neljapäev, 18. august 2011

poolelt teelt

Meie olemasolu paradoks seisneb selles, et pea alati peame ühiskonnas alustama poolelt teelt ning  kunagi ei jõua me välja päris lõppu. 

Võlad, reitingud ja sotsiaalne tulevik

Helina Viks selgitas mõni päev tagasi PMs reitinguks peetavate maagiliselt sildistavate tähtede taga oleva sisu. Mind köitis loos kõige enam tema määralus, mille kohaselt "riigireiting on reitinguagentuuri hinnang valitsuse tahtele ja suutlikkusele riigi võetud võlakohustusi tulevikus õigel ajal täita". Et reitingut võib anda praktiliselt mistahes sotsiaalsele üksusele, siis usutavasti võib seda määratlust käsitleda ka universaalselt funktsionaalsena, st riigi asemel võib sinna teistel juhtudel kirjutada nii juriidiliste kui füüsiliste isikute nimesid ning panna neile teisi ühiskonnakaaslasi tugevasti lummavaid sildistavaid diagnoose nende sotsiaalsete väljasvaadete kohta. Jättes praegu kõrvale hulka põnevaid määratlusest tulenevaid aspekte ja stsenaariume keskendugem siinkohal korraks võla fundamentaalsusele ühiskondliku moodsas korralduses. Asjalugu paistab tõesti nõnda olema, et võlga peetakse väga laialdaselt sotsiaalse eksistentsi  üheks kõige olulisemaks tagajaks nii selle päästepotentsiaali, võlgleja ja võlgniku sotsiaalse sideme paratamatuks tegemise kui kohustuste ühiskondliku mõju tsementeerimise tõttu. Võlg teeb ühiskonnas olijatele lõdvemaks neile vahetult toimiva oleviku survet, mis looduslikus maailmas on teadupoolest sotsiaalses ilmnevast veelgi tugevam ning mida saab vaid õige lühiaegselt võlgadega ajatada, ilma et me kaotaks selle, milleks ajatamine üldse ette võeti. Kindlasti leiavad kohastumisse uskujad ja kuulutajad tublisti inspiratsiooni taolisest eksistentsi mehhanismist, olgu see siis kas looduslikus või sotsiaalses.
Kui nüüd liikuda mehhanismilt endalt selle toimise tagajärgedele, siis võla sotsiaalse austamise üheks tagajärjeks on muidugi eetika ja väärtuste konkreetsem normidega sisustamine võlaühiskondades. Olgu siis kõne all siin võla andmise motiivid (altruism või egoism), kohusetunne ja vastutus võla tagastamisel või hoopis õigluse kokkuleppeline kaalumine ja selle teatud stsenaariumide eelistamine teiste ees. Viimase asjaga oleme taas loo alguses tagasi, sest mida enam suudab üks sotsiaalne organism veenda ülejäänusid oma võla tagastamise soovis ja võimekuses (st paremas reitingus), seda soodsamalt saab laenu edaspidi. See on muidugi süsteemi kaval taktikaline nõks oma eksistentsi kindlustamiseks, kuid pikas perspektiivis võib taoline aheldamine tagajärje mõttes õige nadiks osutuda, sest toodab status quo'd ehk minevikku, mis ei pruugi kuigi hästi haakuda muutunud sotsiaalsete oludega nii tegijate kui ümbruskonna mõttes.      

