pühapäev, 16. oktoober 2011

The Patsient ja tema seadus

Sotsiaaldemokraatidel on lootus parandada eesti rahva tervist patsiendi seaduse eelnõuga, mille on kirjasõnasse pannud Heljo Pikhof ja Eiki Nestor. Mäletajamad räägivad, et patsiendiseadust on üritatud varemgi teha, kuid senised on katsed ei ole veel päris paragrahvide taha lauseid ritta saanud. Küllap on arstide vastuseis olnud see peamine tegur, miks seadust veel siiani ei ole. Ja arstid kipuvad seaduse tekkimise vastu olema ka seekord, kuulake vaid, mida arvab raadiosaates patsiendiseadusest  väga kogenud arst dr Andres Ellamaa.  Kui seaduse peamine mõte on õiguste ja kohuste täpsem fikseerimine ühiskonna ehk kolmanda osapoole poolt, siis mõnedele meedikutele tundus nii eelmistel seadusürituse kordadel kui nüüd, et selline tegevus ise on juba arste ja teisi meedikuid solvav, sest iseenesestmõistetavuse ja traditsioonilise meditsiinieetika kohaselt annavadki nad patsientidele oma parima ja seda täpselt õiges koguses või rohkemgi. Eks arstide olukorda raskendab see, et nende püha suhe on viimase aastakümnega ühiskonna jaoks muutunud teenuse osutamiseks, patsiendist on saanud kõigepealt klient ning neist endist teenuse vahendajad. Seega surub see va paradigma muutus juba ka õige objektiivse visadusega peale arusaama, et arst on ühiskonna, tema liikme ja liikme käekäiku parandava professionaali armukolnurgas järjest nõrgemaks pooleks, kes peab selle võrra enam arvestama seda, mida kolmnurga teistest tippudest neile kostab.  Siiski tuleb nii ühiskonnal kui patsientidel endale selgelt aru anda, et arstimine on järjest keerulisem ja kasvavate võimalustega tegevus ning seda valdkonda tundvate professionaalide ignoreerimise tulemusena võidakse kergesti hakata saagima oksa, mille peal ise parasjagu istutakse. Parim variant oleks kõiki pooli rahuldav tasakaal nende õiguste ja kohustuste vahel ning parim viis selle saavutamiseks osapoolte sisukas suhtlus ettevõtmise algusest peale.  Ei ole küll üldse kindel, et suhtlusega on siiani kuigi sisukas oldud.

Eelnõu tegijad ning mõned teisedki, sh mainitud saates olnud, räägivad, et seadust on tarvis selleks, et kõik patsiendile olulised juriidilised aspektid  saavad seadusega ühte kohta kirja pandud ning see teeb kõikide osapoolte jaoks nende sotsiaalse seisundi paremini mõistetavaks ja seeläbi elu lihtsamaks. Mõni meditsiiniõiguse asjatundja on rääkinud, et meie kliinilise meditsiini õiguslik regulatsioon on juba praegu õige küllaldane, kuid erinevatese seadustesse laiali jagatud.  Eelnõumeistrid siiski ei ole suutnud kiusatusele vastu panna ning on hakanud paragrahvide taha sokutama asju, mis varem ei ole seal olnud või on olnud seal üksjagu ebamäärasemal moel.

Eelnõu algus on õige ähvardav:
Käesolev seadus sätestab patsiendi ja temale tervishoiuteenust osutava isiku õigused ja kohustused ning reguleerib tervishoiuteenuse osutamisel tekkinud vaidluste lahendamise korda.

Tohterdamise vaidluste seadmine paragrahvide rea eesmärgiks ei räägi küll millestki muust, kui usalduse lootusetust kahanemisest või veel hullem kadumisest arsti ja patsiendi vahel ning see defitsiit on kindlasti asi, mida kõige vähem nende suhetesse tarvis on. Eks paadunud teenusefanaatikud või ju tahta ja rääkida, et nende, st arsti ja patsiendi,  vahele ei olegi usaldust tarvis, küll õiguste ja kohustuste sotsiaalselt kontrollitud järgimine teevad oma töö isegi kindlamini kui pigem psühholoogia valdkonda kuluv usaldus, aga inimlikkust (ükskõik, mida selleks pidada) hakkavad terapeutilisest suhtest välja suruma küll. Vaidluse projitseerimine arsti ja patsiendi suhetesse võib osutuda selliseks riukaks, mida hiljem on üldse raske mingisugusegi kontrolli alla saada.

 Veider on normaalse mõistusega täiskasvanud inimesele usaldusisikute seadustamine, peale segaduste on sellest ettevõtmisest küll raske midagi muud loota. Usaldust tahetakse liigutada haige ja arsti vahelt haige ja tema sugulaste vahele, kuid isikuautonoomia põhine teenuseosutamine püüdleb ju niigi kliendi soovide maksimaalsele rahuldamisele ning arusaamatuks jääb sugulaste roll selles tehingus.

Arstide elu teeb kindlasti lihtsamaks 10-15-18 vanusetriaadi ühemõtteline seadusesse kirjutamine, siiani on sellega üksjagu jagelemist olnud.

Uus algatus on kindlasti kliiniliste eetikakomiteede seadustamine, mis siis, et üksnes tunnustamata ravimeetodi kasutamise seadustamiseks. Selle ülesande jaoks kipub kliiniline eetikakomitee kogu oma organistasiooni ja bürokraatiaga siiski pigem kohmakas olema, kuid kindlasti saaks neid oluliselt rohkem olema kui senised 2.

