esmaspäev, 13. veebruar 2012

nii palju tähenduslikkust ühest esmaspäevast

¤ Peaminister kahetseb seoses http://www.youtube.com/watch?v=E9AhCd-ygkg -ga

¤ Euroopa ei anna anna Eesti Rahva Muuseumi klaaspalee ehitamiseks raha

¤ Ametiühingud lubavad lähiajal aktsioone, sest osa parlamentääre komisjonist ei võta kuulda nende ettepanekuid kollektiivlepingute lõpetamise asjus

¤ Spiiker ei ole rahul, et president on vabariigi aastapäeva asunud senisest teistmoodi tähistama

¤ Tartu ülikool vajab selgust, kuidas oleks kõige õigem rektoril ja nõukogul asutuse kinnisvara müüa

¤ President annab teada, mida ta arvab Euroopast, Ameerikast ja Venemaast

reede, 10. veebruar 2012

Virginia Woolf liigub ikka veel ülikoolide peal ringi

Ei juhtugi Eesti teatrites kuigi harva seda, et päris samaaegselt või lühikese ajavahega võetakse mitmesl pool mängida üht ja sama tükki. Nii on aga praegugi kuulsa looga "Kes kardab Virginia Woolfi?". Kuigi tükk on kavas ka NO99s,  trehvasime meie seda eile linnateatris vaatama.
Etendus oli kaks esimest vaatust ikka väga võimas ning igaühele, kes akadeemilises maailmas pikemalt olnud, tuli seal kindlasti mitmeid tuttavaid asju ette. Nii et ei ole kuigi suurt vahet, kus ülikool parasjagu olema trehvab, tema ühetaoline ehitus, struktuur ja hierarhiad kipuvad igal pool tema liikmete peale mõneti ühesuguselt toimima.
Et esimesed vaatused olid suureneva vaimse energiaga sujunud, siis oli kartust, et etenduse kolmandaks osaks on nii lool kui näitlejatel võhm väljas. Ja nii täpselt ka juhtus, et öise peo hommik kippus nii sisult kui mängult loiutamiseks kätte ära minema. Aga viina oli ju võetud ja olukordi tükk aega minade arvel teravdatud, kaua sedaviisi siis ikka jõutakse. Andrus Vaarik tegi langeva lõpuga loos ometi kõik kokku väga mõjusa esituse.   

pühapäev, 5. veebruar 2012

In memoriam Peet-Henn Kingisepp *10.12.1936 – †31.01.2012

Ütlemata kahju on tõdeda, et Hennu ei ole enam meie hulgas ning tema poolt korda saadetut ei kinnita enam tema hurmav isik. Kuigi ta ei olnud sünniaastalt enam päris noor, oli ta elu lõpuni üdini nooruslik ning tema elu lõppes ülekohtuselt vara. Eile saatsid omaksed, koolikaaslased, sõbrad ja kolleegid ta viimsesse puhkepaika Raadil.

Tundsin Hennu vast alates 1981. või 1982. aastast, kui asusin 2. kursuse arstitudengina aspirant Eero Vasara juhendamisel rottide peast hinge otsima ning tema juhatas Tartu ülikooli  füsioloogia  kateedris üliõpilaste füsioloogia ringi. Kuigi meie tööruumide uksed olid Uues Anatoomikumis vastakuti, ei olnud esimestel aastatel läbikäimine kuigi tihe. Ega mittejuhendatava üliõpilase ja tolleks ajaks juba kogenud õppejõu läbisaamine saagi ju teab mis lähedane olla, liiga erinevad asjad olid meil tookord ajada. Siiski andis ta neilgi aastail nii mõnigi kord nõu, kuidas akadeemilise elu standardolukordades tuleb toimida. Mõnikord ei olnud noorel maailmaparandajal seda kõige meeldivam kuulda, kuid õpetussõnad haakisid väga tugevasti külge ning neist on siiani palju kasu olnud. Et Hennu olek oli alati laitmatu ning suursugune, siis seda veenvamad olid ta soovitused ja seda hiilgavam tema enda toimimine nende nõuannete kohaselt.