pühapäev, 14. august 2011

Augustiärevus: Sirp ja Diplomaatia Eesti viimasest kahekümnekust

Meile eeskätt psühholoogiliselt oluliseks verstapostiks oleva viimase 20 iseseisvusaasta teostumise vaimseks äramärkimiseks on Sirp ja selle vahele pandud Diplomaatia võtnud tõsisemalt ajada  nende aastate Eesti asja. Mitmed tegelased meilt ja mujalt on saanud võimaluse mõne tuhande tähemärgi suuruse kirjaruumi ruumi kaudu teada anda oma arusaamu Eestis hiljuti toimunu ja edasiste väljavaadete kohta. Kirjutajad ei ole riigijuhid ega üleilmsed tippprofessorid, vaid  Eesti suhtes pigem sõbralikult meelestatud intellektuaalidest vaatlejad, kes tahaks teadvustada sõlmpunkte ja nõu anda, kuidas saaksime samas formaadis edasi kesta ja paisuda. Eesti-sõbralikkuse mõttes on mul pisut kahtlusi Tartu ülikooli palgatud vene värgi professori hoiakute suhtes, sest tema jutus oli liiga mitmel pool tunda suure Vene riigi loomuliku õiguse ja huvide olemasolu rõhutamist, mida maailma ja iseäranis eesti asjadest arusaamisel tuleb üsna esimeses järjekorras silmas pidada. Nii või teisiti on vägagi tervitatav käesolevat verstapostile jõudmist tagasivaadete ja läbimõtlemisega meeles pidada, sest paljude "tõelisemate" rahvuslaste jaoks oli taasiseseisvumine sugugi mitte nii oluline sünd, kui piisavalt küpse rahvusega vabariigi tegemine  1. maailmasõja sogastes vetes ning seda tuli ka vastava tagasihoidlikkusega märkida ja välja elada. Arvamused teeb kogenumatele lugejatele muidugi huvipakkuvaks see, et nad saavad neid pidevalt võrrelda oma isiklike seisukohtade ja mälestustega.. 

Maailm on taas seesama, mis ta kogu aeg on olnud?

Eks eestlased ja välismaalased saavad juba nende endi erinevast rahvuslikust kuuluvusest tingitud patriotismi erinevuste tõttu muidugi eesti asjast mõneti erinevalt aru, kuid enamikku nendest lugudest ühendas ikkagi sellesama palju kardetud või vastaliste loodetud ärevusnoodi esitamine, et Eesti riigi olemasolu ei ole ometi veel midagi iseenesest mõistetavalt kindlat ning asjaolude halva kulu korral võib see uuesti kaotsi minna. See tõdemus on muidugi suur tagasiminek tookordsest lootusest, et nõukogude korra varisemine toob kaasa uue ja parema maailma, kus tegelikkuseks saab senisest märksa suurem austus ja lugupidamine nii rahvaste kui üksikute inimeste soovidesse ja eesmärkidesse. Lugudes räägitakse, et maailm on selle paari aastakümnega läinud üksjagu keerulisemaks ning üksikute riikide huvid on üldises asjaajamises taas oma positsioone tugevdanud aliansside ning üldiste inimlike ja demokraatlike arusaamade suhtes. Kommentaatorid on kuidagi väga päri tõdemusega, et maailm ei ole riikidele ja rahvastele teps mitte ülemäära sõbralik paik ning võistlus parema äraolemise nimel käib päris sedavõrd suurte tuuridega, et meelest võivad minna ideed ja õilsad eesmärgid. Ma ise küll ei jaga seda suure tagasilangemise seisukohta, sest mu meelest on riigid teinud oma alamate survel oma arengutes tubli sammu edasi ning arvestavad oma väljavaateid senisest märksa enam pigem läbi mõistusliku demokraatia prisma kui ajaloost lähtuvate kireliste huvide ajel. Kuid siiski on tõsi, et sellelegi maailmal on oma suured ja vägevad, kes tahavad olla kõige võrdsemad võrdsete seas ning kelle igapäevase poliitika tegemisel määrab suhtumisi teistesse olulisel määral nende suurus ning soovitas mõnigi kirjutaja Eestil pidevalt silmas pidada.

