reede, 15. juuli 2011

Suvi jälle käes

Suvi on taas oma südames ja inimesed muudkui laadivad end ühes mõnude ja palavaga uueks viluks ja hämaruseks. Päevad on läinud kuidagi nõnda tempokalt, et ei olegi olnud tahtmist siiani midagi sellest kuskile kirja panna, aga juhtunud on selle ajaga nii mõndagi:

¤ Eile pääsesid riikide ühistegevuse tulemusena Liibanoni pimedas asustamata kõrbes vabadusse ja täna koju 7 eesti ratturist pantvangi, kelle vabadus oli 8 üsna kohaliku mehe poolt võetud ja sisustatud suuresti eksistentsiaalsete meditatsioonidega 114 päeva. Võiks ju mõelda "lõpp hea, kõik hea", kuid paraku on platsis uued küsimused, mis asjaosalisi ja ühiskonda erutavad, kuid osadele neist on seadus ja valitsus vastamise ära keelanud ja nii jäävad vähemasti need publiku uudishimu ja fantaasiaid innustama. Eks muidugi võiks loota ka moralistide ilmumist, kes toimunu õppetunde tahaksid jutlustada. Ma mõtlen, et Andrus Kivirähk, Rein Veidemann või Mihkel Mutt või ERRi ja teiste jaamade rahvateenrid või veel mitmed teisedki nende loozhist ei suuda küll kiusatust tagasi hoida ning üritavad meile valjuhäälselt ja puust selgeks teha toimunu halvemaid ja mõnesid kasulikumaidki tahke. Meist oleks muidugi rumal, kui me üldse juhtunust õppust ei võta, kuid samas oleks hea, kui juhtumiga ei üritataks tohterdada asju, milleks tal terapeutilist napib.

¤ In memoriam Kalju Aigro. Mõne nädala eest lahkus mees, kes asutas Nõo kooli selle 20. sajandi teise poole tähenduse, võimekuse ja võimalustega. Eks ühiskond ole viimaste aastakümnetega läinud põhjaliku muutuse ning see on olnud suureks väljakutseks ka koolile (kool on oma erandlikkuses kogu aeg kehvasti passinud riigi üldise hariduskorraldusega), kuid olen veendunud, et tema ajal kooli investeeritud vaimset kapitali on veel küllaldaselt alles kooli pidamiseks ning tarkuse tootmiseks 21. sajandil. Üks kaasvilistalne pani kooli ees viimsel kohtumisel ta samasse ritta Treffneri ja Westholmiga, sellel võrdlusel on tublisti sisu ja alust. Et olen ise selle kooli saadus ja ka vana Aigro hoolealune olnud, siis sügava kummarduse pälvivad ta koolimehe tegemised igal juhul.

¤ Eesti asi näikse kerivat taas ülesmäge, majandus otsib aga järjest enam töökäsi ning Kreekat, Portugali, Iirimaad ja Itaaliat ähvardavad mured mõjutavad meid kaudselt. Mõni räägib, et see va euro saamine oli ja on üks suur ämbrite kolin. Ma ei ole nõus nendega, sest ühisraha idee ja ka enamus seltskonnast on igati soliidne ning paneb meie ühiskonna tegutsema moodsate ideaalide ja praktikate vaimus. See, et osa riike on süsteemist tahtnud ülemäärast omakasu lõigata, jääb nende endi südametunnistusele ja tegelikult ka vastutusele. Kui suudetakse selles keskkonnas rahanduslikus mõttes kvaliteetselt tegutseda, siis küllap ollaksegi kvaliteetsed.

Peatselt saab 20 aastat täis meie taasiseseisvust. Ajavahemik on juba päris arvestatav, kuid ometi läinud kiiresti. 90. aastate pöörasused ja sotsiaalsed eksperimendid hakkavad juba ununema või pigem kurioosumiteks saama, nullindate üleminekud pakkunud nii tõuse kui kriise, mis õpetanud ühiskonnale enese juhtimise võimalusi ja erksust ning see aastakümme pakub üha enam kainet arutlust ühiskonna asjade ajamisel ja selle alusel otsustamist ja tegutsemist. Nii mõnedki vabadused ja võimalused on juba nii iseenesestmõistetavad, et paljude arvates ei vajagi enam õhutamist ja toetust. Hea on, et ka eesti patriotismi on järjest enam tunda ning seda ei varjuta esimesed ettetulevad raskused, eksimused või halb tuju. Jah, raha avalik võim on meil ehk harjumatult tugev, kuid see on kokkuvõttes siiski läbipaistvam ja ühetaolisemalt hoomatav kui korporatiivsusel põhinev tumedapoolne sotsiaalne asjaajamine. Rohkem on hakatud arvestama meie ühiskonna tegelikke võimalusi ning mitte lähtuma hullljulgetest ebareaalustest a la "Kõik on võimalik!". Jah, me ühiskonnal on reservi jätkusuutlikkust tagavate ja ühiskonda laiendavate meetmetega, mis väldiksid Eestist nende inimeste lahkumise, kes seda tegelikult ei soovi.

¤ Selle suve lugemine on olnud mul Karl Popperi avatud ühiskonna vaenlaste värske eestikeelse tõlke köited. Ei oleks uskunudki, et see teos mulle nii hästi klapib. Selge ja kompromissitu probleemipüstitus ja käsitlus inimese ja ühiskonna vahekorrast ühes põigetega filosoofia ajalukku ja tema enda teadusfilosoofiasse on mahukast tööst nauditava lugemise. Ka tõlge on igati hea ja ladus, mis vaid head muljet süvendab. Platoni-Hegeli-Marxi ajalooseadusi toetav vaimne alianss saab raamatus kõva sauna, kuid KP isiklik hoiak nendesse kolme on õige erinev: kunagi ammu tegutsenud Platon oli mõnes asjas taibukas ning tema eliidi kaitsmise püüdlustest võib orjandusliku korra tingimustes kuidagi aru saada; Hegel oli küll üks läbinisti negatiivne näide filosoofia ajaloos, kes oli selgrootu konkreetse Preisi võimu sabarakk ning kirjatöödes lihtsaidki asju segaseks ajav grafomaan ja lõpuks Marx, kes oli kokkuvõttes kindlasti üks väga kõva mees maailma asjadest arusaamisel. Marxil on väga suured teened ühiskondliku arengu edendamisel kaasaega ning kuigi mõnest asjast sai valesti või osaliselt aru, andestab KP talle needki puudujäägid, sest olid tingitud sedavõrd tööstitust ühiskondlikust olukorrast talle tuttavates ühiskondades.
Samas saab eriti just esimeses osas kinnitust arusaam, mille kohaselt antiikfilosoofidel õnnestus põhijoontes markeerida ikkagi väga suur osa inimvaimu vaimsest terrotooriumist. Samuti kinnitab see tekst väga selgelt arusaama, kui mõjukad võivad poliitilises mõttes olla ikka teatud ajaperioodidel ühed või teised filosoofilised vaated. Meil ei ole jätkuvalt muud alust maailma üldiseks mõistmiseks, kui teatud suurte filosoofiliste küsimuste vastuste kooslused.