Õige küsitav on meditsiiniliste inimuuringute regulatsioon üksnes 7 paragrahviga senises sõnastuses. Lõõge lahti mõni teise riigi vastav seadus või põhjalikum rahvusvaheline uuringueetika dokument ning te veendute kiiresti olemasoleva lahenduse pitsilisuses. Küllap väärib see teema ikka omaette seadust, kus uute meditsiiniliste teadmiste saamisega seotud  eesmärgid ja protseduurid saaksid piisava ulatuse ja täpsusega fikseeritud.

Päris inspireerivaks võib võimu omanikele osutuda trahvide peatükk: need sajad eurod erinevate üleastumiste eest kõlavad kui kümned vitsahoobid tallis sajandeid tagasi.

Eks seadusmeistrite esimene proovikivi ole eelnõu esitamine parlamendile ning imestus ei kujune kuigi suureks, kui seegi kord patsiendiseadusest asja ei saa.

neljapäev, 18. august 2011

poolelt teelt

Meie olemasolu paradoks seisneb selles, et pea alati peame ühiskonnas alustama poolelt teelt ning  kunagi ei jõua me välja päris lõppu. 

Võlad, reitingud ja sotsiaalne tulevik

Helina Viks selgitas mõni päev tagasi PMs reitinguks peetavate maagiliselt sildistavate tähtede taga oleva sisu. Mind köitis loos kõige enam tema määralus, mille kohaselt "riigireiting on reitinguagentuuri hinnang valitsuse tahtele ja suutlikkusele riigi võetud võlakohustusi tulevikus õigel ajal täita". Et reitingut võib anda praktiliselt mistahes sotsiaalsele üksusele, siis usutavasti võib seda määratlust käsitleda ka universaalselt funktsionaalsena, st riigi asemel võib sinna teistel juhtudel kirjutada nii juriidiliste kui füüsiliste isikute nimesid ning panna neile teisi ühiskonnakaaslasi tugevasti lummavaid sildistavaid diagnoose nende sotsiaalsete väljasvaadete kohta. Jättes praegu kõrvale hulka põnevaid määratlusest tulenevaid aspekte ja stsenaariume keskendugem siinkohal korraks võla fundamentaalsusele ühiskondliku moodsas korralduses. Asjalugu paistab tõesti nõnda olema, et võlga peetakse väga laialdaselt sotsiaalse eksistentsi  üheks kõige olulisemaks tagajaks nii selle päästepotentsiaali, võlgleja ja võlgniku sotsiaalse sideme paratamatuks tegemise kui kohustuste ühiskondliku mõju tsementeerimise tõttu. Võlg teeb ühiskonnas olijatele lõdvemaks neile vahetult toimiva oleviku survet, mis looduslikus maailmas on teadupoolest sotsiaalses ilmnevast veelgi tugevam ning mida saab vaid õige lühiaegselt võlgadega ajatada, ilma et me kaotaks selle, milleks ajatamine üldse ette võeti. Kindlasti leiavad kohastumisse uskujad ja kuulutajad tublisti inspiratsiooni taolisest eksistentsi mehhanismist, olgu see siis kas looduslikus või sotsiaalses.
Kui nüüd liikuda mehhanismilt endalt selle toimise tagajärgedele, siis võla sotsiaalse austamise üheks tagajärjeks on muidugi eetika ja väärtuste konkreetsem normidega sisustamine võlaühiskondades. Olgu siis kõne all siin võla andmise motiivid (altruism või egoism), kohusetunne ja vastutus võla tagastamisel või hoopis õigluse kokkuleppeline kaalumine ja selle teatud stsenaariumide eelistamine teiste ees. Viimase asjaga oleme taas loo alguses tagasi, sest mida enam suudab üks sotsiaalne organism veenda ülejäänusid oma võla tagastamise soovis ja võimekuses (st paremas reitingus), seda soodsamalt saab laenu edaspidi. See on muidugi süsteemi kaval taktikaline nõks oma eksistentsi kindlustamiseks, kuid pikas perspektiivis võib taoline aheldamine tagajärje mõttes õige nadiks osutuda, sest toodab status quo'd ehk minevikku, mis ei pruugi kuigi hästi haakuda muutunud sotsiaalsete oludega nii tegijate kui ümbruskonna mõttes.      

pühapäev, 14. august 2011

Augustiärevus: Sirp ja Diplomaatia Eesti viimasest kahekümnekust

Meile eeskätt psühholoogiliselt oluliseks verstapostiks oleva viimase 20 iseseisvusaasta teostumise vaimseks äramärkimiseks on Sirp ja selle vahele pandud Diplomaatia võtnud tõsisemalt ajada  nende aastate Eesti asja. Mitmed tegelased meilt ja mujalt on saanud võimaluse mõne tuhande tähemärgi suuruse kirjaruumi ruumi kaudu teada anda oma arusaamu Eestis hiljuti toimunu ja edasiste väljavaadete kohta. Kirjutajad ei ole riigijuhid ega üleilmsed tippprofessorid, vaid  Eesti suhtes pigem sõbralikult meelestatud intellektuaalidest vaatlejad, kes tahaks teadvustada sõlmpunkte ja nõu anda, kuidas saaksime samas formaadis edasi kesta ja paisuda. Eesti-sõbralikkuse mõttes on mul pisut kahtlusi Tartu ülikooli palgatud vene värgi professori hoiakute suhtes, sest tema jutus oli liiga mitmel pool tunda suure Vene riigi loomuliku õiguse ja huvide olemasolu rõhutamist, mida maailma ja iseäranis eesti asjadest arusaamisel tuleb üsna esimeses järjekorras silmas pidada. Nii või teisiti on vägagi tervitatav käesolevat verstapostile jõudmist tagasivaadete ja läbimõtlemisega meeles pidada, sest paljude "tõelisemate" rahvuslaste jaoks oli taasiseseisvumine sugugi mitte nii oluline sünd, kui piisavalt küpse rahvusega vabariigi tegemine  1. maailmasõja sogastes vetes ning seda tuli ka vastava tagasihoidlikkusega märkida ja välja elada. Arvamused teeb kogenumatele lugejatele muidugi huvipakkuvaks see, et nad saavad neid pidevalt võrrelda oma isiklike seisukohtade ja mälestustega.. 

