teisipäev, 27. märts 2012

Turgude mängulisus võtab võhmale

Paljude ühiskondade (sh Eesti) alusmüüri värskeim ja  hetkel kõige kopsakam kivi on totaalne turumajandus. Turule saab ja tulebki tassida niipalju asju kui vähegi võimalik ning seal saavad inimeste tegevused (või käitumine või elu elamine vms) sotsiaalse väärtuse. Ostuks-müügiks kutsutav vahetus on turunduse (mitte reklaamimise, vaid turuga selle kogu täiuses mehkeldamise) kõige olemuslikum akt ja peasündmus. See akt on õige sarnane teistegi sotsiaalse otsustamise ilmingutega alates kohtuotsusest kuni kogukonna kõige kenama tüdruku leidmiseni, sest kõik need sisaldavad millegi sotsiaalsesse mängu toomist, mängu ennast ning ka selle tulemust ehk sotsiaalse taustaga otsust.

Turul on siiski mõned üldisemad hädad, millest mõned  tahavad just praegusel ajal endast rohkem märku anda. Kõigepealt on turg väga ressursimahukas mehhanism, mistõttu peavad ühiskonad paratamatult kaaluma, mida ja kui palju ühiskondlikust eksistentsist turule lasta. Need ühiskonnad, millel mistahes põhjusel ja viisil ressursse lahedamalt käes, võivad  turgu enam totaliseerida ning samade mängureeglite pealesurumisega loomulikult ka nõrgemaid survestada. Need, kellel ressursse vähem, peavad paratamatult osade igapäevaste sotsiaalse eksistentsi otsuste tegemiseks mingeid jäigemaid institusioone kasutama.
Teiseks kipub turul järjest enam pettust juhtuma, mis väljendab kasvavat usaldamatust moodsa ühiskonna pühas perekonnas ostja-müüja-ühiskond. Trio osapooled eraldivõetuna soovivad pidevalt kedagi teist kolmanda vastu kampa saada ning selle tulemuseks süveneb hasartmängulaadne turumelu, kus osapooled soovivad võidulootuse õhinaga kasutusele võtta järjest uusi enda kehtestamise ja teiste kontrollimise vahendeid. Kui mäng lõpeb pidevalt osapooltele sama tulemusega, siis on selge, et  kaotajate mänguind lahtub  ning iseensest mõistevakas kujunenud turuolukord keerab järsku kõigile (isegi võitjad tüdinevad võitmisest) haledaks absurdiks. Küll oleks siis hea võtta kasutusele mõni teine sotsiaalne mäng ning kasvõi tuju paranemiseni või parema vahetusmehhanismi puudumiseni seda mängida. Ka mänguline ühekülgus ei ole ühiskonnale pikas perspektiivis hea väljavaade, sestap ei tasu asjameestest turuvalvuritelgi  turupropagandaga ennast täielikult unustavasse pöördesse rabelda.  

