esmaspäev, 3. detsember 2012

Surve sotsiaalsetes ruumides

Kuigi füüsikaliseski maailmas on ruumi mõistmisega ja määratlemisega üksjagu probleeme ja raskusi, läheb ruumi määratlemise ja mõtestamisega asi veel ebamäärasemaks sotsiaalses tegelikkuses. Samas on ruum seal mitut masti asjadega täitmise ja hõlvamisega päris laialdaselt kasutuses. Räägitakse meedia- ja inforuumist, valuutaruumist, kultuuriruumist, võimukordiorist,  jmt. Sageli on sotsiaalse ruumi mõiste olulisem piiri markeerimiseks kui selle tähistamiseks, millega üks konkreetne sotsiaalne ruum on täiedatud.

Mind on viimasel ajal rohkem köitnud nähtus, mida võiks kutsuda surveks sotsiaalses ruumis. Loomulikult on tubli ports tähtsust selle surve tekitamisel ja jaotumisel  ühiskonna juhtival poliitilisel võimul. Paradoks tekib täpselt just seal, kus üksikisiku vabadus puutub kokku teda ümbritseva sotsiaalse tegelikkusega ehk kaasinimeste sotsiaalsetest arusaamadest lähtuva käitumisega ja seisneb selles, et kuigi inimesed peaks oma hariduselt, mõistuselt ja ühiskondlikest ideaalidest tulenevalt olema järjest vabamad, põrkub nende vabadus järjest enam domineerivatest sotsiaalsetest formaatidest moodustunud seinte vastu. Olgu selliste mõjukate formaatide näidetena toodud raha ja turg ning allumine sotsiaalsetele regulatsionidele. Nii juhtubki, et sotsiaalsete lubaduste ja võimaluste kohaselt saavad inimesed järjest vabamaks, kuid vabadusega saab opereerida järjest täpsemalt kanaliseeritud ühsikondlikult aktsepteeritud tegevuste raames. Vabadust üritatakse päris sageli juurde luua aktsepteeritud tegevuste nimekirja näilise pikendamisega. Näilisega seetõttu, et uute vabaduste taga on ikkagi sotsiaalne kontroll ning vastavus selles heakskiidetud formaatidega.  Nii et inimesed ei saa üheskoos hõljuda oma vabadustega suures järjest avarduvas  torus, vaid pigem saavad nad vabaduse teha valikut,  millisesse paljudest kitsastest sotsiaalsetest torudest pugeda.   

laupäev, 24. november 2012

Eesti rahunemine

Viimastel nädalatel on Eesti avalikkuses toimunud midagi sellist, mida pole siin kandis aastaid nähtud. Nimelt tundis üks päris tubli osa eestlastest, et midagi on nende ühiskonnaga niivõrd viltu, et seda ei ole võimalik enam rahulikult pealt vaadata ja endas kanda.  Energilisemad kirjutasid manifeste, nende mõttekaaslased tulid tänavatel ja internetis kindlal ajal kindlale kohale oma rahulolematust väljendama. Eemalt vaadates ei olnud ühiskonnas ju midagi väga erilist või vapustavat juhtunud, kuid järsku hakkasid mõned igapäevased asjad paistma osadele meist hirmuäratavate ja ohtlikena. Alguses oli mure, et ka puhtaimast puhtam ning parimaist parim poliitiline jõud osutus ikkagi tavaliseks erakonnaks, kus teatud eesmärgid õigustavad ka abinõusid nende saavutamiseks. Et partei ja prokurörid ei suutnud toimunut vastuvõetaval viisil lahendada, siis pööras riigi jõuetus aga muretsejate mure veelgi suuremaks ning neile sai küllalt järsku selgeks, et riigimasina mõned osad on hakanud päris valesti käima ja ohustavad seeläbi kogu ühiskonda. Demokraatia pidavat olema meil järsku kuhugile kadunud, võimul olev seltskond olla selle väga osavalt endale kaaperdanud ja ära peitnud. Poliitikud on olnud salakavalad ja nüüd said nende tegelikud kavatsused järsku muretsejatele täiesti selgeks. Nende soov oli näitejatelt eemaldada kohe maskid ning lõpetada see komejant või siis vähemalt selle käimasolev vaatus.

Tunnistan otsesõnu, et ei kuulu nende hulka, kes sooviksid poliitteatris käimasoleva etenduse peatamist. Olen päris veendunud, et selle hind on palju soolasem, kui olemasoleva stsenaariumiga etenduse jätkamine.  Nii kohalikud kui parlamendivalimised ei ole enam väga kaugel, kus küsitakse meie käest otsesõnu, keda soovite enda valitsejateks. Siis on ongi just õige aeg mõelda võimalike alternatiivide üle ning teha otsuseid nii maailmavaadete, lubaduste, seniste tegemiste ja isikliku sarmi alusel. Sestap tuleb meie uue demokraatia kultiveerijaid tunnustada selle eest, et avalikkuses ei domineeri meie riigi juhtimise asjus unisevõitu mõmin, vaid enamus rahvast on ärkvele saadud ning loodetavasti on nende mõistus ja mälu valikute tegemise ajal heas ühiskonda edendavas koostöös. Olen millegipärast õige veendunud, et presidendi hiljutine koosolek oli osalejatele ja kogu ühiskonnale tugeva sedatiivse toimega, aga loodetavasti siiski mitte päris hüpnootilise mõjuga.

Tartu vaim ja Toomemägi

Arvutisse oli nädala alguses saabunud sõnum, et Vana Anatoomikumi fassaad on valmis saanud ja majast leitud remondi käigus huvitavaid asju. Jätaksin huvitavad asjad sinnapaika, sest neid on vist anatoomikumis senises ajaloos kogu aeg leidunud.

Võtsin üleüleeile ette jalutuskäigu üle Toomemäe, et ka oma silmaga näha, mis anatoomikumist nüüdseks saanud on. Tõtt öelda anatoomikum mulle miskit erilist muljet ei jätnud. Oli teine tõesti kenasti kollakat karva ning alumise korruse akendelt vaatasid ootusrikkalt vastu küllap tähtsate meeste pildid ajaloost. Nii et kest on hoonel tõesti kenasti valmis saanud ning küllap suudab ülikool sinna ka tegusad vaimsed kooslused tegutsema saada. Eks vanadest aegadest preparaadid nii tervete kui haigete inimkehade osadest leiavad taas oma kodu esimese korruse paremas tiivas ja rotundi legendaarses ringauditooriumis hakatakse edaspidigi aegajalt meedikute ajaloost õhkama panevaid kokkusaamisi korraldama.  Ja ülejäänud tiibadele asuvad ilmsesti meditsiiniga vähem ning sotsiaalvaldkonnaga enam seotud tegutsejad. Viimane on vägagi tõenäone, sest kõrval olevas vanas sünnitusmajas on nüüd end kenasti sisse seadnud tubli osa ülikooli sotsiaalteaduskonnast. Vana sünnitusmajagi on näeb nüüd välja uue ja kenana, kus tegutsemad ühiskonna asju mõtestavad õpetlased ning nendelt õpetust saavad tudengid. Lähed vaid mõne sammu veel edasi ja oled meie kõrgeima kohtu ukse taga ja sealt veel edasi on vanast haavakliinikust saanud üks kogu piirkonna  neljast kortermajast.

Kui keerasin Kristjan Jaagu juures otsa ringi ning hakkasin vanasse keemiahoonesse filosoofide juurde minekuks inglisilla poole liikuma, tabasin end mõttelt ja äratundmiselt, et midagi on siin kandis nüüd hoopis teisiti kui varem. Kohe täitsa teisiti ja uut moodi. Jah, kõigepealt oli seal mu varasemate mälupiltidega võrreldes märksa rohkem valgust, ruumi ja läbipaistvust. See võib muidugi ka aastaajast olla tingitud, sest puudelt on lehed läinud ning novembri keskpaiga ennelõunane valgus jõudis takistusteta kõikjale.  Aga hoolimata sellest tundus, et vanad puud on saanud juuksuril käia ning oma välimust parandada. Vanad hooned olid ju kõik paigal, kuid nende uued peremehed ja parandatud väljanägemised ühes paremini hoolitsetud pargiga andsidki kokku ühe teise Toomemäe sellega võrreldes, mida olin aastakümneid tundnud. Alguses ehmusin pisut mulle tuttava Toomemäe kadumisest, kuid kogusin end kiiresti mõistmises, et kõik on tegelikult hästi ning toimunu heas mõttes ülikooli arengu tagajärg. Ülikooli uus keskpunkt kipub vägisi Maarjamõisa väljale ning see mõjutab linlaste liikumise marsruute ja temposid. 

Mõnende tartlaste arvates pesitseb Tartu vaim Toomel. Kui nii, siis on ta loodetavasti rahul seal viimastel aastatel toimunuga ning saab oma vahetust ümbrusest innustust kogu linna juhtimiseks  võimalikest kõige õigemas suunas.

kolmapäev, 31. oktoober 2012

Ühiskonna sotsiaalse tundlikkuse läved on nihkuma hakanud

2012. aasta teine pool pakub üha enam märke sellest, et ühe osa ühiskonnaliikmete ja nende rühmade sotsiaalse tundlikkuse läved on muutunud ning rahuolematuse reaktsioonide tase ületab selgesti tavapärast virisemist. Võimulolijate tundlikkuse läved näitavad pidevat kõrgenemist ehk tundlikkus ise muudkui langeb ning konkreetsete inimeste vaheliste suhete tasemel tegutsejate läved jällegi langust ja ootamatult teravaid reaktsiooni olukordades, mis varasemalt on olnud olulise mõjutada. Võib ju küsida, mis tähtsust sel lävede nihkumisel ka võiks olla? Vastus on ju selge ning seotud ühsikonna vaimse tasakaalupunkti fikseerimisega. Kui seda punkti fikseerivad mõjud muutuvad ülemäära, siis ei pruugi aidata enam sotsiaalsest inertsist ning kaitsemehhanismidest ning ühiskond hakkab otsima uut tasakaalupunkti.

esmaspäev, 15. oktoober 2012

Rahvusülikooli rektor ennustab juba 2020. aastaks kõrghariduse inglistumist

Postimees tuli nädalavahetusel lagedale võimsa teatega, mille kõrval kipub kahvatuma äsjane mure loomaarstinduse inglistumisest järgmisel aastal. Nimelt ennustab rahvusülikooli rektor Volli Kalm, et 2020. aastal, st üksnes 8 aasta pärast, pakutakse Eesti ülikoolides magistri- ja doktoriõppe õppekavu enamasti inglise keeles.  Nii totaalse lingvistilise pöörde jutt eestikeelse kõrghariduse komandopunktist lõhnab olemusliku vaimse alistumise järele. 

reede, 12. oktoober 2012

Kas Eesti haigete loomadega hakatakse peatselt kõnelema inglise keeles?

Eilse päeva süngeim teade tuli muidugi maaülikoolist, kust anti teada, et järgmise aasta sügisest hakatakse seal uutele tulijatele loomaarstindust õpetama üksnes inglise keeles. Ei saa küll muud diagnoosi olukorrale ja väljavaatele panna, kui ühiskond ei suuda kõiki enda olulisi valdkondi enam rahvuslikult hallata. Rektor püüdis küll avalikkust lohutada, et praktikumis pidi saama käsitletavatel teemadel ka edaspidi eesti keeles kõnelda, kuid sellise rehepapluse kindlaks tulemuseks saab ühel päeval olema olukord, et loomaarstid ja nende patsiendid on emakeele unustanud.

