kolmapäev, 1. september 2010

Kooliskäimine on inimühiskonna üks jõulisemaid formaate

1. september on harduse päev, kui õpilane ja õpetaja ja kool nende ümber on kõik tähelepanu keskmes. Nad kõik on seda väärt, selles ei ole kahtlust. Küllap on õige ka see, et harduse päevadel lastakse ikka paista asjade paremal poolel, sest asine köögipool ei lase ennast kuigi kaua varjata. Tänasel päeval räägitakse nii koolirahust kui uutest koolimajadest, õppekavadest ja tervest pöördest koolis ja hariduses. Küllap on selles omajagu poliitikute suurustamist ja tähelepanu püüdvat retoorikat, kuid asetleidev kärsitus kinnitab siiski, et olemasolev rahva sotsiaalse taastootmise mehhanism vajab ülevaatamist. Ühelt poolt soovitakse kooligi rohkem vabadust, sest ühiskond on ju nii väga vabadusemeelne; teiselt poolt nuiavad töösturid, et aitab vabadusest ja tühjalt mõtlemisest, aeg on kätele valu anda ning nende käes olevale kapitalile nende poolt soovitud sotsiaalset tähendust anda.
Kool on paratamatult ühiskonna mudel ning mudel ja originaal ei saa üksteisest liiga palju erineda, sest siis kaob nende vahel funktsionaalne side. Kui see side katkeb, siis pole kool ka enam mudel ning sotsiaalne taastootmine ei kulge enam kuigi sihipäraselt. Kooli kui mudeliga näiksegi olevat õige samasugune seis, et tegelik elu ei taha koolis toimuvat enam endast kaugemale lasta ning kipub mudelit ümber seadma. Kool iseseisva ja iseorganiseeruva kooslusena võib sellest muidugi häiritud olla, kuid midagi ei ole teha, tugevamaga tuleb leppida ja kohaneda. Räägitagu aabitsatest, lilledest, pinkidest ja hinnetest mida tahes, ühiskonna taastootmise funktsionalism on ikka nende reaalse olemasolu garant. Inimühiskonnas tuleb sageli ette, et harduski teenib funktsionalismi, olgugi et siis kerkivad hingeseisundid ei suuda või ei soovi meenutada oma sügavamaid taustu.

esmaspäev, 30. august 2010

Käes on uuenevate formaatide kinnistamise aeg

Meie elu ja me isegi oleme järjest enam ära formaaditud. Eks see ängistab anarhistliku isikuvabaduse otsijaid, kuid klapib paremini raamides oleva vabaduse pooldajatele. See järjest ulatuslikum raamistamine käib muidugi meie sotsiaalse elu kohta, loodusseadused ning meie ihugi olemise tagajad ei hooli nendest uutest rajajoontest üldse.

Toimivaid sotsiaalseid formaate iselomustab kvantitatiivne esitus, osaline eesmärgistatus ning järjest vähenev välistamise võimalus. Raha on ilmselt sedalaadi formaatide parim näide ja kehastus. Usk tema vältimatusse jõusse näitab üksnes suurenemise märke ning märgistab seeläbi lootust sotsiaalse reaalsuse domineerimisele loodusliku tegelikkuse üle. Mõned on arvanud, et see sotsiaalse ülemvõim märgib inimese mingit võõrandumist millestki. Küllap on tegemist siiski millegi sellisega, mis käib inimloomuse juurde, kui see peaks ikka üldse olemas olema.

Teiseks, või siiski hoopis esimeseks, tähtsaks formaadiks näikse olema inimese vaim (vist see, mis on inglise keeles mind), mis on suuteline sootsiumi looma.

Kolmandaks, või hoopis siiski esimeseks, tähtsaks formaadiks näikse olevat elusa disain, mis on ainelisele lisanud tublisti uusi olemise ja väljendumise võimalusi, kuid piiritlenud selle kitsaste ja õige nõudlike võimalikkuse tingimustega.

Arvutipõhise kommunikatsiooni tegevuspiirid on tarkvaras. See muutub järjest võimekamaks ja rafineeritumaks, kuid mõjub õige kulutavalt ja nõudlikult vabale vooruslikule inimvaimule, kelle panustati ehk 20. sajandini. Siis tuli üks sotsiaalsete otsimiste ja lõhkumiste aeg, millele hakkaski ehituma ränikultuur, mis alles võtab tuure ning mille suurimad templid ei ole vist veel ideedeski väljendunud.

Formaadid korrastavad ja ahistavad, annavad meile juurde ühtesid võimalusi ning võtavad ära teisi. Formaat on justkui kaup või tehing, kus peab kindlasti olema pisutki vahetust. See vahetus kraamib olemasolevast ühe valiku, mille püsivaks tegemisels saab võimalikuks järgmine formaat.