Maailm on taas seesama, mis ta kogu aeg on olnud?

Eks eestlased ja välismaalased saavad juba nende endi erinevast rahvuslikust kuuluvusest tingitud patriotismi erinevuste tõttu muidugi eesti asjast mõneti erinevalt aru, kuid enamikku nendest lugudest ühendas ikkagi sellesama palju kardetud või vastaliste loodetud ärevusnoodi esitamine, et Eesti riigi olemasolu ei ole ometi veel midagi iseenesest mõistetavalt kindlat ning asjaolude halva kulu korral võib see uuesti kaotsi minna. See tõdemus on muidugi suur tagasiminek tookordsest lootusest, et nõukogude korra varisemine toob kaasa uue ja parema maailma, kus tegelikkuseks saab senisest märksa suurem austus ja lugupidamine nii rahvaste kui üksikute inimeste soovidesse ja eesmärkidesse. Lugudes räägitakse, et maailm on selle paari aastakümnega läinud üksjagu keerulisemaks ning üksikute riikide huvid on üldises asjaajamises taas oma positsioone tugevdanud aliansside ning üldiste inimlike ja demokraatlike arusaamade suhtes. Kommentaatorid on kuidagi väga päri tõdemusega, et maailm ei ole riikidele ja rahvastele teps mitte ülemäära sõbralik paik ning võistlus parema äraolemise nimel käib päris sedavõrd suurte tuuridega, et meelest võivad minna ideed ja õilsad eesmärgid. Ma ise küll ei jaga seda suure tagasilangemise seisukohta, sest mu meelest on riigid teinud oma alamate survel oma arengutes tubli sammu edasi ning arvestavad oma väljavaateid senisest märksa enam pigem läbi mõistusliku demokraatia prisma kui ajaloost lähtuvate kireliste huvide ajel. Kuid siiski on tõsi, et sellelegi maailmal on oma suured ja vägevad, kes tahavad olla kõige võrdsemad võrdsete seas ning kelle igapäevase poliitika tegemisel määrab suhtumisi teistesse olulisel määral nende suurus ning soovitas mõnigi kirjutaja Eestil pidevalt silmas pidada.

Sisemised ja välised arenemise asjaolud

Vana hea välise ja sisemise jaotus eksisteerimise tingimuste ja võimaluste analüüsimiseks ning mõistmiseks on kommentaarides sagedases kasutuses, kuigi avalikult seda keegi just ei kuulutatagi. Nagu eespool juba mainitud näevad kommentaatoreid väliseid olusid mitmel moel halvenemas, mis muidugi omakorda pingestab ühiskonna seesmisi protsesse ja toimimist. Arutlustest kumab läbi juba õige peatselt välja ilmunud arusaam tookordse vabaks saamise hetke unikaalsusest ning selle võimatus praegusel ajal, isegi kui ollakse talitlemise mõttes hästi toime tulev sotsiaalne kooslus. Selle arusaama tugevust toetab tugevasti ka järjest kasvav üldisem soov uue stabiilsuse ja tasakaalu järele, mis paneb suuri riikide kooslusi pigem konserveerima või tagasi hoidma sotsiaalseid suundumusi, millel on potentsiaali rahvusvahelist kliimat tasakaalutumaks teha. Igat masti stabiilsus on praegu õige teretulnud olukord, sest viimase aja probleemid Põhja-Aafrikas, Lähis-Idas Lõuna-Euroopas ja USAs evivad kuidagi vägagi levivat ja nakatavat  iseloomu, mis on tublisti kaasa aidanud üldisemale veendumusele, et maailma asjades näikse ülemäära palju asju valesti olema. Eesti realiseerunud püüdlused Lääne liitudega liitumisel on selgesti fikseerinud meie valikud, suhtlusringi ja lootused, mis ühelt poolt loovad välispoliitilist selgust, kuid teiselt poolt konfliktialdist polariseerumist. 
Kurtmine  Eesti riiki ümbritsev keskkonna keerukuse kohta on esitatud lugudes sagedane, kuid siiski ei saa seda pidada väga problemaatiliseks, pigem on riigid praegusel ajal omavahelistes suhetes seadnud siiski end võistluse, aga mitte võitluse lainele. Raske on kunagi loota olukorda, kus riikide käitumine üksteise suhtes on sedavõrd altruistlik, et teistele jagatakse niisama tasuta ja heal meelel oma ressursse, et teeme kõik, et saaksite meist paremaks ja tugevamaks. Küllap sotsiaalne egoism on vähemasti sama visa nähtus kui personaalne või isegi veel vastupidavam. Seega tuleks pidevalt mõelda ikka enda suutlikkusele erinevates oludes ja püüda teha parim võimalik sooritus kõigis neis. Ajalugu näitab, et väliste olude ebasoodsus võib küll kaastunnet esile kutsuda, kuid mõistmist ja heastamist paraku õige harva. Eks Balti riikide ja Ida-Euroopa viimaste aastate arengut on mõjutanud Lääne soov heastada pisutki kunagist maadejagamist Staliniga, kuid antud juhul on tegemist pigem erandi kui reegliga ning ega 'oma särk on kõige ligemal' poliitika ei ole kellelgi kuskile kadunud.  