Lapsed valima?

Eile tehti parlamendis taas koosolek äsjase rahvaloenduse tulemuste ehk eesti rahva demograafilise seisundi teemal. Ajakirjanikud kandsid õhtuks avalikkusse sellelt ürituselt ühe selgelt kurvapoolse ning teise mõttelt veidra sõnumi.
Kurb sõnum on muidugi see, et rahvaloenduse andmetel Eesti rahvaarv vähenes ning nooremate osakaal rahvastikus väheneb vanemate kasuks. Mõnele avaliku elu tegelusele on numbrid sedavõrd tugevat mõju avaldanud, et nad jutlustavad sel teemal peamiselt erinevaid surmajutte. Eks tagantjärele targad muidugi pasunda, et mida on viimased aastakümned külvatud, seda tuleb nüüd ka lõigata. Tõsi ta on, kuid millised olid need valikud kaheksakümnendate aastate lõpul? Et üldiselt on sõjatu sotsiaalse vabanemise hetked õige haruldased, siis on päris loomulik, et vabadusiha kaalus üles kõik muu. Nüüd ei ole möödunud inimpõlvegi ning me oleme krapsti juba teises rahvaste ja riikide liidus, mida eksistentsiaalsed raskused suruvad järjest enam tsentraliseeruma ning seeläbi ka territooriume sotsiaalselt ümbe kujundama. Uus tõsisel võistlusel põhinev sotsiaalne kord riigi sees ja selle ümber on selgelt kogu meie ühiskonna tugevasse pingesse tõmmanud, kus töömahukate tegevuste (sh järglaste saamise ja kasvatamise) tegemise või mittetegemise üle kaalutletakse üha enam ning nendest loobumist õigustavad täiesti nii potentsiaalsete tegijate isikuvabadusel põhinev soovimatus kui sotsiaalsetest oludest tingitud heade väljavaadete kasinus.

Mitmes mõttes veider ettevõtmine on mõnede närviliste rahvusepäästjate mõte olukorra parandamiseks anda lastele alates nende sünnist valimisõigus, mille realiseerivad nende eest hääletamisega nende vanemad. Eesti kirjandusklassikat või folkroori meenutades on selles ettepanekus läbisegi nii puder kui kapsad, sest soovitakse saada poliitilist profiiti, vastandada ja ühiskonna sidusust lõhkuda erinevate eagruppide vastandamisega, moonutada valimiste kui ühiskondliku tunnetusprotsessi toimimist ja ei tea veel mida ...
Vast jääb eksistentsiaalse hirmu laialdasema leviku tingimustes peale ikka mõistuslik lähenemine ühiskonnale oluliste otsuste tegemisel.  

kolmapäev, 10. oktoober 2012

Viimase aastasaja vaimsete ja sotsiaalsete sahtlite sulgumised

Lugesin Phyllis McKay Illari, Federica Russo ja Jon Williamsoni hiljutist manifesti põhjuslikkuse tähtsusest teadustes ja selle ulatuslikust represseerimisest viimase saja aasta jooksul ning taban end mõttelt, et läinud sajand on olnud sarnaselt mitmete varasematega üks suur sotsiaalse tasalülitamise sajand. USA psühholoogias ilmus 1920. aastatel välja radikaalne biheiviorism, millel õnnestus aastakümneteks teaduses represseerida teadvus, sajandi keskpaigas pääses Nõukogude Liidus maksvusele doktriin, mille kohaselt geneetika ja küberneetika ei kuulu teaduste hulka ning statistiliselt usaldusväärsel korrelatsioonil õnnestus aastakümneks kõrvale tõrjuda olemuslik seos sündmuste ja asjade vahel. Nüüd siis üritatakse neid kõiki rehabiliteerida, aga kuigi lihtsalt see paraku ei toimu. Jah, ning ega muudeski eluvaldkondades ei põlatud ära selget vastandamist ning võimu abil teise pitsitamist nii palju, kui asee vähegi võimalik oli. Meenutage elektrikitarri saabumist kuuekümnendatel, mille järel paar aastakümmet tundus, et peale selle, trummikomplekti ning ohtrate detsibellide rohkem pille ega muusikat enam ilma vaja polegi.

Niisamuti püütakse jätkuvalt lihtsamaks muuta pikka aega kujunenud sotsiaalset geoloogiat ning kaotada sealt varasemalt lausa otsustava tähtsusega perekonna ja rahvuse kihte. Nende asemele pakutakse innukalt suhet ja gruppi, mis teevad üksikisikut muidugi varasemast vabamaks, kuid võtab sotsiaalsest keskkonnast struktuurset tugevust. Ja uue toetajad vaatavad senist olukorda ning selle pooldajaid ikka endisel must-valgel viisil, st saaks nad oma vanameelsuses kõige täiega ajaloo kolikambrisse juhatada ning vabaduse ja üldise õnne nimel võib isegi nende vabadust üksjagu koomale võtta. Ei ole sugugi veendunud, et sotsiaalne lihtsustamine on imerohi ühiskonna erinevate hädade kõrvaldamiseks.

   

esmaspäev, 1. oktoober 2012

Arstide streik – hippokraatilisest meditsiinist taandumise selge märk

Varem mitmeid kordi vaid õhus olnud ähvardus on tänasega teoks saanud ning sajad arstid on loobunud täna veel ei tea kui pikaks ajaks ametlikult oma erialasest tegevusest. Nii nagu läinud kevadel võtsid õpetajad kätte ja panid päevaks kuni kolmeks seisma oma erialase tegevuse, nii on teisegi iidse ameti pidajad andnud tänasega ühiskonnale teada sellest, et olemasolev asjade seis on nende arvates erialal juba sedavõrd viltu, et parim viis on sellest protestiva seiskamisega väljuda ning teatud tüüpi arstimised mõneks ajaks hoopis seisma panna. Eesti uuemas ühiskonnas on muidugi siiski jätkuvalt tugev see vana arusaam, et oma ameti erilise moraalse staatuse tõttu õpetajad ja arstid ei tohiks sugugi streikida, kuid moodsas ühiskonnas järjest enam lokkav universaalne teenuse mall võimaldab teha kõik sotsiaalsed tegevused ühiskonna ja tema liikmete vahel põhimõtteliselt ühetaoliselt äri loogikale ja eetikale vastavaks ning vabastada nemadki oma ameti erilisusest tulenevast eetilisest taagast.

Ükskord ammu, sajandeid enne Kristuse ilmumist, pandi mõnes lõunamaa kohal alus hippokraatilisele meditsiinile, mille tuumaks on ühelt poolt ratsionaalne suhtumine haigusesse kui selle ilma pea et loomulikku (vastandina üleloomulikule) kaaslasse ning teisepoolt püüd koondada arstid monoliitseks professiooniks. See ei olnud teps mitte nõnda igas Kreeka piirkonnas ning arusaamad meditsiinist ja selles toimuvast olid neis pigem õige erinevad. Igat sotsiaalset liikumist iseloomustab sünd, hiilgeaeg ja taandumine ning hippokraatilisel meditsiinilgi ei ole sellest dünaamikast pääsu, sest näeme üha enam märke selle taandumisest ühiskonna peavooludest kuskile vaiksemasse vette. Moodne tõenduspõhine meditsiin panustab haiguse mõistmisel järkuvalt parimale olemasolevale mõistuslikule kogemusele, kuid arstkonna mõju meditsiinisüsteemi üldisele korraldamisele näitab selgelt nõrgenemise märke. Arstide rolli on tervishoiu juhtimise vallas järjest kindlamini üle võtnud mänedžerid, kes näevad arstimist teenusena, mida kaubana saab hästi suunata raha olemasolu või puudumise abil. Ja seda vaateviisi toetavad innustunult rahast lummatud ühiskonna poliitilised juhid ja järjest enam kohtab ka samas lummuses olevad ühiskonnaliikmed.

Kindlasti  ei ole Eesti selles meditsiini arengumustris mingi eriline kant, sest mänedzeride kätes olevat tervishoidu ei saa kuidagi vaadata eraldi muust ühiskonna korraldusest ning varem või hiljem on teaduslik ravitsemine ikkagi muutunud ühest väga erilisest inimtegevuse valdkonnast turul pakutavaks mitteesemestunud kaupade ehk teenustega õiendamiseks. Eestis tehti kriitilise tähtsusega liigutused selles vallas umbes 10 aastat tagasi, kui ühiskonna juriidilisteks  käsulaudadeks said tervishoiuteenuste osutamise seadus ning võlaõigusseaduse 41. peatükk. Seega võiks arstide praegust streiki pigem vaadelda meile pigem õnnetu madisepäeva lahingu analoogina, mille tulemusena kaotab arstkond hippokraatilise meditsiini rüütelkonnana lõplikult (või vähemasti väga pikaks ajaks) oma võimu ja juhtiva rolli ning peab ulatusliku killustumise survel kohanema ühiskonnas hoopiski talle harjumatu teenusevahendaja positsiooniga. On muidugi võimalik, et madisepäev on arstkonnal juba mõni aeg tagasi juhtunud ja käesolev streik on nii ohe toimunu pärast kui ka juba väiksema seltskonna katse turul märkimisväärselt oma positsioone parandada. Reformipartei vanad ja praegused liidrid ning küllap ka nende mänedžeridest mängukaaslased ründavad arste ja nende ettevõtmist õige suurte jõududega ega põlga selles tegevuses ära ka mitut masti otsejoones halvustavaid pisteid nii konkreetsete isikute ning arstkonna suhtes laiemalt.  Teised parteid vaatavad toimuvat pealt ja otsustavad lõpuks võimuparteid pigem toetada, sest kangekaelsed arstid võivad küll poliitmängus lühiaegset kasu tuua (ja ka tublimad tohterdajad olla), kuid halvasti alluvaid tegelasi ei soovi nemadki, kui kunagi peaks neile võim naeratama. Samas on arstimine sedavõrd keeruline ning ka vajalik tegevus, et ilma arstideta ei ükski ühiskond hakkama, sestap ei ole võimalik võimumeestel neid kohe ka nelja tuule poole lendu lasta. Et meditsiinist on juba saanud teenuste turg, siis võiks lasta ju manedžeridel tervishoiutöötajatest tervishoiuteenuse vahendajate oskused ära osta? Aga ei raatsi ju kuidagi selleks rohkem raha kulutada, mistõttu ongi kümmekond aastat proovitud mitut masti trikitamisega (sh sotsiaalse võimatuse, raskete aegade, traditsiooniliste hippokraatilise meditsiini eetiliste argumentide rakendamise jms) turul ka korda hoida ning ennast ühe välismaalasigi oma efektiivusega hämmastanud süsteemi juurutamisega tunnustada. Nüüdseks on aga teenusevahendajateks tehtud meedikute kannatus katkenud, sest järjest uued märgid näitasid peamiselt probleemide süvenemist olemasolevas süsteemis ning süsteemis olevate meedikute pidevalt kasvavat panust probleemide pehmendamisel, ilma et nende sotsiaalne positsioon selles olukorras kuidagi paraneks.

