kolmapäev, 9. juuni 2010

Õigussüsteemi tõehetk -- 55,6% kaelakandjatest on õigusrikkujad

Õiguse ja eetika vahekorra teema on igihaljas ning aegajalt ka moes. Nii nagu paljude teiste asjadega, on Eesti areng ka ses küsimuses olnud kiire ja rahutu. Alles meil oli JOKKimaania, kus poliitiline eliit eetikale justkui eesmärki ja otstarvet enam ei omistanud. Formaalsest õigusest ja õigusriigist piisas nende arvates täiesti sidusa ja tegeva ühiskonna saavutamiseks. Paragrahve on taotud harduse ja suure vaimustusega ning neid kehtestatud tõsise ennastunustava visadusega, aga ootamatult kurdab sel kevadel auväärt riigikohtu esimees, et tööjõulisest 15–74-aastasest Eesti elanikkonnast on 55,6% kantud karistusregistrisse erinevate väär- ja kuritegude toimepanemise eest. Seda on palju, kuratlikult palju.

Mida külvati, seda tuleb ka lõigata. Sootsiumi elujõud on juristid ja poliitikud üle trumbanud, näidates otseselt paragrahvide ruumi ahistavat mõju vabariigi vabade kodanike vabadusele. Ühiskonna moraalse regulatsiooni paratamatu vajalikkuse vaate toetajad võivad rahul olla, sest riigikohtu esimehe ahastus on väga selge märk toimiva tasakaalu puudumisest õigusliku ja moraalse regulatsiooni vahel. Millal ja kuidas taas sellise tasakaaluni jõuda? Ega ei teagi täpselt, kuid igal juhul ei juhtu see spontaanselt taevase kingitusena, vaid vajab pidevalt hoolt, pingutust ja eksmistest õppimist.