esmaspäev, 30. august 2010

Käes on uuenevate formaatide kinnistamise aeg

Meie elu ja me isegi oleme järjest enam ära formaaditud. Eks see ängistab anarhistliku isikuvabaduse otsijaid, kuid klapib paremini raamides oleva vabaduse pooldajatele. See järjest ulatuslikum raamistamine käib muidugi meie sotsiaalse elu kohta, loodusseadused ning meie ihugi olemise tagajad ei hooli nendest uutest rajajoontest üldse.

Toimivaid sotsiaalseid formaate iselomustab kvantitatiivne esitus, osaline eesmärgistatus ning järjest vähenev välistamise võimalus. Raha on ilmselt sedalaadi formaatide parim näide ja kehastus. Usk tema vältimatusse jõusse näitab üksnes suurenemise märke ning märgistab seeläbi lootust sotsiaalse reaalsuse domineerimisele loodusliku tegelikkuse üle. Mõned on arvanud, et see sotsiaalse ülemvõim märgib inimese mingit võõrandumist millestki. Küllap on tegemist siiski millegi sellisega, mis käib inimloomuse juurde, kui see peaks ikka üldse olemas olema.

Teiseks, või siiski hoopis esimeseks, tähtsaks formaadiks näikse olema inimese vaim (vist see, mis on inglise keeles mind), mis on suuteline sootsiumi looma.

Kolmandaks, või hoopis siiski esimeseks, tähtsaks formaadiks näikse olevat elusa disain, mis on ainelisele lisanud tublisti uusi olemise ja väljendumise võimalusi, kuid piiritlenud selle kitsaste ja õige nõudlike võimalikkuse tingimustega.

Arvutipõhise kommunikatsiooni tegevuspiirid on tarkvaras. See muutub järjest võimekamaks ja rafineeritumaks, kuid mõjub õige kulutavalt ja nõudlikult vabale vooruslikule inimvaimule, kelle panustati ehk 20. sajandini. Siis tuli üks sotsiaalsete otsimiste ja lõhkumiste aeg, millele hakkaski ehituma ränikultuur, mis alles võtab tuure ning mille suurimad templid ei ole vist veel ideedeski väljendunud.

Formaadid korrastavad ja ahistavad, annavad meile juurde ühtesid võimalusi ning võtavad ära teisi. Formaat on justkui kaup või tehing, kus peab kindlasti olema pisutki vahetust. See vahetus kraamib olemasolevast ühe valiku, mille püsivaks tegemisels saab võimalikuks järgmine formaat.

laupäev, 28. august 2010

Kimbatus (taas)iseseisvumisega

Nädalapäevad tagasi oli taasiseseisvumise aastapäev, 19. kord juba. Ilm oli ilus, rahvas oma tegemistes vaba, kuid pühana ei olnud õiget hoogu sel päeval. Tagantjärgi arutasid nii mõnedki lehtedes kurvastava õhkamisega selle üle, miks tähistamine kipub sel päeval nii lahja olema, kuid ega palju peale erinevates vormides sisemise lõhestumise ja ükskõiksuse kirjameestel välja pakkuda polnudki. Kuid kas õigupoolest olekski veel midagi välja pakkuda? Pingutan küll mõtelda, kuid ega leia samuti midagi, mis jääks neist kahest veel põhilisemaks ja kumbagi omakorda määravaks. Üllatav oli valitsuse ja parlamendi tähtpäeva ignoreeriv tegevusetus. Isamaa motiiviks võiks olla ju arusaam, et iseseisvuda saab vaid korra; reformaatorite hirmuks aga sattumine endistega samasse seltskonda, saati veel ühel ilusal hilissuvisel päeval, kui nädalavahetuse saaks tunde saaks palju meeldivamalt mööda saata. Jah, presidendil on ju vastuvõtt, kuid sinna pääsevad üksnes mõned sajad valitud, mis teeb paratamatult üritusest eliidipikniku. President läks oma kõnes riigi elu inimese elu kaudu metafoorimise teed, küllap paljudele tabavalt ja meeldivalt. Taasiseseivunud Eesti sai 19, juba märksa rohkem kui 17, mis on juba varem nii Heliseva muusika ning Türi linna uhkuseks olnud bandi poolt eriliseks lauldud iga. President räägib pühendunult, et tubli õpilasena on Eestil kooliiga jälle läbi, et kõik teed on jälle valla ning nüüd tuleb, peab ja saab teha otsuseid, mis määravad suuresti kogu ülejänud elu. Eks selles jutus ole üks annus tõtt, kuid seal on märksa rohkem pigem 19. sajandi lootvat rahvusromantikat, millel nii tookordse kui kaasaja maailma pragmatismiga suhteliselt vähe pistmist. Maailm on jätkuvalt keeruline ning vastuolud ei näita mitte kadumise, vaid hoopis süveneva rafineerituse tendentsi, kus inimeste iidsed ja kohati bioloogilisest loomusest tingitud jõuvõtted ei ole sugugi kadunud. Presidenti tuleb ürituse eest muidugi tunnustada, sest selleta olnuks ametliku Eesti vaikus lubamatult sügav. Eks ka rahva suht leige suhtumine sellesse päeva ole omamoodi baromeeter taasiseseisvuse tähenduse hindamisel, olukord peetakse juba sedavõrd iseenesestmõistetavaks, et selle teke ei vajagi mingit erilist meelespidamist või toimimist. Digilaulupidu on selle tähtpäeva kontekstis vägagi teretulnud üritus ühiskonna äratamiseks. Selle esimene vaatus oli küll ettevaatlik, kuid lootustandev järgmisteks kordadeks.

