neljapäev, 28. jaanuar 2010

INterNET kui häbipost

Tänastest lehtedest oli lugeda, et internetti olla üles panud häbipost alimentide maksmisest kõrvalehiilijatele. Leht oli õige nõutu, et kokku on pandud üks õige iidne moraaliinstrument, häbipost, ning internet, mis teadupärast üks väga moodne sotsiaalse olemise keskkond. Eks kõigepealt ole tegemist veel ühe märgiga, et Eesti liigub järjest tugevama avalikkuse kaudu üksikisiku sotsiaalse kontrollimise suunas. Teiseks näikse mõned sotsiaalse käitumise vormid olema ikka ütlemata funktsionaalsed, nii et töötavad kindla tõhususega nii kellegi turuplatsile löödud samba külge otsese sidumise kui arvutiekraanile isiku nime kleepimise teel. Eks neid digiposte on tähelepanu püüdmiseks juba varemgi püsti pandud ning pannakse ka tulevikus, ometi on ikka üllatav, kui valmis on inimesed avalikkuses leiduvast vähemast korraks kinni haarama. Samas ei saa kuigi kindel olla vahendi positiivses mõjus traditsioonilise peremudeli tervisele, sest avalikkuse jõuline sissetung perekond formaliseerib kindlasti perekonna varjatumaid suhted kindlatele lubatud mallidele. Eks kindlasti ründa mõned, et näete ju ise millise vägivalla ja hoolimatuseni on viinud meid traditsiooniline seadustatud mehe ja naise liit, kuid siin pole sugugi selge, mis on põhjus ja mis tagajärg, sest ei ole sugugi välistatud, et sotsiaalselt lubatav hoolimatus on murendanud tublisti tavapärase perekonna hea püsimise väljavaateid.

teisipäev, 19. jaanuar 2010

Sõnavabadus versus vaba sõnakasutus

Mõnede jaoks on asi on ülimalt tõsine, sest üks viimaseid uue ajastu vabaduse oaase, umbisikuline eneseväljendamine internetis, on teatud kohtades ärakeelamise ohus. Teiste jaoks hakkab pilt taas normaalsemaks muutuma, sest ohjeldatakse pisutki suureks ballastiks olevat ja sageli teiste inimeste väärikust riivavat verbaalsete väljaheidete sadu. Nagu kaunikesti vastandlike arusaamade kokkusaamisel ikka, on siingi tulemuseks paras demagoogiline virvarr, mis oma mitmekesistes kokteilides pakub mängude nautlejatele üksnes innustavaid elamusi. Esimese seltskonna üks väga armastatud argument ses vaidluses on sõnavabaduse piiramine lubamatus. Et teema on väga põhimõtteline, siis arendaks seda pisut siingi. Kui alustada lõpust, siis olgu üheselt ja kindlalt öeldud, et anonüümsete netikommentaaride piiramisel ei ole kuigivõrd pistmist sõnavabaduse vähendamise või äravõtmisega. Sõnavabadus peaks ju tähendama, et konkreetsed isikud või nende rühmad saavad täiel määral välja öelda, mis nad ühest või teisest asjast arvavad, st see vabadus kuulub konkreetsetele isikutele. Et anonüümsuse puhul on isikute identifitseeritav konkreetsus kadunud ning vabadus seeläbi kaotanud oma subjekti, mille läbi kipub ta, st vabadus, jääma õige ebamääraseks ja abstraktseks unelmaks. Mõneti paradoksaalsel kujul oleme jõudnud arusaamani, et anonüümselt esineva isiku puhul ei olegi mõtet ega alust sõnavabadusest ja selle kaotusest kõnelda. Millised võiksid siis olla reaalsemad tagapõhjad anonüümse netikommenteerimise advokaatidel? Väga tõenäoseks peaksin taolise kommenteerimise võimalusi pakkuvate kohtade ärihuve, sest pea anarhiline kõikelubavus on kindlasti väga tugev liimipaber neile, kes mingil ei soovi oma arvamust avalikult välja öelda. Äriloogika on siis väga lihtne: seal, kus on palju kära, sinna tuleb veel rahvast juurde ning seal, kus on rahvast, seal ka juhtub igasuguseid asju. Meie kvantiteeti ihalevas maailmas peaks selline skeem hästi oma tööd tegema. Üks häda, mis sellise lähenemisega kaasneb, on kiire kvaliteedi ja usaldusväärsuse kadumine sellistest foorumitest. Kui nüüd kommenteerimise võimaluse pakkuja tahab järsku rahvalikkuse rajalt kvaliteedi teele pöörata, siis peab ta paratamatult taolisel verbaalsel täikal korral majja lööma. Teiseks toidavad anonüümset sõnarahet ka sellised ürgsed vaimujõud kui edevus ja soov teist üle trumbata. Et anonüümsus kõrvaldab tugevad pidurid nende jõudude teelt, siis saabki anonüümsetes netifoorumites toimudagi peamiselt verbaalne kätš avalikult kirjeldatuga ja ka kommenteerijatel omavahel. Kõik kokku tulebki neis foorumites üks tubli segu pudrust ja kapsastest, kus lisaks anonüümsetele fantaasiatele üritab üks väike grupp asjaosalise kõigest hoolimata visalt oma nime all maailma paremaks teha.