Niisiis peab riik olema ikka päris korraliku kohanemisvaruga, et kaasaja kohalikul ja globaalsel sotsiaalsel maastikul toime tulla ja mis veel olulisem, areneda ja tsivilisatsioonile ka omalt poolt midagi väärtuslikku pakkuda. Esitatud lugudes on meie valupunktid (demograafilised raskused, ebaühtlane regionaalareng ja elukvaliteet, inimeste lahkumine, konarlik lõimumine, ülemäära ühte suunda painutatud ideoloogilis-poliitiline ühiskonna juhtimine, ebakindlus meie väärtuste ja identiteedi määratlemisel) selgelt esitatud ning nendega toimetulek määrab suuresti meie ühiskonna tugevuse. Seda tugevusvaru ei pruugi kuigi selgelt tunda ollagi, kui välised olud on sõbralikumad, seevastu võitlustest täidetud ruumi sattudes määrab meie käekäigu suuresti just meie ühiskonna monotliitsus nii ainelises kui vaimses vallas. Hea on tõdeda, et lisaks õnnele, mis meid viimastel aastakümnetel on üldiselt saatnud, oleme siiski ka hakanud väärtustama seda suurt võimalust ise oma asju ajada, hoolimata õige probleemsest poliitilisest asukohast ning vastavalt sellele ka vägagi sihipäraselt toimima. Samuti on heameel, et kooskõla rahva ja tema riigi vahel on viimastel aastatel järjest paranenud, mis annab meile nii võimalusi kui lootust end parimal võimalikul viisil teostada.  

reede, 5. august 2011

Raha väe testimine

Selle nädala rahvusvahelise asjaajmise põhimure on võlakriis, mis on järsku varjust välja karanud USAs, Itaalias ja Hispaanias, mis kõik ju väga suurte sotsiaalsete konstruktide nimetajad ning koondamas enda alla suurt hulka inimesi ja suuri rahvaid. Peaks olema ju päris mõistlik arvata, et suur võlg ei teki iseenesest ja kogemata (raske ette kujutada riiki, kus raha üldse ei loeta), millest tuleneb ju kohe, et võlakriisid on mingi soovitud poliitika kas soovimatu või ehk kellegile isegi soovitud tulemus.
Toimuv omakorda on lisaks igapäevasele elu reeglistamisele korraldanud ka rahale kui sotsiaalsele hapnikule ühe korralikuma olemasolu testi: Kui halb peab olema sotsiaalse koosluse rahaline seis, et et seda hakatakse pidama tegelikkuse mitteadekvaatseks kajastajaks? Juba praegu on paista, et raha reguleeriv eranditus mõjub raudselt ja oma idee kohaselt Itaaliale ja küllap ka Euroopale tervikuna, kuid riikide sotsiaalkrossi esimesel lidujal USAl on võimalik valida nii krossijooksu trassi kulgu, distantsi pikkust kui veenda teisi jooksjaid endale ses kihutamises järgnema. Osa majandusmehi ja poliitukuid kõikides maades (meil näiteks Andres Arrak) on vägagi pragmaatilised ja nõus erinevate standardite olemasolu ja toimimisega, peaasi et kaost ei sünniks (ja raha kui niisugune ei saaks põhjalikku laksu oma kõikehõlmavale sotsiaalsele rollile). Samas lahjendab see paratamatult raha erandituse väge ning tekitab olukorra, kus raha toimet hakatakse võtma senisest järjest vähem vältimatu paratamatusena, vaid ikka jõuliste ja kavalate kokkuleppena, mis jagab raha kasutajad paramatult Antsudeks ja Jürkadeks.  

Oleme näinud, et üks mees, perekond, ettevõte või väiksemat sorti riik lastakse teiste poolt vabalt rahapuudusega kaosesse kõngeda, ilma et nende füüsilisel elujõul mingit suurt viga küljes oleks. Varasemal ajal oli ka sõda üks lubatud meetod raha väe korda sättimiseks, kuid paljud rahvad ja ka ühiskonnad ei soovi küll enam selle argumendiga (st oma valikute igasuguse õigustamise poliitikaga) ükstest tapma ja allutama minna. Sõja asemel loodetakse nüüd börsi võimekusele ja kõige osavamate kapitalistidest isikute tarkadele rahaliigutamistele suuremate sotsiaalsete koosluste viltuvajunud majandusi selle liikmete majanduskäitumise survestamisega korda sättida. Ja see ei olekski ehk üldse nii halb väljavaade, kuid sellega muidugi taas valikuline ei olda (mõnele andestatakse millegi kostnasse kirjutamisega, teiselt võetakse mitut masti intressidega nii, et esimesed või kolmandatki saavad sellest koorimisest rikkaks). Jah, mida tähendab tegelikult vana riigi pankrott, mida keegi ei soovi maailmast ära kaotada? Mõne jaoks ikkagi seda, et halstus võiks ilmas ikka olemas olla ning raha väes ollakse valesti kokku lepitud või vähemasti on seda kokkulepet valesti tõlgendatud.

