esmaspäev, 30. november 2009

Meie ülikooli 90. sünnipäeval

.... on ta ise nooruslikult kõhklemas, kuidas olla ja mismoodi tegutseda. Jah, eks nii aastate ja ajaloo kui tänase päeva endaga on teinekord ikka keeruline toime tulla. Ülikooli eksistents sõltub lisaks oma inimestele väga suurel määral ka sotsiaalsetest oludest ning nende virvarr on oma jälje jätnud Tartu ülikoolile. Tema algust märgivad tavapäraselt ja ometi mõneti veidralt kolm aastaarvu, 1632, 1802 ja 1919, mida ikka jõudumööda tähistatakse, kuigi tõesti, esimene on neist kõige olulisem ning teine praegusel ajal Venemaa kohalolu tõttu kõige ebaolulisem, kuigi praegu nii ihaldatava rahvusvahelise tuntuse alusel oli 19. sajand kindlasti kõige tulemuslikum periood ülikooli ajaloos. Ja siis on hiljuti olnud veel õige vastuoluline Tartu Riiklik Ülikool, mis on konkreetselt ülikoolis töötavate inimeste ja kasutuses olevate hoonete kaudu ikka veel õige mõjukas. Nii et kõik kokku on väliselt Tartus ülikool olnud õige mitut moodi ja erinevate nimede all, kuid oma eksistentsiga on ta kindlasti olnud selle jõeäärse asula ja seda ümbritsevate sootsiumite üheks kõige olulisemaks mõjutajaks.

Ülikool on alati ja igal pool tähendanud teadmist. Nagu kõik koolid, nii tegelevad ka ülikoolid vaimuvalguse jagamisega, kuid lisaks sellele nõnda ürgsele ülesandele kuulub ülikooli rollide hulka vaimuvalguse enda loomine. Kui teistes koolides põhineb tegevus suuresti usul jagatava õigsusesse ja õpetaja vähevaieldaval autoriteedil, siis ülikoolide autoriteet põhineb nendes pakutava veenvusel. Siin ei saa läbi üksnes ametisse pandud tegelaste ametist tulenevate õigustega reaalsust kuulutada, vaid akadeemilised kodanikud peaksid olema valmis oma tõde igas olukorras ka kaitsma. Seda ei saa teha kaugeltki mitte igasugusel moel, vaid ikka neis formaatides, mida tõe suhtes usaldusväärsemateks peetakse. Kui ülikoolid oma tuhat või pisut enam aastat tagasi siin-seal Euroopas tekkisid, siis ei võinud nad ise ega nende asutajad kuidagi arvata, kuivõrd kestvaks ja edukaks kujuneb see teadmise formaat. Eks aegade jooksul on üht ja teist ülikoolide tegemistes tulnud sättida, kuid ikka on seal püsinud nii täitsa uue teadmise tekitamine kui selle külvamine ning sageli seda veel mõlemat korraga.
Ülikoole on sageli peetud konservatiivseteks ning seeläbi väärtuslikumate väärtuste sõelujateks. Kuigi praegusel ajal näeme, et ülikoolid ei soovi ning ega neil enam ka ei lasta kuidagi enam sellises staatilises rollis püsida, on nad sotsiaalse tunnetuse formaadina jätkuvalt õige monopoolses seisus ning küllap senised saavutused inimkonna teenimisel on seda seisu tugevasti tsementeerinud. Niisamuti on ka Tartu ülikooliga, et ajalugu kindlustab väärikust, kuid olevik testib üha kiiremates tempodes tema kohanemisvõimet. Mõni ime siis, et lähiajaloos on mõnigi kord väärikus nurka surutud kohanemissunni poolt.