Eks aastad läksid ning Eesti jaoks murrangulisest 1988. aastast olime kateedris/instituudis täieõiguslikud kolleegid. Et olin mõnda aega kateedri pesamuna, siis olid vanemate tegijate alati lahked soovitused ja otsene abi väga teretulnud ning Henn aitas põhjalikult kaasa, et mulle tookord mitte kuigi selge hingamise teema nii teoreetilisest kui praktilisest küljest ikkagi kohale jõuaks. Üheksakümnendate teisest poolest said alguse ka meie pikemad dialoogid füsioloogiast õige erinevatel teemadel. Eks alguses olin ikka rohkem kuulaja, kuid endagi kogemuse kasvades ja ampluaa laienedes muutus loodetavasti ka kahekõne pisutki võrdsemaks. Päris palju sai koos tegeldud biofüüsika taaselustamisega instituudis. Viimati oli dr Enno Hansson seda tudengitele lugenud seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel aastatel, kuid see jäi õppekava mitmekordse remontimise ja Enno enda haiguse pärast ühel hetkel soiku ning küllap oli  see 1997. aastal uuendatud arstiõppe õppekava, mis selle aine arendamise Hennu õlgadele pani. Ta oli muide paaril korral kurtnud, et füüsika istub talle elu aluste fikseerimisel märksa paremini kui keemia ning küllap oli ka see üheks põhjuseks, miks just hingamise füsioloogiast sai tema peaala. Et ta oli hästi kodus ka enamikus teistes füsioloogia valdkondades, siis oli ta kahtlemata viimastel aastakümnetel universaalseim Eesti füsioloog. Lisaks sellele oli ta väga sisse võetud füsioloogilise mõtte arengust nii instituudis, riigis kui laias maailmas. Küllap oli ta viimastel aastakümnetel üldse ainuke inimene, kes tegeles Eestis spetsiaalselt füsioloogia ajalooga ning avaldas selle kohta kirjatöid.

Hennu üheks kireks oli sõna ja selle tähendus, mistõttu oleme talle suuresti tänu võlgu, et meil on olemas niivõrd hea oskussõnavara füsioloogias, mis omakorda toetab tõhusalt kogu meditsiini terminoloogiat. Ta oli aastakümneid tegev meditsiiniterminoloogia komisjonis ja andis seal kaaluka panuse meditsiinilise oskuskeele arendamisel. Henn valdas sõna võrdselt hästi nii kõnes kui kirjas, kuid kirjaliku sõna suhtes oli ta iseäranis nõudlik ning seda on ilmsesti kõik instituudi kolleegid tunda saanud, kui ta oma pliiatsiga nende kirjatöid paremaks tegi. Lisaks vormile oli ta väga täpne ka oma sõnumi sisus ning enamasti oli tal käepärast võtta allikas, kust üks või teine seisukoht pärit. Ma ei oska öelda, kui mitme kirjatöö autorite hulka Henn kuulub, kuid  eestikeelsete tööde seast kindlasti väärivad märkimist tema mitmes trükis ilmunud õpik "Inimese füsioloogia" ning aastatel 1971-2011 ajakirjas Eesti Arst ilmunud 25 artiklit õige erinevatel füsioloogia teemadel. Toimetajana oli täiesti otsustav tema roll Schmidti ja Thewsi kapitaalse "Inimese füsioloogia" eestikeelse tõlke valmimisel, mille juures väärib veel eraldi märkimist tema ja Vello Perdi koostatud terminite register, mis kujutab endast parimat eestikeelset füsioloogia terminite kollektsiooni.

Hennu elu teiseks suureks mõtteks ja kutsumuseks oli Tartu Ülikool. Arstiteaduskonna professorite pojana oli ilmsesti mingil moel ülikooli eluga kursis alates 1940. aastatest ning järgmise aastakümne keskpaigast algas tema enda akadeemilise kodaniku aeg, mis lõppes alles eile Raadil. Akadeemilisus kuulus kindlasti tema elu kõige olulisemate mõjutajate hulka ning kindlasti andis ta ise kogu oma tegevusega silmapaistva panuse alma materi akadeemilisse õhustikku. Ta oli tunnistajaks paljude arengutele ja muutustele ülikooli elus, mida viimane poolsajand on ülikooli perele ka ohtralt pakkunud. Ta elas kõigele hingega kaasa ning kuigi ta ei olnud nõus teps mitte kõigega 6 samba taga, ei kahelnud ta hetkegi nende sammaste tähtsuses ja erilises rollis  Eesti vaimse maailma loomisel. Ta osales järjekindlalt ülikooli, teaduskonna ja instituudi traditsioonilistel üritustel ning näitas kõiges välja oma kuulumist ülikooli akadeemilise pere hulka. Minu õige subjektiivse arvamuse kohaselt võinuks ülikool tema suhtes armulisem olla ning märksa enam tema tegevusi ja pühendumist tunnustada.

Kindlasti kuulus Hennu elus tähtis koht muusikale. Ta mängis ise viiulit ning oli muidugi ka sage külaline kontserdisaalis. Muusikaga seoses oli tal vist ainult üksainus mure, et seda uuemal ajal mõnedes žanrites üha sagedamini liiga valjusti mängitakse, justkui  peaks esitajate arvates kuulajatel ilmtingimata tõsine kuulmislangus olema.

Ja kõige lõpuks.  Küllap moodustasid kõige tähtsama osa tema elus teised inimesed, iseäranis tema kaaskondsed. Eks loomulikult oli nende seas tähtsaim koht perekonnal, kuid ka sõpradele ja kolleegidele oli tal palju abi ja hingesoojust jagada, mida lihtsalt ei ole võimalik unustada.

Suur tänu, Henn, nende hetkede eest, kui saime kõnelda füsioloogiast ning ilmaelust ja inimestest nii otse kui ka ausalt!