reede, 26. juuni 2009

Valge paber Eesti asja hetkeseisust ja väljavaadetest

Just enne jaani anti Riigikogule tema ajutrusti, Eesti Arengufondi, poolt üle suht lühike Valge paber, mis kaardistab ja ennustab üldjoontes Eesti ühiskonna majanduslikku käekäiku järsult muutnud oludes, mida on hakatud kärmelt kutsuma globaalseks finants- ja majanduskriisiks. Sellesse dokumenti kätketud vaade pretendeerib õige ühemõtteliselt olema üsna vaba poliitilistest ideoloogiatest ning üritab seeläbi esitada nö objektiivset ja pigem teaduslikku vaadet Eesti käekäigule selles uues situatsioonis. Niisugust hoiakut väljendab silmapaistvalt arusaam, et Eesti kriis on selgesti sisemise paratamatuse päritoluga, mida ümbruskonnas toimunud muutused mitte niivõrd ei põhjustanud kui forsseerisid. See tõdemus erineb kardinaalselt meie domineerivate poliitiliste ringkondade arusaamast Eesti kohta kui ülimast edunäitest, mis võimalikuks saanud eeskätt nende nende targa juhtimise tulemusena. Samas on selge, et selline vabaksvõtmine omab ikkagi suhtelist iseloomu ning nii mõnedki fundamentaalsed ühiskonna korraldamise tingimused (omandi ja kapitali ülimuslikkus näiteks) on jätkuvalt konstantidena paigas, mis omakorda on ju teada tuntud ideoloogiagenereerijad. Niisamuti pärinevad dokumendis pakutavad lahendused päris suures koguses senisest märksa tugevama riikliku tsentralismi ideoloogiast ja selektiivsusest status quo'ga ümberkäimisel. Eks omamoodi ideoloogilist kallutatust demonstreerib ka dokumendi ristimine valgeks paberiks, sest valged paberid on algselt käibele tulnud poliitiliste asjade ajamiseks Suurbritannias ning viimasel ajal ka Euroopa Liidus. Ju peab seegi valge paber kasvõi formaadigi mõttes viitama meie kuulumisele läänemaailma, mis on ju suuresti ka ideoloogilisel kokkukuuluvusel põhinevb kooslus.

Dokument algab kohe karmi diagnoosiga, et "olukord Eesti majanduses on kriitiline ja võib veelgi halvenenda". Meedikute ringkondades näiteks tähendab patsiendi kriitiline olukord viimase piirini tõsist olukorda, kus halvenemine tähendab juba elust lahkumise arvestatavat võimalikkust ka kõige tõhusamate olemasolevate meetmete rakendamisel . Ei ole üldsegi kindel, et Valge paberi autorid ikka sedavõrd karmi sotsiaalset seisundit silmas pidasid, kui kriitilisuse diagnoos Eesti olukorrale anti. Seda mõttelõnga jätkates jääb muidugi mõneti tumedaks, mida autorid üldsegi täpsemalt kriisiks peavad, kuid oletan, et kriitiline tähendabki nende jaoks üsna avaralt kriisis olemist, mis omakorda on diferentseeritav nii sügavuse kui arengusuuna järgi erinevatesse faasidesse. Kui jätta kõrvale kriisiga seonduv tugevasti negatiivne ja alarmeeriv hoiak, mis suuresti lähtub paratamatust vajadusest tega status quo'ga lõpparve, siis tuleb vältimatult tunnistada, et vähemasti varjatult ei ole paberi koostajad rahul Eestis valitud arenguteega, mis vaid mõnekümne aastase tormamisega on kogu meie ettevõtmise kriisi toimetanud. Küllap seegi tõdemus vajab poliitilist looritust ja ideologiseerimist, sest ehedal kujul ületaks see ilmselt meie ühiskonna vaimse seedimisvõime.

