laupäev, 26. märts 2011

Bruno Möldri kimbatus analüütilise filosooofiaga

Eile pidi Bruno Mölder eetikakeskuses inglise keeles rääkima, mis on analüütiline filosoofia ja mida see pole. Küllap ta rääkiski, kuid mul õnnestus ettevõtmisele kaasa elada tema vastava eestikeelse artikli käsikirja vahendusel. Jah, Brunol ei paista hetkel see küsimus olema milleski muus, kui aegajalt professionaali hinges kerkivas kahtluses, mis asi see ikkagi on, milles professionaal ollakse. Kuigi sellisel moel panduna näikse probleem olema põhiliselt psühholoogilist laadi, ei pruugi ta, st Bruno, veel välja rabelda päris ja puhtalt isikliku arvamuse juurde, sest tal on ka psühholoogias diplom ja ja hulk selle ala meistrite jutte küllalt hästi teada. Bruno kõhklus ei paista olema sedavõrd suur, et kui ei suudeta määratleda ala, siis kaotab ka selle ala professionaaliks olemine oma tähenduse. Aga kahtlus peab filosoofil aegajalt peal käima, teisiti oleks asjad tema filosoofilise professionaalsusega õige kahtlased. On veel olemas ka näiliselt mõistuslik, kuid tagapõhjas ikkagi pigem mittemõistuslik võimalus, et Bruno vastutab varsti ilmuva analüütilise filosoofia kogumiku eest ning sinna on vaja midagi kirjutada. Ja kindla peale minek oleks kogu analüütilise filosooofia kui organiseerunud valdkonna või stiili kergeks žongleerimiseks ette võtta. Esimese hoo ja senise inimesetundmise pealt justkui ei suudaks seda temast uskuda, kuid tõsine kimbatus võib teha ka uskumatuid asju kõigiga, ilma ühegi erandita.

Filosoofia määratlemine on eesti filosoofias olnud üks õige armastatud tegevus. Selles mitte ülemäära paljus, mida meie filosoofid on kirja pannud, leiab päris sageli ühel või teisel moel küsimist, mis filosoofia õigupoolest on või ei ole. Meenuvad kohe Indrek Reilandi vastav artikkel või üks raamat, mille pealkiri küsis eesti filsoofia määratlemise järele. Miks see nõnda on? Kas tegemist on (üle)küpsuse või vastupidi, pigem ebaküpsuse tunnusega. Kaldun siiski viimast võimalust õigeks pidama.

Millest siis Bruno oma loos kirjutab? Ta on otsinud sinna valdkonna tuntud, kuid siiski avangardist tahapoole jäävate tegelaste defineerivaid arvamusi, rakendanud vaadeldavale filosoofia suundumusele metafüüsika õige universaalse triaadi vorm-sisu-talitlus ja üritanud määratlusi analüüsida selle skeemi abil (teinud analüütilist filosoofiat).
Tagantjärgi targana võib praegu juba päris kindlalt tõdeda, et mõnede poolt analüütiliseks filosooofiaks peetav keelest, tähendusest ja briti meelelaadist eriliselt innustunud vaimne liikumine on liikunud poole sajandi jooksul mööda õige tüüpilist arengujoont mööda, kus suurest üksiküritusest saab mood, järjepidevus ja ainuvõimalikkus, mida pärast vallutavat enesekindlust pääseb purema kahtlus, millele omakorda järgneb resignatsioonina piiride avardumine, vaimse selgroo murdumine ja uute kangelaste otsing (ja loodetavasti ilmumine). Analüütiliseks peetav filosoofia oli üleolev metafüüsika ja eetika suhtes ning küllap oli sellel ülbusel tubli roll analüütilise filosoofia küllalt järsul laskumisel filosoofia ajalukku.