Poliitikud räägivad, et arstide väljaastumisel ei ole selget fookust, mistõttu on see neile üks õige arusaamatu sotsiaalne ettevõtmine. Isegi kui see ei ole üksnes poliitvõitlusest tingitud mõlemapoolne taktikaline käik, on selles ikkagi oma tõetera, mis viitab probleemide mitmekesisusele tänapäevases tervishoius ja soovile näha meditsiini ühtse tervikuna. Arstid tahavad oma streigiga tõesti lahendada nii neid isiklikumalt puudutavat sissetulekute ja töökoormuse probleemi kui ka markeerida kogu tervishoiukorralduse tundlikumaid kitsaskohti, aga kõik kokku on nende soov ometi tugevdada oma professiooni mõju ühiskonnas, et nendega senisest märksa enam arvestataks, mis omakorda lõppkokkuvõttes parandaks ühiskonna tervishoiusüsteemi seisundit. Et streikivad arstid ei ole kuigi selgelt defineerinud tingimusi, mis nad tööle tagasi viiks, siis saavad need kindlasti õige kõnekalt väljendama suhete hetkeseisu arstkonna ja tervishoiukorraldajate vahel ühiskonnas. Kas toimuv on ka väljakutseks olemasolevale meditsiinieetikale? Jah, kindlasti, sest üht-teist olulist saab ju soovi korral traditsioonilisest hippokraatilisest meditsiinieetikast ka teenuste osutamisse pookida, kuid teenust ei ole täiel määral kuidagi võimalik sisustada abil, kaasaelamisel, halastusel ning professionaalsel autonoomial põhinevate väärtustega.



neljapäev, 6. september 2012

Inimese loomuseks on arvulisus, mida loovad kool ja majandus

Vanasti oli dialektikutel  tublisti isu ilmaelu kirjeldamisel  jännata nii kvantiteedi ja kvaliteediga eristamise kui nende omavaheliste seoste  (või nende puudumise) selgitamisega. Moodsal ajal üritatavad õpetatud pead järjest visamalt kvaliteet kvantideediks taandada. Küllap on selleks mitmeid põhjuseid – mõned tahavad maailma lihtsmaks teha, teised tahavad Pythagorase vanale projektile järjest uusi kinnitusi leida, kolmandad soovivad kvaliteeti sidestada seni juba õnnestunud kvantifitseeritud nähtustega, jne. Arvulisus on juba sedavõrd meie hingedesse pugenud, et paljude arvates ei olegi enam võimalik ilma selleta ilmaeluga kuidagi toime tulla. Küllap selle hirmus on omajagu tõtt, sest ega midagi sedavõrd universaalset arvulisuse asemele vist pakkuda ei olegi. Kuigi sellel võivad olla omad hädad, on rahvatarkuse kohaselt pool muna parem kui koor ning parem varblane peos kui vares katusel ja universaalne sidestus on vägagi oluline viis inimeste summaarse vaimse maailma laiendamiseks. Kindlasti on arvulisus mõistuse, ja seega inimeseks olemise, üks vahedamaid tööriistu ning samas ka viis vaimu vanemaid võimeid (tundeid ja tajusid) nii endal kui teistel  paremini oma kontrolli alla saada. Neil vanadel võimetel on sees tubli annus kvalitatiivset hinnangut ja kirjeldust ning neile arvulisuse rakendamine toobki meid tagasi kvaliteedi ja kvantiteedi vastasseisu juurde, kusjuures kvaliteedi allutamine kvantiteedile näikse olevat brutaalne ja lihtsustav ning suutmatus või soovitamatus seda teha loobumine inimeseks olemise imperatiivist. Sellest kimbatusest sünnivad juhtnöörid poole muna ja katusel oleva varese vaimus.

Ratsionaalse mõistmise süvendamiseks ja mõistuslikkuse võimu kindlustamiseks üritatakse üha enam institutsioone meelitada või allutada kasutama kvantitatiivset kirjeldamist. Majandus ja kool on kindlasti selles valdkonna tublid tegijad, sest esimeses on võim omistatud rahale ning teises hindavale numbristamisele ja suruvad omaks võtma arvude võimu. Mõlemad manöövrid suunavad tublisti inimeste käitumist ja on olulised instrumendid nii nende numbristamiseks kui ka ühiskonnastamiseks.  

reede, 31. august 2012

1. september – hilissuvine naistepäev

Tänased lehed on pungil koolijuttudest, sest homme algab järjekordne haridusaasta. Natuke 8. märtsi tähistamise moodi see asi on, sest mõni aeg enne 1.septembrit võtavad paljud (nii ka mina) rinna õhku täis ning puhuvad korraga selle päeva auks hinge jälle tühjaks ja edasi kuni järgmise korrani on teema pigem juhuste meelevallas. Naistepäevaga on asi üsna samamoodi, sest ühel päeval aastal räägitakse naistest palju, aga kõigil teistel päevadel ollakse ses suhtes märksa mõõdukamad, kuigi naised on meie ümber kõigil teistel päevadel täpselt samamoodi. Et hariduses annavad naised kõvasti tooni, siis kipubki kahe mainitud päeva vahel tublisti analoogiat olema.

Tänased jutud ise olid muidugi tublist portsust enesekindlusest kantud. Poliitilisemalt meelestatud tegelased kuulutasid taaskord uue ajastu algust: ühtedel oli see seotud lõpuks ometi õpetaja väärtustamise algusega; teistel avanesid jälle silmad koolide õigel väärtustamisel; kolmandatel selgus, et naissugu on koolis tublisti eelistatud seisus ning see tõmbab kogu sotsiaalse elu kiiva; neljandatel kangastus taas uue ilmutusena kasvatuse (keskkonna) ja geenide vahekorra lummus inimese kujundamisel jne. Eks pisike mälukaotus pole paha, sest laseb kergemini muutustel sündida, kuid inimeste peades ammu ringelnud asju ei tasuks vähemasti professionaalide ringkondades päriselt küll olematuks kuulutada. Aga tõsi see on, et kooli tuleb funktsionalismi vaatepunktist pidada inimese kujundamise sotsiaalseks konveieriks ja selle saadused määrvad vägagi otsustavalt, mis ühiskond neist kokku tuleb.  Aga õpilasest on sel aastal ideoloogid suhteliselt vähe rääkinud. 

esmaspäev, 20. august 2012

Eesti iseseisvuse tagasivõtmise äramärkimine

Jälle on käes see kuupäev, kui meenutatakse 1991. aasta Moskva riigipöörajate tagantjärgi tarkuses haledapoolset jõudemontratsiooni, mille tulemuseks oli nende soovitud kogu impeeriumi päästmise asemel hoopis selle välimiste kihtide vääramatu lagunemine ning uue poliitilise reaalsuse teke Ida-Euroopas. Sellesse varingusse sattunutel tuli muidugi hoolikalt oma samme sättida, et ühe sotsiaalse monstrumi tükkide all ise mitte vigastatud saada ning pärast prantsatust pääseda vabamasse vette omi asju ajama. Eesti rahvas ja tema tookordsed juhid said selle ülesandega igati hästi hakkama, kuigi selle normaalsel viisil tunnustamine on isamaaliidu ja reformipartei poliitringkondadele tänase päevani üle jõu käiv ülesanne. Suure osa võimul olevate poliitikute ning nende mõju all olevate insitutsioonide  pingutatud tagasihoidlikkus ja visa vaikimine sellele päevale riikliku tähenduse andmisel on saanud pigem traditsiooniks, mida iga aastaga innukalt edendatakse.  Eks sellele nähtusele ole leitud mitmeid erinevaid seletusi, nende hulgas poliitiliste leeride vargamäelik kompromissitu vägikaikavedu või sellega seotud lootusetus sobivate meie aja poliitkangelaste loomisel. Kuigi sel päeval on tegemist meile ülimalt murrangulise ja kaaluka poliitilise sündmustiku meenutamisega, on pärastine Eesti poliitiline võim maalinud pühale tugeva rahvaliku jume ning vähendanud innukalt selle poliitilist kaalukust.  Esimesel pilgul teeb selline soovitud ükskõiksus mõtlikuks ja nõutukski, kuid ehk ongi selline suhtumine kõigi võimalike variantide seas päris tubli harju keskmine. Kui ühiskonna poliitiline trupp ei suuda midagi ka sel päeval üheskoos teha, siis on tõesti vist õigem neil isekeskis vaikselt olla ning mitte hakata oma positsioone ära kasutades iga hinna eest pseudotõdesid hõikuma. Küllap on selle tähtpäeva riiklik pidamine üks rahvusliku ühtsuse indikaatoreid, mis praegu just väga kõrgeid väärtusi ei näita. Need, kelle käes on praegu rahvuse ruuporid, ei tea juba mõnda aega, mida nendesse 20. augustil hõigata. Ja nii palju tuleb nende vaikelu tunnustada, et sobimatute asjade üle maa kajamine oleks vaikimisest veel halvem. Seltsingud ja kohad ei ole sellest päevast teinud vaid poliitvõitluse rajajoont ning selle tulemusena ei ole tähtpäev surutud üksnes Vikerraadio toimetajate entusiasmist loodud programmi ja eestlaste isiklikesse peadesse, vaid omab märksa mitmekesisemat sotsiaalset resonantsi, mis toidab jätkuvalt sotsiaalset mälu 1991. aasta augustipäevade kohta.  

neljapäev, 9. august 2012

Arvumängude võimust tänapäeva ühiskonnas

Juba mõnda aega on olnud tahtmine öelda midagi ühiskondliku olemise viiside või vormingute ehk formaatide kohta. Kevadel, kui Tartu ülikoolile järjekordset rektorit valiti, siis oli tahtmine mõtelda ülikoolist kui vaimsest või tunnetuslikust formaadist. Sellest, kuidas ülikooli liikmete põhikirjastatud tegevusest sünnib uus arusaam ja teadmine. Kuigi ülikooli juhtimine tsentraliseerub järjest ning rektor ühes kesknõukogudega saavad järjest mõjukamaks, on järjest raskem märgata ülikooli kui terviku tunnetusvõimet, pigem on see üha enam muutunud katusorganistatsiooniks, mille all toimivad erinevad väiksemad akadeemilised grupid. Õppetegevus on suuteline koondama erinevamaid kohalikke akadeemilisi kooslusi, kuid koosluste jaoks ei ole selle tähtsus  enamasti esmajärguline. Palju tähtsamaks peetakse uurimistööd, kuid selles vallas ollakse järjest enam omaette ning kohalik sidestumine ei kuku millegipärast sageli enam kuigi hästi välja. Teadusel on jätkuvalt arvukalt suundumusi ning sotsiaalne haakumine sarnase uurimistöö alusel köidab ühiskonna insenere märksa enam kui lokaalne akadeemiline holism. Möödas näikse olevat ajad, kui ülikoolide tarkus ise genereeris ennast. Nüüd ootavad nad ühiskonna käske, sest vaid nende täitmine õigustavat ideoloogide arvates tarkuspuindarte eksistentsi. Ja ülikoolide suhtlus ühiskondadega põhineb suuresti arvulisel dialoogil ja käskudel. Arvud on need, mis ülikooliski maksavad järjest enam. Ülikoolis on muidugi alles mitmeastmeline ja õige universaalne akadeemiline formaat, milles sisuks on ülikoolis käiva inimese hariduse edenedes talle rohkem mõtlemise ja tegutsemise vabadust anda. Esimeste kursuste üliõpilase akadeemiline õnn on pikka aega seisnenud tarkade õpetlaste pikemate temaatiliste monoloogide kuulamises ja kanooniliste tekstide lugemises ning juba õpetatutele siis selle taasesitamises, mis monoloogidega seoses külge on jäänud. Mida aeg edasi, seda rohkem peab noor akadeemik olema võimeline end väljendama kirjalikes traktaatides ning alles mõne aja möödudes saab akadeemiliselt formaaditud õpetlane ise õiguse noortele pikemaid monolooge esitada.  Kraadide kaitsmiseks on omad rituaalid, kuid üha enam kohtab selleski žanris protseduuri numbrilist formaliseerimist, mis panustab märksa enam ettevõtmise vormile kui sisule. Staažikatest olijatest professorite akadeemiline õnn seisneb võimalikult suures mõjus, mida nendesse salvestunud tarkus läbi nende isikute ümbruskonnale avaldab. Akadeemilises lähiümbruses on nende võim absoluutse iseloomuga, ülikoolist kaugemal see võim õige pisut moondub, kuid jääb siiski piisavalt tuntavaks. Aja märk on see, et akadeemiku võimu soovitakse siduda tema eduga, mida uuemnal ajal omakorda mõõdavad tema oma seltskonna väljannetes avaldatud lugude arv, nende lugude märkamine teiste poolt ning uurimistoetuste ja preemiatega teenitud raha hulk. Oo teadus, sa oled sport! Kas akadeemilisest võimust ja võistlusest sünnib uus ja eriline teadmine? Nii see peaks muidugi olema, sest miks muidu hoida käigus üht suurt akadeemilist armeed ja spordivõistlust.