reede, 15. jaanuar 2010

Värsked põhikooli ja gümnaasiumi õppekavad -- uue eesti inimese tegemise juhtnöörid

Täna said valitsuse üksmeelse heakskiidu uued põhikooli ja gümnaasiumi õppekavad. Tegemist on väga olulise sotsiaalse kavatsusega, mis mängitakse maha konkreetsetel inimestel. Ei hakkakski siin arutama viimase hetke vigurdamisi nende edasilükkamiseks, vaid märgiks paari aspekti, mis ettevõtmise tähendusse puutuvad. Esiteks ei ole mingit kahtlust nii praeguste kui uute õppekavade ülisuurest rollist meie ühiskonna genereerimisel, nii et kui õppekava üksjagu remonditakse, siis tulemuseks on ka omajagu teistsugune noor ühiskonna liige. Koolis veedavad õpilased väga suure osa oma tolle eluperioodi teadvusel olemisest ning kooli kõrgelt organiseeritud elukorraldus ei saa jätta oma tööd inimese sotsiaalsel vormimisel kuidagi tegemata jätta. Uue õppekava ootused ja lootused vastuolulised, sest räägitakse küll vabadustest ja drillimise vähendamisest, kuid samas soovitakse igas aines järjest täpsemalt fikseerida ja järgida õpieesmärke ja omandatavaid pädevusi ehk teisisõnu seada õppimisele senised täpsemaid sotsiaalseid raamistusi.

Teiseks üllatab väga tublisti haridusministri ja ministeeriumi paberites kõlava põhikooli peamissiooni õõnsus ja ebarealistlikkus. Niisiis väidetakse "Põhikool kindlustab kõigile õpilastele eakohase tunnetusliku, kõlbelise ja sotsiaalse arengu ning tervikliku maailmapildi kujunemise – ta peab andma tervikliku pagasi, millega elus hakkama saada. Gümnaasiumis on õpetuse ja kasvatuse põhitaotlus, et õpilased leiaksid huvi- ja võimetekohase tegevusvaldkonna, millega siduda edasine haridustee. " Ei tea küll, mida mõeldakse põhikooli lõpuks kujunema pidava tervikliku maailmavaatena, sest sotsiaalne maailm muutub aina keerulisemaks ning areng kaasaegse ühiskonna täisväärtuslikuks liikmeks saamiseks võtab aga rohkem aega, kuid nüüd järsku peab maailmavaade olema olemas 16. eluaasta kandis. Mu enda isiklik elu ja õppejõu kogemus räägib küll ainult sellest, et maailmavaate elemendid hakkavad sel ajal kõige paremal juhul kujunema ning valmis maailmavaatest sel ajal isegi ei mõelda veel. Kindel see, et selline maailmavaade ei saa põhineda sisemisel veendumusel ning paremal juhul saab see olema ühiskonna poolt peale surutud. Kui põhieesmärk õppekaval on juba sedavõrd võimas pandud, siis on päris selge, et sõnadega mängimist peab ses õppekavas kindlasti päris ohtralt leiduma. Oleks muidugi hea, kui uue inimese meisterdamise käsulaudade tegelikkuseks saamisel oldaks ikka nii realistlikud ja painduvad, et päris ellu korralikku bluffi ikka üle ei tõsteta.