Mida Eestil selles segaduses ette võtta? Küllap uskuda edasi raha kõikehõlmavasse väesse ja mitte eriti bluffida, isegi kui see võiks väga ahvatlevana tunduda. Ajaloost paistab kuidagi nii, et Eesti on suures blufis vilets olnud, kuid väike ja keskmine sudimine on teinekord pärsi hästi välja kukkunud, kui suured vennad ümber ei ole meie suhtes üksmeelel olnud. Küllap ei ole praegu üldse sobiv hetk taas inflatsiooni teel ennast lasta suuremate ja rikkamatena paista, kui me tegelikult oleme. Samuti tuleb konsolideerida ühiskonda ja riiki, et keerulisemas olukorras ei saa meile saatuslikuks miski rahast ja majandusest hoopis eemal olev lõhestumine.

reede, 15. juuli 2011

Suvi jälle käes

Suvi on taas oma südames ja inimesed muudkui laadivad end ühes mõnude ja palavaga uueks viluks ja hämaruseks. Päevad on läinud kuidagi nõnda tempokalt, et ei olegi olnud tahtmist siiani midagi sellest kuskile kirja panna, aga juhtunud on selle ajaga nii mõndagi:

¤ Eile pääsesid riikide ühistegevuse tulemusena Liibanoni pimedas asustamata kõrbes vabadusse ja täna koju 7 eesti ratturist pantvangi, kelle vabadus oli 8 üsna kohaliku mehe poolt võetud ja sisustatud suuresti eksistentsiaalsete meditatsioonidega 114 päeva. Võiks ju mõelda "lõpp hea, kõik hea", kuid paraku on platsis uued küsimused, mis asjaosalisi ja ühiskonda erutavad, kuid osadele neist on seadus ja valitsus vastamise ära keelanud ja nii jäävad vähemasti need publiku uudishimu ja fantaasiaid innustama. Eks muidugi võiks loota ka moralistide ilmumist, kes toimunu õppetunde tahaksid jutlustada. Ma mõtlen, et Andrus Kivirähk, Rein Veidemann või Mihkel Mutt või ERRi ja teiste jaamade rahvateenrid või veel mitmed teisedki nende loozhist ei suuda küll kiusatust tagasi hoida ning üritavad meile valjuhäälselt ja puust selgeks teha toimunu halvemaid ja mõnesid kasulikumaidki tahke. Meist oleks muidugi rumal, kui me üldse juhtunust õppust ei võta, kuid samas oleks hea, kui juhtumiga ei üritataks tohterdada asju, milleks tal terapeutilist napib.

¤ In memoriam Kalju Aigro. Mõne nädala eest lahkus mees, kes asutas Nõo kooli selle 20. sajandi teise poole tähenduse, võimekuse ja võimalustega. Eks ühiskond ole viimaste aastakümnetega läinud põhjaliku muutuse ning see on olnud suureks väljakutseks ka koolile (kool on oma erandlikkuses kogu aeg kehvasti passinud riigi üldise hariduskorraldusega), kuid olen veendunud, et tema ajal kooli investeeritud vaimset kapitali on veel küllaldaselt alles kooli pidamiseks ning tarkuse tootmiseks 21. sajandil. Üks kaasvilistalne pani kooli ees viimsel kohtumisel ta samasse ritta Treffneri ja Westholmiga, sellel võrdlusel on tublisti sisu ja alust. Et olen ise selle kooli saadus ja ka vana Aigro hoolealune olnud, siis sügava kummarduse pälvivad ta koolimehe tegemised igal juhul.

¤ Eesti asi näikse kerivat taas ülesmäge, majandus otsib aga järjest enam töökäsi ning Kreekat, Portugali, Iirimaad ja Itaaliat ähvardavad mured mõjutavad meid kaudselt. Mõni räägib, et see va euro saamine oli ja on üks suur ämbrite kolin. Ma ei ole nõus nendega, sest ühisraha idee ja ka enamus seltskonnast on igati soliidne ning paneb meie ühiskonna tegutsema moodsate ideaalide ja praktikate vaimus. See, et osa riike on süsteemist tahtnud ülemäärast omakasu lõigata, jääb nende endi südametunnistusele ja tegelikult ka vastutusele. Kui suudetakse selles keskkonnas rahanduslikus mõttes kvaliteetselt tegutseda, siis küllap ollaksegi kvaliteetsed.

Peatselt saab 20 aastat täis meie taasiseseisvust. Ajavahemik on juba päris arvestatav, kuid ometi läinud kiiresti. 90. aastate pöörasused ja sotsiaalsed eksperimendid hakkavad juba ununema või pigem kurioosumiteks saama, nullindate üleminekud pakkunud nii tõuse kui kriise, mis õpetanud ühiskonnale enese juhtimise võimalusi ja erksust ning see aastakümme pakub üha enam kainet arutlust ühiskonna asjade ajamisel ja selle alusel otsustamist ja tegutsemist. Nii mõnedki vabadused ja võimalused on juba nii iseenesestmõistetavad, et paljude arvates ei vajagi enam õhutamist ja toetust. Hea on, et ka eesti patriotismi on järjest enam tunda ning seda ei varjuta esimesed ettetulevad raskused, eksimused või halb tuju. Jah, raha avalik võim on meil ehk harjumatult tugev, kuid see on kokkuvõttes siiski läbipaistvam ja ühetaolisemalt hoomatav kui korporatiivsusel põhinev tumedapoolne sotsiaalne asjaajamine. Rohkem on hakatud arvestama meie ühiskonna tegelikke võimalusi ning mitte lähtuma hullljulgetest ebareaalustest a la "Kõik on võimalik!". Jah, me ühiskonnal on reservi jätkusuutlikkust tagavate ja ühiskonda laiendavate meetmetega, mis väldiksid Eestist nende inimeste lahkumise, kes seda tegelikult ei soovi.