Usutavasti on Eestis vähe neid, kes kahtlevad Tartu Ülikooli ikoonilises tähenduses ja rollis meie ühiskonna jaoks. Tartu Ülikooli sambad on meie rahvuse jaoks umbes seesama, mis Tallinna siluett või laulukaar, Saaremaa tuulikud, Kõpu tuletorn või Vargamäe väljad. Paljude arvates on Eesti vaimne keskpunkt just kuskil ülikooli peahoone sammaste ja aula vahel. Seesama, nii palju rakendatud absoluutse ja suhtelise eristus, pakub selleski teemas mõndagi produktiivset. On täitsa selge, et Tartu ülikool ei ole ikoon selles mastaabis, kus Oxford või Harvard, st absoluutses kaalukategoorias, mille puhul üksnes nimi ja senine käekõik räägivad kõigile juba ise enda eest. Kuigi praegune ülikool rassib tugevasti, et kuuluda maailma esimese pooletuhande ülikooli hulka, ei tule see kergelt ning sageli kostub sellega seoses soove, et pangem kõik, mis Eestis kõrghariduses on, ühele kaardile, siis ehk jõuame püsida seal globaalse edetabeli esimese 500 seas. Ülikool ei paista mõnikord rahul olema oma ikoonilise staatusega üksnes Eesti ühiskonnas, aga ta ei peaks seda ka kuidagi ka salgama. Eks suurt ambitsiooni püütakse iseäranis moodsal ajal kõrgelt ja eraldivõetuna tunnustada, kuid pigem on see just püha märgilisus, mis tegelikult märgib rahvusülikooli väärikust, tähendust ja panust sellele maale, kus ta ise füüsiliselt asub. Ei see tähenda kuidagi eelkäijate ärakasutamist oma hetke-eesmärkide realiseerimiseks, see on pigem moraalne kohustus alustatud parimal võimalikul viisil jätkata. Eesti enda vaimse jätkusuutlikkuse tagamine on see Vargamäe, kus Tartu Ülikool asub ning kust ei ole võimalik tal kuidagi lahkuda. Tema võimalus on oma tegevusega Vargamäedki tuntumaks teha, kuid ühelgi juhul mitte Vargamäed omapead jätta. Absoluutse/suhtelise dilemma antud küsimuses saab vast pareminigi selgeks eituse abil, mille kohaselt küllap saab maailm ilma Tartu Ülikoolita hakkama jagades ümber pisut rolle ja kompetentse, kuid Eesti jaoks oleks kaotus ülimalt tõsine, millel väga tugev eksistentsiaalne rakurss sees.

Millegipärast kisub täna mõte ka neile kohalikele, kellele Tartu ülikool on väga tähtis, kuid ometi mõneti ka kitsaks jäänd. Mõnedele märgib see ülikooli kitsarinnalisust, intriigi vms, mulle pigem mõõdab see pigem vastupidi ülikooli vaimset avatust ja demokraatlikkust. Esimesena meenub kaasaegsetest ses kontekstis Madis Kõiv, kes ise nö füüsilise isikuna saab mõne päeva pärast 80 aastat vanaks. Ta on olnud ülikooli sees ametlikult ja veelgi enam mitteametlikult, tema aateks on olnud ühendada eesti asi tõejanu ja vaimse vabadusega, milleks mitteametlikult ülikoolis olemine näikse tema ouhul isegi olulisem või tagajärjekam olema. Nii Kõiv kui teisedki temasarnased kuuluvad kindlalt elava ülikooli juurde ning sidestavad akadeemilist maailma selle ümber olevaga.

Olen ise Tartu Ülikooliga rohkem tuttav juba viimased 30 aastat, kuid ometi ei söanda väita, et täitsa tuttav. Selle kolme aastakümne ülikooli arenguid on peajoontena märkinud vaimu ulatuslik detsentraliseerumine ja võimu jätkuv konsolideerumine, ülikooli muutmine elevandiluust tornist ettevõtteks või ettevõtete grupiks ning logistiline punnseis, mida osaliselt on suutnud leevendada moodsad kommunikatsioonitehnoloogiad. Usun millegipärast, et neid arengujooni on põhiliselt tinginud kohanemisvajadus ning soovin, et ülikoolil oleks pidevalt kiirustades mõelda rohkem oma tähendusele nende jaoks, kelle jaoks ollakse tõesti tähtis.

Oh, kui hea, et ta on olemas ning olgu ta kiidetud, see meie Tartu Ülikool!

laupäev, 28. november 2009

gripp kui koll

Sellel nädalal, või tegelikult vist juba eelmisel, pöörati pressi suurpealetungil meditsiini vastu uus lehekülg, kus tähelepanu teravdus praeguse gripilaine taustal riigi tervishoiu korraldusele. Pöörde otseseks ajendiks sai noormees, kellelt see gripp elu võttis. Arstid ja teised meditsiinitöötajad on oma tavapärase tegutsemisega haiguste vastu fookusest välja langenud ning sinna on nende asemel asetatud tervishoiuorganisaatorid, kelle tegematajätmistest iseäranis gripivaktsiini varumisel on saanud tänaseks päevaks Eesti meditsiini peaküsimus. Justkui teisi haigusi ega rahavähesust süsteemis enam polekski ning süsteem oleks kõige täiega hingusele läinud. Nõnda see press moodsal ajal näiksegi pressivat, et uudiseid lastakse justkui haavlipüssist, mis lendavad küll laiali ja kahjustavad tabamustega suht väikse mõõtmega õrnu objekte, kuid suured küsimused jäävad ikkagi igaühele endale ära tunda ning neile reageerida. Pressihaavlite laskjatel tasuks ikka märksa hoolikamalt sihtida või võitlusvahendeid valida, enne kui päästikule vajutada.