teisipäev, 10. august 2010

Loomafüsioloogia professor peab meeste lühemat elu lihtsaks paratamatuseks

Tänases Postimehes lööb platsi puhtaks professor Hõrak, kui seletab inimühiskonna teatud jooni loomariigi universaalsete ja paratamatute sigimisstrateegiatega. Eks inimkonna intellektuaalne teekond on ikka kõikunud loomaks olemise ja sellele terava vastandumise vahel. Väga pikalt pidas inimene end teadvuse kaudu ülejäänud loomariigist täiesti erinevaks, kuid tänasel päeval kinnitab tema enda prestiižikaim tunnetusvõte – teadus – sarnasust ja ühist bioloogilise eksistensi väljavaadet loomadega, mistõttu Darwini ideed ja nende arendused muutuvad õpetatud meeste peades järjest mõjukamateks.
Professori Postimehe ajakirjanike artikleid seletav kirjatöö on üks meie vaimse ruumi viimase aja stiilipuhtamaid näiteid, kuidas inimene on kõige täiega üksnes imetajaks taandatud. Sigimisstrateegiatega seletustel on tublisti lennukust ning selleski kangastuvad nii mõnedki läinud sajandite inimkonna vaimsed suurkujud, lisaks Darwinile kindlasti ka Freud. Samas jääb seletustes ometi hulk küsimusi vastuseid ootama, et mitte kogu professori vaimset konstruktsiooni maha kangutada. Esimene sedalaadi küsimus on muidugi meeste ja naiste eluea erinevus erinevates ühiskondades. Et Eestis ja teistes üleminekuühiskondades on vanus järsult suurenud, siis võiks see näidata ju otsejoones pigem seda, et need ühiskonnad sarnanevad oma sisemise loogika poolest enam loomade kooslustele kui stabiilstele inimühiskondadele. Teine igihaljas teema, millest professor vaikides mööda läheb, on inimese evolutsioonilise arengu teema tervikuna. Inimene on oma vaimse ja sotsiaalse kalduvusega bioloogilise evolutsiooni mõju enda ümber tugevasti kahandanud, mistõttu evolutsiooniseaduste inimühiskonda toomisega tuleb olla õige hoolikas. Kolmandaks on inimühiskonnas veidraks suundumuseks veel see, et ühiskonna ja heaolu edenendes peaks sigimisstrateegiate mõjul otsene bioloogiline reproduktsioon järjest intensiivistuma, kuid võta näpust, rikkamad rahvad on järjest enam hädas enda otsese taastootmisega.
Mulle jääb küll mulje, et professor vehkis lehes küll innukalt teooriamalakaga, kuid selle adekvaatsus vajaks kindlasti hoolikamat kaalumist. Eks muidugi võib naljagi visata, kuid sellest võiks ja peaks auditoorium mitte liiga hilja aru saama.

esmaspäev, 9. august 2010

August süveneb

Aja kulg annab endast taas järsumalt märku.
Kuigi päeval on veel suviselt kuum, kipub ta valguse poolest juba tükk aega varem õhtule saama.
Taevas on järjest mustem ja saladuslikum, maa peal kipub üha enam vilju küpseks saama.
Minu jaoks on algamas parim osa aastast.