laupäev, 28. august 2010

Kimbatus (taas)iseseisvumisega

Nädalapäevad tagasi oli taasiseseisvumise aastapäev, 19. kord juba. Ilm oli ilus, rahvas oma tegemistes vaba, kuid pühana ei olnud õiget hoogu sel päeval. Tagantjärgi arutasid nii mõnedki lehtedes kurvastava õhkamisega selle üle, miks tähistamine kipub sel päeval nii lahja olema, kuid ega palju peale erinevates vormides sisemise lõhestumise ja ükskõiksuse kirjameestel välja pakkuda polnudki. Kuid kas õigupoolest olekski veel midagi välja pakkuda? Pingutan küll mõtelda, kuid ega leia samuti midagi, mis jääks neist kahest veel põhilisemaks ja kumbagi omakorda määravaks. Üllatav oli valitsuse ja parlamendi tähtpäeva ignoreeriv tegevusetus. Isamaa motiiviks võiks olla ju arusaam, et iseseisvuda saab vaid korra; reformaatorite hirmuks aga sattumine endistega samasse seltskonda, saati veel ühel ilusal hilissuvisel päeval, kui nädalavahetuse saaks tunde saaks palju meeldivamalt mööda saata. Jah, presidendil on ju vastuvõtt, kuid sinna pääsevad üksnes mõned sajad valitud, mis teeb paratamatult üritusest eliidipikniku. President läks oma kõnes riigi elu inimese elu kaudu metafoorimise teed, küllap paljudele tabavalt ja meeldivalt. Taasiseseivunud Eesti sai 19, juba märksa rohkem kui 17, mis on juba varem nii Heliseva muusika ning Türi linna uhkuseks olnud bandi poolt eriliseks lauldud iga. President räägib pühendunult, et tubli õpilasena on Eestil kooliiga jälle läbi, et kõik teed on jälle valla ning nüüd tuleb, peab ja saab teha otsuseid, mis määravad suuresti kogu ülejänud elu. Eks selles jutus ole üks annus tõtt, kuid seal on märksa rohkem pigem 19. sajandi lootvat rahvusromantikat, millel nii tookordse kui kaasaja maailma pragmatismiga suhteliselt vähe pistmist. Maailm on jätkuvalt keeruline ning vastuolud ei näita mitte kadumise, vaid hoopis süveneva rafineerituse tendentsi, kus inimeste iidsed ja kohati bioloogilisest loomusest tingitud jõuvõtted ei ole sugugi kadunud. Presidenti tuleb ürituse eest muidugi tunnustada, sest selleta olnuks ametliku Eesti vaikus lubamatult sügav. Eks ka rahva suht leige suhtumine sellesse päeva ole omamoodi baromeeter taasiseseisvuse tähenduse hindamisel, olukord peetakse juba sedavõrd iseenesestmõistetavaks, et selle teke ei vajagi mingit erilist meelespidamist või toimimist. Digilaulupidu on selle tähtpäeva kontekstis vägagi teretulnud üritus ühiskonna äratamiseks. Selle esimene vaatus oli küll ettevaatlik, kuid lootustandev järgmisteks kordadeks.

teisipäev, 10. august 2010

Loomafüsioloogia professor peab meeste lühemat elu lihtsaks paratamatuseks

Tänases Postimehes lööb platsi puhtaks professor Hõrak, kui seletab inimühiskonna teatud jooni loomariigi universaalsete ja paratamatute sigimisstrateegiatega. Eks inimkonna intellektuaalne teekond on ikka kõikunud loomaks olemise ja sellele terava vastandumise vahel. Väga pikalt pidas inimene end teadvuse kaudu ülejäänud loomariigist täiesti erinevaks, kuid tänasel päeval kinnitab tema enda prestiižikaim tunnetusvõte – teadus – sarnasust ja ühist bioloogilise eksistensi väljavaadet loomadega, mistõttu Darwini ideed ja nende arendused muutuvad õpetatud meeste peades järjest mõjukamateks.
Professori Postimehe ajakirjanike artikleid seletav kirjatöö on üks meie vaimse ruumi viimase aja stiilipuhtamaid näiteid, kuidas inimene on kõige täiega üksnes imetajaks taandatud. Sigimisstrateegiatega seletustel on tublisti lennukust ning selleski kangastuvad nii mõnedki läinud sajandite inimkonna vaimsed suurkujud, lisaks Darwinile kindlasti ka Freud. Samas jääb seletustes ometi hulk küsimusi vastuseid ootama, et mitte kogu professori vaimset konstruktsiooni maha kangutada. Esimene sedalaadi küsimus on muidugi meeste ja naiste eluea erinevus erinevates ühiskondades. Et Eestis ja teistes üleminekuühiskondades on vanus järsult suurenud, siis võiks see näidata ju otsejoones pigem seda, et need ühiskonnad sarnanevad oma sisemise loogika poolest enam loomade kooslustele kui stabiilstele inimühiskondadele. Teine igihaljas teema, millest professor vaikides mööda läheb, on inimese evolutsioonilise arengu teema tervikuna. Inimene on oma vaimse ja sotsiaalse kalduvusega bioloogilise evolutsiooni mõju enda ümber tugevasti kahandanud, mistõttu evolutsiooniseaduste inimühiskonda toomisega tuleb olla õige hoolikas. Kolmandaks on inimühiskonnas veidraks suundumuseks veel see, et ühiskonna ja heaolu edenendes peaks sigimisstrateegiate mõjul otsene bioloogiline reproduktsioon järjest intensiivistuma, kuid võta näpust, rikkamad rahvad on järjest enam hädas enda otsese taastootmisega.
Mulle jääb küll mulje, et professor vehkis lehes küll innukalt teooriamalakaga, kuid selle adekvaatsus vajaks kindlasti hoolikamat kaalumist. Eks muidugi võib naljagi visata, kuid sellest võiks ja peaks auditoorium mitte liiga hilja aru saama.