Suve poole on mastaapsema mängurluse tulemusena eurol järjest raskemaks läinud, mille peale tuli tahtmine midagi üldisemat märkida raha kui väga universaalse ja võimeka inimkäitumise sotsiaalse juhtija kohta. Raha ja turg on inimkoosluste tegutsemise võimukad suunajad ning kui soovite, maguskavalad leiutised. Nad on järjest mõjukamad kogu selles sfääris, kus inimesed teadvusel olles tegutsevad ning loomulikult ka ülikoolide "vabas" vaimses maailmas. Ideoloogid, iseäranis need, kes vaimustuvad arvudest ja nendega tehtavatest tehetest, on rahamängust pöörases vaimustuses. Praegu eurotsoonis toimuv näitab väga selgesti, et vahetut võimu omavate otsustajate peades on rahamängu haare  sedavõrd tugev, et kipub isegi demokraatiamängu, st viisi, mis neile võimu andis, tahaplaanile jätma. Nende põhjendus nõnda toimides on see, et muidu laguneb rahamäng koost ning mängu puudumine toob meile vaid kaost ja hävingut. See mängurlus teeb kõhedaks, kuid rahamängu metamorfoosid samuti. Kui mitukümmend aastat oli mõnel pool kõiki kohustusi võimalik  palju kordi ajatada või uue kohustusega asendada, siis järsku, nii 2009. aasta paiku, oli sellel järsku lõpp ning raha olemasolu või puudumine töötas järsku kui mass Newtoni II seaduses. Selle aasta alguses tehti häälekaid katseid majanduskasvu vajaduse loosungite  all vahepealset rahamängu edasi mängida, kuid kaalul ei olnud rohkem ega vähem kui raha võim tervikuna, mistõttu keskturgudel peeti kindlamaks jätkata  traditsioonilisel tervemõistuslikul kursil, mis tunnistab loodusseaduste sõltumatust ühiskonnaseadustest egas mitte vastupidi.

Inimeste rituaalsete mängude valik on tõesti suur ning mõned neist suudavad füüsiliselt koondada tuhandeid inimesi. Sel nädalal taaskordselt lõppevad olümpiamängud kuuluvad kindlasti inimkonna suurimate ja intensiivsemate numbrimängude hulka, mida on õnnestunud pealegi päris regulaarselt toimuma saada. Et olümpiamängud on numbreid armastavate mängijate pidu ning inimeste teatud käitumisvormide numbriline hindamine on seal ülimuslik, kõiksugused emotsioonid, kaunidused ja ideaalid saavad sõna nende mõjul ja järel. Ja osa inimesi on valmis teatud rangel moel käituma ja hinnatud saama ning teised jällegi neid etendusi innuga vaatama. Nad kõik on rahul, et teatud ajas ja ruumis ülimalt kitsalt reglementeeritud käitumisele numbrilise hinnangu andmine annab kindla aluse diagnoosile 'parim' ning sellega kaasneb au ja tunnustus, mida järjest sagedamini väljendatakse taas numbriliselt.  

neljapäev, 19. juuli 2012

Ideoloogilise võitluse partisanid tegutsemas

Postimees avaldab 11. juunil juba varasemast terava sõnaga tuntud kompromissitu rahvuslase Lauri Vahtre artikli mitut masti poliitilisest vihast ning Karl Marxi juhtivast rollist selles, et seda viha pärast tema õpetuse väljailmumist nii palju on olnud. Vahtre loos on Marx üks kuri deemon, kes võib rääkida nii heast kui halvast, kuid selle järgi toimimise tagajärjeks on paratamatu mitut masti massiivne sotsiaalne vihastumine, mis on genereerirud viimase pooleteise sajandi jooksul suures koguses sotsiaalset vägivalda ning kannatusi väga paljudele. Loen  põgusalt seda artiklit ning tunnen, et olen hetkeks tagasi 1970. aastates, kui lisaks reaalpoliitilisele mõõduvõtmisele käis  ka veel tubli verbaalne kähmlus kapitalismi ja sotsialismi  paremusest inimkonna helge tulevikuna. Ainult seekord oleme sattunud siin kapitalismi pooldajate leeri ning vastaste üht maskotti on paras piduda millega tahes, sest see teenib sotsiaalimmunoloogilise vahendina üllast oma ühiskonnakorra õigustamise ja õilistamise eesmärki ning vaidluse sisuline kvaliteet on ettevõtmises pigem teisejärguline.

Täna, nädala hiljem, võtab Lauri Vahtre artikli ja Marxi ideelise tähenduse üles Eduard Tinn ning  kaitseb Marxi isikut ja tema vaateid vapralt. Osalt õnnestub see tal muidugi seetõttu, et vastaspoole artikli vähemasti mõnedes seisukohtades on tubli annus meelevaldsust ja soovmõtlemist. Soovmõtlemise piisavalt suur kogus on põhiline õigustus ideoloogiliseks võitluseks ning mul on kahtlus, et mõlemal autoril on seda varutud päris suures koguses.  Niisamuti tuleb tunnistada koos Tinniga üllatust, et ise filosoofiaga seotud tekste tõlkinud mees  hakkab süüdistama üht filosoofiliste vaadete süsteemi maailma suurtes hädades. Viimane kord juhtus selline tegeliku probleemide filosoofi(a)le delegeerimine siinkandis vist siis, kui mõned aastad tagasi Soome ühe koolitulistamise põhjuseks peeti samuti teatud filsoofilisi vaateid ning meedias soovitati mõne filoosoofilise mõtte ärakeelamist.
Midagi ei ole parata, reaalse sotsiaalse praktika ja vaimse allergia argumentide alusel tuleb Marxi vaadete tähtsus ja mõju lähiajaloole tunnistada sedavõrd suureks, et seletab hästi juba lõppenud lahingu järel aegajalt ikka veel kajavaid ideoloogilisi laske. Suur sõda ise üksikisiku või ühiskonna primaarsust toetavate leeride vahel ei ole kaugeltki veel läbi, see ootab vaid uut ettekäänet rahuaja lõpetamiseks ning uueks lahinguks.

teisipäev, 17. juuli 2012

Eesti põhiseadus Euroopa olupoliitika lõksus

Läinud neljapäeval tegi meie riigikohus ajalugu riigi (põhi)seaduse tõlgendamise paindlikkuse testimisel, kui andis teada oma üldkogu otsusest, millega jäeti rahuldamata õiguskantsleri taotlus tunnistada Euroopa stabiilsusmehhanismi asutamislepingu artikli 4 lõige 4 põhiseadusega vastuolus olevaks.

Riigikohtu otsuses väärivad erilist tähelepanu punktid 206–8, kus riigikohtunikud tunnistavad selgesti valitsuse poolt allkirjastatud lepingu ühe sätte vastuolu põhiseadusega ehk riivet, kuid peavad seda õigustatuks positiivse mõju kaudu, mida vaidlusaluse sätte olemasolu lepingus avaldab Euroopa ühisraha ja  käekäigule. Taandades kohtuotsuses oleva pika jutu lihtsaks seoseks, tuleb välja, et riigikohtunike arvates ei ole iga (põhi)seadustäht  iseenesest enam ülimuslik eesti rahva kokkulepe ega loo enam täiel määral meie sotsiaalset reaalsust ning teatud (päeva)poliitilised kaalutlused (olgu nad kuitahes kasulikud) suudavad õigustada seaduse rikkumist. Päris selge, et sellise hinnanguga viiakse ühiskond libedale jääle, kus võib olla päris tore mõnda aega liugu lasta ja lõbusasti edasi liikuda, kuid halbade asjaolude kokkulangemisel võib kergesti ka päris valusasti kukkuda ning haiget saada. Ja raha kasvav fetisheeriv võim on saanud järjekordselt kinnitust, seekord juba päris kõrgel kontinendi riikide täidesaatva võimu tasemel.

Päris lihtsat psühholoogilist eneseõigustust oli märgata riigikohtu kommentaarides otsuse tagamaade kohta, sest mitmel korral mainiti neis suuri  raskusi ja keerukusi ning vajadust järgmistel kordadel seaduskuulekam olla.

kolmapäev, 27. juuni 2012

Ühise Euroopa ideaalid surve all

Järjest rohkem ja kasvava kartusega räägitakse taas ühise Euroopa projekti tuleviku väljavaadetest, sest selle mõnede asjaosaliste praegune majandusseis tekitab mitmel pool juba ohtlikuna tunduvat närvilisust ja ebakindlust. Üha enam ilmub päevavalgele avameelsemaid, kuid nii inimlikke olukorra seletusi, mille kohaselt ühistegevust nähakse ettevõtmisena, kuhu tegelikult oli algusest peale ja paratamatult sisse programmeeritud võitjaid ja kaotajaid ühes kõige sellest tulenevaga. Hiljutised ideaalid ja deklaratsioonid, et ühistegevusest võidavad kõik, on hakanud kannatama seltskonna enda märkimisväärset sisemist survet, mis lisandub nende  riikide pidevale välisele pressingule, mis näevad Euroopa Liidus mitte üht  inimarengu verstaposti, vaid peamiselt võistlejat ühes suuremas maadlusmatšis.  Eks nüüd on käes see aeg ja võimalus, kus Euroopa Liit saab näidata oma kohanemisvõimet ja uute ideaalide abil kogutud sotsiaalse kapitali tegelikku tugevust suurel rahvaste ja riikide spartakiaadil.

Märtsis olnud õpetajate streik arendab jätkuvalt riiki

Taaskord on leidnud kinnitust arusaam, et Eesti ühiskond on tublisti hingestatud olevus, sest sama asi avaldab hinge omanikule olevikus ja minevikus hoopis erinevat mõju ning kutsub erinevatel aegadel esile õige erinevaid sotsiaalseid reaktsioone. Kuigi õpetajate streik ise märtsi alguses hakkab inimeste mälus juba tahaplaanile jääma, on selle mõjud osutunud ootamatult tugevaks ja mitmekesiseks. Kui enne streiki, selle ajal ning vahetult pärast seda hurjutati õpetajaid mitut masti sotsiaalsete malakatega, siis viimased seisukohad haridusministrilt ja tema kaardiväelt õpetajate tublisti parandamist vajava sotsiaalse staatuse ja riigi ressursside täpsema jagamise kohta on juba päris üllatavad ning üksnes kinnitavad streikijate poolt tehtu vajalikkust ning nende sotsiaalset küpsust.