Selge see, et majandus on üks tõsisemaid eksistentsiaalseid mänge, mida inimühiskonnad mängivad ning seda iseloomustab lisaks rahapõhisele kvantitatiivsele formaadile ka süvenev mitmevõistlus igasuguste majanduskoosluste vahel ning kaotus selles mängus võib kaasa tuua kaotaja sotsiaalse eksistentsi kao vähemasti mängus osaletud moel. Siit edasi ei ole kuigi raske näha, et käimasolev kriis on globaalsemas võtmes oluline väljakutse intensiivseks sotsiaalseks olelusvõitluseks ja kohastumiseks. Ja sellises olukorras testitakse korralikult ka erinevaid ideoloogilisi hierarhiaid ning riikliku ja rahvusliku protektsionismi mõju kasv on selle praeguse testimise tõsiasjaks. Samas näikse jätkuvalt püsima lootus raha ja kapitali universaalsete formaatide püsimisele ning ühiskondade karmi füüsilise korrigeerimise välditavusele. Sellest arusaamast on kantud ka Valge paberi õnnevalem praeguse Eesti jaoks:
Kriisist väljumine ja kasv = Majanduse struktuuri muutuste toetamine (investeeringuteks uue kapitali saamine ja inimkapitali arendamine) + Majanduskriisi mõjude leevendamine (ettevõtete ekspordivõime kiire kasvatamine ja tööjõu võimestamine ja hõive hoidmine)

Eks sedasorti valemidki kanna isegi mitmekordset ideoloogilist pitserit, nii näiteks tuleb oma eluaastatest lähtuvalt tahtmatult meelde nõukogude aeg, kus sedalaadi matemaatikat ikka praktiseeriti, nt kommunism =nõukogude võim + kogu maa elektrifitseerimine. Teiseks põhineb seekord valem suuresti kapitalil, õigemini selle paremal kättesaadavusel, mis tegelikult ikkagi tähendab ühiskonna võitlusvõime tõstmist turufundamentalismi tingimustes. Kapital on üks vahva sotsiaalne konstrukt ses mõttes, et see kujutab küll salvestatud sotsiaalset energiat, kuid käib paratamatult õige valikuliselt ümber üksikute ühiskonna liikmetega ning põlistab seeläbi õige selgesti vastandumisel põhinevaid sotsiaalseid disaine, mis pea paratamatult toodavad pidevalt võitjaid ja kaotajaid. Selline sotsiaalne masinavärk evib muidugi erinevaid tagajärgi ühiskondade sees ja nende vahel, kuid sisemaine oluline inimseste massiivne töötuks tegemine ja seejärel inimese pigem bioloogilisel leidlikkusel põhinev ühiskonna ümberstuktureerimine on kindlasti kogu selle ühiskonna kui terviku lakmustestiks, mille tagajärjed ei pruugi hästi ennustatavad olla ning teiselt poolt mõjutavad need tagajärjed ometi ka ühiskondade (riikide) vahelist olelusvõitlust.

Ja lõpuks üllatab muidugi dokumendi enda saba, kus juttu heast kriisist, mida ei tohi raisku lasta minna? See pealkirjaline üleskutse on tekstis küll avamata jäänud, kuid kindlasti sisaldab juba sellise formuleeringu võimaldaminegi dokumendi autorite emotsionaalsust ja tagasitõmbumist objektiivsete oraaklite positsioonidelt. Loodetavasti on sealstetel jutumärkidel hea vägi tõrjuda mõtteid kellegi küünilisusest, kuid minevikust õppimist ja põhjuslikku arenguloo mälushoidmist ei tohiks need märgid ometi häirida.

laupäev, 20. juuni 2009

Maksuamet vs. Sylvester maksusaaga -- 'inimlikkus vs. suurus' maksab mitmel rindel

