laupäev, 26. september 2009

Postimees kombib jõuliselt eesti meditsiinieetikat

Viimasel ajal on Postimees tõsiselt ette võtnud meie meditsiinis toimuva ning avaldab järjepannu lugusid arstide tegevusest, millel õige küsitav moraalne väärtus. Tartu lastearstide ebaõnnestunud köha ravi, Tallinna kirurgi väga mitmeti mõistetav mitteametlik patsiendilt raha küsimine ja perearstide dividendid ning muugi rahakasutuse otstarbekus on teemad, mis on üldsusele esitatud mõtlemiseks ja hindamiseks. Ja arutelu ongi nendele teemadele järgnenud nii üliemotsianaalses kommnetaariumis kui lehte jõudnud vastulausetena. Õige üldise kokkuvõttena paistab senistest aruteludest välja see, et kõikides nendes lugudes on kõvasti tegemist meditsiinieetikaga ning meedikuid kipuvad kaitsma samuti meedikud. Viimase asjaolu kohta on justkui kaks põhilist mõistmise võimalust -- meedikute ringkaitse ning asjatundmatutele kättesaamatu meditsiinis toimuva erilisus. Paraku on mõlemad meditsiinieetika seisukohalt õige probleemsed. Ringkaitse halbdusega on asjad suht selged, kuid probleemne on kindlasti ka teine võimalus, sest sel puhul on selgesti ohus patsiendi autonoomia ja sellest lähtuv adekvaatse informeerimise põhimõte, mis nõnda tähtis moodsas meditsiinieetikas.

¤ Tartu lastearstide lugu olla jõudnud otsapidi kohtusse, mis näitab selgesti arsti-patsiendi (sel juhul tema vanema(te)) suhete läbikukkumist suhtlemise pinnal. Teiseks on Tartus ravimise täiesti selgeks tulemuseks patsiendi tervise märkimisväärse halvenemine, seega õhus mittekahjustamise põhimõtte ignoreerimine arstide poolt, mis taunitud selgesti juba Hippokratese vandest alates. Loomulikult ei kohaldu mittekahjustamise põhimõte teps mitte kõikidele halva tulemusega ravimise juhtudele, sest muidu ei pääseks ükski arst lausa paratamatust ebaeetlisuse koormast, mis kasvab eriti suureks nö suure invasiivsusega ja raskete haiguste vadlkondades. Otsustav tegur tegevusele kahjustamise pitseri omistamisel on arsti tegevuse vastavus tolle hetke nö kunsti reeglitele (lege artis), st arstiteaduse poolt tunnustatud diagnoosimise ja ravimise viisidele. Et poisi ravimisel on osalenud mitmed arstid, siis ühelt poolt justkui peaks vähenema arstliku vea võimalus, sest mitu pead on ikka mitu pead. Teiselt poolt vea olemasolul võimendub ka selle suurus võides teinekord mõjutada kogu meditsiinisüsteemi korraldust. Ei võtaks siinkohal arutada ja veel vähem otsustada arstliku tegevuse vastavust kunsti reeglitele, kuigi meie vastavad instantsid on tegelikult tuvastanud arstide tegevuse vastavuse kunsti reeglitele. Mind üllatas ebameeldivalt pigem arstide jõuline, aga ka vastuoluline vastulause oma tegevuse õigustamiseks, iseäranis see, et isegi tagantjärgi tarkadena teeksid nad nii sellel kui teistel taolistel juhtudel kõike täpselt samamoodi ning patsiendi ema halvustamist on vastulausest selgesti tunda. Mu meelest vajaks küll nii meedikutele kui tegelikult ka üldsusele selgitamist, kuidas see on nõnda, et toimides igati "kvaliteetselt ja vastavuses kaasaja arstiteaduse nõuetega" sünnib patsiendi tervisliku seisundi halvenemine, mida teised arstid olid võimelised kõrvaldama aastakümneid kasutusel olnud juba klassikalisteks saanud vahenditega. Kõige tavapärasem seletus taolisele võimalusele, et ravimitel ilmnevad täiesti ettenägematud kõrvaltoimed, mida ei ole siiani on ülimalt harva kogetud. Teiseks tuleb mõlemast loost kokku, et patsiendi raskesti lahenevad terviseprobleemid algasid juba tema esimestest elukuudest, mis peaks ettevaatlikuks tegema iga arsti, rääkimata juba kogenud arstidest. Ei pruugi haiguses olla süüdi olla patsient ja veel vähem arst, kuid arsti ülesanne on sellest hoolimata seista patsiendi hea käekäigu ja tema tervise eest ning just seda üllast põhimõtet ei paista selles loos arstide kaitsekõned teenivat.