neljapäev, 7. jaanuar 2010

"Avatar" -- taaskordne ihalus ameerika unelma järele

Mõned päevad tagasi sai samuti seda kinokunsti tähtsaks verstapostiks ja suureks õnnestumiseks reklaamitud filmi kaemas käidud. Eks lokaalselt ole mage see, et Tartus ei olnudki 3D filmi täies tehnilises jõus võimalik kogeda, kuid 2D versioongi andis aimu toimuvast. Muidugi ei ole võimalik kogenematuna öelda, kui mitu protsenti ühe D puudumine muljest ära võttis, kuid küllap on see kadu suuresti seotud linateose vahetu füsioloogilise mõjuga ning vaevalt loo vaimsest sõnumist midagi olulist saamata jäi. Ei ole suuremat kahtlust, et säilinudki füsioloogiline mõju oli selgesti hoomatav ning andis aimu filmitegijate püüdlusest panna vaataja filmi ajaks totaalse filmireaalsusega hõlvamise olukorda, kus tema nägemis- ja kuulmismeelt väga jõuliselt stimuleeriti kinolinal nähtava ja kõlaritest kuulduvaga. Et kinosaalis vaatajal erilisi valikuid meeltele sisu andmiseks ei olnud, siis ei olegi väga imestada, et film suudabki õige jõuliselt, isegi brutaalselt, vaataja haarata oma visuaalsesse ja audioruumi. Kindlasti ei ole 3D reaalsuse asendamise üritamisel mingi lõppjaam, sest filmi poolt otseselt mõjutamata jäi vaatajale veel küllaga ning neidki on vähemasti põhimõtteliselt võimalik tõhusalt toimiva stimulatsiooniga täita. Niimoodi võib ju üritada inimvaimu järjest rafineeritumalt suunata ja/või segadusse ajada, kuid tulemuseks on jätkuvalt üksnes rohkem või vähem kallutatud, mitte aga mingi uus päris tegelikkus. Niisamuti ei ole veel mingit põhjust olla veendumusel, et mõnede D-de lisamine muudaks suuresti filmi sisu ja sõnumit, selle edasiandmiseks piisab jätkuvalt kahest D-st täiesti. Pigem jääb isegi tunne, et sõnumi mõttes on rohkem D-sid mõeldud abivahendina pigem neile, kelle tavapärane nägemisvõime ei võta kinni selles olevat sõnumit. Seega on lisandunud D-d üksnes abivahendid närtsima kippuvate meelte turgutamiseks. Kindlasti üritatakse kino nö reaalsemaks muutmiseks järjest edasi liikuda, sest vaatajad muutuvad järjest uskmatumaks ning nende vastuvõtuvõime korralikuks käivitamiseks tuleb seda aga paradoksaalselt järjest füsioloogilisema innustusega mõjutada.

Sisu poolest oli nähtud lugu ühelt poolt õige palju korratud hea ja halva mõõduvõtmine, mida teiselt poolt dekoorina kaunistas omapärane ja värskelt mõjuv kompilatsioon vanast mütoloogiast (Pandora ja Avatar), närvi ja muudest võrgustikest toituvast tehnoloogilisest moekusest ja pisut rafineeritumast ameerika patriotismist. Mulle oligi lugu suuresti mitte kuskil kaugel taevakehal, vaid hoopis siin ja praegu ameeriklaste peas toimuvast. Ses mõttes võib ja saab linal toimuvat vaadata nii eneseirooniana oma senise õige brutaalse võimuiha suhtes
kui ka eluterve soovina hakata uut ameerikat tegema, mis peab olema hea, kuid ometi kõigist võimsam ning teisi imetlusega alistav. Jah, tõesti, selles filmis ei olnud sisuliselt uusi teemasid, vaid oli õige osavalt kokkupandud ja esitatud vanu tuntud teemasid. Aga see osavus väärib kindlasti tunnustust nii oma leidlikkuse kui mitmekesisuse poolest, mis võimaldab erinevatel vaatajatel näha selle kahe ja poole tunni jooksul õige erinevaid lugusid ning avastada neist hoopis erienvaid sõnumeid. Kindlasti on ju film hea, kui see on tehniliselt põnev ning sisult üksjagu mõtlemisainet pakkuv.

reede, 1. jaanuar 2010

2009.

