esmaspäev, 28. mai 2012

Valdur Mikita istutas kalevipoja lehma selga

Mõni nädal tagasi avaldas Postimees päris pika Valdur Mikita loo eestluse olemusest ja tulevikuväljavaadetest, mille pealkirjas oli just eesti mees lehma selga pandud. Pole kahtlust, et Mikita on vägagi sõnaosav kirjamees, kuid selles loos isegi nii osav, et loo sõnum (loodetavasti lool pidi ikka sõnum olema) hakkab lugemise edenedes järjest enam tahaplaanile jääma. Artikli üldine tonaalsus oli harjumuspärase eestlaslikkusega kurtev: küll toimub meiega midagi liiga järsku või valida on üksnes viletsate variantide vahel.  See "paikse talupoja kultuur", mis meil olla pikalt stabiilne olnud ja olemust sisustanud, on nüüd lõpuks omati otsad andnud ja ruumi teinud vaimsele vaakumile, milles hõljuvad sihitult globaalse massikultuuri üksikud fragmendid. Sellisest asjade seisust ei saagi ju midagi muud välja tulla, kui mõttetu karglemine ja peatine kadumine. Küllap mitmel pool pruugitud meditiinilise sõnavara eestluse olukorra kirjeldamisel räägib sedasama, et autori arvates on meie rahval ja kultuuril haigus kallal ning keegi kuskilt kõrvalt peaks seda ravitsema. Mitmel pool lööb välja ka see eestlastele nii omane erilisuse iha, kuid selles loos on erilisus esitatud enamasti mingis masohhismi kastmes, millest on kogu rahvuse eksistentsi üritusele pigem kahju kui kasu. Mu meelest sobib selleski loos toodud asjaolude ühiseks nimetajaks pigem  ümbritsevate oludega kohanemise vajadus kui mingite ekstravagantsete vaimsete tegelaskujude otsimine meie seest. 

neljapäev, 10. mai 2012

Demokraatia kui tunnetusmehhanism

Demokraatiat võib seletada mitme erineva kandi pealt, sh ideoloogilisest, poliitilisest, psühholoogisest, ajaloolisest, antropoloogilisest jms vaatepunktist. Kui demokraatia tähenduseks pidada  ühiskonnas tema liikmete küllalt vaba verbaalse kommunikatsiooni käigus enamusele sobivate otsuste setitamist, siis evib selline ühiskonnakorralduse viis selgelt ka tunnetuslikku võimet. Tunnetus sünnib valikute esitamisest, nendest ühe kasuks otsustamisest ja selle järgi tegutsemisest. Kui tehtud valik osutub kogukonnale kasulikuks või ka kasu mõttes neutraalseks, siis on tunnetus hästi õnnestunud. Kui aga valitu toob kaasa probleeme, siis on ühiskonnal olemas erinevas lohutusviisid  toimunus mitte maailmalõppu näha, vaid üritada seda uuesti hinnata ning selle alusel uuesti olukorrale reageerida. Pealegi soosib vastupanuvõimet sugenenud kannatusele teadmine, et üht arvamust ja tegutsemiskava pidas kõige paremaks suurim osa kogukonnast ning ebaõnnestumine pühib platsi kõigi jaoks puhtaks uue otsustussessiooni tarvis. Selline tsükeldamine annab kogukonnale tõesti paremad eksistentsi väljavaated võrreldes ilmse sotsiaalse survega jäärapäiseid ideoloogilisi või emotsionaalseid doktriine läbiviiva liidri ja tema õukonna riigijuhtimine. Samas on demokraatia tõhusaks tunnetuslikuks toimiseks moraalselt väga nõudlik ühiskondliku olemise viis, sest moonutused otsustamisel ja tegelikkuse hindamisel suudavad moonutada kogu sotsiaalse olemise vaimset hindamist. Demokraatia kui tunnetusliku formaadi kvantitatiivseks käepikenduseks on sotsioloogilised (ja ka mittesotsioloogilised:-)) küsitlused, kus tehakse kõigepealt kindlaks ühe või teise seisukoha olemasolu ja esinemise sagedus, mille järel enmalevinud positsioonidel võimaldatakse sotsiaalset tööd teha. 

laupäev, 5. mai 2012

In memoriam Mati Mägi *08.05.1957 – †30.04.2012

Taaskord tuleb kirjutada kurbi ridu inimesest, keda järsku enam ei ole ja kes on mind oma eluga nii palju mõjutanud. Mati on mu vennanaise vend, keda tundsin sellest ajast, kui ta 1970. aastate esimesel poolel oli koolipois Tartu 1. Keskkoolis. Tema rahulik ja vaikse sisemise imestusega meelelaad oli mulle väga mõjuv ning tema lugemus, kultuurihuvi ja sporditegemine vägagi nakatavad. Eks püüdsin mõndagi tema tegemistest järgi teha ja ennastki tema järgi seada. Kui hiljem veeretas elu ta ette mitut masti katsumusi, siis probleemidestki kõneldes üritas ta näha asja paremat poolt ning teinekord ka saatuse keerdkäikude irooniat. See stoiline meelelaad võimaldas rahu, kuid küsis ometi ka oma olemasolu eest hingehinda. Ei tema puhul ole vajadust küsida, kas midagi tulnuks elus teisiti teha, lihtsalt elada on tarvis.
Hää sõber! Õnn, et me teed aegajalt kohtusid ning nendest kokkusaamistest sai ilmas olemiseks suunda ja tuge.