¤ Teiseks üritati mitmel korral positsioone võtta patsientide poolse arstidele maksmise ja arstide poolse raha küsimise asjus. Ühel või teisel kujul on see teema ikka ja taas üleval olnud, kuid siiani suurema eduta. Mäletan, et aegajalt on ikka seda teemat ka sotsioloogiliste küsitlustega üritatud selgitada ja tulemused on olnud õige erinevad -- mõnikord probleemitud, kuid sagedamini siiski ikka mõneti probleemi olemasolu tunnistavad. Hiljutine justiitsministeeriumi uurimus diagnoosis selgesti probleemi olemasolu, mille kohaselt 14% küsitletuist märkis raha küsimist arstide poolt. Täpsed protsendid ei olegi teada selle kohta, kui paljud patsiendid ise arstidele ümbrikke pakuvad. Arvestades nii harjumusi kui soovi kujunenud olukorras ettenähtust paremat positsiooni saada, mis iseenda eksistentsi puutuvais asjus iseäranis ahvatlev, on see üsna kindlasti üle 14 %. Niisiis ei paista probleem mitteametlikest tasudest arsti ja patsiendi vahel olema väga massiline, kuid ikkagi selgesti olemas. Kuidas asjad peaksid olema?
* Eesti arstieetika koodeks: Arst ei tohi oma ravitöö eest saada muid materiaalseid hüvesid peale palga või kokkulepitud tasu.
* Võlaõigusseaduse § 761. Tasu maksmise kohustus. Tervishoiuteenuse osutamise eest tuleb maksta kehtestatud, kokkulepitud või tavalist tasu, sellise tasu puudumisel aga mõistlikku tasu. Patsiendilt võib tasu nõuda niivõrd, kuivõrd tervishoiuteenuse osutamise kulusid ei kata ravikindlustus või muu isik.

Ehk tabab ses küsimus kasvõi osaliselt märki minu enda ülikooliaegse poliitökonoomia õppejõu siiani mällu sööbinud tõdemus, et Stalin öelnud kunagi, et arstidele ei peakski nõukogude maal ametile vastavat tasu maksma, vaid las nad teenivad endale ise sissetuleku. Kui nii, siis karm vunts oskas lisaks väga konfliktsele piiride tõmbamisele ka inimeste peades väga riukalikke rajajooni vedada.

¤ Kolmandaks on päris suureks teemaks paisunud veel raha teema, nimelt perearstide tegevuse rahastamine ning iseäranis mõnede arstide praktiseeritud makse optimeeriv ja põhimõttena õige küsitav kasutamata jäänud pearaha dividendideks konverteerimine. Kosta on nii seda toetavaid kui taunivaid arvamusi, kuid küsimuste küsimus on ikkagi see, et kas arstlik tegevus on majanduslikult regulatsioonilt sama, mis vorstimüük, kus lisaks kliendi rahuolule iseloomustab teenindaja või kaupmehe headust ja osavust ka tema poolt teenitud kasum? Või on tegemist siiski õige erilise ja suure tähtsusega valdkonnaga, kus selle ala professionaalid on ühiskonna poolt sedavõrd kindlustatud, et ei pea ega oma kiusatustki süsteemi seest poolt tundes ja seal erilises staatuses olles hakata seda ära kasutama enda elujärje parandamiseks. Kindlasti on ühiskondlike oludena suured teened kaupmehe malli meditsiini ilmumises nii valdkonna järjest süveneval kommertsialiseerumisel kui seadusemeeste saavutuses keerata arsti-patsiendi suhe täisverd teenuseks. Küllap tuleb nüüd maitsta selle manöövri vilju ja kurta, et arsti, va sindrid, on ülemäära majandusmeesteks hakanud. Mida külvatakse, seda tuleb tavaliselt ka lõigata. Rahal on ju mitmeid funktsioone, kuid meditsiini puhul näikse kõik soovivat, et rahal oleks õige möödukas käitumist motiveeriv funktsioon, et see ei viiks arstidel mõistust hakata peamiselt vaid raha kutset järgima. On täiesti selge, et kasumlikkusel põhinevad meditsiiniasutused on veidrus, mis paneb proovile mitmed igihaljad ja kaasaegsedki meditsiinieetikapõhimõtted. Samuti on perearsti dividendide aktsepteerimine ohtlik pretsedent suurtele meditsiiniinstitutsionidele ja süsteemidele, mis võimaldab neilgi hakata järgima sama praktikat ja kasumlikkust pidama oma eksistentsi põhitingimuseks. Või siiski, ehk ongi käes juba aeg tunnistada tavalise vereringe lõplikku allajäämist raharingele ja selle ringlemise füsioloogiale?