¤ Selle suve lugemine on olnud mul Karl Popperi avatud ühiskonna vaenlaste värske eestikeelse tõlke köited. Ei oleks uskunudki, et see teos mulle nii hästi klapib. Selge ja kompromissitu probleemipüstitus ja käsitlus inimese ja ühiskonna vahekorrast ühes põigetega filosoofia ajalukku ja tema enda teadusfilosoofiasse on mahukast tööst nauditava lugemise. Ka tõlge on igati hea ja ladus, mis vaid head muljet süvendab. Platoni-Hegeli-Marxi ajalooseadusi toetav vaimne alianss saab raamatus kõva sauna, kuid KP isiklik hoiak nendesse kolme on õige erinev: kunagi ammu tegutsenud Platon oli mõnes asjas taibukas ning tema eliidi kaitsmise püüdlustest võib orjandusliku korra tingimustes kuidagi aru saada; Hegel oli küll üks läbinisti negatiivne näide filosoofia ajaloos, kes oli selgrootu konkreetse Preisi võimu sabarakk ning kirjatöödes lihtsaidki asju segaseks ajav grafomaan ja lõpuks Marx, kes oli kokkuvõttes kindlasti üks väga kõva mees maailma asjadest arusaamisel. Marxil on väga suured teened ühiskondliku arengu edendamisel kaasaega ning kuigi mõnest asjast sai valesti või osaliselt aru, andestab KP talle needki puudujäägid, sest olid tingitud sedavõrd tööstitust ühiskondlikust olukorrast talle tuttavates ühiskondades.
Samas saab eriti just esimeses osas kinnitust arusaam, mille kohaselt antiikfilosoofidel õnnestus põhijoontes markeerida ikkagi väga suur osa inimvaimu vaimsest terrotooriumist. Samuti kinnitab see tekst väga selgelt arusaama, kui mõjukad võivad poliitilises mõttes olla ikka teatud ajaperioodidel ühed või teised filosoofilised vaated. Meil ei ole jätkuvalt muud alust maailma üldiseks mõistmiseks, kui teatud suurte filosoofiliste küsimuste vastuste kooslused.

kolmapäev, 4. mai 2011

Eksistentsialistliku Undi Viimnepäev

Midagi ei ole öelda, Undi seni meil lavastamata Peaproov, Saunakuuldemäng ja Viimnepäev on ikka ühed klassikalise eksistentsialismi kaanoneid õige puhtalt jälgivad lavalood, mida võimendab nende lavastamine talitsetud nõukogude aja narrimise võtmes.

Lugude komplekti ilmestab tugev inimese elu ja eksistentsi mõtte otsing, tüdimus olemasolevatest rutiinidest ning idüllidesse jõhker sekkumine, mis muinasjutuvestja soovi läbi toovad sekkujatele sekeldusi kaasa.

Unt suuresti kaardistab olemise painet ja raskust domineerivate ühiskondlikest formaatidest, kuid väjapääsuks neist olukordadest ei leia ta muud, kui emotsioonaalse pinge sirgjoonelist mahalaadimist, et siis mõne aja pärast taas samale tulemusele viivad katset või ringi alustada. Küllap leiavad paljud juba õige väheste ringide järel sarnaselt eksistentsialismi klassikutele, et sellisel ringrajal võib elu kergesti absurdiks keerata.

laupäev, 2. aprill 2011

"Jaak, maa, kurat, jalad on juba põhjas!"

Lõppeval nädalal üritati avalikku elevust kruvida ministeeriumit vahetava Jaak Aaviksoo konverentsikõnest Diplomaatia lühiartikliks vormunud teksist pärineva väitega, et ainult tõega rahvuse edendamisel kaugele ei sõida, selleks kõlbavad ja on päris vajalikud ka mitmed teised võtted, mida õhtumaadel üksikute inimeste omavahelistes suhetes üldiselt taunitakse. Suurtegijast akadeemiline liider, kaitsejuht ja haridustegelane paneb loos enda kohta paika mõned väga tagajärjekad seisukohad, mida tema peab iseenda ülimateks tõdedeks, kuid mõtteloos on need ühed ammutuntud seisukohad, mis on aegade ja mõtterännakute käigus leidnud nii innukat poolehoidu kui vastasseisu ja needmist.

Siin on üks valitud bukett nendest "tõdedest":



  • ¤ "Alustaksin ühest väitest, millest tahaksin lõpuni kinni hoida: mina ja mittemina vastasseis on universaalne ja olemuslik. "

  • ¤ "Mina on alati hea, mittemina on parimal juhul neutraalne, aga üldjuhul ohtlik ja paljudel juhtudel halb, sest maailmas peab valitsema tasakaal – kui mina on hea, siis mittemina tasakaalustab seda head, et kokku tuleks null."

  • ¤ "Mõelge selle peale, miks me oma perekonna pildialbumites leiame pilte küll abiellumistest ja laste sünnist, aga vahel harva, erakordselt perverssetel juhtudel perekonnatülidest või koduvägivallast. Peredele tuleb jätta õigus albumisse oma pilte valida ja selline õigus tuleb jätta ka riigile ja rahvale. Vastasel korral nõutakse meie käest lahtiriietumist, et selle kaudu meie identiteet lõplikult hävitada."

  • ¤ "Olen kaugel sellest, et kutsuda teid üles kasutama tõde – ning mitte ainult tõde, vaid ka vale ja pettust –, selleks, et ennast määratleda. Kuid päris kindlasti ei tohi ennast lasta peibutada ettekujutusest, et ainult tõe mõõgaga on võimalik tagada enda kestmine."

  • ¤ "Vahe väärtuste teenimise ja huvide teenimise vahel on alati kvantitatiivne, mis võib muidugi üle minna kvaliteediks, aga oma loomult on see tasakaalupunkti otsimine. Väärtused peegeldavad meie ajaloolist kogemust: lühikasulised vead on ajaloolises kogemuses üldistatud valedeks strateegiateks, kasulised käitumised aga väärtusteks ja põhimõteteks. Seetõttu on päris selge, et pikas perspektiivis on alati kasulik väärtustest kinni pidada."