neljapäev, 19. november 2009

Ajalehtede turmtuli meditsiini vastu

Midagi ei ole öelda, ajalehed on asunud korralikule verbaalsele sõjakäigule meditsiini vastu. Mitu viimast nädalat või isegi juba paar kuud ei möödu vist päevagi, kui mõni kirjutava pressi väljaanne ei võta negatiivses võtmes üles mõnd mõnd meditsiini teemat. Kui algselt hakati peale üksikjuhtude võimendamisega, siis tänaseks päevaks on jõutud juba terve meditsiinisüsteem suuresti kõlbmatuks kuulutada. Mis siis võiks olla see, mis lehemehed on nii rööpast välja viinud, et ajuti tullakse välja seisukohtade ja kirjeldustega, mis meditsiini kaanonitest ja neid tundvatelt inimestelt küll tulla ei saa? Ega täpselt ega lühidalt ei oskagi küsimusele vastata, kuid irratsionaalset emotsionaalsust paistab seal küll õige tublisti olema, mis paraku sisuliselt ei teeni küll nende peamist mantrat "Avalikkusel on õigus teada!"
Pole kahtlust, et nii meedikutel, meditsiinil kui viimase korraldusel on probleeme üksjagu, kuid süsteemi õige kaootiline tagumine uskumatu visadusega ning kaalutletud kvaliteetse argumentatsioonita ei tee küll kindlasti olukorda meditsiinis paremaks, pigem külvab peamiselt vaid umbusku, arusaamatust ja usaldamatust patsientides, nende ravijates ning nende vahel ja ümber. Eks kindlasti mõjutab pressile ärritavalt arstide enesekindlus ja nende harjumatus tublisti muutunud sotsiaalse olustikuga, kuid kirglikust mürgeldamisest meditsiini ümber oleks märksa produktiivsem probleeme käsitleda kaalutletult ja võimalikult pädeva argumentatsiooniga ning arste endid võimalikult palju valupunktse vaagima. Pole vähimatki kahtlust, et tänapäeva meditsiin on nii sisult kui vormilt väga keeruline nähtus, kus asju ei saa korda üksnes pideva hirmutava sajatamise, arstliku tegevuse teenuseks kuulutamise ning usuga raharegulatsiooni kõikeravivasse jõusse.

kolmapäev, 4. november 2009

rasketest haigustest ning meditsiini käekäigust

Sel nädalal on kirjutava pressi tähelepanu suuresti köitnud kurb lugu ühe oma tsunfti inimese poja raskest haigusest ning probleemidest selle taagaga toimetulekul. Meil on varemgi juhtunud, et ajakirjanikud on oma lähisugulaste lood meediasse toonud. Küllap on seda tehtud ikka nii probleemidele osutamisest loodetava sotsiaalse kasu kui ka enda valu välja elamiseks enda arvates õigeimal viisil. Meditsiiniliste juhtumitega on tavapäraselt ikka nõnda, et neis kiputakse eristama meditsiinilisi (kas meedikud on tegutsenud lege artis, st kunstireeglite kohaselt) ja mittemeditsiinilisi aspekte (kas järgitud on (meditsiini)eetika jt hea sotsiaalse eksistentsi põhimõtteid). Eks teeb see juhuanalüüsi muidugi täpsemaks, kuid samas kipub ka meditsiini kitsendama vaid antud olukorras õigete eeskirjade täitmisele. Minu meelest kuulub meditsiini hulka ka meditsiinieetika, mistõttu meedikute ebaeetiline käitumine kuulub ikka samuti meditsiiniliste vigade hulka. Selle nädala loos on õige kehvasti ja puudulikult edasi antud juhtunu arstiteaduslikke aspekte, kuigi olemasolevastki on näha, et tegemist oli nii keeruka kui raske kuluga haigusjuhtumiga. Seevastu on meedikute teatud teod, ütlused ja hoiakud pälvinud kirjutatajate märksa põhjalikumat emotsioonide rohket tähelepanu, mille kokkuvõtteks on ülimalt rasked süüdistused meedikute aadressil.