pühapäev, 13. september 2009

Madis Kõivu "Lõputu kohvijoomine" kui elu mõtte otsing

Madis Kõivust ei ole viimasel ajal avalikult suurt üldse midagi kuulda olnud, veel vähem on teda muidugi tema vanadest kommetest tulenevalt näha saadud. Mõnelt inimeselt on siiski kuulda olnud, et mees on jätkuvalt tegus omaenda realismi raames. Ja väga head kinnitust viimase kohta andis seekordse Tartu draamafestivali raames draamateatri poolt mängitud "Lõputu kohvijoomine" väikses Vanemuises. Nähtud etendus oli tõesti hea nii mõttelt, teostuselt kui muljelt ning lihtsalt sunnib midagi selle kohta ütlema. Madis Kõiv on oma tööde-tegemistega juba sedavõrd kõva mees, et tema kohta on hakanud juba tükk aega tagasi mingid kindlad stereotüübid maad võtma. Ta on füüsik ja metafüüsik, kirjamees ja kunstnik, kes mängib aja ja olemisega üht väga subjektiivset ja kõrgekvaliteedilist mängu, mis lummab väheseid ning teeb paljusid nõutuks. Küllap on nii mõnedki tema varasemad raskevõitu kirjatööd ja näidendid seda arusaama temast tublisti tsementeerinud, kuid Kohvijoomine tõi välja nii mõndagi uut, mida vähemasti mul ei olegi õnnestunud varem tähele panna. Üheks uueks jooneks on kindlasti autori senisest märksa suurem ühemõttelisus ehk selgus ehk kaasaminek konventsioonidega. Kui siiani tundusid Kõivu konventsioonideks olema üksnes vaimse tegevuse teatud formaadid, nt tähestik, keel, näitemäng, pilt jne., siis nüüd oli teatud konventsioonidest kinni pidamist tunda ka sisus, st selles, millega draamaformaati täideti. Nendeks konventsionaalseteks teemadeks või isegi tüki kihtideks on 20. sajandi Eesti asja ning Tartu vaimu käekäik. Nii võib kergesti juhtuda, kellele Eesti käekäik või Tartu vaimu tervis korda ei lähe, ei saa suuremat sotti ka sellest etendusest. Aga etendusel on muidugi hulk teisi liine ja kihte, olgu nendeks kasvõi mitut pidi võimu ja vaimu vahekorrad, ühe kohviku lugu ning selle eriline roll ühe väikse linna ja väikse rahva jaoks, kultuuride juurdumise teed, naudingute mitmekesisus, konkreetsete kuulsuste käekäigu jäädvustamine ja muidugi ka iga isiku püsiva hoiaku teema hoiaku valimisest alates kuni kogu elu mõtteni välja. Kui sageli (ja ka etenduse kavas) panustatakse Kõivust üldistavalt kõneldes ajale, siis tundsin seegi kord, et ajast veelgi olulisem on talle koht ning aeg vaid aitab kohas kiiremini või aegalsemalt selgust saada, eriti kui õnnestub ajaga mängida, st selle kulgu mäletada ning selle alusel teda mõelda ja ümber mõelda. Iseenesest ja pealtnäha ei paistagi tükis midagi erilist olema -- samas kohvikus vahelduvad vaid päevad ja õhtud, mis ajalise