Nimelt kinnitavad nüüd haridusministeeriumlased juba oma plaanides soovi teha lõpp ammu kahtlustatud olukorrale, et paberi peal õpetajate palkadeks mõeldud rahast on tubli osa läinud muudeks haridustegevusteks (koolimajade ehitamine/korrastamine, täienduskoolitus ning mine teab veel mis). Seega siis on varjatult õpetajate palga pealt kokkuhoid olnud riigi tegelik hariduspoliitika, mida on teadlikult teostatud selle organisatsiooni ja võimu kõikidel tasanditel. Kui veel streigini sooviti visalt status quo jätkumist, siis nüüd on osade otsustajate kontorites jõutud arusaamisele sellise skeemi vildakuses. Küllap suurematel skeptikutel tuleb selle kohal kiiresti pähe mõte, et samasuguse universaalse skeemi alusel võivad asjad senini käia ka teistes ühiskonna jaoks olulistes tegevusvaldkondades. Skepsise tulemuseks on taas kaotatud mingi tükk usaldust Eesti riigi korralduse ja tema mitut masti juhtide vastu, sest viimaste suurelennulise tegevuse järjest olulisemaks osaks näikse olevat "Jaga ja valitse!" põhimõte.    

pühapäev, 24. juuni 2012

Jaanipäev 2012 on pigem ootus

Hall taevas, vihisev tuul ja ringutav ootus paitavama soojuse järele?

Võimust ning sotsiaalse ruumi pingest

Tavaelu ning ka õige õpetatud arusaamade kohaselt on looduslik ja sotsiaalne tegelikus hoopis erinevad asjad. Teinekord tõlgendavad looduslikku maailma seletavad mõisted ühiskondagi päris hästi, aga sotsioloogilise teleoloogia vahendid ei klapi loodusele enamasti kuidagi. Õige lihtne viis selle mõistelise eristusega toimetulekuks on lihtsalt kuulutadagi looduslik ja sotsiaalne tegelikkus olemuslikult erinevateks asjadeks. Samas näeme, et nad ei ole ka täielikult üksteisest lahutatud, pigem on nad hoopis üksteisega tihedasti läbipõimunud ning vastastikku teineteist mõjutavad. Sotsiaalsed ruumid on inimeste endi tehtud eesmärgiga avardada nende olemasolu võimalusi elusa looduslikus heitluses. Erinevad sotsiaalsed ruumid on kui katseseadmed, millesse mõistuslikult toimuma pandu üritatakse klapitada looduses toimuvaga. Mõnikord õnnestub kaaseksistents paremini ja kestvamalt, teinekord jälle selgub vähem kui generatsiooniga, et deklaratsioonides sooviti kõigile ühiskonna liimetele küll kõige paremat, kuid ühiskonna dekoratsioonide langedes sai selgeks, et tegemist oli olnud taas ühe pisema inimgrupi võimuihast tingitud sooviga allutada paljusid teisi endi teenistusse. Sellel võimuiha positiivseks välenduseks on muidugi tõik, et ta tagab sotsiaalse koosluse mingi struktuuri ning kestvama toimimise, kuid negatiivseks mõjuks on paratamatult tema vägivaldsus osade sotsiaalse koosluse liikmete suhtes. Seega tekib võimuks pääseva idee enda ja tema sunniviisilise kehtestamise kaasproduktiks paratamatult sotsiaalse pinge tekkimine, mida on võimalik kasutada erinevates olukordades nii ühiskondade hoidmiseks kui lõhkumiseks.  

Sotsiaalsete ruumide seinad ja piirid näikse olevat hoopis pitsilisemad, kui seda on jõgede kaldad ja koobaste laed. Aga ometi peavad nad vajadusel inimesi päris hästi kinni ning tagavad nende valikulise liikumise erinevate sotsiaalsete ruumide vahel. Inimühiskonna ruumide seinad on mõeldud inimestele (või õigemini nende vaimule), mitte niivõrd teistele olenditele. Küllap näiteks mesilaste koosluste piiridki toimivad eeskätte mesilastele ning alles nendest piiridest tekivad mesilaste valitud tegemised ning neist kogu mesilaste sotsiaalse koosluse omadused ja võimed, mis siis omakorda mõjutavad sellega kokkupuutuvat looduslikku. Sotsiaalse ruumi seinte omadused määravad ühelt poolt selle suhestumise ümbritsevaga ning teiselt poolt loovad tingimused võimu toimimiseks selle ruumi sees.  Võim võib olla nii hurmavalt ja vastupandamatult kutsuv, nii et selle ohvrid on sunnitud võimu saamise nimel valmis ükskõik kui kauneid või näotuid tegusid korda saatma. Võim võib teistele olla sedavõrd vastik, et sooviksid esimesel võimalusel selle ilmast kaotamist, kuigi neil on enamasti raskusi selle asemele mõne teise sedavõrd mõjusa sotsiaalse korrastuse vahendi pakkumisega. Sestap oleme võimugagi taas mõõdukuse soovituse juures väljas, mis leiab kiiresti, et võimus teostugu ikka enamuse soov, kuid mida ei valmistata siiski liiga tugevast ja karedast sotsiaalsest kangast.   

teisipäev, 12. juuni 2012

Meditsiin ja selle filosoofia

Just eile peeti Tartu Ülikooli eetikakeskuse eestvõtmisel Põhja- ja Baltimaade meditsiinifilosoofide osavõtul väikest hubast konverentsi, mille ühiseks nimetajaks võiks pidada ehk esinejate ihalust meditsiini senisest mitmekesisema sotsiaalse integreerimise  järele. Kaasaegne meditsiin on muidugi juba niigi tugevasti sotsialiseeritud tegevus, kuid selle mõned domineerivad formaadid (teenusepõhine ressursi jagamine ning suurte populatsioonide kvantitatiivse kirjelduse põhine teadmise hankimine ja rekendamine) näikse maha suruma teisi, mida kokkutulnud meditsiinifilosoofid soovisid oma kõnedes näha olemasolevast märksa tarmukamatena. Eks suure spetsialiseerumise ja killustumise ajastul on ilmselt paratamatu, et meditsiinifilosoofide arusaamad ja asjaajamised on mõneti lahus meedikute eneste põhimõttelisematest muredest, kuid kindlasti vääriksid filosoofide tegemised viimaste poolt senisest palju suuremat tähelepanu ja läbimõtlemist. Praegu on meditsiin ja tema filosoofia üksteisest liialt kaugele eemaldunud ning analüüsi vajavad meditsiini teemad jõuavad filosoofide töölauale pigem tavameedia kaudu kui otse esimesest allikast. Filosoofilise aspekti arvestamine looks meditsiinile ja selle raames toimuvale senisest märksa avarama olemusliku sisu kui tausta ning aitaks takistada arstide pööramist üksnes teenuste osutamise masinateks, kes ei pea vajalikuks enam küsida, miks nad üht või teist asja just ühel või teisel moel teevad. Küllap tuleb juba koolides tulevastele meedikutele ilmavaate teemasid piisaval määral tutvustada, siis saab meditsiiniline tegevus ka meedikutele enestele enam mõistetavaks ja õigustatuks.
Toon järgnevalt välja mõned eile esitatud filosoofide seisukohad meditsiinis toimuva kohta.

¤ Björn Hjalmarsson Islandilt toonitas, et ADHD ehk ebapiisava tähelepanu ja hüperaktiivsuse häiret ei tuleks pidada mitte tavapäraseks psühhiaatriliseks haiguseks, vaid pigem eetikahaiguseks (moral disease), mida tuleks psühhofarmakonide asemel ravida õiglase sotsiaalse keskkonnaga. Eetikahaigus on iseenesest muidugi põnev ja ja raskesti objektiviseeritav inimeksistentsi kirjeldaja, iseäranis kui keskkonna moraalne staatus võtab sisse koha haiguse etioloogiliste tegurite reas.

¤ Pekka Louhila Helsingist rääkis Downi tõve skriiningu eetilistest apsektidest ning tema kaalukaim väide oli kindlasti see,  et geneetilise skriiningu peamine mõte on reproduktiivse autonoomia suurendamine. Sellest seisukohast saab tuletada mitmeid mõttelisi jätke, kuid ühiskondade üldisemad eetilised tõekspidamised tahavad kuskile maha märkida reproduktiivse autonoomia piire ega lase sellel rassijal lõpmatusse trügida.

¤  Vilius Dranseika Vilniusest võttis endale ülesandeks analüüsida mistahes meditsiinilise informeeritud nõusoleku informeerimise komponendi sisu nõuete formaliseerimise võimalusi oluliste asjasse puutuvate kaalutluste (relevant considerations) tingimuse kaudu.  Sellise kaalutluse filosoofiline määratlus oleks järgmine: If someone chooses A from as set [A; B] when information x is not revealed to that person and B from set [A; B] when that information is revealed, then x is a relevant consideration. Ettepanek kõlab esmapilgul muidugi efektselt, kuid sisaldab lähemal vaatlusel võimalikku olukorda, et igaühele tuleb nõusolekuks vormistada oma individuaalne infoleht. See ei klapi aga üldse mitte hästi autori esmase sooviga saada lühemaks pikki (mõnikord isegi kuni 20 lk) infolehti kliiniliste ravimuuringute korral. Pakutud lahenduse teiseks probleemiks on asjaolu, et üksnes oluliste kaalutluste esitamisel ei pruugi dokumendis fikseeruda üldse terviklikku ülevaadet uuringust või kliinilisest sekkumisest, millega nõus ollakse ning see võib kergesti hävitada informeeritud nõusoleku esilagse mõtte. Siiski tuleb Viliuse analüütilise bioeetika  viljelemise katset pidada igati põnevaks.

¤ Vilhjalmur Arnason Islandilt rääkis selle riigi geenipanga värsketest eetikaprobleemidest. Nii on nüüdseks selgunud, et kogutud proovides leidub umbes 1500 rinnavähki prognoosivate BRAC geenide mutatsioonidega proovi, kuid kas üldse ja kuidas informeerida sellisest tõsisest väljavaatest proove andnud naisi? Ettekandest sai päris selgeks, et geenivaramute eetikaprobleemid ei lõpe nende käivitamisega, vaid neid võib projekti reaalse käigushoidmisega vabalt juurde tekkida.

¤ Margit Sutrop Tartust esitas ettepaneku kasutada eetilist argumentatsiooni senisest märksa varasemates tehnoloogiate arendamise faasides. Ei peaks tegelema üksnes tehnoloogilise väljundi enda moraalse koormusega, vaid juba tootearenduse planeerimise faasis tasuks silmas pidada selle tootmisega ja kasutamisega seotud eetilisi aspekte.

¤ Helga Sol Olafsdottir Islandilt pidas kaitsekõne meditsiiniliste teadmiste hankimise kvalitatiivse meetodi toetuseks. See pole ühelgi juhul kvantitatiivsete uuringumeetodite eelastmeks, vaid evib iseseisvat rolli uute teadmiste hankimisel ning omab ka päris selget läbiviimise eetiliste standardite komplekti.

¤ Signe Mezinska Riiast tutvustas kvalitatiivset uuringut IVF protseduuride riskide esitamisest patsientidele ning leidis, et teavitamine on jätkuvalt õige paternalistlik ega arvesta kuigi palju patiendi autonoomiaga.