Aasta on jällegi vahetunud ning mõni aeg kulub harjumiseks ta uuenenud numbriga, kuid sisult olen ise kuidagi ootamatult kiiresti ja kergesti äsja alanud aasta kui uue võimaluse omaks võtnud. Jah, aastast on kujunenud see põhiline formaat, mis ühendab nii organismide, isikute ja indiviidide kui nende koosluste ja keskkondade tegemisi nii etteantud stsenaariumide kui eesmärgistatud kavatsuste kohaldumisel. Nii tulebki leppida paratamatusega, et aega ei saa kinni hoida ning näiteks ülihead aastat jätkata nii kaua, et temast lõpuks hoopis villand saab, kuid ometi võimaldab aasta eesmärgistatud moel ka uusi sotsiaalseid lehekülgi eluraamatutesse ette keerata.

Mis jääb siis meenutama möödunud aastat? Ei hakkaks siinkohal üles lugema ja edetabelistama üksikuid sündmusi, taolist infot on võimalik leida mitmesuguse põhjalikkusega pea iga suurema sotsiaalse info võimendamisega seotud ettevõtmise veebisaidilt, vt näiteks http://en.wikipedia.org/wiki/2009 . Küll juhtus sel aastal häid, mitte nii häid ja hoopis pahasid asju, nagu kõigil möödunud ning kõigil tulevatel aastatel. Nii kodumaiselt kui rahvusvaheliselt lõppes aasta, kus ühiskondade liikmetele tehti väga konkreetselt selgeks tema ning ühiskonna vaheliste suhete tegelik iseloom ja ühiskondade tervislik seisund. Viimastel aastatel kiputi mõnedes riikides, sh Eestis, ühiskonna liikme vabadust piirituna kujutlema, mida nii mõnedki sõna-sõnalt võtsid ja tõemeeli uskuma jäid. Tulemuseks saigi, et inimesed hakkasid isikuvabaduse loosungite all õige veidraid tegusid korda saatma, kuigi ühiskonna liikmete vabadus oli seadustega väga paljudes inimtegevuse valdkondades õige täpselt paika pandud. 2009. aastal kahanes märkimisväärselt ühiskondade majanduslik usalduslikkus oma füüsilistest ja sotsiaalsetest isikutest liikmete suhtes, mida võikski omal moel pidada praeguse majandus- ja tegelikult märksa laiema sotsiaalse seisaku põhisisuks. Kuigi raskused väljenduvad eeskätt rahalise käitumise vallas, on ometi rahaliste raskuste tagapõhjaks erinevused inimeste, nende sotsiaalsete koosluste ja tervete ühiskondade arusaamas isikuvabadusest. Suurtes rangema inimkäitumise rahalise regulatsiooniga maades leiti kõige mõjukamatel turgudel õige järsku, et sellisel moel ei saa lasta enam raha kriitilist massi omavatel inimestel käituda ning pidurdati raha kiire käibega kulgu ühiskonna majandustorustikus ning tulemuseks oli kohe riigimasinate ja tervete ühiskondade perutama hakkamine. Võiks ju mõelda, et kellel küll võiks olla midagi hea ja järjest kiiremini paraneva elu vastu ning milleks peaks küll hakkama rahaliste vahenditega pärssima ühiskondade senist arengujoont? Kas siis viimaste aastate edu ja õitseng on olnud pigem mingi miraaž, mille aluseks on kollektiivne kokkulepe münhausenlikeks soovideks ja tegutsemisteks kuni ühiskonna juhtimise kõige kõrgemate tasemeteni välja? Siin tulebki selgesti mängu eespool märgitud eelmist aastat peamiselt iseloomustanud kartuse joon tervikühiskondade ning nende struktuursete komponentide vaheliste seniste suhete tõhususe suhtes. Ning kartused olid erinevates riikides loomulikult erinevad ning ühiskonnas reaalselt valitsev münhausenluse aste samuti. Kõik kokku kujunes eelmine aasta ka riikide majandusliku tervise testimise aastaks, mida tehti ühe teatud rahatesti abil. Rahatesti põhisisuks oli riikide ja riikivaheliste põhiformaatide toimivus aeglasema ja enam kontrollitud raharingluse tingimustes. Eks kindlasti sai testi teha üksnes piiritul usaldusel rahasse endasse ja enamuses riikides ja inimeste peades näikse see usaldus olemas olevat. Selline usaldus avaldab nüüd omakorda tugevat mõju inimese vabadusele lihtsa põhimõttega, et mida rohkem on inimesel raha, seda suurem on tema sotsiaalne vabadus konkreetses rahaühiskonnas. Viimase tõdemusega olen välja jõudnud eelmise aasta algusesse, kui kirjutasin, et 2009. saab õigluse silmas pidamise aasta. Õiglusega tegeldigi senisest märksa väiksema rahahunniku olukorras senisest märksa enam, kuid ometi kiputi vähemasti eesti ühiskonnas toimuvat pidama paratamatuks ajutiseks raskuseks, mis tuleb kõigil lihtsalt välja kannatada, seejärel halvad meenutused võimalikult kiiresti unustada ning tulevikus enam mitte nii vabalt käituda. Võiks ju siin õigluse aspektist üles võtta meie riigiisade palgateema, kuid tegelikult toimunu ning muudki teod räägivad väga selgest sõnumit, mille väga lühikeseks kokkuvõtteks sellest kõigest on arusaam, et mingit suuremat nihet õiglusest arusaamises siiski toimunud ei ole ja seski mõttes jätkame ka sel aastal samas õigluse formaadis. Eks ta ole muidugi jätkuvalt veider, et ühiskonnas on Tartu linna jagu inimesi, kes soovivad tööd teha, kuid see ei osutu neil võimalikuks ning samas soovitakse teiste poolt, et nad, st ühiskonnast töö puudumisega suuresti ära lõigatud, oleksid jätkuvalt heas arvamuses ühiskonnast, kes on nende vabadust ja eksitentsi tingimusi vastu nende tahtmist väga oluliselt mõjutanud. Ei ole midagi muud võimalik sellise olukorra kohta öelda, et ühiskondlik regulatsioon on ses asjas küll jätkuvalt väga rabe ega suuda oma liikmeid vajalikul määral raskes seisus toetada. Kui midagi positiivsete otsida ses meie majanduslikus tagasiliikumises, siis on selleks tõesti äsjasest märksa tõsisem suhtumine meie ühiskonna käekäiku ning kindlustunud arusaam, et iseseisvus ei ole lihtsalt kingitus, vaid pideva tagajärjeka eesmärgistatud tegevuse tulemus.