Sotsiaalse eksistentsi vaatepunktist on maksud raha mõõtu mõõdetav sotsiaalse üksuse sotsiaalse käitumise panus endast kõrgema järgu sotsiaalse üksuse eksistentsi kindlustamiseks. Maksukohustuse realiseerimine tähendab ju seda, et üks osa üksuse käitumisest peab olema mõõdetud rahas ning osa sellest rahast ja seega ka käitumisest läheb teise sotsiaalse üksuse käsutusse. Siit paistab juba väga kaugele, et suuremad maksud seovad maksumaksjat tugevamini maksusaaja külge. Eesti lähiajalugu, õigemini riiki juhtivate ideede konkreetsem praktika, on selle tõega õige riskantselt ringi käinud, sest nii ahvatlevad isikuvabadus ja autonoomia krutivad juba iseenesest ideoloogiana hoolega makse maha, samuti üritati madalate maksudega visalt tekitada Eesti territooriumil naabritega võrreldes üht ärioaasi, kus kasum ja kapital sugenevad märksa odavamalt kui naabrid seda tahaksid ärimehele pakkuda. Kõik kokku pidi see kaasa aitama Eesti majanduslikule õitsengule, mille aluseks omakorda meie ühiskonna parem kasutegur. Paraku võib selline kasuteguri lootus teinekord hoopis illusoorne olla ning seotud hoopis nende samade naabrite raudsema loogikaga kehtestada hoopis enda ülemvõimu rahanduseks nimetatava elumängu võtetega. Õige abstraktselt vaadeldava sotsiaalsuse taseme langetamine muudab ühiskonna omakorda märksa vastuvõtlikumaks muutustele enda ümber, mis omakorda pinguldab just neid ühiskonna segmente, mis seotud selle kohanemisvõimega.

Milleks alustada Eesti mastaabis gigantse maksuvaidlemise meenutamist ei tea kust iidamast-aadamast? Ikka sellepärast, et maksundus on tõepoolest kvantitatiivse ühiskonnakäsitluse ning selle tõe ja õiguse väga sisukaks vahendiks ning peegliks. Pikka aega õige alaägedalt sujunud protsess sai just läinud nädalal kõrgeimalt kohtult hinnangu, et maksuameti oma päritolult seaduslik nõue on siiski ebaseaduslik. Päris olemusliku panuse toimunu avarama konteksti mõistmiseks teeb 19. juuni Postimees, kus ajakirjanik kirjeldab lisaks maksuvaidlusele endale ka riigi selle vaidluses osaleva instrumendi käitumist. Kõigepealt tuleb loost välja, et maksuvaidlustesse puutuv sõltub suuresti olulistes sotsiaalsetes rollides (maksuameti juht, rahandusminister, suurt rahavoogu vahendava ettevõtte omanikud ja juhid) olevate inimeste arusaamadest konkreetses oludes ning riigi järjepidevus ei olegi taolises maksuvaidluses nii absoluutne. Olgu selle kinnituseks vaid mõned valitud kohad artiklist: PM -- "rahandusministeeriumi tippjuhtkonna teadmiseta ei pane maksuamet püsti kümneid miljoneid väärt nõudeid mõjukate inimeste üle"; A. Sõerd -- "minister võib kontrollida maksuameti juhi tegevust täielikult ühe erandiga"; A. Sõerd -- "minu soovitus oli mitte nõuet esitada, aga ministrina ma ei saanud sellist korraldust anda"; PM --"Sõerd teadis ja teab hästi, kui suurt survet saab minister maksuameti juhile avaldada"; PM -- "Padar lisas, et tema ukse taga käidi rahakottidega ja ka ilma, soovides, et asjale tuleks poliitiline lahendus"; I. Padar -- "Poliitiline sekkumine maksuameti tegemistesse oleks kahe otsaga asi" ja "minul pole emotsioone ühe ega teise poolt". Küllap oli üheks tubliks argumendiks maksukarusselli käivitamiseks endise maksuameti juhi A. Sõerdi kunagine kiri omanditehinguid plaanivatele omanikele, kus välistati aktsiatehingu tulumaksustamine, kuid hiljem, kui olulised persoonid olid juba uutes sotsiaalsetes rollides, kirjutas maksuamet maksunõuded ometi välja, mis nüüdseks on ikkagi ebaseaduslikuks kuulutatud. Nii avabki Postimees, kuigi mõneti ridade vahelt, et maksuameti tööstiil sõltub õige tublisti seal ja rahandusministeeriumis tegutsevatest persoonidest ning riigi maksujärjepidevuse tagavad sel juhul mitut masti õigust taastavad tagasimaksed ja hüvitised oma järjepidevusetuse eest. Loo positiivne moraal on kindlasti selles, et seadustatud maksud on meil nii ettekirjutuslikult kui tegelikult suhtumiselt jätkuvalt tõsine asi, mis omakorda on jätkuvalt kvantitatiivse ühiskonna väga tähtsaks kandekonstruktsiooniks, mis siis, et teinekord pitsitab see korralikult riiki ennastki. Teiseks peegeldab toimunu ilmekalt sotsiaalse positsioneerimise kiirusi ja hindu, ikka aastaid ja kümneid tuhandeid kroone kulub mahuka vaidluse ära pidamisele.

kolmapäev, 17. juuni 2009

Dr. Mardna kurdab, et patsiendid on hukas?!