¤ Ivars Neiders ja Vents Silis rääkisid oma Läti kohta käivast kvalitatiivsest uuringust, milles püüti selgitada arstide poolt tõerääkimise põhimõtte realiseerimise tegelikku seisu raskete haiguste terminaalses faasis olevate patsientide korral. Ivars seletas kõigepealt, et patsientide jaoks halbade uudiste korral on tõerääkimine alles viimastel aastakümnetel arstide jaoks probleemiks saanud. Varem võtsid arstid selle puhtalt enda otsustada, kuid palju patsiendid peaksid oma tervislikust seisundist teadlikud olema ning mõnedki kuulsad arstid andsid eelmise sajandi esimesel poolel teada, et patsienti säästva pooliku tõe või päris vale teatamine on arstikunsti osaks. Läti sõbrad tegid 4 arsti ja 7 arstiüliõpilase küsitlemisega selgeks, et erinevate meedikute generatsioonide arusaamad patsientidele tõe rääkimise kohta ei lange kokku. Kui vanemad kolleegid rääkisid palju sellest, et patsiendile tõe rääkimise määr sõltub olukorrast ja patsiendi isikust, siis noored tohtrid on enamasti arvamusel, et patsient peab teadma kogu tõde enda kohta.

¤ Dr Petra Gelhaus Saksamaalt Münsterist jätkas oma ettekandega arutelu patsientidele tõe rääkimise teemal ning tema positsioon arendas pigem Läti kogenud arstide vaateviisi, et patsiendile meditsiinilise tõe edastamisel tuleb lähtuda konkreetsest olukorrast ja patsiendi seisundist. Meediku ja patsiendi suhet ei tuleks ettekandja arvates vaadelda meediku ühepoolse infoedastusena, vaid pigem protsessina, mille käigus suhtlus edeneb läbi mitmete  vastastikuse kommunikatsiooni etappide. Seega võttis ta taas kiita Veatchi jaotuse järgi koleegiaalset arsti-patsiendi suhte mudelit, mis aga efektiivsusele orienteeritud tervishoiu korraldajaid eriliselt ei vaimusta.

¤ Zane Linde Lätist tõstatas haiglate infektsioonikontrolli teema abil Eestigi meditsiinis järjest olulisemaks muutuvat patsientide ohutuse probleemi. Eks patsiendi ohutuse teema on muidugi märksa laiem, kui üksnes haiglas levivate mikroorganismide ohjeldamine ning sisaldab arvukalt erinevaid tahke, mis oleks vähemasti siinse regiooni meditsiinieetikutele oluliseks lähituleviku tööpõlluks.

¤ Kristine Hjulstad Norrast kirjeldas oma noorte vähihaigete haigustunnetuse kvalitatiivset uuringut, mis tõi välja terve rea erinevaid aspekte, kuidas raske haigus mõjutab noorte inimeste eksistentsiaalset seisundit ning nende toimetulekut personaalse eludraamaga.


Nii sellel üritusel kajastatu kui ka üldisemalt ühiskonna meditsiini enda professionaalsetest arusaamadest erinev tervise ja haiguse käsitlus vajavad kindlasti edendamist kasvõi paremaks vastastikuseks mõistmiseks. Jah, meditsiinifilosoofias ei ole kindlasti peamiseks prioriteediks võimalikult kõrgelennuline filosoofiline akrobaatika, vaid pigem uute võimaluste pakkumine inimeksistentsi täielikumaks mõistmiseks.         

kolmapäev, 6. juuni 2012

Juhtiv riigiprokurör Heili Sepp on Eesti kangeim naine

Olen juba mõnda aega kahtlustanud, et oma mõjult ja võimult ei ole meie rahva kõige kangem tütar mitte Ene Ergma, Evelin Ilves, Laine Randjärv, Tiina Mõis, Viivi Luik, Kaia Kanepi või Margit Sutrop, vaid hoopis Heili Sepa nime kandev haldjas. Lisaks tema enesekindlale meediasse ilmumisele kõige kõmulisemate pahategude seletajana sai see diagnoos veelkord kinnitust tema eilse Postimehe artikli mõtteavaldustest. Eks lugege ise, mida prokuröri amet võib ühe naise hinges ja mõtetes teha:

¤ "... seadus annab võimaluse kuriteo toimepanemises osalenuid mitte süüdistada. Viimase valiku tegemise on seadus andnud prokurörile ehk riiklikule süüdistajale. Viimatinimetatud otsuse  tegemisel on muu hulgas tähtis nii see, kui oluline on avaliku huvi seisukohalt konkreetne kuritegu tervikuna, kui ka see, kui suur on avalik huvi konkreetse üksikisiku vastutuselevõtmise vastu selle teo toimepanemise eest"

AS: Siit õhkub küll vanade aegade hõngu, milles kogukond on kivide asemel prokuröri oma tujude tööriistaks teinud. Ja maagiline avalik huvi on taas see vedru, mis paneb sotsiaalseid tööriistu oma raskesti mõistetavaid tegusid õigustama.

¤ "Elus juhtub tihti, et avaliku huvi seisukohalt olulise kuriteo toimepanemises osaleb rühm inimesi, kuid mõne roll neist on nii juhuslik ja väike, et puudub terav avalik huvi tema kohtu alla andmiseks isiklikult."

AS: Küllap oleks kommentaarid siin isegi liiast, kuid õiguse nii subjektiivne tõlgendamine juhtiva riikliku süüdistaja peas on kindlasti suure üllatuse ja hämmastuse allikaks.

PS. Paksud kirjad on ASi tehtud.

esmaspäev, 28. mai 2012

Valdur Mikita istutas kalevipoja lehma selga

Mõni nädal tagasi avaldas Postimees päris pika Valdur Mikita loo eestluse olemusest ja tulevikuväljavaadetest, mille pealkirjas oli just eesti mees lehma selga pandud. Pole kahtlust, et Mikita on vägagi sõnaosav kirjamees, kuid selles loos isegi nii osav, et loo sõnum (loodetavasti lool pidi ikka sõnum olema) hakkab lugemise edenedes järjest enam tahaplaanile jääma. Artikli üldine tonaalsus oli harjumuspärase eestlaslikkusega kurtev: küll toimub meiega midagi liiga järsku või valida on üksnes viletsate variantide vahel.  See "paikse talupoja kultuur", mis meil olla pikalt stabiilne olnud ja olemust sisustanud, on nüüd lõpuks omati otsad andnud ja ruumi teinud vaimsele vaakumile, milles hõljuvad sihitult globaalse massikultuuri üksikud fragmendid. Sellisest asjade seisust ei saagi ju midagi muud välja tulla, kui mõttetu karglemine ja peatine kadumine. Küllap mitmel pool pruugitud meditiinilise sõnavara eestluse olukorra kirjeldamisel räägib sedasama, et autori arvates on meie rahval ja kultuuril haigus kallal ning keegi kuskilt kõrvalt peaks seda ravitsema. Mitmel pool lööb välja ka see eestlastele nii omane erilisuse iha, kuid selles loos on erilisus esitatud enamasti mingis masohhismi kastmes, millest on kogu rahvuse eksistentsi üritusele pigem kahju kui kasu. Mu meelest sobib selleski loos toodud asjaolude ühiseks nimetajaks pigem  ümbritsevate oludega kohanemise vajadus kui mingite ekstravagantsete vaimsete tegelaskujude otsimine meie seest. 

neljapäev, 10. mai 2012

Demokraatia kui tunnetusmehhanism

Demokraatiat võib seletada mitme erineva kandi pealt, sh ideoloogilisest, poliitilisest, psühholoogisest, ajaloolisest, antropoloogilisest jms vaatepunktist. Kui demokraatia tähenduseks pidada  ühiskonnas tema liikmete küllalt vaba verbaalse kommunikatsiooni käigus enamusele sobivate otsuste setitamist, siis evib selline ühiskonnakorralduse viis selgelt ka tunnetuslikku võimet. Tunnetus sünnib valikute esitamisest, nendest ühe kasuks otsustamisest ja selle järgi tegutsemisest. Kui tehtud valik osutub kogukonnale kasulikuks või ka kasu mõttes neutraalseks, siis on tunnetus hästi õnnestunud. Kui aga valitu toob kaasa probleeme, siis on ühiskonnal olemas erinevas lohutusviisid  toimunus mitte maailmalõppu näha, vaid üritada seda uuesti hinnata ning selle alusel uuesti olukorrale reageerida. Pealegi soosib vastupanuvõimet sugenenud kannatusele teadmine, et üht arvamust ja tegutsemiskava pidas kõige paremaks suurim osa kogukonnast ning ebaõnnestumine pühib platsi kõigi jaoks puhtaks uue otsustussessiooni tarvis. Selline tsükeldamine annab kogukonnale tõesti paremad eksistentsi väljavaated võrreldes ilmse sotsiaalse survega jäärapäiseid ideoloogilisi või emotsionaalseid doktriine läbiviiva liidri ja tema õukonna riigijuhtimine. Samas on demokraatia tõhusaks tunnetuslikuks toimiseks moraalselt väga nõudlik ühiskondliku olemise viis, sest moonutused otsustamisel ja tegelikkuse hindamisel suudavad moonutada kogu sotsiaalse olemise vaimset hindamist. Demokraatia kui tunnetusliku formaadi kvantitatiivseks käepikenduseks on sotsioloogilised (ja ka mittesotsioloogilised:-)) küsitlused, kus tehakse kõigepealt kindlaks ühe või teise seisukoha olemasolu ja esinemise sagedus, mille järel enmalevinud positsioonidel võimaldatakse sotsiaalset tööd teha. 

laupäev, 5. mai 2012

In memoriam Mati Mägi *08.05.1957 – †30.04.2012

Taaskord tuleb kirjutada kurbi ridu inimesest, keda järsku enam ei ole ja kes on mind oma eluga nii palju mõjutanud. Mati on mu vennanaise vend, keda tundsin sellest ajast, kui ta 1970. aastate esimesel poolel oli koolipois Tartu 1. Keskkoolis. Tema rahulik ja vaikse sisemise imestusega meelelaad oli mulle väga mõjuv ning tema lugemus, kultuurihuvi ja sporditegemine vägagi nakatavad. Eks püüdsin mõndagi tema tegemistest järgi teha ja ennastki tema järgi seada. Kui hiljem veeretas elu ta ette mitut masti katsumusi, siis probleemidestki kõneldes üritas ta näha asja paremat poolt ning teinekord ka saatuse keerdkäikude irooniat. See stoiline meelelaad võimaldas rahu, kuid küsis ometi ka oma olemasolu eest hingehinda. Ei tema puhul ole vajadust küsida, kas midagi tulnuks elus teisiti teha, lihtsalt elada on tarvis.
Hää sõber! Õnn, et me teed aegajalt kohtusid ning nendest kokkusaamistest sai ilmas olemiseks suunda ja tuge.    

teisipäev, 27. märts 2012

Turgude mängulisus võtab võhmale

Paljude ühiskondade (sh Eesti) alusmüüri värskeim ja  hetkel kõige kopsakam kivi on totaalne turumajandus. Turule saab ja tulebki tassida niipalju asju kui vähegi võimalik ning seal saavad inimeste tegevused (või käitumine või elu elamine vms) sotsiaalse väärtuse. Ostuks-müügiks kutsutav vahetus on turunduse (mitte reklaamimise, vaid turuga selle kogu täiuses mehkeldamise) kõige olemuslikum akt ja peasündmus. See akt on õige sarnane teistegi sotsiaalse otsustamise ilmingutega alates kohtuotsusest kuni kogukonna kõige kenama tüdruku leidmiseni, sest kõik need sisaldavad millegi sotsiaalsesse mängu toomist, mängu ennast ning ka selle tulemust ehk sotsiaalse taustaga otsust.