esmaspäev, 9. august 2010

August süveneb

Aja kulg annab endast taas järsumalt märku.
Kuigi päeval on veel suviselt kuum, kipub ta valguse poolest juba tükk aega varem õhtule saama.
Taevas on järjest mustem ja saladuslikum, maa peal kipub üha enam vilju küpseks saama.
Minu jaoks on algamas parim osa aastast.

teisipäev, 3. august 2010

Vargamäe lavariba kuulus riietusele ja Marile

Selle suve teises Tammsaare-etenduses "Vargamäe varjus" kasutati lavastuse ruumilise lahendusena taas publikuridade vahele paigutatud riba, mis surub lavastust üsna tugevasti üheks edasi-tagasi käimiseks, kuid samas lisab etendusele õige paratamatult liikumist ja tempot. Et Vargamäel oldi etendusega rehe all, siis tuli muidugi leppida kitsama ruumi ja suurema kontsentreerimisega. Samas oli selle etenduse konflikt ja intriig mitte näitelava kujus ja asukohas, vaid hoopis selles, millisel viisil lavastaja "Tõe ja õiguse" tavapäratult valitud kohtadele ise juurde kõnelenud ja toimetanud oli. Kõigepealt oli lavaloo kokkuseadja loobunud Vargamäe peameeste vastasseisu peenemast esitusest ning üritas kujutada seda võimalikult brutaalses lihtsuses ja staatilisuses. Urmas Lennuki vaimne valguskiir jahtis selles etenduses Marit ning see kiir projitseeriti teatri vahenditega tagasi lavalaudele publikule hindamiseks/omaksvõtuks. Nii toimub see teatretendustega ju kogu aeg, kuid seekord otsustas lavastaja oma tõlgendustes ja valikutes olla õige pealetükkiv ja seniseid harjumuspäraseid või isegi klassikalisteks kujunenud arusaamu ühetaolise jõulisusega välja kutsuda ja kahtluse alla seada. Selline eksperimenteerimine on muidugi õige riskantne, sest klassika puritaanid ei mõista Sind ning tolerantsematel tahtmine sellist lähenemist ülemäära lihtsustavaks pidada.

Kindlasti väärib tunnustust lavastaja katse teha etendust peamiselt Vargamäe nais(t)est, püüda lõigata teda välja romaani keerukast suhete ja olude võrgustikust. Märksa problemaatilisem on teha see katse moodsa feministliku arusaama ja metoodika abil, sest ühelt poolt teeb tänapäeva arusaamade eksportimine väljamõeldud endistesse aegadesse ja selle alusel tegelaste terav vastandamine lavaloo mõistmise lihtsamaks, kuid teisipidi suurendab see vägevasti lavastaja meelevaldsust, mis võib tulemuseks anda publiku elavama vahetu reaktsiooni, kuid kunstilahjuse pikemas ajalises perspektiivis.

Lennuki seekordses tõlgenduses torkas silma tugev visualiseerimise püüd tegelaste riietuse kaudu. Mõni võiks isegi öelda, et tavapärase Tammsaare sõna jõu asemel lasti lavale ja vaatajate peadesse möllama hoopis tegelaste riietus, mis meestel oli suuresti veiderdav ning Maril hoolikalt pühalik. Ei imesta, kui mõni rafineeritum vaataja toimunut pigem kostüümidraamaks nimetaks.
Ma ise olen alati vaimustunud teatris Tammsaare sõnast ja lausest, need on sedavõrd tugevad, et suudavad päästa ja sinu kujutluses elama panna ka igavavõitu lavastuse. Hämmastav, et see keele tugevus ilmneb märksa kindlamini just teatris näitleja suust kuulduna kui ise ja endale raamatut lugedes. Loomulikult ei saa eelnevat silmas pidades kuigi heal arvamusel olla Lennuki sõnasegust, kus algselt oli võimatu eristada tema ja Tammsaare sõnu (va ilmselged vindi ülekeeramised nagu peeru jt), kui mida aeg edasi, seda vähem tundus seal Tammsaare enda lauseid olevat.
Niisiis üritati seekord kõverpeeglis visualiseerida neid ettekujutusi, mis on kujundatud "Tõe ja õiguse" seniste etenduste alusel. Püüti vist publikut veenda, et Tammsaare loodud tegelaskujud on sedavõrd tugevad, et neid saab ja tuleb tänapäeva oludesse tuua ning nad suudavad ikkagi vaatajale pakkuda seda, mis inimese elus on tähtsat. Kas see sellel korral ka korda läks? Küllap läkski nõnda, kuid kindlasti vajab see päris korralikku tavapärase Tammsaare tundmist. Kui see etendus peaks osutuma esimeseks väratiks Tammsaare manu, siis võib teelisel õige raske olla mõista, miks ta ikka nii hea kirjanik oli. Minu jaoks lugu, see va narratiiv, töötas ning haaras mind sellesse nii maagilisse teatrimängu, kus unustad selle, kes olid teatrisaali astumist ning väljud sealt päörast etendust teistsugusena, kui enne olid. Aga tagantjärgi hakkad ometi mõtlema ja kaaluma, mis minu ümber viimaste tundidega siiski aset leidis.