järjekorra mõttes on teistmoodi reastatud, kui nad tegelikult võisid aset leida. Ajaline segaminegi ei ole seekord juhuslik olnud, vaid pigem minnakse ajas suuresti järjest ning vaid aegajalt mängitakse aja kulgemise suunaga nii vastu- kui päripäeva. Persoonidki on kogu aeg need samad, mõnikord vaata et päris konkreetsete isikutena, enamasti siiski pigem funktsionaalsete tüüpidena (poeet, rahvuslane, mitut sorti püsikunded, õpetlane, maailmaparandajad, jt. ). Jah, tavaliselt on Kõivu oma lugudes metafüüsikuks peetud, kuid seekord on kindlasti ta märksa enam eetik kui füüsikaline ontoloog. Inimkäitumise väärtuseline külg huvitab teda selles loos mu meelest nii väga, mistõttu pretendeerib see kindlasti üheks etenduse peateemaks Eesti ja Tartu käekäigu kõrval. Ta pakub oma eetikatki õige traditsioonilisel moel, kus elu mõtte suur küsimus on selgesti olemas ning teod ja tegematajätmisedki elule mõtte andmise teenistuses. Kuigi jah, kõik see elu ja käitumine etenduses leiab aset ühes paigas ning aegajalt lastakse suitsu ja valju militaarse helitaustaga märku väljaspool toimuvast, saab seda mudelsituatsiooni tulblisti laiendada vähemasti eesti piirideni. Kuigi pakutav moraaliportree ei ole sugugi lihtne ega ühetaoline, paistab selle erinevatest nurkadest päris selgelt, mida seal kujutatud on. Nii on Stammgast õige ehe stoa õpetuse järgi toimija, Uustulnuk seevastu pigem tagajärje-eetika omaks pidav, poeedid erinevalt kas küünikud või mõned teised peenemad istid, suurem osa muud kohviku rahvast ühes ettekandjatega nii palju kui suudavad kohuse-eetika vaimus tegutsejad. Selge see, et nii Kõiv kui Pedajas lasevad etenduse tegelast paista positiivses valguses, kuid annavad samas mõista, et vaid üksikud suudavad ja saavad Stammgasti moel kogu elu mööda saata, ikka tuleb inimestel siin-seal lisaks neutraalsele kohvijoomisele olukordades seisukohti võtta ning nende kohaselt ka toimida. Kõik kokku laseb Kõiv oma tööl justkui öelda, et ei olegi võimalik, mõttekas ja sünniski hakata erinevaid moraalseid hoiakuid edetabelisse panema hakata, neil kõigil on oma päritolu, mõte ja realiseerimise võimalused, samas võtab ta ikka mõnes vastandumises positsioone ka, nii näikse ta kohandujate ja kompromissitute vastaseisus selgesti pooldama viimaseid ning aususki on kõvasti rohkem väärt kui allumine sotsiaalse stabiilsuse nimel. Niisiis näikse Kõivgi karmima metafüüsilise filosoofia viljelejast kindlamalt maandunud väärtuste ilma ning hakanud ka seal kindlamaid positsioone selgemini välja ütlema. Elu ei ole üksnes metafüüsiline luul, vaid midagi hoopis käegakatsutavamat.