Turul on siiski mõned üldisemad hädad, millest mõned  tahavad just praegusel ajal endast rohkem märku anda. Kõigepealt on turg väga ressursimahukas mehhanism, mistõttu peavad ühiskonad paratamatult kaaluma, mida ja kui palju ühiskondlikust eksistentsist turule lasta. Need ühiskonnad, millel mistahes põhjusel ja viisil ressursse lahedamalt käes, võivad  turgu enam totaliseerida ning samade mängureeglite pealesurumisega loomulikult ka nõrgemaid survestada. Need, kellel ressursse vähem, peavad paratamatult osade igapäevaste sotsiaalse eksistentsi otsuste tegemiseks mingeid jäigemaid institusioone kasutama.
Teiseks kipub turul järjest enam pettust juhtuma, mis väljendab kasvavat usaldamatust moodsa ühiskonna pühas perekonnas ostja-müüja-ühiskond. Trio osapooled eraldivõetuna soovivad pidevalt kedagi teist kolmanda vastu kampa saada ning selle tulemuseks süveneb hasartmängulaadne turumelu, kus osapooled soovivad võidulootuse õhinaga kasutusele võtta järjest uusi enda kehtestamise ja teiste kontrollimise vahendeid. Kui mäng lõpeb pidevalt osapooltele sama tulemusega, siis on selge, et  kaotajate mänguind lahtub  ning iseensest mõistevakas kujunenud turuolukord keerab järsku kõigile (isegi võitjad tüdinevad võitmisest) haledaks absurdiks. Küll oleks siis hea võtta kasutusele mõni teine sotsiaalne mäng ning kasvõi tuju paranemiseni või parema vahetusmehhanismi puudumiseni seda mängida. Ka mänguline ühekülgus ei ole ühiskonnale pikas perspektiivis hea väljavaade, sestap ei tasu asjameestest turuvalvuritelgi  turupropagandaga ennast täielikult unustavasse pöördesse rabelda.  

pühapäev, 11. märts 2012

Peeglid, õiglus ja võimujäikus streiki seletamas

Eestis streigitakse väga harva, mistõttu on tegemist pigem õige äärmusliku asjaajamise võttega  kui mingi laadanalja viskamise või lihtsalt kellegile ärapanemise üritusega. Olukord paistab veelgi tõsisem seetõttu, et streigi eestvedajad on õpetajad, kellele ühiskond on andnud volituse olla oma jätkusuutlikkuse eeskujuks ja vahendajaks. Seega ei tohiks kellelgi suuremat kahtlust olla selles, et pulbitsema on hakanud päris ühiskonna vaimses südames.
Taaskord kuuleb meie supersõnavabas riigis seinast seina arvamusi selle ettevõtmise õigsuse ja sobivuse kohta, kuigi jah, erinevalt eelmisest korrast 2003. aastal on nüüd mõistmist ja toetust õpetajate protestile märksa enam. Arvamusi õpetajate streigi on tõesti erinevaid, kuid mõned kriitilisemad neist on küll nii tugevasti kinni arvaja ideoloogilises, poliitilises või demagoogilises hangumises, mis segab neil asjade nägemist nõnda, nagu needd nende korraldajate poolt on käima pandud. Et kirjutaja enda positisiooniga oleks kohe algusest peale kõik selge, siis kuulun kindlalt õpetajate endi ja neid toetavate streikide pooldajate hulka ning pean seda ühiskonna konkreetse arengujärgu ilminguks ning mitte ühiskonda õõnestavaks tegevuseks. Nii mõnedki kommnetaatorid on streigiga seonduva seletamisel peegleid ja peegeldumisi kasutanud. Küll leitakse, et streik ise on millegi või kellegi peegeldaja; samuti arvavad teised, et streik on pigem millegi peegeldus. Peegeldamise kujund on kindlasti sobiv käesoleva streigi sisu ja mõtte esitamiseks ning minu arvamist mööda peegeldab ta õigluse defitsiiti ühiskonnas ja väljendab soovi kujunenud õiglusolukorra korrigeerimiseks ning reaktsioonid toimunule ilmestavad seda, kui teravasti protestikiir reageerijale silma paistab.
Kellele käesolev streik ei meeldi? Loomulikult valitsusele, sest nemad tõlgendavad parlamendivalimiste mandaati täielise absoluudina, mille puhul nad ei pea ega tohigi järgmiste valmisteni midagi muud kuulata, kui oma ilmeksimatuid ilmavaatega seotud poliitilisi mantraid, eksistentsiaalseid huvisid ning võimukutset. Poliitlava teisi tegelasi ja rahvast on nad nõus suuresti üksnes enda kiituseks kuulda võtma, muud noodid valitsetavatelt näitavad üksnes nende, st valitsetavate, mõistmatust riigi õige juhtimise asjus. Teiseks kuuleb streigi kohta kõvasti kriitilisi noote valitseva partei liikmetest arvajate ja tulihingeliste toetajate leerist. Nende jutte võib seniste võimupositsioonide kaotamise hirmu argumendi alusel kergesti mõista. Isegi pisut paradooksalsel kombel on nad nõus loobuma oma parempoolsest liberaalsest ilmavaatest ja asendama isikute vabaduse oma meelt avaldada sõnakuuleliku allumise nõudega, mis peab tunnustama senise poliitika triumfi ja muude alternatiivide täielikku puudumist. Nendelt kriitikutelt kuuldub paraku seisukohti, mida ei ole teisiti võimalik hinnata, kui katseid viimases hädas kasvõi õlekõrrest kinni haarata ja pideva soovimatusena näha ennast ja oma poliitseltskonda tekkinud olukorra autorite hulgas. Olgu siinkohal toodud sellistest haaramistest mõned näited:

¤ Streik ei loo juurde rikkust ega vara.

Aga tal ei ole lootustki seda teha, sest streik on ju protesti vorm, mitte majandustegevuse ja uue rikkuse loomise viis. Küllap on niimoodi ütlejatel soov on aktsiooni halvustada ja mõttetuks kuulutada. Tüüpiliste demagoogia vahendite kuulub viis rääkida asjast nõnda, mida ta tegelikult ei ole.

¤ Mis te kisute tekki teiste pealt ära, kõigil on teist väga napilt?

Demokraatliku riigi kontekstis tähendab selline küsimus küll põhiliselt seda, et ärge toppige oma nina igale poole, iseäranis olemasolevate võimaluste õiglase jagamise juurde. Valitsejatele on antud võim ja nemad teavad kõige paremini, kes kui palju väärt on.  Üks selle arusaama üks versioon "Kui koolivõrgu korda saate (st vähendate koolide ja õpetajate arvu), siis saame teile ka rohkem palgaraha eraldada" kõlas alguses põhilise argumendina ja soovitusena õpetajate palganõudmise vastu. Seega siis, õpetajad, laske üksteist lahti, tehke ära haldusreform ja siis võite oma jutuga taas meie ette ilmuda. Jutul on jumet üksjagu, ainult ühiskondliku tööjaotusega on selles midagi päris sassis.

¤ Raha ei ole, riigi eelarve ju ammu koostatud

Sageli kasutatud võte tüütutest küsijatest vabanemiseks. Valitsejate soovi korral  püüda lahendada probleemi õpetajate ettepaneku kohaselt selliseid argumente ei kasutataks. Samuti kõlab soovitus justkui hoiatus, et käesolev on viimne Eesti Vabariigi eelarve. Mehed-vennad, ei oota õpetajad teilt järgmisel päeval palgatõusu, vaid täitmisele võetavat plaani nende elukutsele riigis sobiva staatuse andmist. Vastasel korral ei oleks streik ju 3 päevaga piirdunud.

¤ Aga enamus naisi saab veel vähem palka kui teie.

Paljude erinevate aspektidega seksistlik argument, mis peegeldab õige kõnekalt sugude võrdsuse olukorda Eesti ühiskonnas. Osavamad semiootikud suudaks sel teemal mitu lehekülge mõtet produtseerida. Mind häirib selle arusaama juures naiste topelthalvustamine. Kui mõelda veel meditsiinitöötajate toetusstreigi peale, siis võibki mõni näha streigis naiste protesti sugude vastastikuste suhete olemasolevale seisule.

¤ Osa tahavad streiki kasutada ära kasutada hoopis muudes huvides, kui nad seda deklareerivad.

Küllap mõned seda soovivadki, kuid demagoogiat ja vana äraproovitud poliitdemagoogia võtet näidata probleemi võimalikult väiksena paistab selleski soovituses piisavalt olema. Jah, mõned moodsad ideoloogid armastavad rääkida, et moodsa kapitalismi kohta marksistlikud seletused enam ei tööta. Kui see peaks tõsi olema, siis ei ole Eesti kapitalism kuigi kaasaegne, sest antud juhul näikse Marxi terava vastasseisu jutud päris hästi olukorraga klappivat ning probleemid tööandjate ja -võtjate suhtes on märksa laiemad kui valitsusele meeldiks seda tunnistada.

¤ Õpetajate streik on naiivne ja minu kadunud ema ei oleks nii teinud!

Veed, maad ja taevad, tulge nüüd ruttu appi! Sellised otsesõnu halvustavad ja enda ilmeksimatut jõupositsiooni rõhutavad vahendid on pärinevad taas valitsusliikme arsenalist. Poja ja tema kadunud ema suhete toomine tänase päeva poliitvõitluse konteksti viitab põhiliselt küll ministri emotsionaalse mõtlemistüübi tugevale domineerimisele ning analüütilise mõtlemise peksupoisiks olemisele.


Streik on olnud päris tagajärjekas ning pannud haridusministri telesaates välja ütlema, et vähemalt 10 aastat on olulised asjad tema ministeeriumi valitsemisalas tegemata jäetud. Vaid mõni kuu tagasi oli ta piisavalt kuraasi õpetajatele teatada, et palka saab siis juurde, kui koolivõrk korda tehtaks. Nüüd räägib ta, et streik on väga vajalik tööriist talle endale koolireformi tergemiseks. Hoolimata laitvatest nootidest, on mõni teinegi nende tegija hakanud järsku nägema vajadust riigis nii mõnedki asjad paremasse korda ja tegelike vajadustega kooskõlla seada. Loodetavasti ei saa siit siiski toitu mõtteviis valitsejatele, et teatud poliitiliste eesmärkide saavutamiseks olekski hea kedagi mõnda aega häbistada, mittevajalikuks kuulutada või näljapajukil hoida. Küllap on streik teistelegi selgeks teinud, et valitseva partei tegemised ei ole paraku ühiskonda sinna viinud, kus see saaks rahulikumalt tulevikku vaadata. Hulk olulisi ühiskonna elu korraldamisi ei toimi vajalikul viisil ning individualistliku olelusvõitluse massiivne kultiveerimine on tootnud ühiskonda, kus inimväärikus on lihtsustunud selles võitluses pealejäänute edukultuslike arusaamade sotsiaalsele tsementeerumisele.
Samuti on päris kindel, et verbaalne laamendamine ei sobi demokraatliku riigi valitsuse ja tema aparatuuri liikmetele ja ainuüksi selle eest tasuks mõnel valitsejal endale rahulikum amet otsida.      

esmaspäev, 13. veebruar 2012

nii palju tähenduslikkust ühest esmaspäevast

¤ Peaminister kahetseb seoses http://www.youtube.com/watch?v=E9AhCd-ygkg -ga

¤ Euroopa ei anna anna Eesti Rahva Muuseumi klaaspalee ehitamiseks raha

¤ Ametiühingud lubavad lähiajal aktsioone, sest osa parlamentääre komisjonist ei võta kuulda nende ettepanekuid kollektiivlepingute lõpetamise asjus