Sisemised ja välised arenemise asjaolud

Vana hea välise ja sisemise jaotus eksisteerimise tingimuste ja võimaluste analüüsimiseks ning mõistmiseks on kommentaarides sagedases kasutuses, kuigi avalikult seda keegi just ei kuulutatagi. Nagu eespool juba mainitud näevad kommentaatoreid väliseid olusid mitmel moel halvenemas, mis muidugi omakorda pingestab ühiskonna seesmisi protsesse ja toimimist. Arutlustest kumab läbi juba õige peatselt välja ilmunud arusaam tookordse vabaks saamise hetke unikaalsusest ning selle võimatus praegusel ajal, isegi kui ollakse talitlemise mõttes hästi toime tulev sotsiaalne kooslus. Selle arusaama tugevust toetab tugevasti ka järjest kasvav üldisem soov uue stabiilsuse ja tasakaalu järele, mis paneb suuri riikide kooslusi pigem konserveerima või tagasi hoidma sotsiaalseid suundumusi, millel on potentsiaali rahvusvahelist kliimat tasakaalutumaks teha. Igat masti stabiilsus on praegu õige teretulnud olukord, sest viimase aja probleemid Põhja-Aafrikas, Lähis-Idas Lõuna-Euroopas ja USAs evivad kuidagi vägagi levivat ja nakatavat  iseloomu, mis on tublisti kaasa aidanud üldisemale veendumusele, et maailma asjades näikse ülemäära palju asju valesti olema. Eesti realiseerunud püüdlused Lääne liitudega liitumisel on selgesti fikseerinud meie valikud, suhtlusringi ja lootused, mis ühelt poolt loovad välispoliitilist selgust, kuid teiselt poolt konfliktialdist polariseerumist. 
Kurtmine  Eesti riiki ümbritsev keskkonna keerukuse kohta on esitatud lugudes sagedane, kuid siiski ei saa seda pidada väga problemaatiliseks, pigem on riigid praegusel ajal omavahelistes suhetes seadnud siiski end võistluse, aga mitte võitluse lainele. Raske on kunagi loota olukorda, kus riikide käitumine üksteise suhtes on sedavõrd altruistlik, et teistele jagatakse niisama tasuta ja heal meelel oma ressursse, et teeme kõik, et saaksite meist paremaks ja tugevamaks. Küllap sotsiaalne egoism on vähemasti sama visa nähtus kui personaalne või isegi veel vastupidavam. Seega tuleks pidevalt mõelda ikka enda suutlikkusele erinevates oludes ja püüda teha parim võimalik sooritus kõigis neis. Ajalugu näitab, et väliste olude ebasoodsus võib küll kaastunnet esile kutsuda, kuid mõistmist ja heastamist paraku õige harva. Eks Balti riikide ja Ida-Euroopa viimaste aastate arengut on mõjutanud Lääne soov heastada pisutki kunagist maadejagamist Staliniga, kuid antud juhul on tegemist pigem erandi kui reegliga ning ega 'oma särk on kõige ligemal' poliitika ei ole kellelgi kuskile kadunud.  

Niisiis peab riik olema ikka päris korraliku kohanemisvaruga, et kaasaja kohalikul ja globaalsel sotsiaalsel maastikul toime tulla ja mis veel olulisem, areneda ja tsivilisatsioonile ka omalt poolt midagi väärtuslikku pakkuda. Esitatud lugudes on meie valupunktid (demograafilised raskused, ebaühtlane regionaalareng ja elukvaliteet, inimeste lahkumine, konarlik lõimumine, ülemäära ühte suunda painutatud ideoloogilis-poliitiline ühiskonna juhtimine, ebakindlus meie väärtuste ja identiteedi määratlemisel) selgelt esitatud ning nendega toimetulek määrab suuresti meie ühiskonna tugevuse. Seda tugevusvaru ei pruugi kuigi selgelt tunda ollagi, kui välised olud on sõbralikumad, seevastu võitlustest täidetud ruumi sattudes määrab meie käekäigu suuresti just meie ühiskonna monotliitsus nii ainelises kui vaimses vallas. Hea on tõdeda, et lisaks õnnele, mis meid viimastel aastakümnetel on üldiselt saatnud, oleme siiski ka hakanud väärtustama seda suurt võimalust ise oma asju ajada, hoolimata õige probleemsest poliitilisest asukohast ning vastavalt sellele ka vägagi sihipäraselt toimima. Samuti on heameel, et kooskõla rahva ja tema riigi vahel on viimastel aastatel järjest paranenud, mis annab meile nii võimalusi kui lootust end parimal võimalikul viisil teostada.  