Näitlejad tegid oma etteasted korralikult, kuigi selles töös pidid nad rohkem endast mängu panema keha ja käitumise jämedakoelisema mustri, mis lisaks liikumisele ka riideid kannab , kuid lähidistantsilt oli hästi näha ka nende osavõtllikkus tegelaskujude suhtes, keda neil napid kaks tundi uues ajas ja oludes kehastada tuli.

teisipäev, 6. juuli 2010

Vanapagan Toome varemetes jooksval peenral

Käisime täna Toome kiriku varemete vahel mängitavat Põrgupõhja uut Vanapaganat kaemas. Etendus õnnestus hästi ning soovitan Tammsaare loomingu austajatel etendus oma silmaga kindlasti üle vaadata. Etendus mõjus just oma uute sümboliteks pürgivate lavastuslikue võtetega. Kõige oli piki varemete peakäiku üles säetud üks maariba ehk formaalselt kutsudes lava, mille otstes ja keskpaikades väga valdav osa sest meile nii olulisest tükist maha mängiti. Aegajalt roniti ka varemeid mööda kõrgemale või pisteti pea välja ülikooli muuseumi akendest, kuid peamine tegevuskoht oli ikkagi see piiridega peenar. Teiseks oli väga mõjuv ühiskonna ja riigi totaalsust kujutav viisik, mis oma tegemistes ja väljanägemistes oli väga kafkalik. Viimast iseloomustasid valge-must kostüüm, reserveeritud sõnakasutus ning resoluutsed vastuvaidlemist võimatuks tegevad liikumised. Kolmandaks oli peategelaste mängus loobutud senistest juba eesti klassikaks peetavatest stereotüüpidest ning Jürka oli seekord pigem rõõmus mees oma kindlas eksistentsis/veendumustes ja Ants hoopis kõhklev ning tõsine oma seatempudes. Kuigi etenduses olid välja jäetud olulised kohad finaalist, oli teatriime etendusega ometi sündinud, mida suvine õhk ja interjöör üknes süvendasid.

kolmapäev, 9. juuni 2010

Õigussüsteemi tõehetk -- 55,6% kaelakandjatest on õigusrikkujad

Õiguse ja eetika vahekorra teema on igihaljas ning aegajalt ka moes. Nii nagu paljude teiste asjadega, on Eesti areng ka ses küsimuses olnud kiire ja rahutu. Alles meil oli JOKKimaania, kus poliitiline eliit eetikale justkui eesmärki ja otstarvet enam ei omistanud. Formaalsest õigusest ja õigusriigist piisas nende arvates täiesti sidusa ja tegeva ühiskonna saavutamiseks. Paragrahve on taotud harduse ja suure vaimustusega ning neid kehtestatud tõsise ennastunustava visadusega, aga ootamatult kurdab sel kevadel auväärt riigikohtu esimees, et tööjõulisest 15–74-aastasest Eesti elanikkonnast on 55,6% kantud karistusregistrisse erinevate väär- ja kuritegude toimepanemise eest. Seda on palju, kuratlikult palju.

Mida külvati, seda tuleb ka lõigata. Sootsiumi elujõud on juristid ja poliitikud üle trumbanud, näidates otseselt paragrahvide ruumi ahistavat mõju vabariigi vabade kodanike vabadusele. Ühiskonna moraalse regulatsiooni paratamatu vajalikkuse vaate toetajad võivad rahul olla, sest riigikohtu esimehe ahastus on väga selge märk toimiva tasakaalu puudumisest õigusliku ja moraalse regulatsiooni vahel. Millal ja kuidas taas sellise tasakaaluni jõuda? Ega ei teagi täpselt, kuid igal juhul ei juhtu see spontaanselt taevase kingitusena, vaid vajab pidevalt hoolt, pingutust ja eksmistest õppimist.

laupäev, 3. aprill 2010

rasedus kui haigus

Käisin mõni päev tagasi tudengite korraldatud abordi temaatikat puudutaval üritusel. Üritus kukkus igati hästi välja, abordi põhilised tervanurgad said käsitletud ning huvilistega arutelu pärist ürituse ametlikku lõppu katkestas Vana Anatoomikumi perenaise soov lõpuks ometi koju pääseda.
Eks domineerima jäi seegi kord Eestis enam-vähem seadustatud arusaam abordi lubatavusest, kuid mind üllatas kõige enam vanas rotundis valitsema jäänud meie noore naiseliidi suhtumine rasedusse kui millegisse vaevaderohkesse, edukat eluteed rikkuvasse, 9 kuud kestvasse katsumusse. Ei hakkaks siin isegi arutlema, mida selline mõtteviis tähendab rahva taastootmise ja elujõu aspektist. Selle asemel arendaks õige pisut üht vana teemat, et kas rasedus saab ka haigus olla. Tavaarusaam on meditsiinis olnud, et normaalne rasedus ei ole kuidagi haigus, vaid üks loomulik ja isegi vajalik olukord naise elus. Nüüdseks on järjest enam teaduslikke tõendeid raseduse koormavuse kohta ning järjest enam sekkuvad nii meedikud kui psühholoogid raseduse loomulikku kulgu, et erinevaid kehalisi ja vaimseid katsumusi mahendada. Kui nüüd lisada veel sugude võrdsuse sotsiaalsest pretensioonist lähtuv raseduse erakordse koormuse tõdemus, siis ei pruugita enam kuigi kaugel olla arusaamast, et rasedus on pigem üks omamoodi haigus ning abortki saanud haigust ära hoidva meetmena veel ühe toetava argumendi.