Mis võiks olla nendest vaadete kohta käiv ühisnimetaja? Küllap sobib selleks päris hästi marksistliku ilmakäsitluse elementidega väärtusrelativism ja pragmatism. On selles midagi päris uut? Oh ei, selle mõtlemise kuldajad kipuvad juba sajandi taha ja veelgi kaugemale jääma. Kas need seisukohad võivad nende kandja poolt revideermisele tulla? Kui lähtuda positsioonidest enestest, siis ei ole ju kuigi võimatu, et nende kasulikkuse kadumisel muutub ka nende pidamine väärtusetuks. Psühholoogilises plaanis on loole vägagi sobivaks tõlgenduseks ja analüüsi aluseks pealkirjaski vihjatud Juhan Liivi "Peipsi pääl", vt http://www.kirmus.ee/erni/rmtk/liivju/peip_ftx.html

laupäev, 26. märts 2011

Bruno Möldri kimbatus analüütilise filosooofiaga

Eile pidi Bruno Mölder eetikakeskuses inglise keeles rääkima, mis on analüütiline filosoofia ja mida see pole. Küllap ta rääkiski, kuid mul õnnestus ettevõtmisele kaasa elada tema vastava eestikeelse artikli käsikirja vahendusel. Jah, Brunol ei paista hetkel see küsimus olema milleski muus, kui aegajalt professionaali hinges kerkivas kahtluses, mis asi see ikkagi on, milles professionaal ollakse. Kuigi sellisel moel panduna näikse probleem olema põhiliselt psühholoogilist laadi, ei pruugi ta, st Bruno, veel välja rabelda päris ja puhtalt isikliku arvamuse juurde, sest tal on ka psühholoogias diplom ja ja hulk selle ala meistrite jutte küllalt hästi teada. Bruno kõhklus ei paista olema sedavõrd suur, et kui ei suudeta määratleda ala, siis kaotab ka selle ala professionaaliks olemine oma tähenduse. Aga kahtlus peab filosoofil aegajalt peal käima, teisiti oleks asjad tema filosoofilise professionaalsusega õige kahtlased. On veel olemas ka näiliselt mõistuslik, kuid tagapõhjas ikkagi pigem mittemõistuslik võimalus, et Bruno vastutab varsti ilmuva analüütilise filosoofia kogumiku eest ning sinna on vaja midagi kirjutada. Ja kindla peale minek oleks kogu analüütilise filosooofia kui organiseerunud valdkonna või stiili kergeks žongleerimiseks ette võtta. Esimese hoo ja senise inimesetundmise pealt justkui ei suudaks seda temast uskuda, kuid tõsine kimbatus võib teha ka uskumatuid asju kõigiga, ilma ühegi erandita.

Filosoofia määratlemine on eesti filosoofias olnud üks õige armastatud tegevus. Selles mitte ülemäära paljus, mida meie filosoofid on kirja pannud, leiab päris sageli ühel või teisel moel küsimist, mis filosoofia õigupoolest on või ei ole. Meenuvad kohe Indrek Reilandi vastav artikkel või üks raamat, mille pealkiri küsis eesti filsoofia määratlemise järele. Miks see nõnda on? Kas tegemist on (üle)küpsuse või vastupidi, pigem ebaküpsuse tunnusega. Kaldun siiski viimast võimalust õigeks pidama.

Millest siis Bruno oma loos kirjutab? Ta on otsinud sinna valdkonna tuntud, kuid siiski avangardist tahapoole jäävate tegelaste defineerivaid arvamusi, rakendanud vaadeldavale filosoofia suundumusele metafüüsika õige universaalse triaadi vorm-sisu-talitlus ja üritanud määratlusi analüüsida selle skeemi abil (teinud analüütilist filosoofiat).
Tagantjärgi targana võib praegu juba päris kindlalt tõdeda, et mõnede poolt analüütiliseks filosooofiaks peetav keelest, tähendusest ja briti meelelaadist eriliselt innustunud vaimne liikumine on liikunud poole sajandi jooksul mööda õige tüüpilist arengujoont mööda, kus suurest üksiküritusest saab mood, järjepidevus ja ainuvõimalikkus, mida pärast vallutavat enesekindlust pääseb purema kahtlus, millele omakorda järgneb resignatsioonina piiride avardumine, vaimse selgroo murdumine ja uute kangelaste otsing (ja loodetavasti ilmumine). Analüütiliseks peetav filosoofia oli üleolev metafüüsika ja eetika suhtes ning küllap oli sellel ülbusel tubli roll analüütilise filosoofia küllalt järsul laskumisel filosoofia ajalukku.

Analüütilise filosoofia loo moraal on muidugi kaugele paista, st filosoofia on oma arengus taas ühe verstaposti võtnud ning kinnitust sai selle vana projekti jätkuv tugevus ja elitaarsus.

