pühapäev, 16. oktoober 2011

The Patsient ja tema seadus

Sotsiaaldemokraatidel on lootus parandada eesti rahva tervist patsiendi seaduse eelnõuga, mille on kirjasõnasse pannud Heljo Pikhof ja Eiki Nestor. Mäletajamad räägivad, et patsiendiseadust on üritatud varemgi teha, kuid senised on katsed ei ole veel päris paragrahvide taha lauseid ritta saanud. Küllap on arstide vastuseis olnud see peamine tegur, miks seadust veel siiani ei ole. Ja arstid kipuvad seaduse tekkimise vastu olema ka seekord, kuulake vaid, mida arvab raadiosaates patsiendiseadusest  väga kogenud arst dr Andres Ellamaa.  Kui seaduse peamine mõte on õiguste ja kohuste täpsem fikseerimine ühiskonna ehk kolmanda osapoole poolt, siis mõnedele meedikutele tundus nii eelmistel seadusürituse kordadel kui nüüd, et selline tegevus ise on juba arste ja teisi meedikuid solvav, sest iseenesestmõistetavuse ja traditsioonilise meditsiinieetika kohaselt annavadki nad patsientidele oma parima ja seda täpselt õiges koguses või rohkemgi. Eks arstide olukorda raskendab see, et nende püha suhe on viimase aastakümnega ühiskonna jaoks muutunud teenuse osutamiseks, patsiendist on saanud kõigepealt klient ning neist endist teenuse vahendajad. Seega surub see va paradigma muutus juba ka õige objektiivse visadusega peale arusaama, et arst on ühiskonna, tema liikme ja liikme käekäiku parandava professionaali armukolnurgas järjest nõrgemaks pooleks, kes peab selle võrra enam arvestama seda, mida kolmnurga teistest tippudest neile kostab.  Siiski tuleb nii ühiskonnal kui patsientidel endale selgelt aru anda, et arstimine on järjest keerulisem ja kasvavate võimalustega tegevus ning seda valdkonda tundvate professionaalide ignoreerimise tulemusena võidakse kergesti hakata saagima oksa, mille peal ise parasjagu istutakse. Parim variant oleks kõiki pooli rahuldav tasakaal nende õiguste ja kohustuste vahel ning parim viis selle saavutamiseks osapoolte sisukas suhtlus ettevõtmise algusest peale.  Ei ole küll üldse kindel, et suhtlusega on siiani kuigi sisukas oldud.

Eelnõu tegijad ning mõned teisedki, sh mainitud saates olnud, räägivad, et seadust on tarvis selleks, et kõik patsiendile olulised juriidilised aspektid  saavad seadusega ühte kohta kirja pandud ning see teeb kõikide osapoolte jaoks nende sotsiaalse seisundi paremini mõistetavaks ja seeläbi elu lihtsamaks. Mõni meditsiiniõiguse asjatundja on rääkinud, et meie kliinilise meditsiini õiguslik regulatsioon on juba praegu õige küllaldane, kuid erinevatese seadustesse laiali jagatud.  Eelnõumeistrid siiski ei ole suutnud kiusatusele vastu panna ning on hakanud paragrahvide taha sokutama asju, mis varem ei ole seal olnud või on olnud seal üksjagu ebamäärasemal moel.

Eelnõu algus on õige ähvardav:
Käesolev seadus sätestab patsiendi ja temale tervishoiuteenust osutava isiku õigused ja kohustused ning reguleerib tervishoiuteenuse osutamisel tekkinud vaidluste lahendamise korda.

Tohterdamise vaidluste seadmine paragrahvide rea eesmärgiks ei räägi küll millestki muust, kui usalduse lootusetust kahanemisest või veel hullem kadumisest arsti ja patsiendi vahel ning see defitsiit on kindlasti asi, mida kõige vähem nende suhetesse tarvis on. Eks paadunud teenusefanaatikud või ju tahta ja rääkida, et nende, st arsti ja patsiendi,  vahele ei olegi usaldust tarvis, küll õiguste ja kohustuste sotsiaalselt kontrollitud järgimine teevad oma töö isegi kindlamini kui pigem psühholoogia valdkonda kuluv usaldus, aga inimlikkust (ükskõik, mida selleks pidada) hakkavad terapeutilisest suhtest välja suruma küll. Vaidluse projitseerimine arsti ja patsiendi suhetesse võib osutuda selliseks riukaks, mida hiljem on üldse raske mingisugusegi kontrolli alla saada.

 Veider on normaalse mõistusega täiskasvanud inimesele usaldusisikute seadustamine, peale segaduste on sellest ettevõtmisest küll raske midagi muud loota. Usaldust tahetakse liigutada haige ja arsti vahelt haige ja tema sugulaste vahele, kuid isikuautonoomia põhine teenuseosutamine püüdleb ju niigi kliendi soovide maksimaalsele rahuldamisele ning arusaamatuks jääb sugulaste roll selles tehingus.

Arstide elu teeb kindlasti lihtsamaks 10-15-18 vanusetriaadi ühemõtteline seadusesse kirjutamine, siiani on sellega üksjagu jagelemist olnud.

Uus algatus on kindlasti kliiniliste eetikakomiteede seadustamine, mis siis, et üksnes tunnustamata ravimeetodi kasutamise seadustamiseks. Selle ülesande jaoks kipub kliiniline eetikakomitee kogu oma organistasiooni ja bürokraatiaga siiski pigem kohmakas olema, kuid kindlasti saaks neid oluliselt rohkem olema kui senised 2.

Õige küsitav on meditsiiniliste inimuuringute regulatsioon üksnes 7 paragrahviga senises sõnastuses. Lõõge lahti mõni teise riigi vastav seadus või põhjalikum rahvusvaheline uuringueetika dokument ning te veendute kiiresti olemasoleva lahenduse pitsilisuses. Küllap väärib see teema ikka omaette seadust, kus uute meditsiiniliste teadmiste saamisega seotud  eesmärgid ja protseduurid saaksid piisava ulatuse ja täpsusega fikseeritud.

Päris inspireerivaks võib võimu omanikele osutuda trahvide peatükk: need sajad eurod erinevate üleastumiste eest kõlavad kui kümned vitsahoobid tallis sajandeid tagasi.

Eks seadusmeistrite esimene proovikivi ole eelnõu esitamine parlamendile ning imestus ei kujune kuigi suureks, kui seegi kord patsiendiseadusest asja ei saa.