laupäev, 13. märts 2010

alati poole pealt

Inimesed on suurtes asjades pandud veidrasse seisu, ikka tuleb alustada poole pealt ning ometi jääb asi pooleli. Vaatad, et eluring võiks ju küll olla alguse ja lõpuga asi, kuid inimese algus on ometi teiste inimeste poolel teel olemine ning surmgi oma sotsiaalsete asjadega poolele teele jäämine.

neljapäev, 28. jaanuar 2010

INterNET kui häbipost

Tänastest lehtedest oli lugeda, et internetti olla üles panud häbipost alimentide maksmisest kõrvalehiilijatele. Leht oli õige nõutu, et kokku on pandud üks õige iidne moraaliinstrument, häbipost, ning internet, mis teadupärast üks väga moodne sotsiaalse olemise keskkond. Eks kõigepealt ole tegemist veel ühe märgiga, et Eesti liigub järjest tugevama avalikkuse kaudu üksikisiku sotsiaalse kontrollimise suunas. Teiseks näikse mõned sotsiaalse käitumise vormid olema ikka ütlemata funktsionaalsed, nii et töötavad kindla tõhususega nii kellegi turuplatsile löödud samba külge otsese sidumise kui arvutiekraanile isiku nime kleepimise teel. Eks neid digiposte on tähelepanu püüdmiseks juba varemgi püsti pandud ning pannakse ka tulevikus, ometi on ikka üllatav, kui valmis on inimesed avalikkuses leiduvast vähemast korraks kinni haarama. Samas ei saa kuigi kindel olla vahendi positiivses mõjus traditsioonilise peremudeli tervisele, sest avalikkuse jõuline sissetung perekond formaliseerib kindlasti perekonna varjatumaid suhted kindlatele lubatud mallidele. Eks kindlasti ründa mõned, et näete ju ise millise vägivalla ja hoolimatuseni on viinud meid traditsiooniline seadustatud mehe ja naise liit, kuid siin pole sugugi selge, mis on põhjus ja mis tagajärg, sest ei ole sugugi välistatud, et sotsiaalselt lubatav hoolimatus on murendanud tublisti tavapärase perekonna hea püsimise väljavaateid.

teisipäev, 19. jaanuar 2010

Sõnavabadus versus vaba sõnakasutus

Mõnede jaoks on asi on ülimalt tõsine, sest üks viimaseid uue ajastu vabaduse oaase, umbisikuline eneseväljendamine internetis, on teatud kohtades ärakeelamise ohus. Teiste jaoks hakkab pilt taas normaalsemaks muutuma, sest ohjeldatakse pisutki suureks ballastiks olevat ja sageli teiste inimeste väärikust riivavat verbaalsete väljaheidete sadu. Nagu kaunikesti vastandlike arusaamade kokkusaamisel ikka, on siingi tulemuseks paras demagoogiline virvarr, mis oma mitmekesistes kokteilides pakub mängude nautlejatele üksnes innustavaid elamusi. Esimese seltskonna üks väga armastatud argument ses vaidluses on sõnavabaduse piiramine lubamatus. Et teema on väga põhimõtteline, siis arendaks seda pisut siingi. Kui alustada lõpust, siis olgu üheselt ja kindlalt öeldud, et anonüümsete netikommentaaride piiramisel ei ole kuigivõrd pistmist sõnavabaduse vähendamise või äravõtmisega. Sõnavabadus peaks ju tähendama, et konkreetsed isikud või nende rühmad saavad täiel määral välja öelda, mis nad ühest või teisest asjast arvavad, st see vabadus kuulub konkreetsetele isikutele. Et anonüümsuse puhul on isikute identifitseeritav konkreetsus kadunud ning vabadus seeläbi kaotanud oma subjekti, mille läbi kipub ta, st vabadus, jääma õige ebamääraseks ja abstraktseks unelmaks. Mõneti paradoksaalsel kujul oleme jõudnud arusaamani, et anonüümselt esineva isiku puhul ei olegi mõtet ega alust sõnavabadusest ja selle kaotusest kõnelda. Millised võiksid siis olla reaalsemad tagapõhjad anonüümse netikommenteerimise advokaatidel? Väga tõenäoseks peaksin taolise kommenteerimise võimalusi pakkuvate kohtade ärihuve, sest pea anarhiline kõikelubavus on kindlasti väga tugev liimipaber neile, kes mingil ei soovi oma arvamust avalikult välja öelda. Äriloogika on siis väga lihtne: seal, kus on palju kära, sinna tuleb veel rahvast juurde ning seal, kus on rahvast, seal ka juhtub igasuguseid asju. Meie kvantiteeti ihalevas maailmas peaks selline skeem hästi oma tööd tegema. Üks häda, mis sellise lähenemisega kaasneb, on kiire kvaliteedi ja usaldusväärsuse kadumine sellistest foorumitest. Kui nüüd kommenteerimise võimaluse pakkuja tahab järsku rahvalikkuse rajalt kvaliteedi teele pöörata, siis peab ta paratamatult taolisel verbaalsel täikal korral majja lööma. Teiseks toidavad anonüümset sõnarahet ka sellised ürgsed vaimujõud kui edevus ja soov teist üle trumbata. Et anonüümsus kõrvaldab tugevad pidurid nende jõudude teelt, siis saabki anonüümsetes netifoorumites toimudagi peamiselt verbaalne kätš avalikult kirjeldatuga ja ka kommenteerijatel omavahel. Kõik kokku tulebki neis foorumites üks tubli segu pudrust ja kapsastest, kus lisaks anonüümsetele fantaasiatele üritab üks väike grupp asjaosalise kõigest hoolimata visalt oma nime all maailma paremaks teha.