teisipäev, 3. august 2010

Vargamäe lavariba kuulus riietusele ja Marile

Selle suve teises Tammsaare-etenduses "Vargamäe varjus" kasutati lavastuse ruumilise lahendusena taas publikuridade vahele paigutatud riba, mis surub lavastust üsna tugevasti üheks edasi-tagasi käimiseks, kuid samas lisab etendusele õige paratamatult liikumist ja tempot. Et Vargamäel oldi etendusega rehe all, siis tuli muidugi leppida kitsama ruumi ja suurema kontsentreerimisega. Samas oli selle etenduse konflikt ja intriig mitte näitelava kujus ja asukohas, vaid hoopis selles, millisel viisil lavastaja "Tõe ja õiguse" tavapäratult valitud kohtadele ise juurde kõnelenud ja toimetanud oli. Kõigepealt oli lavaloo kokkuseadja loobunud Vargamäe peameeste vastasseisu peenemast esitusest ning üritas kujutada seda võimalikult brutaalses lihtsuses ja staatilisuses. Urmas Lennuki vaimne valguskiir jahtis selles etenduses Marit ning see kiir projitseeriti teatri vahenditega tagasi lavalaudele publikule hindamiseks/omaksvõtuks. Nii toimub see teatretendustega ju kogu aeg, kuid seekord otsustas lavastaja oma tõlgendustes ja valikutes olla õige pealetükkiv ja seniseid harjumuspäraseid või isegi klassikalisteks kujunenud arusaamu ühetaolise jõulisusega välja kutsuda ja kahtluse alla seada. Selline eksperimenteerimine on muidugi õige riskantne, sest klassika puritaanid ei mõista Sind ning tolerantsematel tahtmine sellist lähenemist ülemäära lihtsustavaks pidada.

Kindlasti väärib tunnustust lavastaja katse teha etendust peamiselt Vargamäe nais(t)est, püüda lõigata teda välja romaani keerukast suhete ja olude võrgustikust. Märksa problemaatilisem on teha see katse moodsa feministliku arusaama ja metoodika abil, sest ühelt poolt teeb tänapäeva arusaamade eksportimine väljamõeldud endistesse aegadesse ja selle alusel tegelaste terav vastandamine lavaloo mõistmise lihtsamaks, kuid teisipidi suurendab see vägevasti lavastaja meelevaldsust, mis võib tulemuseks anda publiku elavama vahetu reaktsiooni, kuid kunstilahjuse pikemas ajalises perspektiivis.

Lennuki seekordses tõlgenduses torkas silma tugev visualiseerimise püüd tegelaste riietuse kaudu. Mõni võiks isegi öelda, et tavapärase Tammsaare sõna jõu asemel lasti lavale ja vaatajate peadesse möllama hoopis tegelaste riietus, mis meestel oli suuresti veiderdav ning Maril hoolikalt pühalik. Ei imesta, kui mõni rafineeritum vaataja toimunut pigem kostüümidraamaks nimetaks.
Ma ise olen alati vaimustunud teatris Tammsaare sõnast ja lausest, need on sedavõrd tugevad, et suudavad päästa ja sinu kujutluses elama panna ka igavavõitu lavastuse. Hämmastav, et see keele tugevus ilmneb märksa kindlamini just teatris näitleja suust kuulduna kui ise ja endale raamatut lugedes. Loomulikult ei saa eelnevat silmas pidades kuigi heal arvamusel olla Lennuki sõnasegust, kus algselt oli võimatu eristada tema ja Tammsaare sõnu (va ilmselged vindi ülekeeramised nagu peeru jt), kui mida aeg edasi, seda vähem tundus seal Tammsaare enda lauseid olevat.
Niisiis üritati seekord kõverpeeglis visualiseerida neid ettekujutusi, mis on kujundatud "Tõe ja õiguse" seniste etenduste alusel. Püüti vist publikut veenda, et Tammsaare loodud tegelaskujud on sedavõrd tugevad, et neid saab ja tuleb tänapäeva oludesse tuua ning nad suudavad ikkagi vaatajale pakkuda seda, mis inimese elus on tähtsat. Kas see sellel korral ka korda läks? Küllap läkski nõnda, kuid kindlasti vajab see päris korralikku tavapärase Tammsaare tundmist. Kui see etendus peaks osutuma esimeseks väratiks Tammsaare manu, siis võib teelisel õige raske olla mõista, miks ta ikka nii hea kirjanik oli. Minu jaoks lugu, see va narratiiv, töötas ning haaras mind sellesse nii maagilisse teatrimängu, kus unustad selle, kes olid teatrisaali astumist ning väljud sealt päörast etendust teistsugusena, kui enne olid. Aga tagantjärgi hakkad ometi mõtlema ja kaaluma, mis minu ümber viimaste tundidega siiski aset leidis.

Näitlejad tegid oma etteasted korralikult, kuigi selles töös pidid nad rohkem endast mängu panema keha ja käitumise jämedakoelisema mustri, mis lisaks liikumisele ka riideid kannab , kuid lähidistantsilt oli hästi näha ka nende osavõtllikkus tegelaskujude suhtes, keda neil napid kaks tundi uues ajas ja oludes kehastada tuli.