Etenduse tehnilise poole pealt märgiks, et Pedajas on lihtsate vahenditega hästi tabanud Kõivu lugu ning suudab selle vaatajale arusaadavaks teha. Näitejate trupp on igati tasemel ning vist isegi hea ja usutavam, et Tallinna teater võtab ette Tartu vaimu kehastamise. Ehk teise vaatuse teine pool kippus pisut venima, kus pildid ei pakkunud enam uut, vaid kippusid korduma juba olnud inimestevaheliste suhete tüübid. Samas pakkusid mõned lavastuse detailid, nt kohviklaasid ja pisikesed muutused ettekandjate väljanägemises jällegi täiendavat tuge toimuva ja öeldu usutavaks tegemisel. Osatäitmistest meeldis kõige enam Jaan Rekkori Uustulnuk, samuti mõned Tõnu Oja kujutatud isikud. Nii veider kui see ka ei tundu, Rekkori kehastatuski oli väga tubli annus stoitsismi, kuigi avalikumalt pidi ta laskma paista hoopis teist moraalset hoiakut. Ja kõige lõpuks oli lausa lummav, kui suurest kirjutaja, lavastaja ja näitlejate patriotismist etendus ikka kantud oli.

PS. Tükk on tõesti väga nõudlik vaataja vanuse ja elukäigu suhtes, sest täieliku mõistmise jaoks peab ta kindlasti olema isiklikult kogenud 20. sajandi keskmiste aastakümnete Tartut ja Wernerit. Minu 1980test alanud Tartu kogemus on vististi küll päris tagumine võimalus sellest etendusest täiel määral aru saada. Kuulsin etenduse vaheajalgi, et praegusele nooremale vaatajale jäi laval toimunu kaugeks ja igavaks ning Danzumees kurdab sedasama oma sõnavõtuski. Siiski on väga mõnus, et oli võimalus koos nii tartuliku publikuga olla tunnistajaks Kõivu vaimsele, kuid vägagi ajalikule ja kohalikule kohvijoomisele, iseäranis pärast mõne päeva tagust 1 vaatust Keili eludega eputamisest, kus jõuline enda eksponeerimine algas juba majja sisenemisel kaela määritud veidra lepinguga.

laupäev, 12. september 2009

pastor rõivastest ja väärtustest

Läinud reede hommikul trehvasin kuulama vikerraadiost pastori hommikust mõtisklust rõivaste rollist inimeste elus Pauluse koloslaste kirja ainetel. Esimese hooga jäi tema jutust meelde üksnes arusaam, et riided peegeldagu väga selgelt ja täpselt inimese sotsiaalset staatust, mis moodsa aja ühiskondi dekonstrueerivate kaanonite tingimustes kõlas ikka õige anakronistlikult ja üksikisiku vaba olemist ahistavalt. Kuid samas on selline arusaam ju jätkuvalt ühiskondades tugevasti kinnistunud ning riietuse, auto, kodu jms väljanägemine on jätkuvalt märgilise tähendusega, et täiendavalt kindlustaga inimese asendit tema ühiskonnas.

Otsisin siiski välja õiged kohad pühakirjast, st Pauluse kirjast koloslastele,
Vanast ja uuest inimesest
10 ja olete rõivastunud uude inimesse, kes pidevalt uueneb tunnetama oma Looja näo kohaselt.
12 Rõivastuge siis nagu Jumala valitud pühad ja armastatud südamliku kaastundega, lahkusega, alandlikkusega, tasadusega ja pika meelega,
13 üksteist taludes ja üksteisele andestades, kui kellelgi on teise vastu kaebust. Nii nagu Issand teile on andeks andnud, nõnda tehke teiegi!

ja olin pastori pühakirja tõlgendusest õige üllatunud, sest asja tuum on antud juhul ju hoopis kuskil mujal kui rõivastuse sotsiaalset staatust märkivas märgilisuses. Eks muidugi pane mõtlema ja isegi kahtlema ka Pauluse sõnad voorustest ja inimese loomusest kui riietusest, st millestki välisest või kergesti vahetatavast. Ei tahaks siinkohal leppida vajadusega öeldut piltlikult võtta, sest teemad on sedavõrd kaalukad. Samas passib see kõik päris hästi meie moodsal ajal domineeriva arusaamaga väga dünaamilisest inimesest, kelle loomuses ongi vajadusel kiiresti vahetada riietus ja saada seeläbi uueks inimeseks. Kui tuua mängu teater või riidepood, siis olekski justkui nõnda, et tõeline elu toimubki laval või proovikabiinis teatud formaadi järgi (eesriie avaneb, vaatused, vaheajad, puhvetid, garderoobid, rippuvate riiete read jms) ning see päris elu on justkui mingi veider kollektiivne unenägu, mis selle vaatajaid ahistab või kummitab.