reede, 15. jaanuar 2010

Värsked põhikooli ja gümnaasiumi õppekavad -- uue eesti inimese tegemise juhtnöörid

Täna said valitsuse üksmeelse heakskiidu uued põhikooli ja gümnaasiumi õppekavad. Tegemist on väga olulise sotsiaalse kavatsusega, mis mängitakse maha konkreetsetel inimestel. Ei hakkakski siin arutama viimase hetke vigurdamisi nende edasilükkamiseks, vaid märgiks paari aspekti, mis ettevõtmise tähendusse puutuvad. Esiteks ei ole mingit kahtlust nii praeguste kui uute õppekavade ülisuurest rollist meie ühiskonna genereerimisel, nii et kui õppekava üksjagu remonditakse, siis tulemuseks on ka omajagu teistsugune noor ühiskonna liige. Koolis veedavad õpilased väga suure osa oma tolle eluperioodi teadvusel olemisest ning kooli kõrgelt organiseeritud elukorraldus ei saa jätta oma tööd inimese sotsiaalsel vormimisel kuidagi tegemata jätta. Uue õppekava ootused ja lootused vastuolulised, sest räägitakse küll vabadustest ja drillimise vähendamisest, kuid samas soovitakse igas aines järjest täpsemalt fikseerida ja järgida õpieesmärke ja omandatavaid pädevusi ehk teisisõnu seada õppimisele senised täpsemaid sotsiaalseid raamistusi.

Teiseks üllatab väga tublisti haridusministri ja ministeeriumi paberites kõlava põhikooli peamissiooni õõnsus ja ebarealistlikkus. Niisiis väidetakse "Põhikool kindlustab kõigile õpilastele eakohase tunnetusliku, kõlbelise ja sotsiaalse arengu ning tervikliku maailmapildi kujunemise – ta peab andma tervikliku pagasi, millega elus hakkama saada. Gümnaasiumis on õpetuse ja kasvatuse põhitaotlus, et õpilased leiaksid huvi- ja võimetekohase tegevusvaldkonna, millega siduda edasine haridustee. " Ei tea küll, mida mõeldakse põhikooli lõpuks kujunema pidava tervikliku maailmavaatena, sest sotsiaalne maailm muutub aina keerulisemaks ning areng kaasaegse ühiskonna täisväärtuslikuks liikmeks saamiseks võtab aga rohkem aega, kuid nüüd järsku peab maailmavaade olema olemas 16. eluaasta kandis. Mu enda isiklik elu ja õppejõu kogemus räägib küll ainult sellest, et maailmavaate elemendid hakkavad sel ajal kõige paremal juhul kujunema ning valmis maailmavaatest sel ajal isegi ei mõelda veel. Kindel see, et selline maailmavaade ei saa põhineda sisemisel veendumusel ning paremal juhul saab see olema ühiskonna poolt peale surutud. Kui põhieesmärk õppekaval on juba sedavõrd võimas pandud, siis on päris selge, et sõnadega mängimist peab ses õppekavas kindlasti päris ohtralt leiduma. Oleks muidugi hea, kui uue inimese meisterdamise käsulaudade tegelikkuseks saamisel oldaks ikka nii realistlikud ja painduvad, et päris ellu korralikku bluffi ikka üle ei tõsteta.

neljapäev, 7. jaanuar 2010

"Avatar" -- taaskordne ihalus ameerika unelma järele

Mõned päevad tagasi sai samuti seda kinokunsti tähtsaks verstapostiks ja suureks õnnestumiseks reklaamitud filmi kaemas käidud. Eks lokaalselt ole mage see, et Tartus ei olnudki 3D filmi täies tehnilises jõus võimalik kogeda, kuid 2D versioongi andis aimu toimuvast. Muidugi ei ole võimalik kogenematuna öelda, kui mitu protsenti ühe D puudumine muljest ära võttis, kuid küllap on see kadu suuresti seotud linateose vahetu füsioloogilise mõjuga ning vaevalt loo vaimsest sõnumist midagi olulist saamata jäi. Ei ole suuremat kahtlust, et säilinudki füsioloogiline mõju oli selgesti hoomatav ning andis aimu filmitegijate püüdlusest panna vaataja filmi ajaks totaalse filmireaalsusega hõlvamise olukorda, kus tema nägemis- ja kuulmismeelt väga jõuliselt stimuleeriti kinolinal nähtava ja kõlaritest kuulduvaga. Et kinosaalis vaatajal erilisi valikuid meeltele sisu andmiseks ei olnud, siis ei olegi väga imestada, et film suudabki õige jõuliselt, isegi brutaalselt, vaataja haarata oma visuaalsesse ja audioruumi. Kindlasti ei ole 3D reaalsuse asendamise üritamisel mingi lõppjaam, sest filmi poolt otseselt mõjutamata jäi vaatajale veel küllaga ning neidki on vähemasti põhimõtteliselt võimalik tõhusalt toimiva stimulatsiooniga täita. Niimoodi võib ju üritada inimvaimu järjest rafineeritumalt suunata ja/või segadusse ajada, kuid tulemuseks on jätkuvalt üksnes rohkem või vähem kallutatud, mitte aga mingi uus päris tegelikkus. Niisamuti ei ole veel mingit põhjust olla veendumusel, et mõnede D-de lisamine muudaks suuresti filmi sisu ja sõnumit, selle edasiandmiseks piisab jätkuvalt kahest D-st täiesti. Pigem jääb isegi tunne, et sõnumi mõttes on rohkem D-sid mõeldud abivahendina pigem neile, kelle tavapärane nägemisvõime ei võta kinni selles olevat sõnumit. Seega on lisandunud D-d üksnes abivahendid närtsima kippuvate meelte turgutamiseks. Kindlasti üritatakse kino nö reaalsemaks muutmiseks järjest edasi liikuda, sest vaatajad muutuvad järjest uskmatumaks ning nende vastuvõtuvõime korralikuks käivitamiseks tuleb seda aga paradoksaalselt järjest füsioloogilisema innustusega mõjutada.