reede, 5. august 2011

Raha väe testimine

Selle nädala rahvusvahelise asjaajmise põhimure on võlakriis, mis on järsku varjust välja karanud USAs, Itaalias ja Hispaanias, mis kõik ju väga suurte sotsiaalsete konstruktide nimetajad ning koondamas enda alla suurt hulka inimesi ja suuri rahvaid. Peaks olema ju päris mõistlik arvata, et suur võlg ei teki iseenesest ja kogemata (raske ette kujutada riiki, kus raha üldse ei loeta), millest tuleneb ju kohe, et võlakriisid on mingi soovitud poliitika kas soovimatu või ehk kellegile isegi soovitud tulemus.
Toimuv omakorda on lisaks igapäevasele elu reeglistamisele korraldanud ka rahale kui sotsiaalsele hapnikule ühe korralikuma olemasolu testi: Kui halb peab olema sotsiaalse koosluse rahaline seis, et et seda hakatakse pidama tegelikkuse mitteadekvaatseks kajastajaks? Juba praegu on paista, et raha reguleeriv eranditus mõjub raudselt ja oma idee kohaselt Itaaliale ja küllap ka Euroopale tervikuna, kuid riikide sotsiaalkrossi esimesel lidujal USAl on võimalik valida nii krossijooksu trassi kulgu, distantsi pikkust kui veenda teisi jooksjaid endale ses kihutamises järgnema. Osa majandusmehi ja poliitukuid kõikides maades (meil näiteks Andres Arrak) on vägagi pragmaatilised ja nõus erinevate standardite olemasolu ja toimimisega, peaasi et kaost ei sünniks (ja raha kui niisugune ei saaks põhjalikku laksu oma kõikehõlmavale sotsiaalsele rollile). Samas lahjendab see paratamatult raha erandituse väge ning tekitab olukorra, kus raha toimet hakatakse võtma senisest järjest vähem vältimatu paratamatusena, vaid ikka jõuliste ja kavalate kokkuleppena, mis jagab raha kasutajad paramatult Antsudeks ja Jürkadeks.  

Oleme näinud, et üks mees, perekond, ettevõte või väiksemat sorti riik lastakse teiste poolt vabalt rahapuudusega kaosesse kõngeda, ilma et nende füüsilisel elujõul mingit suurt viga küljes oleks. Varasemal ajal oli ka sõda üks lubatud meetod raha väe korda sättimiseks, kuid paljud rahvad ja ka ühiskonnad ei soovi küll enam selle argumendiga (st oma valikute igasuguse õigustamise poliitikaga) ükstest tapma ja allutama minna. Sõja asemel loodetakse nüüd börsi võimekusele ja kõige osavamate kapitalistidest isikute tarkadele rahaliigutamistele suuremate sotsiaalsete koosluste viltuvajunud majandusi selle liikmete majanduskäitumise survestamisega korda sättida. Ja see ei olekski ehk üldse nii halb väljavaade, kuid sellega muidugi taas valikuline ei olda (mõnele andestatakse millegi kostnasse kirjutamisega, teiselt võetakse mitut masti intressidega nii, et esimesed või kolmandatki saavad sellest koorimisest rikkaks). Jah, mida tähendab tegelikult vana riigi pankrott, mida keegi ei soovi maailmast ära kaotada? Mõne jaoks ikkagi seda, et halstus võiks ilmas ikka olemas olla ning raha väes ollakse valesti kokku lepitud või vähemasti on seda kokkulepet valesti tõlgendatud.

Mida Eestil selles segaduses ette võtta? Küllap uskuda edasi raha kõikehõlmavasse väesse ja mitte eriti bluffida, isegi kui see võiks väga ahvatlevana tunduda. Ajaloost paistab kuidagi nii, et Eesti on suures blufis vilets olnud, kuid väike ja keskmine sudimine on teinekord pärsi hästi välja kukkunud, kui suured vennad ümber ei ole meie suhtes üksmeelel olnud. Küllap ei ole praegu üldse sobiv hetk taas inflatsiooni teel ennast lasta suuremate ja rikkamatena paista, kui me tegelikult oleme. Samuti tuleb konsolideerida ühiskonda ja riiki, et keerulisemas olukorras ei saa meile saatuslikuks miski rahast ja majandusest hoopis eemal olev lõhestumine.