine ja järgimine, mille üheks osaks on respekt oma partnerite suhtes ning poliitikas on avaramas tähenduses partneriteks kõik seltskonnad, kes poliitika lavalaudadel oma samme teevad. Eks selle respekti üheks realiseerijaks on ka vastav etikett, mis poliitikas võiks vähemalt sama mõjukas olla kui näiteks spordis, kui mitte enamgi veel. Kui seda ei järgita, siis oleks justkui 3 põhilist viisi selle seletamiseks:
¤ asjaosalised ei ole teadlikudki sellisest vajadusest;
¤ asjaosalised on sellest teadlikud, kuid rikuvad vastavaid tavasid sihilikult oma poliitiliste eesmärkide saavutamiseks arvestusega, et just sellisel viisil õnnestub veenda oma positsioonide paremuses ühiskonna liikmeid, mis omakorda viitab nende ühiskonna liikmeid alahindavale ja manipuleerivale hoiakule ja kavatsustele;
¤ olukord poliitikute mängumaal on neile endile ülejõukäivalt keeruline, nad kaotavad kaine mõistuse ühes kõige sellest tulenevaga ning nende käitumine saab olema juhitud suuresti nende bioloogiliste reaktsioonide arsenali poolt, kusjuures sotsiaalsele olukorrale allajäämise määr on proportsionaalne enesekontrolli vähenemise ning täiesti automaatsete reaktsioonide ulatuse kasvuga.

Milline neist kolmest võimalusest võiks olla seotud läinud nädala "poliitilise kultuuritusega"? Mu meelest kuuluvad vähemasti mõned poliitikalava valgusvihus visalt rüselenud poliitikud viimati kirjeldatud rühma ning ainuüksi sel põhjusel on nende mõjukas tegevus rahvuse ja riigi seisukohalt praeguses keerulises olukorras õige riskantne.

Dr. Peeter Mardna 3 tugevalt paternalistlikku võluvitsa

Vähima kahtluseta on viimase nädala meditsiini meediastaar tervishoiuameti järelvalve osakonna juhataja dr. Peeter Mardna, keda lastakse vähemalt kolmel korral nii suure lehe paberile kui igaühe arvuti või teleri ekraanile ütlema olulisi meditsiiniga seotud asju, mis mõjutavad nii inimeste kui nende ühiskonna arusaamist ja konkreetset tegutsemist tervise ja haigustega seoses.



¤ Kõigepealt räägib ta vajadusest kehtestada omavastutus terviseprobleemide lahendamisel ehk teisisõnu vähendada ühiskonna rahalist toetust inimesele, kes on haigestunud enda süül, st vastav olukord on teadusliku meditsiini arvates tekkinud mittesobiva käitumise tulemusena. Kindlasti lisab see märkimisväärselt mitut sorti tööd arstidele, teadusliku meditsiini saadikutele ja kehtestajatele. See idee ei ole vähemasti realiseerimise mõttes päris uus, sest veel mõnikümmend aastat tagasi räägiti ja planeeritigi kõikide inimeste kohustuslikku dispanseerimist. Moodsa aja terminoloogiat kasutades tehakse siis ettepanek kõikide inimeste sunduslikuks meditsiiniliseks arenguvestluseks nende enda hüvanguks. Tervishoiuteenuse kõnepruugis peavad kõik ühiskonna liikmed võtma arstilt nõustamisteenust ning neid nõuandeid ka väga hoolikalt järgima. Üks, mis selle ettepanekuga seoses on kindel, et ühiskond allutab oma liikmeid senisest märksa tõhusalt oma põhimõtetele ja eeskirjadele. Ei hakkaks isegi ar(v)utama, mis ettevõtmise majanduslik tõhusus ka oleks, kuid kindlasti saab arsti vastutus taolise olukorra kehtestumisel üksjagu uue ilme ning ma ei ole sugugi kindel, et meie arstkond selleks ka sisuliselt valmis on. Arstid ja meditsiin muutuvad senisest märksa olulisemaks tööriistaks ühiskonna käes oma liikmete sobivaks vormimisel ning mitut masti järelvalved saavad tegutsemisõigustust üksjagu juurde.
Sellesse rubriiki kuulub ka kindel veendumus, et kokkulepitud vastuvõtule mitteilmuvad patsiendid peavad saama oma suutmatuse eest trahvi. Praegusel ajal ei ole trahv kuigi suur, vaid teise visiiditasu jagu raha, kuid arenguruum patsientide korralekutsumiseks juriidiliste vahenditega evib kindlasti märkimisväärselt suurt potentisaali. Esimesena torkab mulle selle ettepaneku puhul pähe, et haige vastutusvõime peab olema täpselt sama kui tervel, mis omakorda näikse põhinevat arusaamal, et haigus ei ole mitte niivõrd bioloogilis-psühholoogiline mõiste, vaid pigem sotsiaalne situatsioon, milles oleku tingimused määratletakse peamiselt ühiskondlike oludega ning haigete kohtlemise (dr Mardnal vist isegi ravi) arsenali kuuluvad ka trahvid ning sanktsioonid.

¤ Teiseks võimendab ta jõudumööda arstide liidu värsket ja iseenda vana ettepanekut kehtestada Eestis lastetusmaks kõigile sõltumata inimeste võimest või võimetusest järglasi saada. Ja õigluse argument selleks sammuks on lihtne ja selge, kõigil ühiskonna liikmetel on kohustus panustada selle ühiskonna jätkusuutlikusse. Seega põrutab kolleeg Mardna oma peremudeliga praegu domineerivast tavaperekonda mõttetuks pidavast hoiakust selles suunas, et kogu ühiskond on üks suur pere, mille täisksvanud liikmetel on kõigil paratamatult vanemlikud kohustused.

¤ Kolmandaks hoiatab ta avalikkust ühe arsti eksimuste hindamisel arstide massilise kohtusse tassimise eest, sest see on taas üks väga kallis ettevõtmine. USA näide, kus kolmandik meditsiinis ringlevast rahast kulub paragrahvide painutamiseks ja lihvimiseks, peaks tema arvates olema meile selgeks hoiatuseks. Kui arstlik tegevus on teenuse osutamine ja ei midagi muud, siis on küll väga tõenäoline, et patsientidest klientide rahuolematuse heastamise kohaks saab peatselt tarbijakaitse ja selle ebapiisava korrale kutsuva jõu puhul polegi teist valikut, kui meedia avalik sõna või kohtukulli terav nokk. Selle taustal ei paista küll kuigi veenvana dr. Mardna soov arstide eriliseks kohtlemiseks nii väga õigusemõistmisele toetuvas ühiskonnas.

Kõik kokku kuulutavad dr. Mardna ettepanekud meditsiini valdkonnas laialdasel isikuvabadusel baseeruva ühiskonna projekti läbikukkumist Eestis ning möödapääsmatult vajalikku pöördumist vähemkulukate kohustuslike meetmete juurde, milles arstidel on oma väga tähtis ja kordumatu roll. Kahtlen siiski, kas ükski neist ettevõtmistest saab tegelikkuseks ühiskonnas, mis panustab oma liikmete tegevusvabadusele ning sellest tulenevale moraalsele vastutusele.