Sisu poolest oli nähtud lugu ühelt poolt õige palju korratud hea ja halva mõõduvõtmine, mida teiselt poolt dekoorina kaunistas omapärane ja värskelt mõjuv kompilatsioon vanast mütoloogiast (Pandora ja Avatar), närvi ja muudest võrgustikest toituvast tehnoloogilisest moekusest ja pisut rafineeritumast ameerika patriotismist. Mulle oligi lugu suuresti mitte kuskil kaugel taevakehal, vaid hoopis siin ja praegu ameeriklaste peas toimuvast. Ses mõttes võib ja saab linal toimuvat vaadata nii eneseirooniana oma senise õige brutaalse võimuiha suhtes
kui ka eluterve soovina hakata uut ameerikat tegema, mis peab olema hea, kuid ometi kõigist võimsam ning teisi imetlusega alistav. Jah, tõesti, selles filmis ei olnud sisuliselt uusi teemasid, vaid oli õige osavalt kokkupandud ja esitatud vanu tuntud teemasid. Aga see osavus väärib kindlasti tunnustust nii oma leidlikkuse kui mitmekesisuse poolest, mis võimaldab erinevatel vaatajatel näha selle kahe ja poole tunni jooksul õige erinevaid lugusid ning avastada neist hoopis erienvaid sõnumeid. Kindlasti on ju film hea, kui see on tehniliselt põnev ning sisult üksjagu mõtlemisainet pakkuv.

reede, 1. jaanuar 2010

2009.

Aasta on jällegi vahetunud ning mõni aeg kulub harjumiseks ta uuenenud numbriga, kuid sisult olen ise kuidagi ootamatult kiiresti ja kergesti äsja alanud aasta kui uue võimaluse omaks võtnud. Jah, aastast on kujunenud see põhiline formaat, mis ühendab nii organismide, isikute ja indiviidide kui nende koosluste ja keskkondade tegemisi nii etteantud stsenaariumide kui eesmärgistatud kavatsuste kohaldumisel. Nii tulebki leppida paratamatusega, et aega ei saa kinni hoida ning näiteks ülihead aastat jätkata nii kaua, et temast lõpuks hoopis villand saab, kuid ometi võimaldab aasta eesmärgistatud moel ka uusi sotsiaalseid lehekülgi eluraamatutesse ette keerata.