Et loo meditsiiniline taust on ajalehtede kaudu õige ähmaselt edasi antud, ainsateks kindlaks faktideks näikse olevat pahaloomulise kasvaja olemasolu, glükokortikoidhormoonide suurtes doosides kasutamine ning patsiendi pidevalt halvenenud terviseseisund, siis saabki põhiliselt arutleda vaid pressis kirjeldatud meedikute hoiakute üle. Ja ses mõttes näikse asjad päris selged olema. Raske, kui mitte võimatu, on arvata, et ajakirjanikud on toimunu suures ulatuses välja mõelnud, seetõttu kirjeldatust kumab kaugele, et mõnede meedikute jaoks ei ole heategemine ja kaastunne oluliste meditsiinieetika põhimõtetena ometi tähtsust omanud. Ilmselt väärib hoolikamat vaagimist ka mittekahjustamise põhimõtte järgimine selles loos, kuid selleks on tõepoolest vaja rohkem teada toimunu nö meditsiinilistest faktidest.


Millisesse laiemasse konteksti tuleks lugu asetada? Olgu vaid mõned aspektid sellest siinkohal toodud:

¤ Arstiteadusel ja sellest lähtuval praktikal on suur vägi, kuid ometi on neilgi piirid olemas. Kuigi neid piire pidevalt nihutatakse haiguste üle täielikuma kontrolli suunas, tuleb elus siiski küllalt ette ka olukordi, et meditsiin ei ole võimeline inimese olukorda parandama ning teinekord ei kasutatavad vahendid ei üksikisikuile ega ka ühiskondadele eriti hästi vastuvõetavad, mida kajastavad elutestamendid, eutanaasiad ja õigused/võimalused ravist loobuda.

¤ Olen üha enam veendunud selles, et nii nagu poliitika on ühiskonna peegliks, on seda ka meditsiin. See tähendab, et meditsiin ja selles toimuv realiseerib oma moel ja võimalustega ühiskonnas toimuvat ning selle põhilisi väärtusi. Demokraatlikud riigid on järjest enam meditsiinis panustanud patsiendi autonoomiale ja seda realiseerivale informeeritud nõusolekule, mistõttu arstidest on moodsal ajal saanud ka nende ühiskondade igapäevase demokraatia meistrid ning inimväärikuse austamine realiseerub paljudel juhtudel just patsiendi kohtlemise ja autonoomiast lugupidamise kaudu. Need mõlemad nõuavad meedikutest nii aega, teadmist ja oskusi, aga ka soostumist ja tahet. Tugeval individualismil, haiguse üksnes bioloogilisel käsitlusel ja lepingulisel rahal põhinevas meditsiinis võib paraku meedikute ind haiguse taga inimest märgata oluliselt kahaneda ning ei olegi imestada, et mõnedel valget kitlit kandvatel inimestel ei mahu enam professionaalsete prioriteetide hulka patsiendi isiklik käekäik.

¤ Samuti tuleb taaskord meenutada, et meditsiin on meil seadustega kuulutatud lepinguliseks teenuse osutamiseks ühes kõige sellest tulenevaga. Lepingulisus on tegelikus elus õige varjatud ja osapooltele jätkuvalt õige raskesti hoomatav. Samuti on paljud meditsiini institutsioonid oma olemasoluga üsna või täiesti monopoolses seisundis, mis pakub neile majanduslikus mõttes õige turvalist eksistentsi ja olude kontrollimist. Meditsiin on sellise malli mõju järjest sotsiaalsem ning funktsionaalsem, milles meedikudki vaid rolli täitjad ning see rollgi on järjest enam formaliseeritud raha ja ajaga, mis arvestab suuresti meditsiinitehnilisi tegevusi ja mitte inimväärikust ja isikuautonoomia austamist. Sellesse olukorda passib teinekord õige kenasti ka parempoolsed individualistlikud, et ka hea ja kaastunne võiks olla ostu-müügi objektiks ning kõik kokku olemegi olukorras, kus haigemaja võib muutuda vabrikuks, kus kõigepealt ja eelkõige remonditakse inimesi. Olen tõesti seda meelt, et meditsiini ei tuleks võtta kitsalt pelgalt inimese remontimisena, vaid märksa avaramalt, millesse kuulub püüd ja soov inimest mõista ning aidata teda parimal võimalikul viisil.