Analüütilise filosoofia loo moraal on muidugi kaugele paista, st filosoofia on oma arengus taas ühe verstaposti võtnud ning kinnitust sai selle vana projekti jätkuv tugevus ja elitaarsus.

teisipäev, 22. märts 2011

Kevad käes, madin väljas

Pärisd mitu kuud on läinud üsna blogimatult ja ega nüüdki indu teab kui palju rohkem ei ole, kuid üht, teist ja kolmandat on ilmas taas aset leidnud, meie elu mõjutanud või vähemasti tähelepanu köitnud.
Eestis korrastatakse ühiskonna juhtimise ridu järgnevaks 4 aastaks. Valmistega senduv on sel korral tõesti läinud vägagi sujuvalt, mõnede arvates isegi liigagi sujuvalt, mis endid sotsioloogi sildiga varustanud inimesi on pannud meie ühiskonna stagnatsioonist rääkima. Kino toimub ainult kinos, poliitikud pusivad õige kvaliteetselt ühiskonna keha kallal ning sotsioloog haigutab: kurat, miks mitte midagi ei toimu. Mu meelest ei ole olukord laita, asju tulekski rahulikumalt võtta ning mitte pidevalt sotsiaalset tossu kustutada. Parempoolne ilmavaade peaks valimiste tulemusena Toompeal lähiaastatel ruulima täiega, kuigi ka parempoolne individualism on hakanud ühiskonnas olemist teatud gruppide haaval toetama. Ei ole lihtne vaid omapead olla rahapõhise ühiskonna liige. Pea võib olla kena ning vulistada ka kauneid mõtteid, aga kui see haaku enamuse soovidega, küll siis isepäistele nende omapead olekut meelde tuletatakse. Õnneks on meie ühiskonna meeldetuletusvõtted pigem leebete killast ning teisi inimesi käsi väänama ei läkita. Oleme ühiskonnana tublisti küpsenud ja küllap on see aeg käes, kus nii mõnigi eelmiste aastakümnete bravuurikus paneb palged õhetama või lastehaiguse paramatu läbipõdemise eneseõigustuseks välja kraamima. Jah, valimised kraamisid tublisti ka meie poliitaasa, millelt valijad saatsid rohelised ja rahvaliidu võssa oma tegude üle järele mõtlema. Mõni loodab uute seltskondade ilmumist, teine jälle veel kellegi püünel oleva kadumist. Olen ise pigem viimaste hulgas ning iseäranis tähelepanelik praegu Eesti viimase suure ühemehepartei suhtes. Selge see, et üksmees ei ole müütiline kangelane, vaid lihtsurelik kõige sellest tulenevaga. Kui tal ei õnnestu lähiajal parteihoonet piisavalt kindlustada, siis järgmistel valimistel võib hoone juba õige tugevasti räsida saada.

Hullu räsingu aeg jätkub Jaapanis, kus mõne nädala eest 9-palline maavärin ja hiidlaine raputasid kirde-Jaapanit ning nihutasid kogu Jaapanit 2,5 meetrit senisest asupaigast kõrvale. Segadus muidugi püsib, teada ei ole täpne kannatanute arv ning tuumajaam on saastanud ümbruskonda päris korralikult. Tuumapsühholoogial on olnud sedavõrd hirmutav mõju, et taas kostavad valjemalt hääled kogu aatomienergeetika ära keelata. Las jäävad riigipiirid ja raha otsustavalt suunav mõju, kuid aatomi võiks küll nende arvates taas sotsiaalsesse kongi saata. Looduskatastroofide majandusliku hinna rehkendamine on õige ehe näide, kuidas tänapäeva inimene on järjest enam oma ühiskonna ja järjest vähem loodusliku koosluse liige.

Ja nädalavahetusel päästsid Läänemaad Liibüas sõja valla. Õige ootamatult on seekord põhisõjardid prantslased, kes eelmistel kordadel sõdimisest midagi ei tahtnud kuulda. Ju peab neile see kant ja seal toimuv tublisti korda minema või soovib nende president ühe pisikese eduka sõjaga oma positsioone paremaks saada. Mõned asjatundjad seletavad, et see ei olegi tegelikult sõda, vaid Liibüa senise juhi korralekutsumine ja muud ei midagi. Mitte kuigi püha lihtsameelsus on diagnoos sellistele sõnumitoojatele. Kui mitmendat korda minnakse taas sõdima varjatud eesmärkidega ja kindla võidu peale minemata. Sotsiaalne plats lüüakse sõjaliselt täiesti segamini ning jäädakse vaatama, mis sellest saab. Nii nagu eelmistelgi kordadel, saab ka seekord nii, et sellel maal olijal üritavad end uuesti organiseeerida ning see võib osalise ja valikulise kõrvalise sekkumise tõttu õige veider ja valuline olla.