¤ Spiiker ei ole rahul, et president on vabariigi aastapäeva asunud senisest teistmoodi tähistama

¤ Tartu ülikool vajab selgust, kuidas oleks kõige õigem rektoril ja nõukogul asutuse kinnisvara müüa

¤ President annab teada, mida ta arvab Euroopast, Ameerikast ja Venemaast

reede, 10. veebruar 2012

Virginia Woolf liigub ikka veel ülikoolide peal ringi

Ei juhtugi Eesti teatrites kuigi harva seda, et päris samaaegselt või lühikese ajavahega võetakse mitmesl pool mängida üht ja sama tükki. Nii on aga praegugi kuulsa looga "Kes kardab Virginia Woolfi?". Kuigi tükk on kavas ka NO99s,  trehvasime meie seda eile linnateatris vaatama.
Etendus oli kaks esimest vaatust ikka väga võimas ning igaühele, kes akadeemilises maailmas pikemalt olnud, tuli seal kindlasti mitmeid tuttavaid asju ette. Nii et ei ole kuigi suurt vahet, kus ülikool parasjagu olema trehvab, tema ühetaoline ehitus, struktuur ja hierarhiad kipuvad igal pool tema liikmete peale mõneti ühesuguselt toimima.
Et esimesed vaatused olid suureneva vaimse energiaga sujunud, siis oli kartust, et etenduse kolmandaks osaks on nii lool kui näitlejatel võhm väljas. Ja nii täpselt ka juhtus, et öise peo hommik kippus nii sisult kui mängult loiutamiseks kätte ära minema. Aga viina oli ju võetud ja olukordi tükk aega minade arvel teravdatud, kaua sedaviisi siis ikka jõutakse. Andrus Vaarik tegi langeva lõpuga loos ometi kõik kokku väga mõjusa esituse.   

pühapäev, 5. veebruar 2012

In memoriam Peet-Henn Kingisepp *10.12.1936 – †31.01.2012

Ütlemata kahju on tõdeda, et Hennu ei ole enam meie hulgas ning tema poolt korda saadetut ei kinnita enam tema hurmav isik. Kuigi ta ei olnud sünniaastalt enam päris noor, oli ta elu lõpuni üdini nooruslik ning tema elu lõppes ülekohtuselt vara. Eile saatsid omaksed, koolikaaslased, sõbrad ja kolleegid ta viimsesse puhkepaika Raadil.

Tundsin Hennu vast alates 1981. või 1982. aastast, kui asusin 2. kursuse arstitudengina aspirant Eero Vasara juhendamisel rottide peast hinge otsima ning tema juhatas Tartu ülikooli  füsioloogia  kateedris üliõpilaste füsioloogia ringi. Kuigi meie tööruumide uksed olid Uues Anatoomikumis vastakuti, ei olnud esimestel aastatel läbikäimine kuigi tihe. Ega mittejuhendatava üliõpilase ja tolleks ajaks juba kogenud õppejõu läbisaamine saagi ju teab mis lähedane olla, liiga erinevad asjad olid meil tookord ajada. Siiski andis ta neilgi aastail nii mõnigi kord nõu, kuidas akadeemilise elu standardolukordades tuleb toimida. Mõnikord ei olnud noorel maailmaparandajal seda kõige meeldivam kuulda, kuid õpetussõnad haakisid väga tugevasti külge ning neist on siiani palju kasu olnud. Et Hennu olek oli alati laitmatu ning suursugune, siis seda veenvamad olid ta soovitused ja seda hiilgavam tema enda toimimine nende nõuannete kohaselt.

Eks aastad läksid ning Eesti jaoks murrangulisest 1988. aastast olime kateedris/instituudis täieõiguslikud kolleegid. Et olin mõnda aega kateedri pesamuna, siis olid vanemate tegijate alati lahked soovitused ja otsene abi väga teretulnud ning Henn aitas põhjalikult kaasa, et mulle tookord mitte kuigi selge hingamise teema nii teoreetilisest kui praktilisest küljest ikkagi kohale jõuaks. Üheksakümnendate teisest poolest said alguse ka meie pikemad dialoogid füsioloogiast õige erinevatel teemadel. Eks alguses olin ikka rohkem kuulaja, kuid endagi kogemuse kasvades ja ampluaa laienedes muutus loodetavasti ka kahekõne pisutki võrdsemaks. Päris palju sai koos tegeldud biofüüsika taaselustamisega instituudis. Viimati oli dr Enno Hansson seda tudengitele lugenud seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel aastatel, kuid see jäi õppekava mitmekordse remontimise ja Enno enda haiguse pärast ühel hetkel soiku ning küllap oli  see 1997. aastal uuendatud arstiõppe õppekava, mis selle aine arendamise Hennu õlgadele pani. Ta oli muide paaril korral kurtnud, et füüsika istub talle elu aluste fikseerimisel märksa paremini kui keemia ning küllap oli ka see üheks põhjuseks, miks just hingamise füsioloogiast sai tema peaala. Et ta oli hästi kodus ka enamikus teistes füsioloogia valdkondades, siis oli ta kahtlemata viimastel aastakümnetel universaalseim Eesti füsioloog. Lisaks sellele oli ta väga sisse võetud füsioloogilise mõtte arengust nii instituudis, riigis kui laias maailmas. Küllap oli ta viimastel aastakümnetel üldse ainuke inimene, kes tegeles Eestis spetsiaalselt füsioloogia ajalooga ning avaldas selle kohta kirjatöid.

Hennu üheks kireks oli sõna ja selle tähendus, mistõttu oleme talle suuresti tänu võlgu, et meil on olemas niivõrd hea oskussõnavara füsioloogias, mis omakorda toetab tõhusalt kogu meditsiini terminoloogiat. Ta oli aastakümneid tegev meditsiiniterminoloogia komisjonis ja andis seal kaaluka panuse meditsiinilise oskuskeele arendamisel. Henn valdas sõna võrdselt hästi nii kõnes kui kirjas, kuid kirjaliku sõna suhtes oli ta iseäranis nõudlik ning seda on ilmsesti kõik instituudi kolleegid tunda saanud, kui ta oma pliiatsiga nende kirjatöid paremaks tegi. Lisaks vormile oli ta väga täpne ka oma sõnumi sisus ning enamasti oli tal käepärast võtta allikas, kust üks või teine seisukoht pärit. Ma ei oska öelda, kui mitme kirjatöö autorite hulka Henn kuulub, kuid  eestikeelsete tööde seast kindlasti väärivad märkimist tema mitmes trükis ilmunud õpik "Inimese füsioloogia" ning aastatel 1971-2011 ajakirjas Eesti Arst ilmunud 25 artiklit õige erinevatel füsioloogia teemadel. Toimetajana oli täiesti otsustav tema roll Schmidti ja Thewsi kapitaalse "Inimese füsioloogia" eestikeelse tõlke valmimisel, mille juures väärib veel eraldi märkimist tema ja Vello Perdi koostatud terminite register, mis kujutab endast parimat eestikeelset füsioloogia terminite kollektsiooni.

Hennu elu teiseks suureks mõtteks ja kutsumuseks oli Tartu Ülikool. Arstiteaduskonna professorite pojana oli ilmsesti mingil moel ülikooli eluga kursis alates 1940. aastatest ning järgmise aastakümne keskpaigast algas tema enda akadeemilise kodaniku aeg, mis lõppes alles eile Raadil. Akadeemilisus kuulus kindlasti tema elu kõige olulisemate mõjutajate hulka ning kindlasti andis ta ise kogu oma tegevusega silmapaistva panuse alma materi akadeemilisse õhustikku. Ta oli tunnistajaks paljude arengutele ja muutustele ülikooli elus, mida viimane poolsajand on ülikooli perele ka ohtralt pakkunud. Ta elas kõigele hingega kaasa ning kuigi ta ei olnud nõus teps mitte kõigega 6 samba taga, ei kahelnud ta hetkegi nende sammaste tähtsuses ja erilises rollis  Eesti vaimse maailma loomisel. Ta osales järjekindlalt ülikooli, teaduskonna ja instituudi traditsioonilistel üritustel ning näitas kõiges välja oma kuulumist ülikooli akadeemilise pere hulka. Minu õige subjektiivse arvamuse kohaselt võinuks ülikool tema suhtes armulisem olla ning märksa enam tema tegevusi ja pühendumist tunnustada.

Kindlasti kuulus Hennu elus tähtis koht muusikale. Ta mängis ise viiulit ning oli muidugi ka sage külaline kontserdisaalis. Muusikaga seoses oli tal vist ainult üksainus mure, et seda uuemal ajal mõnedes žanrites üha sagedamini liiga valjusti mängitakse, justkui  peaks esitajate arvates kuulajatel ilmtingimata tõsine kuulmislangus olema.

Ja kõige lõpuks.  Küllap moodustasid kõige tähtsama osa tema elus teised inimesed, iseäranis tema kaaskondsed. Eks loomulikult oli nende seas tähtsaim koht perekonnal, kuid ka sõpradele ja kolleegidele oli tal palju abi ja hingesoojust jagada, mida lihtsalt ei ole võimalik unustada.

Suur tänu, Henn, nende hetkede eest, kui saime kõnelda füsioloogiast ning ilmaelust ja inimestest nii otse kui ka ausalt!     

teisipäev, 3. jaanuar 2012

2011

Mõni päev tagasi sai läbi aasta, kus nii mitmeski asjas tuli soovunelmatest tagasi jalgadega maa peale tulla. Eks siin meie kandis oli see kõige rohkem seotud võlarallide peatumise ning seeläbi raha väe selgema ilmsikstulekuga. Masu-eelsed aastad jätsid küll mulje, et sotsiaalses keskkonnas ei ole enam võimalik väga suuresti eksida, sest ebameeldivusi sai kergesti kompenseerida nende laenu abil tulevikku nihutamisega ...

Samas tunnen, et  siinkandis on inimesed ka minevikust ja sotsiaalsest tegelikkusest nii palju õppinud, et raha pärast ei minda enam sõda pidama ega kompenseerita oma veidrusi paljude inimeste teise ilma saatmisega. Niisiis jõuti 2011. aastaga arusaamale, et sotsiaalne tegelikkus ei ole suuresti katteta lubaduste jagamine või jõuliselt allutav looduslik reaalsus, vaid pigem ikkagi üks mastaapsem vaimne kokkulepe, mis aitab meil kõigil enda ja ümbritsevaga parimal viisil toime tulla. 

President Ilves – moralist ja õpetaja

Presidendi seekordne aastavahetuse kõne tuletas meelde kooliaastaid, kus mõned naisõpetajad üritasid ilusale pühendunud jutule vahelesegajaid korrale kutsuda sapise sähvamisega, "Nagu lasteaed!"  President ei olnud oma kõne esitamise ajal üldsegi pahas tujus, kuid sõnum oli tolle vana looga õige sarnane – saage ometi kord juba suureks ja hakake heaks! Eks teine ametiaeg ja aja enda vältimatu kulg on vist tema arusaama presidendi rahva isa rollist muutnud ning nüüd näikse see talle olema märksa vastuvõetavam kui vaid mõned aastad tagasi.

Moraal on ühiskonna asjade ajamisel vägagi vajalik vahend, kuid teinegi kord on ta õige libe ja kaval ega allu kuigi hästi suurejoonelisele korraldamisele. Loodetavasti läheb presidendil ja tema meeskonnal Eesti moraali ohjamine soovide ja kavatsuste kohaselt ning me kõik saame sellest alanud aastal paremaks.