reede, 11. september 2009

Tegelikkuse kättemaksust

Kogu see mõttelõng saab alguse tõdemusest, et teinegi kord suudab vale ise kuidagi valetajale kätte maksta, ilma et keegi asjaosalisestest isegi mõtle kättemaksust. Sotsiaalse ilma üheks oluliseks tunnuseks on võimaluste paljusus paljudes, võimalik isegi, et väga paljudes olukordades. See teeb paratamatuse ühiskondades hoopis teistsuguseks, kui see tuleb ette looduses, kus mõnede asjade juhtumine ja juhtumise viis on õige täpselt ja kindlalt ennustatav. Samas toob sotsiaalses ilmas toimuva osaline aheldumine loodusliku külge kaasa paratamatult selle, et mistahes liigutus sotsiaalses toob midagi kaasa ka looduslikus. Siiski ei tule eelnevast lausest seda välja lugeda, et looduslik määrab otsustavalt ära, mis sotsiaalses saab või peab aset leidma, sest looduses juhtub kogu aeg väga palju asju, mida sotsiaalne ei suuda isegi sedastada, rääkimata siis mingist suunatud mõjust. Nii võikski sotsiaalse organisatsiooni ja loodusliku struktuuri koostoimes tekkida midagi sellist, mis teeb looduslikus kohta uuele mitmekesisusele ja vähemasti pisikesele määramatusele. Nüüd, kui inimesed tegutsevad taolises keskkonnas, siis nii mõnelgi tekib illusoorne soov tegelikkust omatahtsi korrigeerida. Õige tavaline viis seda teha on pettuse abil. Kui moralistid räägivad, et petmine ei ole lihtsalt sünnis ega õiglane, minemata ses asjas palju kaugemale, siis ontoloogid üritavad selgust saada pigem selles, miks vale olemine ja olemus teised on kui tõe rääkimise puhul. Tõeks jälle ei ole siinkohal võetud mitte see nö objektiivne tõde, mille poole teadused ja ilmutus pikka aega kangesti püüeldnud on, vaid pigem igale inimesele tema vaimus olev konkreetne arusaam iseendast ja ilma asjadest. Kui vaimne on looduslikuga teistmoodi seotud kui sotsiaalne, siis on muidugi ilmne, et vaimse ja sotsiaalse märgistamine loodusliku poolt ei käi päris ühte moodi. Aga kas ta on siis teistmoodi seotud? Ehk ei olegi sotsiaalne midagi muud, kui kokkuhoidvate vaimsete vahetu kogumõju looduslikule. Esimesel pilgul on sel võimalusel tublisti jumet ning pärast selle ilmsiks tulekut, on mu endagi jaoks sel väljavaatel jumet ja mõjujõudu üksjagu. Ja kui nõnda, siis muidugi tuleb päevakorrale küsimus, kuidas sotsiaalne kontrollimine ühiskonna sees peaks aset leidma, sest see ei paista kuidagi otse loodusest tulevat, kuid suudab ometi isikuti oma juhtivat mõju eristada. Niisiis peavad üksikud vaimsed vaimseks kooseksisteerimiseks milleski ühises, resp. teatud sotsiaalset loovates piirangutes kokku leppima. Ja need kokkulepped näikse sotsiaalse eksistentsi jaoks olema sedavõrd pühad ja loovad, mille rikkumise korral ühiskonna enesekaitse agaralt tööle kipub, üritades rikkujat ühes tema poolt tehtuga olematuks teha. Nüüd peaksimegi asja tuumale juba päris lähedale jõudnud olema, sest sotsiaalne eksistents ei saa lubada oma üksikutele liikmetele nende tegevuse kontrollimatut meelevaldsust oma isiklike asjade hüvanguks. Ei saa seda lubada ühelt poolt oma normatiivsuse säilitamise moraalsetest mehhanismidest tulenevalt, kuid samuti ka hirmust loodusliku ees, mille toimimise põhimõtteid mõjutada ei ole võimalik muuta ning seal toimuvat saab mõjutada vaid piiratud ulatuses. Nii töötab tõde ka omapärase erineva suurusega silmadega võrguna sotsiaalse ja looduslikku piiril, millest mõnikord lipsavad läbi erineva suurusega valed sotsiaalselt looduslikule ning mõnikord pääseb ta sealt tagasi muutunud kohaliku tegelikkusena, mis vale välja lasnu loodetava eksistentsi saabumist takistab või muudab selle hoopis võimatuks.