pühapäev, 11. märts 2012

Peeglid, õiglus ja võimujäikus streiki seletamas

Eestis streigitakse väga harva, mistõttu on tegemist pigem õige äärmusliku asjaajamise võttega  kui mingi laadanalja viskamise või lihtsalt kellegile ärapanemise üritusega. Olukord paistab veelgi tõsisem seetõttu, et streigi eestvedajad on õpetajad, kellele ühiskond on andnud volituse olla oma jätkusuutlikkuse eeskujuks ja vahendajaks. Seega ei tohiks kellelgi suuremat kahtlust olla selles, et pulbitsema on hakanud päris ühiskonna vaimses südames.
Taaskord kuuleb meie supersõnavabas riigis seinast seina arvamusi selle ettevõtmise õigsuse ja sobivuse kohta, kuigi jah, erinevalt eelmisest korrast 2003. aastal on nüüd mõistmist ja toetust õpetajate protestile märksa enam. Arvamusi õpetajate streigi on tõesti erinevaid, kuid mõned kriitilisemad neist on küll nii tugevasti kinni arvaja ideoloogilises, poliitilises või demagoogilises hangumises, mis segab neil asjade nägemist nõnda, nagu needd nende korraldajate poolt on käima pandud. Et kirjutaja enda positisiooniga oleks kohe algusest peale kõik selge, siis kuulun kindlalt õpetajate endi ja neid toetavate streikide pooldajate hulka ning pean seda ühiskonna konkreetse arengujärgu ilminguks ning mitte ühiskonda õõnestavaks tegevuseks. Nii mõnedki kommnetaatorid on streigiga seonduva seletamisel peegleid ja peegeldumisi kasutanud. Küll leitakse, et streik ise on millegi või kellegi peegeldaja; samuti arvavad teised, et streik on pigem millegi peegeldus. Peegeldamise kujund on kindlasti sobiv käesoleva streigi sisu ja mõtte esitamiseks ning minu arvamist mööda peegeldab ta õigluse defitsiiti ühiskonnas ja väljendab soovi kujunenud õiglusolukorra korrigeerimiseks ning reaktsioonid toimunule ilmestavad seda, kui teravasti protestikiir reageerijale silma paistab.
Kellele käesolev streik ei meeldi? Loomulikult valitsusele, sest nemad tõlgendavad parlamendivalimiste mandaati täielise absoluudina, mille puhul nad ei pea ega tohigi järgmiste valmisteni midagi muud kuulata, kui oma ilmeksimatuid ilmavaatega seotud poliitilisi mantraid, eksistentsiaalseid huvisid ning võimukutset. Poliitlava teisi tegelasi ja rahvast on nad nõus suuresti üksnes enda kiituseks kuulda võtma, muud noodid valitsetavatelt näitavad üksnes nende, st valitsetavate, mõistmatust riigi õige juhtimise asjus. Teiseks kuuleb streigi kohta kõvasti kriitilisi noote valitseva partei liikmetest arvajate ja tulihingeliste toetajate leerist. Nende jutte võib seniste võimupositsioonide kaotamise hirmu argumendi alusel kergesti mõista. Isegi pisut paradooksalsel kombel on nad nõus loobuma oma parempoolsest liberaalsest ilmavaatest ja asendama isikute vabaduse oma meelt avaldada sõnakuuleliku allumise nõudega, mis peab tunnustama senise poliitika triumfi ja muude alternatiivide täielikku puudumist. Nendelt kriitikutelt kuuldub paraku seisukohti, mida ei ole teisiti võimalik hinnata, kui katseid viimases hädas kasvõi õlekõrrest kinni haarata ja pideva soovimatusena näha ennast ja oma poliitseltskonda tekkinud olukorra autorite hulgas. Olgu siinkohal toodud sellistest haaramistest mõned näited:

¤ Streik ei loo juurde rikkust ega vara.

Aga tal ei ole lootustki seda teha, sest streik on ju protesti vorm, mitte majandustegevuse ja uue rikkuse loomise viis. Küllap on niimoodi ütlejatel soov on aktsiooni halvustada ja mõttetuks kuulutada. Tüüpiliste demagoogia vahendite kuulub viis rääkida asjast nõnda, mida ta tegelikult ei ole.

¤ Mis te kisute tekki teiste pealt ära, kõigil on teist väga napilt?

Demokraatliku riigi kontekstis tähendab selline küsimus küll põhiliselt seda, et ärge toppige oma nina igale poole, iseäranis olemasolevate võimaluste õiglase jagamise juurde. Valitsejatele on antud võim ja nemad teavad kõige paremini, kes kui palju väärt on.  Üks selle arusaama üks versioon "Kui koolivõrgu korda saate (st vähendate koolide ja õpetajate arvu), siis saame teile ka rohkem palgaraha eraldada" kõlas alguses põhilise argumendina ja soovitusena õpetajate palganõudmise vastu. Seega siis, õpetajad, laske üksteist lahti, tehke ära haldusreform ja siis võite oma jutuga taas meie ette ilmuda. Jutul on jumet üksjagu, ainult ühiskondliku tööjaotusega on selles midagi päris sassis.