Sotsiaalministeeriumi tervishoiuteenuste kvaliteedi ekspertkomisjoni (sic!) aseesimees esineb tänases Postimehes taas jõulise ja inimesi paikapaneva avaldusega, kus ta kurdab, et patsiendid kipuvad meil rumalad ja vastutustundetud olema, mis omakorda toob kaasa massilise põhjendamatu pöördumise tema tähtsasse komisjoni. Ta summeerib oma erialasest kogemusest lähtuvalt ühe 8:1:1 patsientide tüpoloogia, mille kohaselt polkovniku lese ja teadmatute parteid moodustavad kokku ühe viiendiku meie patsientidest, st rahvast. Samuti teeb oma kolleegist innustunult ka ühe keelelise innovatsiooni, ristides supermöga 'mögggaks', mis meditsiinilises kontekstis tähendab dr. Mardna arvates väärarusaama, et "arstid ravivad haigusest terveks", kuigi vaid kaks lauset hiljem möönab ta ometi, et arstid ravivad inimesi ikka terveks saamiseni ka. Minu hüpoteesi kohaselt on sedalaadi mõtteavaldused paradoksaalsel moel seotud teenusemalli kinnistumisega eesti meditsiinis (meenutagem kasvõi vastavaid seadusi, teenusepõhist rahalugemist ning vastavat kvaliteedikomisjoni) ning loodetavasti juristide algne kavatsus teenuse abil patsiendi autonoomiat ühiskonda kultiveerida on mõnel pool küll oodatu asemel iseenda vastandina teenindaja diktaadi taas päevakorda toonud. Meditsiin on tervise tagamise ja haiguste kõrvaldamise valdkond, kuid lisaks neile on ta suhete potentsiaali poolest ka väga oluline kodanikuühiskonna edendamise vahend, mis paraku ei tee seda tööd kui meedikud ei usalda ega usu enam oma patsiente. Ega see pikemas perspektiivis arstimiselegi kuigi hästi ei mõju.