teisipäev, 1. september 2009

1.september 2009 -- sotsiaalse aja kulu oluline fookus

Sotsiaalne suvi on läbi ning meie mõõdukal põhjamaal kisub tänasest alates elu taas märksa tubasemaks, mida toetatakse uue hooajaga nii koolides kui televisioonis, nendes meie aja ühiskondlikkuse nii olulistes generaatorites. 1.september kipub praegusel ajal olema üks veider fookuspunkt, kus kiputakse vaatama nii ajas tagasi ajalukku kui ka inimese haridusliku kujundamise läbi tulevikku. Meie hariduslik käekäik näikse hoolimata kooli asuvate õpilaste järsust vähenemisest olema päris kena ning meediakajastuse inimlikult mõistev poolehoid vaid kinnitab seda. Tõesti sümpaatne on jälgida kõikide asjassepuutuvate inimeste asjalikku lähenemist kooliskäimisse ja seal toimuvasse. Selline tasakaalukus näitab hästi, et Eesti ühiskond on kogunud tubli annuse küpsust, mis omakorda annab hea eelduse mõistlikeks otsusteks hariduse, harituse ja harimise vallas. Usun küll, et selleks korraks näikse möödas olema peataolek ja ebakindlus põhihariduse vallas ning vajalikud otsused nii koolikorralduse kui õppekavade suhtes saavad üsna tulemuslikult tehtud. Seevastu märksa rahutum näikse olukord olema ülikoolide rindel, kus viimaste päevade uudised ja seisukohad annavad aimu teatud peataolekust ja närvilisusest. Meedias liiguvad kõrghariduse tippjuhtide jutud ülikoolide paratamatutest liitumistest ja niššidest, skepsisest moodsa saientomeetrilise ja ainuformaadilise uute teadmiste hankimise viisi suhtes, Bologna 3+2 haridusaritmeetika fiaskost jne. Paistab küll, et võitlusvälja keskmes näikse siin olevat hoopis inimesekäsitlusest tulenev ebaselgus üksikinimese ja tema ühiskonna vahekorra küsimuses. Õpetlaste peades näikse ühiselt olevat mõnetine hirm meie tipptarkuse olukorra kohta, kuid hirmude allikad on erinevatel asjatundjatel erinevad. Humanitaarsema kallakuga inimesed kardavad inimese ülemäärast fragmenteerumist ja sel alusel taas sõltuvuse kasvu ühiskondlikust oludest. Teised jälle on ebakindlad nii sisemaiste kui rahvusvaheliste sotsiaalsete olude loomuse suhtes, st teadmise loomiselgi talitleb sotsiaalselt juhitud turumajandus, kuid kas konkurents teadvate sotsiaalsete koosluste vahel on pigem aus või hoopis vabamalt olelusvõitluslik? Ühed loodavad, et uus vajalik teadmine võiks sündida meie endi ühiskondlikust kogemusest (olgu see siis olevikust või minevikust), teised on veendunud, et teadustel ei ole enam kodumaad ning parim, mida suudame on püüda sokutada end edukate teaduskorporatsioonide huvorbiiti ja pareml juhul koosseisu. Sellele ebakindlusele lisanduvad veel majandusraskused ja mõtteliselt suureline teadmispõhise ühiskonna ja majanduse poliitmantra ning tulemuseks ongi päris närviline kõrghariduslaeva kõikumine. Õnneks näikse uuema aja eestlasele omane olema mitte oodata viimase hetkeni ja lasta asjadel kulgeda vaid vahetule olevikule reageerimise teel, vaid kasvõi eelviimasel hetkel ette võtta midagi, mis viimasel hetkel toimuvat endile soodsas suunas liigutab.

Kindlasti on tänase päeva ühe fookuseks tagasivaade 70 aastat alanud II maailmasõda. Tuleb tunnistada, et meie meedia on seda sündmust suuresti tõlgendanud õige kitsast russofoobilisest positsioonist lähtuvalt. See omakorda jätab ettevõtmisest pigem propagandistlikku mulje, kus globaalseid asju vaadeldakse ikkagi suuresti läbi kohaliku perspektiivi. Minu jaoks on tõesti veider, kuidas meie press on selles küsimuses teinud peakangelaseks peaminister Putini ning ignoreerinud suuresti teiste riikide, sh Eesti ja tema peaministri, praegusi seisukohti selle nii kogu Euroopa kui maailma jaoks murdelise sündmuse kohta. Teiseks kultiveeritakse sellega justkui ühte ainuõiget positsiooni iga üksiku isiku jaoks, mis kaugemas perspektiivis soosib riigi usaldamatust tema liikmete isikliku mõtlemisvõime suhtes ning poliitika jäikust meie nii muutuvas maailmas. Küllap on jätkuvalt õige idealistlik ka lootus, et selle suure tapluse kõiki tulemusi on võimalik enamvähem üheaegselt sobivaks teha kõikidele asjaosalistele. See tähendaks justkui kogu sõja kehtetuks muutumist, mis argimõistuselegi paistab arusaamatu absurdina. Pigem on ikkagi nii, et ajalugu kasutatakse jätkuvalt hoolega tänase päeva poliitika tegemisel ning Eestigi on selle väljakutse õige innukalt vastu võtnud. Küsimus kipub taanduma sellele, kellel õnnestub ajaloo argumentide esitamist või mahavaikimist veenvamalt ja rafineeritumalt oma päevapoliitkas ära kasutada.