¤ Raha ei ole, riigi eelarve ju ammu koostatud

Sageli kasutatud võte tüütutest küsijatest vabanemiseks. Valitsejate soovi korral  püüda lahendada probleemi õpetajate ettepaneku kohaselt selliseid argumente ei kasutataks. Samuti kõlab soovitus justkui hoiatus, et käesolev on viimne Eesti Vabariigi eelarve. Mehed-vennad, ei oota õpetajad teilt järgmisel päeval palgatõusu, vaid täitmisele võetavat plaani nende elukutsele riigis sobiva staatuse andmist. Vastasel korral ei oleks streik ju 3 päevaga piirdunud.

¤ Aga enamus naisi saab veel vähem palka kui teie.

Paljude erinevate aspektidega seksistlik argument, mis peegeldab õige kõnekalt sugude võrdsuse olukorda Eesti ühiskonnas. Osavamad semiootikud suudaks sel teemal mitu lehekülge mõtet produtseerida. Mind häirib selle arusaama juures naiste topelthalvustamine. Kui mõelda veel meditsiinitöötajate toetusstreigi peale, siis võibki mõni näha streigis naiste protesti sugude vastastikuste suhete olemasolevale seisule.

¤ Osa tahavad streiki kasutada ära kasutada hoopis muudes huvides, kui nad seda deklareerivad.

Küllap mõned seda soovivadki, kuid demagoogiat ja vana äraproovitud poliitdemagoogia võtet näidata probleemi võimalikult väiksena paistab selleski soovituses piisavalt olema. Jah, mõned moodsad ideoloogid armastavad rääkida, et moodsa kapitalismi kohta marksistlikud seletused enam ei tööta. Kui see peaks tõsi olema, siis ei ole Eesti kapitalism kuigi kaasaegne, sest antud juhul näikse Marxi terava vastasseisu jutud päris hästi olukorraga klappivat ning probleemid tööandjate ja -võtjate suhtes on märksa laiemad kui valitsusele meeldiks seda tunnistada.

¤ Õpetajate streik on naiivne ja minu kadunud ema ei oleks nii teinud!

Veed, maad ja taevad, tulge nüüd ruttu appi! Sellised otsesõnu halvustavad ja enda ilmeksimatut jõupositsiooni rõhutavad vahendid on pärinevad taas valitsusliikme arsenalist. Poja ja tema kadunud ema suhete toomine tänase päeva poliitvõitluse konteksti viitab põhiliselt küll ministri emotsionaalse mõtlemistüübi tugevale domineerimisele ning analüütilise mõtlemise peksupoisiks olemisele.


Streik on olnud päris tagajärjekas ning pannud haridusministri telesaates välja ütlema, et vähemalt 10 aastat on olulised asjad tema ministeeriumi valitsemisalas tegemata jäetud. Vaid mõni kuu tagasi oli ta piisavalt kuraasi õpetajatele teatada, et palka saab siis juurde, kui koolivõrk korda tehtaks. Nüüd räägib ta, et streik on väga vajalik tööriist talle endale koolireformi tergemiseks. Hoolimata laitvatest nootidest, on mõni teinegi nende tegija hakanud järsku nägema vajadust riigis nii mõnedki asjad paremasse korda ja tegelike vajadustega kooskõlla seada. Loodetavasti ei saa siit siiski toitu mõtteviis valitsejatele, et teatud poliitiliste eesmärkide saavutamiseks olekski hea kedagi mõnda aega häbistada, mittevajalikuks kuulutada või näljapajukil hoida. Küllap on streik teistelegi selgeks teinud, et valitseva partei tegemised ei ole paraku ühiskonda sinna viinud, kus see saaks rahulikumalt tulevikku vaadata. Hulk olulisi ühiskonna elu korraldamisi ei toimi vajalikul viisil ning individualistliku olelusvõitluse massiivne kultiveerimine on tootnud ühiskonda, kus inimväärikus on lihtsustunud selles võitluses pealejäänute edukultuslike arusaamade sotsiaalsele tsementeerumisele.
Samuti on päris kindel, et verbaalne laamendamine ei sobi demokraatliku riigi valitsuse ja tema aparatuuri liikmetele ja ainuüksi selle eest tasuks mõnel valitsejal endale rahulikum amet otsida.