Nüganeni relsid Vargamäe väljal

Nii nagu on teistmoodi ülejäänutega võrreldes "Tõe ja õiguse" kolmas osa, oli ka üksjagu teistmoodi Nüganeni selle teksti etendamine meie pühadel väljadel. Väliselt on justkui kõik platsis alates Andresest kuni Indrekuni, alates revolutsioonilisest eitusesest kuni eutanaasiani, alates peremehe aust kuni vägivalla tõe ja õiguseni, kuid Lennuki-Nüganeni seekordne kunstilis-ajalooline rekonstruktsioon panustas tugevasti üldplaanidele ja inimeste liikumisele (käitumise kõrvalt vaadeldavale osale) pöördeliste sündmustega väljal ning hoopis kasinamalt konkreetsete persoonide hingelisest kimbatusest lähtuvatele eksirännakutele. See algab juba näitelava enda, st looduse poolest ühe õige tavalise Järvamaa välja, valikust ja omadustest ning lõpeb organiseeritud tegevustega sellel looduse mõttes tavalisel ja tähenduselt erilisel väljal. Etenduses piirati lavavälja muudkui suurte inimhulkadega vaheldumisi loo peamiste persoonide risti ja diagonaalsete põikamistega üle välja: risti liiguti enamasti hooga relssidel gruppide ja paaridena, põiki tuldi üksi oma tavapäraselt tegevuselt ilmavalguse vihku. Pidi see tähistama üksikisiku tühisust suures sotsiaalses möllus? Kui nii, siis panustati Tammsaarest märksa enam ajaloo irratsionaalsusele ja selles osalevatele inimestele täiesti paratamatule statisti rollile. Tammsaare tekst on mäletamist mööda väga tugevasti rajatud grupi ja persooni kontrastile olevikus ning minevikus asetleidnu harukordsuse omapärasele võimendumisele oleviku loomisel, mis kahepeale loovad õige omapärase panoraami läinud sajandi alguse revolutsioonist, mis köitis tõemeeli paljusid sedavõrd, et olid valmis möödunut täielikult eitades keerama ette täiesti uusi elulehekülgi. Etendus oli pigem sisult kellegi mälupiltide seeria, kus toimunu ei peagi olema päris täpselt asetleidmise järjekorras. Teiseks on mälul omadus toimunut lihtsustada, otsides sealt välja valikuliselt juhtmotiive ning jättes unustusse teisi, mis ei pruukinud omal ajal sugugi tähtsusetud asjaolud olla. Nii oli etenduses revolutsioon ise parajaks pummelungiks pööratud, mida pidi kindlasti vürtsitama vaataja enda mälujälg nõukogude korra silmatorkavamatest välistest atribuutidest. Nii et massid väljal olid etenduses tegijad, kandsid nad siis punast tekstiili, püsse, riste või mõisa kraami ning persoonidele jäi vaid käpiknuku või arusaamatu ohvri roll ühes möllus. Saaga kuulsad peategelasedki, olgugi et suures plaanis näidatud, jäeti õige kahvatuks selles trianglis. Nad ütlesid küll ühel või teisel moel oma kuulsaid klassikalisi sõnu, kuid üleüldine resignatsiooniline pohmelus allutas nad kõik oma diktaadile. Minu jaoks olid õhtu tippesituse tegijaiks Aleksander Eelmaa härra Bõstrõi ja tema väljavalitu, Helene Vannari proua Kuusik. Neist õhkus kõige rohkem seda, mis tavaliselt klassiku tegelaste meelelaadiga kaasas käib olgu siis ümbrus inimeste ümber milline tahes. Andrese sajatused jumaliku tõe ja õiguse aadressil ning Mari ja Indreku eksistentsiaalsed dialoogid hajusid armutult Vargamäe väljal ning ses mõttes olid etenduse tegijad realistid, et lasid nendel situatsioonidel paista raamatu pealiini vaimus, st et ega nad tookordsele mastaapsele maailmaparandamise katsele korda küll ei läinud. Jah, ja päris lõpuks ei saa meenutamata jätta taaskord nähtud raudtee-ettevõtte "Linnateatri liinid" tõhusust nii sellele etendusele, tervele nende "Tõe ja õiguse" pentaloogiale kui teatri teistelegi ettevõtmistele hoo ja meeleolu loomisel, sest raudtee oli selle kõige tähtsaks sümboliks, mida 19. sajandi teisel ja 20. sajandi esimesel poolel inimkonnale pakkuda oli ning pole hiljemgi oma rolli näiteks loomemajanduses kaugeltki minetanud.

teisipäev, 16. juuni 2009

streik Eestis ei tööta

Poliitiline sebimine vastu suurt suve käib õige madalate tuuridega. Jah, parlament peab ära juriidiliselt korrektseks tegema meie lähituleviku pea paratamatu loomusega sotsiaalsed käsulauad ja küllap ta saab sellega hakkama. Töölepinguseadus on üks nendest punktidest, mis peaks meie sotsiaalset tegelikkust muutma. Ja mõneti paradoksaalsel viisil teebki pöörab see üksikisiku-ühiskonna läbikäimist veelgi enam viimase kasuks, sest tööandjagi on ju märksa sotsiaalsem figuur kui põhiliselt enda peale mõtlev töötaja, keda juura vahva lambi all kutsustakse päris pidulikuks töövõtjaks. Pole oluline, et ettevõtja saab tööandjaks omakasu motiividel, peaasi et ta ühiskonna huvisid teeniks. Ega kasumlikul turumajandusel olegi palju muid vahendeid ühiskonna töölesaamiseks, kui tema poolt kontrollitud ühiskonna üksikliikme himu kasu(mit) saada ja selle nimel sidestada isiklik tegevus ühiskonna (turu) vajadusega.
Eesti sotsiaalne arengu kohta võib õige mitut moodi arvata, kuid vastanduvate klassidega on meil küll lood viletsad ning seda ilmestas taas eilne streik, mida ametiühingud lugesid oluliseks kordaminekuks, kuid nii mõnedki teised sõnumit mitte edastanud tormiks veeklaasis. Mõni parastab veel pealekauba, et isegi streikida me ei oska. Et tõelist streiki ei toiminud, siis on see pigem märk, et ühiskonna olulistel huvigruppidel on veel huvi ja mänguruumi ühiselt sotsiaalset tegelikkust edendada ning ei soovita teostada end demokraatliku õiguse ühiskonda väristava jõu abil.

