laupäev, 2. aprill 2011

"Jaak, maa, kurat, jalad on juba põhjas!"

Lõppeval nädalal üritati avalikku elevust kruvida ministeeriumit vahetava Jaak Aaviksoo konverentsikõnest Diplomaatia lühiartikliks vormunud teksist pärineva väitega, et ainult tõega rahvuse edendamisel kaugele ei sõida, selleks kõlbavad ja on päris vajalikud ka mitmed teised võtted, mida õhtumaadel üksikute inimeste omavahelistes suhetes üldiselt taunitakse. Suurtegijast akadeemiline liider, kaitsejuht ja haridustegelane paneb loos enda kohta paika mõned väga tagajärjekad seisukohad, mida tema peab iseenda ülimateks tõdedeks, kuid mõtteloos on need ühed ammutuntud seisukohad, mis on aegade ja mõtterännakute käigus leidnud nii innukat poolehoidu kui vastasseisu ja needmist.

Siin on üks valitud bukett nendest "tõdedest":



  • ¤ "Alustaksin ühest väitest, millest tahaksin lõpuni kinni hoida: mina ja mittemina vastasseis on universaalne ja olemuslik. "

  • ¤ "Mina on alati hea, mittemina on parimal juhul neutraalne, aga üldjuhul ohtlik ja paljudel juhtudel halb, sest maailmas peab valitsema tasakaal – kui mina on hea, siis mittemina tasakaalustab seda head, et kokku tuleks null."

  • ¤ "Mõelge selle peale, miks me oma perekonna pildialbumites leiame pilte küll abiellumistest ja laste sünnist, aga vahel harva, erakordselt perverssetel juhtudel perekonnatülidest või koduvägivallast. Peredele tuleb jätta õigus albumisse oma pilte valida ja selline õigus tuleb jätta ka riigile ja rahvale. Vastasel korral nõutakse meie käest lahtiriietumist, et selle kaudu meie identiteet lõplikult hävitada."

  • ¤ "Olen kaugel sellest, et kutsuda teid üles kasutama tõde – ning mitte ainult tõde, vaid ka vale ja pettust –, selleks, et ennast määratleda. Kuid päris kindlasti ei tohi ennast lasta peibutada ettekujutusest, et ainult tõe mõõgaga on võimalik tagada enda kestmine."

  • ¤ "Vahe väärtuste teenimise ja huvide teenimise vahel on alati kvantitatiivne, mis võib muidugi üle minna kvaliteediks, aga oma loomult on see tasakaalupunkti otsimine. Väärtused peegeldavad meie ajaloolist kogemust: lühikasulised vead on ajaloolises kogemuses üldistatud valedeks strateegiateks, kasulised käitumised aga väärtusteks ja põhimõteteks. Seetõttu on päris selge, et pikas perspektiivis on alati kasulik väärtustest kinni pidada."


Mis võiks olla nendest vaadete kohta käiv ühisnimetaja? Küllap sobib selleks päris hästi marksistliku ilmakäsitluse elementidega väärtusrelativism ja pragmatism. On selles midagi päris uut? Oh ei, selle mõtlemise kuldajad kipuvad juba sajandi taha ja veelgi kaugemale jääma. Kas need seisukohad võivad nende kandja poolt revideermisele tulla? Kui lähtuda positsioonidest enestest, siis ei ole ju kuigi võimatu, et nende kasulikkuse kadumisel muutub ka nende pidamine väärtusetuks. Psühholoogilises plaanis on loole vägagi sobivaks tõlgenduseks ja analüüsi aluseks pealkirjaski vihjatud Juhan Liivi "Peipsi pääl", vt http://www.kirmus.ee/erni/rmtk/liivju/peip_ftx.html