teisipäev, 3. jaanuar 2012

2011

Mõni päev tagasi sai läbi aasta, kus nii mitmeski asjas tuli soovunelmatest tagasi jalgadega maa peale tulla. Eks siin meie kandis oli see kõige rohkem seotud võlarallide peatumise ning seeläbi raha väe selgema ilmsikstulekuga. Masu-eelsed aastad jätsid küll mulje, et sotsiaalses keskkonnas ei ole enam võimalik väga suuresti eksida, sest ebameeldivusi sai kergesti kompenseerida nende laenu abil tulevikku nihutamisega ...

Samas tunnen, et  siinkandis on inimesed ka minevikust ja sotsiaalsest tegelikkusest nii palju õppinud, et raha pärast ei minda enam sõda pidama ega kompenseerita oma veidrusi paljude inimeste teise ilma saatmisega. Niisiis jõuti 2011. aastaga arusaamale, et sotsiaalne tegelikkus ei ole suuresti katteta lubaduste jagamine või jõuliselt allutav looduslik reaalsus, vaid pigem ikkagi üks mastaapsem vaimne kokkulepe, mis aitab meil kõigil enda ja ümbritsevaga parimal viisil toime tulla. 

President Ilves – moralist ja õpetaja

Presidendi seekordne aastavahetuse kõne tuletas meelde kooliaastaid, kus mõned naisõpetajad üritasid ilusale pühendunud jutule vahelesegajaid korrale kutsuda sapise sähvamisega, "Nagu lasteaed!"  President ei olnud oma kõne esitamise ajal üldsegi pahas tujus, kuid sõnum oli tolle vana looga õige sarnane – saage ometi kord juba suureks ja hakake heaks! Eks teine ametiaeg ja aja enda vältimatu kulg on vist tema arusaama presidendi rahva isa rollist muutnud ning nüüd näikse see talle olema märksa vastuvõetavam kui vaid mõned aastad tagasi.

Moraal on ühiskonna asjade ajamisel vägagi vajalik vahend, kuid teinegi kord on ta õige libe ja kaval ega allu kuigi hästi suurejoonelisele korraldamisele. Loodetavasti läheb presidendil ja tema meeskonnal Eesti moraali ohjamine soovide ja kavatsuste kohaselt ning me kõik saame sellest alanud aastal paremaks.