reede, 12. juuni 2009

Imearst Tammistus

Eesti teatrite suvehooaja üheks lisaväärtuseks on lavakunsti püüd seni oma elu elavate kohtade välja toomine omaenda rutiinist ning korraks ühes sealses ruumipunktis kohaliku elu ja olu sobitamine nii teatritüki, selle teokstegijate kui publiku elustiili ja arusaamadega. Sel suvel üritab Vanemuine sel viisil eesti teadvusse tuua Tammistu seal oleva mõisa ja küün- kontserdisaali kaudu. Sarnaselt paljude Eesti mõisate keerulise käekäiguga otsib ka Tammistu 19. sajandi keskpaigas valminud mõisahoone oma uut eksitentsi ja elujaatust hoopis teistsugustes ja maja asutamisest kaugele jäävates oludes. Ettevõtlikud ja kaastundlikud inimesed on ühinenud Eesti Agrenska Fondi, et teha mitut väärt ja vajalikku asja samaaegselt. Nende kaastunne on suunatud eeskätt abivajavate laste ja nende perede abistamise korraldamisele ning ettevõtlikkus abistamiseks vajaliku mõisakompleksi korda tegemisele. Eks sellesama ettevõtlikkuse üheks väljundiks küünist esinemispaiga tegemine, kus kunstidel ja vabal inspiratsioonil tehakse võimalikuks peadest ruumi pääseda. Ma ei ole muidugi tuttav Tammistu kohavaimuga, kuid põguski viibimine seal saatis hinge tunde ühest kokkukuuluvusest lootuse ja lootusetuse seletamatu seostumise pinnal selle koha, nende majade ja seal toimuva vahel, mida kõike tsementeerib usk vajadusse iga algus parimal võimalikul viisil lõpuni teha.

Looks, millel Tammistus selle suve õhtutel sündida lastakse, on iiri kirjamehe Brian Frieli näitemäng "Faith Healer", mis mõneti kummalisel moel eesti keeles on Imearstiks tõlgitud. Kummalisus seisneb nii pealkirja tõlke vormis kui sisus, sest arstidega ei ole sellel lool mingit otsesemat pistmist, või kui siis, et ka loos juhtub asju, kus arstlik tegevus olnuks kasulik ning päris meditsiiniski tuleb ette imelisi paranemisi kergematest ja iseäranis raskematest haigustest vaatamata arstide pingutustele või nendest tegemistest loobumisele. Läinud sajandi keskpaiga Briti saartel ristelnud iiri mees Francis oli kas ravitseja, alternatiivmeedik või veel keegi kolmas, kuid arstimisega see mees sihipäraselt küll ei tegelenud. Üleüldse ei ole see lugu mitte meditsiinist ja ravimisest, vaid ikkagi igihaljalt hoopis armastusest ja elu mõttest, kuigi pealkirjast annaks midagi teist loota. Olgu järgnevalt ritta pandud mõned mõtted ja meeleolud, mida õpetlikku eilne õhtu Tammistu küün-kontserdisaalis ühele mitte väga andunud teatrihuvilisele ometi selgeks tegi:

¤ raske on uskuda, et sedavõrd nõudlik vaid pikkadest peamiselt kõne mõjujõul põhinevatest monoloogidest tükk saab armastastud suvelavastuseks; pigem on õigus neil, kes näeksid selle etenduse asupaigana intiimset tubast teatrisaali, kus distants publiku ja näitleja vahel on sedavõrd väike, et lisaks kaugnägemisele töötavad etenduse järgimisel ka enamus teisi meeli ning on võimalik rahulikult keskenduda elulugude mõtestamisele; nii et tegemist on väga pretensioonika sõnalavastusega ning kergemat õhtut lootvale vaatajale soovitaks vaid, et ta peaks ikka teise vaatuseni vastu ning siis paistab elu hoopis helgem olema kui vaid kolmveerand tundi tagasi.