Mis jääb siis meenutama möödunud aastat? Ei hakkaks siinkohal üles lugema ja edetabelistama üksikuid sündmusi, taolist infot on võimalik leida mitmesuguse põhjalikkusega pea iga suurema sotsiaalse info võimendamisega seotud ettevõtmise veebisaidilt, vt näiteks http://en.wikipedia.org/wiki/2009 . Küll juhtus sel aastal häid, mitte nii häid ja hoopis pahasid asju, nagu kõigil möödunud ning kõigil tulevatel aastatel. Nii kodumaiselt kui rahvusvaheliselt lõppes aasta, kus ühiskondade liikmetele tehti väga konkreetselt selgeks tema ning ühiskonna vaheliste suhete tegelik iseloom ja ühiskondade tervislik seisund. Viimastel aastatel kiputi mõnedes riikides, sh Eestis, ühiskonna liikme vabadust piirituna kujutlema, mida nii mõnedki sõna-sõnalt võtsid ja tõemeeli uskuma jäid. Tulemuseks saigi, et inimesed hakkasid isikuvabaduse loosungite all õige veidraid tegusid korda saatma, kuigi ühiskonna liikmete vabadus oli seadustega väga paljudes inimtegevuse valdkondades õige täpselt paika pandud. 2009. aastal kahanes märkimisväärselt ühiskondade majanduslik usalduslikkus oma füüsilistest ja sotsiaalsetest isikutest liikmete suhtes, mida võikski omal moel pidada praeguse majandus- ja tegelikult märksa laiema sotsiaalse seisaku põhisisuks. Kuigi raskused väljenduvad eeskätt rahalise käitumise vallas, on ometi rahaliste raskuste tagapõhjaks erinevused inimeste, nende sotsiaalsete koosluste ja tervete ühiskondade arusaamas isikuvabadusest. Suurtes rangema inimkäitumise rahalise regulatsiooniga maades leiti kõige mõjukamatel turgudel õige järsku, et sellisel moel ei saa lasta enam raha kriitilist massi omavatel inimestel käituda ning pidurdati raha kiire käibega kulgu ühiskonna majandustorustikus ning tulemuseks oli kohe riigimasinate ja tervete ühiskondade perutama hakkamine. Võiks ju mõelda, et kellel küll võiks olla midagi hea ja järjest kiiremini paraneva elu vastu ning milleks peaks küll hakkama rahaliste vahenditega pärssima ühiskondade senist arengujoont? Kas siis viimaste aastate edu ja õitseng on olnud pigem mingi miraaž, mille aluseks on kollektiivne kokkulepe münhausenlikeks soovideks ja tegutsemisteks kuni ühiskonna juhtimise kõige kõrgemate tasemeteni välja? Siin tulebki selgesti mängu eespool märgitud eelmist aastat peamiselt iseloomustanud kartuse joon tervikühiskondade ning nende struktuursete komponentide vaheliste seniste suhete tõhususe suhtes. Ning kartused olid erinevates riikides loomulikult erinevad ning ühiskonnas reaalselt valitsev münhausenluse aste samuti. Kõik kokku kujunes eelmine aasta ka riikide majandusliku tervise testimise aastaks, mida tehti ühe teatud rahatesti abil. Rahatesti põhisisuks oli riikide ja riikivaheliste põhiformaatide toimivus aeglasema ja enam kontrollitud raharingluse tingimustes. Eks kindlasti sai testi teha üksnes piiritul usaldusel rahasse endasse ja enamuses riikides ja inimeste peades näikse see usaldus olemas olevat. Selline usaldus avaldab nüüd omakorda tugevat mõju inimese vabadusele lihtsa põhimõttega, et mida rohkem on inimesel raha, seda suurem on tema sotsiaalne vabadus konkreetses rahaühiskonnas. Viimase tõdemusega olen välja jõudnud eelmise aasta algusesse, kui kirjutasin, et 2009. saab õigluse silmas pidamise aasta. Õiglusega tegeldigi senisest märksa väiksema rahahunniku olukorras senisest märksa enam, kuid ometi kiputi vähemasti eesti ühiskonnas toimuvat pidama paratamatuks ajutiseks raskuseks, mis tuleb kõigil lihtsalt välja kannatada, seejärel halvad meenutused võimalikult kiiresti unustada ning tulevikus enam mitte nii vabalt käituda. Võiks ju siin õigluse aspektist üles võtta meie riigiisade palgateema, kuid tegelikult toimunu ning muudki teod räägivad väga selgest sõnumit, mille väga lühikeseks kokkuvõtteks sellest kõigest on arusaam, et mingit suuremat nihet õiglusest arusaamises siiski toimunud ei ole ja seski mõttes jätkame ka sel aastal samas õigluse formaadis. Eks ta ole muidugi jätkuvalt veider, et ühiskonnas on Tartu linna jagu inimesi, kes soovivad tööd teha, kuid see ei osutu neil võimalikuks ning samas soovitakse teiste poolt, et nad, st ühiskonnast töö puudumisega suuresti ära lõigatud, oleksid jätkuvalt heas arvamuses ühiskonnast, kes on nende vabadust ja eksitentsi tingimusi vastu nende tahtmist väga oluliselt mõjutanud. Ei ole midagi muud võimalik sellise olukorra kohta öelda, et ühiskondlik regulatsioon on ses asjas küll jätkuvalt väga rabe ega suuda oma liikmeid vajalikul määral raskes seisus toetada. Kui midagi positiivsete otsida ses meie majanduslikus tagasiliikumises, siis on selleks tõesti äsjasest märksa tõsisem suhtumine meie ühiskonna käekäiku ning kindlustunud arusaam, et iseseisvus ei ole lihtsalt kingitus, vaid pideva tagajärjeka eesmärgistatud tegevuse tulemus.

Eelmisel aastal räägiti õige palju ka välisest julgeolekust ning nii mõnigi hoiatas paralleelidega möödunud sajandi 30. aastatesse ja selle tagajärgedesse. Eks korduvusi tule ajaloos kogu aeg ette, kuid mõnes asjas on maailm väga palju muutunud. Esiteks on praeguse globaliseerumise ja tehnoloogilise arengu taseme tingimustes õige raske teha märkamatult suuri liigutusi, teiseks inimese suveräänsuse idee sedavõrd ulatuslik levik päris korralikuks (kuigi kaugeltki mitte absoluutseks) tagatiseks massilise inimvaenuliku tegevuse toimepaneku vastu rahvuslike või mõnede teiste sotsiaalsete rühmituste huvidest lähtuvalt. 2009. näitas, et olemasolevad riigid (ühiskonnad) suutsid olemasolevaid formaate suuresti hoida ja järgida ning see on muidugi oluline garant rahu säilimiseks senises ulatuses. Kui ses võimekuses ilmnevad raskused, siis on ka rahvusvaheline julgeolek muutumises, mis omakorda võib destabiliseerida maailma ning senist inimkonna poliitilist korraldust ühel või teisel määral tugevamate ja agressiivsemate tahte järgi muuta. Kui loota tuleb inimlike väärtuste püsimisele ja kindlustumisele, siis ei tohiks 2010. ega järgnevadki aastad tekitada ohtlikke vastasseise.

Head uut aastat!