Eelmisel aastal räägiti õige palju ka välisest julgeolekust ning nii mõnigi hoiatas paralleelidega möödunud sajandi 30. aastatesse ja selle tagajärgedesse. Eks korduvusi tule ajaloos kogu aeg ette, kuid mõnes asjas on maailm väga palju muutunud. Esiteks on praeguse globaliseerumise ja tehnoloogilise arengu taseme tingimustes õige raske teha märkamatult suuri liigutusi, teiseks inimese suveräänsuse idee sedavõrd ulatuslik levik päris korralikuks (kuigi kaugeltki mitte absoluutseks) tagatiseks massilise inimvaenuliku tegevuse toimepaneku vastu rahvuslike või mõnede teiste sotsiaalsete rühmituste huvidest lähtuvalt. 2009. näitas, et olemasolevad riigid (ühiskonnad) suutsid olemasolevaid formaate suuresti hoida ja järgida ning see on muidugi oluline garant rahu säilimiseks senises ulatuses. Kui ses võimekuses ilmnevad raskused, siis on ka rahvusvaheline julgeolek muutumises, mis omakorda võib destabiliseerida maailma ning senist inimkonna poliitilist korraldust ühel või teisel määral tugevamate ja agressiivsemate tahte järgi muuta. Kui loota tuleb inimlike väärtuste püsimisele ja kindlustumisele, siis ei tohiks 2010. ega järgnevadki aastad tekitada ohtlikke vastasseise.

Head uut aastat!