¤ minimalistlik lavastus paneb seda suurema koormuse laval üksi olevale näitlejale ning tema ja saali vahelisele vägikaikaveole tähelepanu eest, sest kellegi väikegi jõuetus ja kaotus veenmisjõus laval soosib pimedasse ruumi vabatahtliku suletuse kahtlust saalis; eile õhtul läks Rohi Kütsaril ses mõttes raskelt, Merle Jäägeril tavapäraselt ning lavastust päästvalt ning Aivar Tommingal end ja teisigi vabastavalt;

¤ praktilise elufilosoofia õppetunnis olid allajääjateks peategelane Frank ja tema arm Grace, kelle tegemisi püüti küll visalt ja korduvalt õigustada suure paratamatu ning endast mitte sõltuva ande ja armastusega ning mida toetas elutargalt ka võitjate poole jäänud orgunnimees Teddy kreedo, et esineja teevad suureks fantastiliselt suur anne, auahnus ja mõistuse puudumine, st staar ärgu vaevaku end oma tegevuse väärtuse mõistusliku hindamisega, vaid jälgigu üksnes seda rada, mida tema auahnusest toituv ühiskond ta ees lahti rullib; loo järeldus paraku purustab need valikute puudumisele kasvatatud konstruktsioonid ning laseb kaotajatel erilise dramaatilisuse ja lootusetu hilinemisega nende elu viimastel hetkedel tajuda fatalismi kammitsa tegelikke piire;

¤ loos sisaldub muidugi ka meditsiiniline õppetund, mille kohaselt imeravitsemine avalike etenduste formaadis on igati kahtlane ja ennustamatu ettevõtmine, mille mõju abivajajatele ei ole juhitav ning mis mõjub õige halvasti ka seda viljelevatele inimestele ja nende lähikondsetele enestele.

esmaspäev, 8. juuni 2009

Kriisid, valimised ja protestijad

Äsjalõppenud eurovalimised olid paljude asjatundjate arvates protestivalimised, sest valimisprotsent tuli eelmisest korrast oluliselt kõrgem ning keskpartei ja Indrek Tarand said kahepeale ikka väga suure osa häältest. Eks see protestimise tiitel kanna muidugi negatiivset rahulolematuse alatooni, kuid samas on demokraatiga protsessimine üks õige kahtlane ettevõtmine. Palju kurdeti ka selle üle, et valimised või rohkem isegi erinevate seltskondade kampaaniad oli ülemäära suunatud sisepoliitilistele teemadele ja kohalikule võimuvõitlusele. No mis sa kostad sellegi peale, kui rahval ei ole tükk aega olnud võimalust oma arvamust avaldada ning sisepoliitiline operett lihtsalt innustab selle tegelaste ja nende perede suhtes hoiakuid võtma. Kui hinnata meie uut delegatsiooni europarlamendis, siis kindlasti ei ole see halvem eelmisest, mistõttu valimised on kindlasti täitnud oma põhilise eesmärgi. Kui aga õnnestub samal ajal ja sama rahaga käivitada uusi sotsiaalseid arenguid ning selgitada uusi meie aja kangelasi, siis saab ettevõtmist ju mitme kandi pealt tervitada. Eelmiste valimiste superstaar on praegu riigi president, eks loodame seekordselegi superstaarile edukat käekäiku poliitika tandril, sest oleks patt äsjakogutud poliitilisel kapitalil hajuda tulevikus kasutuks sotsiaalseks entroopiaks, ilma et see enne saaks teha kasulikku ühiskondlikku tööd. Parteidegi valimiste edetabel räägib selget keelt ühe uue faasi saabumisest eesti poliitikas, mis on omakorda osa praegusest suuremast sotsiaalsest kohanemisest muutnud oludele riigi ümber ja sees.