teisipäev, 22. märts 2011

Kevad käes, madin väljas

Pärisd mitu kuud on läinud üsna blogimatult ja ega nüüdki indu teab kui palju rohkem ei ole, kuid üht, teist ja kolmandat on ilmas taas aset leidnud, meie elu mõjutanud või vähemasti tähelepanu köitnud.
Eestis korrastatakse ühiskonna juhtimise ridu järgnevaks 4 aastaks. Valmistega senduv on sel korral tõesti läinud vägagi sujuvalt, mõnede arvates isegi liigagi sujuvalt, mis endid sotsioloogi sildiga varustanud inimesi on pannud meie ühiskonna stagnatsioonist rääkima. Kino toimub ainult kinos, poliitikud pusivad õige kvaliteetselt ühiskonna keha kallal ning sotsioloog haigutab: kurat, miks mitte midagi ei toimu. Mu meelest ei ole olukord laita, asju tulekski rahulikumalt võtta ning mitte pidevalt sotsiaalset tossu kustutada. Parempoolne ilmavaade peaks valimiste tulemusena Toompeal lähiaastatel ruulima täiega, kuigi ka parempoolne individualism on hakanud ühiskonnas olemist teatud gruppide haaval toetama. Ei ole lihtne vaid omapead olla rahapõhise ühiskonna liige. Pea võib olla kena ning vulistada ka kauneid mõtteid, aga kui see haaku enamuse soovidega, küll siis isepäistele nende omapead olekut meelde tuletatakse. Õnneks on meie ühiskonna meeldetuletusvõtted pigem leebete killast ning teisi inimesi käsi väänama ei läkita. Oleme ühiskonnana tublisti küpsenud ja küllap on see aeg käes, kus nii mõnigi eelmiste aastakümnete bravuurikus paneb palged õhetama või lastehaiguse paramatu läbipõdemise eneseõigustuseks välja kraamima. Jah, valimised kraamisid tublisti ka meie poliitaasa, millelt valijad saatsid rohelised ja rahvaliidu võssa oma tegude üle järele mõtlema. Mõni loodab uute seltskondade ilmumist, teine jälle veel kellegi püünel oleva kadumist. Olen ise pigem viimaste hulgas ning iseäranis tähelepanelik praegu Eesti viimase suure ühemehepartei suhtes. Selge see, et üksmees ei ole müütiline kangelane, vaid lihtsurelik kõige sellest tulenevaga. Kui tal ei õnnestu lähiajal parteihoonet piisavalt kindlustada, siis järgmistel valimistel võib hoone juba õige tugevasti räsida saada.

Hullu räsingu aeg jätkub Jaapanis, kus mõne nädala eest 9-palline maavärin ja hiidlaine raputasid kirde-Jaapanit ning nihutasid kogu Jaapanit 2,5 meetrit senisest asupaigast kõrvale. Segadus muidugi püsib, teada ei ole täpne kannatanute arv ning tuumajaam on saastanud ümbruskonda päris korralikult. Tuumapsühholoogial on olnud sedavõrd hirmutav mõju, et taas kostavad valjemalt hääled kogu aatomienergeetika ära keelata. Las jäävad riigipiirid ja raha otsustavalt suunav mõju, kuid aatomi võiks küll nende arvates taas sotsiaalsesse kongi saata. Looduskatastroofide majandusliku hinna rehkendamine on õige ehe näide, kuidas tänapäeva inimene on järjest enam oma ühiskonna ja järjest vähem loodusliku koosluse liige.

Ja nädalavahetusel päästsid Läänemaad Liibüas sõja valla. Õige ootamatult on seekord põhisõjardid prantslased, kes eelmistel kordadel sõdimisest midagi ei tahtnud kuulda. Ju peab neile see kant ja seal toimuv tublisti korda minema või soovib nende president ühe pisikese eduka sõjaga oma positsioone paremaks saada. Mõned asjatundjad seletavad, et see ei olegi tegelikult sõda, vaid Liibüa senise juhi korralekutsumine ja muud ei midagi. Mitte kuigi püha lihtsameelsus on diagnoos sellistele sõnumitoojatele. Kui mitmendat korda minnakse taas sõdima varjatud eesmärkidega ja kindla võidu peale minemata. Sotsiaalne plats lüüakse sõjaliselt täiesti segamini ning jäädakse vaatama, mis sellest saab. Nii nagu eelmistelgi kordadel, saab ka seekord nii, et sellel maal olijal üritavad end uuesti organiseeerida ning see võib osalise ja valikulise kõrvalise sekkumise tõttu õige veider ja valuline olla.

laupäev, 1. jaanuar 2011

2010

2010 on väljanägemise poolest mõjukas number neile, keda köidavad kord, rütm ja perioodilisus. Võib ju taas juurelda, kas selles konkreetses numbris on mingit väge, mis omab mingit seost ka 365 viimasel päeval asetleidnud juhtumistega. Välist ratsionaalset seost leida oleks vägagi keeruline, pealegi on sellise seose otsingute pidevaks saatjaks argument, mille kohaselt aastaarvud ja ajaarvamise algus on õige meelevaldsed ja suhtelised asjad. Kui see nõnda poleks, siis sisaldaks aastaarv(ud) tubli portsu nii fatalismi kui põhjuslikkust. Nii või teisiti ei ole selle usu pooldajaid kuigi palju või mingil põhjusel ei anna nad oma vaadetest kuigivõrd teada.

2010. aastat on selle möödasaamisel meedia poolt õige hoolikalt üle meenutatud ning kõige-kõige lood suurelt ja laialt ka välja toodud. Kui vaadata tagasi nendele läinud päevadele eesti inimese vaatepunktist , siis selle aasta peamiseks jooneks on meil uuenenud lootus. See tuleb ilmsiks vägagi erinevates elamise valdkondades ja märgib tajutavat olukorra muutumist, mille tõttu saab võimalikuks sotsiaalset reaalsust täita uue sisuga.

Kui otsida eesti meeste mõjukaid mõtteid ja ütlusi läinud aastal, siis mulle jättis sügavaima mulje õiguskantsler Indrek Tederi sügisel Riigikogus välja öeldud tõdemus, et Eesti riiki on juhitud katse-eksituse meetodil. Mu meelest ei ole see väide kuigivõrd tõene ega tõsine, pigem on selle taga ütleja püüd enesele tähelepanu tõmmata. Küsimus ei ole valitsuse tegevuse ainuõigsuses, vaid pigem tema tegutsemise meetodis ning see ei põhinenud katsel ja eksitusel, vaid ikka eesmärgil ja plaanil. Pigem mindi valitsuses õige teadlikult riigi majandust päästma ning selle tagajärjed, sh suur töötus, olid valitud kursi õige paratamatuteks tagajärgedeks. Realiseerunud ebaõiglus ei olnud sugugi mingi juhus, vaid tehtud valikute üsna vältimatu tagajärg.