teisipäev, 6. juuli 2010

Vanapagan Toome varemetes jooksval peenral

Käisime täna Toome kiriku varemete vahel mängitavat Põrgupõhja uut Vanapaganat kaemas. Etendus õnnestus hästi ning soovitan Tammsaare loomingu austajatel etendus oma silmaga kindlasti üle vaadata. Etendus mõjus just oma uute sümboliteks pürgivate lavastuslikue võtetega. Kõige oli piki varemete peakäiku üles säetud üks maariba ehk formaalselt kutsudes lava, mille otstes ja keskpaikades väga valdav osa sest meile nii olulisest tükist maha mängiti. Aegajalt roniti ka varemeid mööda kõrgemale või pisteti pea välja ülikooli muuseumi akendest, kuid peamine tegevuskoht oli ikkagi see piiridega peenar. Teiseks oli väga mõjuv ühiskonna ja riigi totaalsust kujutav viisik, mis oma tegemistes ja väljanägemistes oli väga kafkalik. Viimast iseloomustasid valge-must kostüüm, reserveeritud sõnakasutus ning resoluutsed vastuvaidlemist võimatuks tegevad liikumised. Kolmandaks oli peategelaste mängus loobutud senistest juba eesti klassikaks peetavatest stereotüüpidest ning Jürka oli seekord pigem rõõmus mees oma kindlas eksistentsis/veendumustes ja Ants hoopis kõhklev ning tõsine oma seatempudes. Kuigi etenduses olid välja jäetud olulised kohad finaalist, oli teatriime etendusega ometi sündinud, mida suvine õhk ja interjöör üknes süvendasid.