kolmapäev, 27. juuni 2012

Ühise Euroopa ideaalid surve all

Järjest rohkem ja kasvava kartusega räägitakse taas ühise Euroopa projekti tuleviku väljavaadetest, sest selle mõnede asjaosaliste praegune majandusseis tekitab mitmel pool juba ohtlikuna tunduvat närvilisust ja ebakindlust. Üha enam ilmub päevavalgele avameelsemaid, kuid nii inimlikke olukorra seletusi, mille kohaselt ühistegevust nähakse ettevõtmisena, kuhu tegelikult oli algusest peale ja paratamatult sisse programmeeritud võitjaid ja kaotajaid ühes kõige sellest tulenevaga. Hiljutised ideaalid ja deklaratsioonid, et ühistegevusest võidavad kõik, on hakanud kannatama seltskonna enda märkimisväärset sisemist survet, mis lisandub nende  riikide pidevale välisele pressingule, mis näevad Euroopa Liidus mitte üht  inimarengu verstaposti, vaid peamiselt võistlejat ühes suuremas maadlusmatšis.  Eks nüüd on käes see aeg ja võimalus, kus Euroopa Liit saab näidata oma kohanemisvõimet ja uute ideaalide abil kogutud sotsiaalse kapitali tegelikku tugevust suurel rahvaste ja riikide spartakiaadil.

Märtsis olnud õpetajate streik arendab jätkuvalt riiki

Taaskord on leidnud kinnitust arusaam, et Eesti ühiskond on tublisti hingestatud olevus, sest sama asi avaldab hinge omanikule olevikus ja minevikus hoopis erinevat mõju ning kutsub erinevatel aegadel esile õige erinevaid sotsiaalseid reaktsioone. Kuigi õpetajate streik ise märtsi alguses hakkab inimeste mälus juba tahaplaanile jääma, on selle mõjud osutunud ootamatult tugevaks ja mitmekesiseks. Kui enne streiki, selle ajal ning vahetult pärast seda hurjutati õpetajaid mitut masti sotsiaalsete malakatega, siis viimased seisukohad haridusministrilt ja tema kaardiväelt õpetajate tublisti parandamist vajava sotsiaalse staatuse ja riigi ressursside täpsema jagamise kohta on juba päris üllatavad ning üksnes kinnitavad streikijate poolt tehtu vajalikkust ning nende sotsiaalset küpsust.

Nimelt kinnitavad nüüd haridusministeeriumlased juba oma plaanides soovi teha lõpp ammu kahtlustatud olukorrale, et paberi peal õpetajate palkadeks mõeldud rahast on tubli osa läinud muudeks haridustegevusteks (koolimajade ehitamine/korrastamine, täienduskoolitus ning mine teab veel mis). Seega siis on varjatult õpetajate palga pealt kokkuhoid olnud riigi tegelik hariduspoliitika, mida on teadlikult teostatud selle organisatsiooni ja võimu kõikidel tasanditel. Kui veel streigini sooviti visalt status quo jätkumist, siis nüüd on osade otsustajate kontorites jõutud arusaamisele sellise skeemi vildakuses. Küllap suurematel skeptikutel tuleb selle kohal kiiresti pähe mõte, et samasuguse universaalse skeemi alusel võivad asjad senini käia ka teistes ühiskonna jaoks olulistes tegevusvaldkondades. Skepsise tulemuseks on taas kaotatud mingi tükk usaldust Eesti riigi korralduse ja tema mitut masti juhtide vastu, sest viimaste suurelennulise tegevuse järjest olulisemaks osaks näikse olevat "Jaga ja valitse!" põhimõte.    

pühapäev, 24. juuni 2012

Jaanipäev 2012 on pigem ootus

Hall taevas, vihisev tuul ja ringutav ootus paitavama soojuse järele?

Võimust ning sotsiaalse ruumi pingest

Tavaelu ning ka õige õpetatud arusaamade kohaselt on looduslik ja sotsiaalne tegelikus hoopis erinevad asjad. Teinekord tõlgendavad looduslikku maailma seletavad mõisted ühiskondagi päris hästi, aga sotsioloogilise teleoloogia vahendid ei klapi loodusele enamasti kuidagi. Õige lihtne viis selle mõistelise eristusega toimetulekuks on lihtsalt kuulutadagi looduslik ja sotsiaalne tegelikkus olemuslikult erinevateks asjadeks. Samas näeme, et nad ei ole ka täielikult üksteisest lahutatud, pigem on nad hoopis üksteisega tihedasti läbipõimunud ning vastastikku teineteist mõjutavad. Sotsiaalsed ruumid on inimeste endi tehtud eesmärgiga avardada nende olemasolu võimalusi elusa looduslikus heitluses. Erinevad sotsiaalsed ruumid on kui katseseadmed, millesse mõistuslikult toimuma pandu üritatakse klapitada looduses toimuvaga. Mõnikord õnnestub kaaseksistents paremini ja kestvamalt, teinekord jälle selgub vähem kui generatsiooniga, et deklaratsioonides sooviti kõigile ühiskonna liimetele küll kõige paremat, kuid ühiskonna dekoratsioonide langedes sai selgeks, et tegemist oli olnud taas ühe pisema inimgrupi võimuihast tingitud sooviga allutada paljusid teisi endi teenistusse. Sellel võimuiha positiivseks välenduseks on muidugi tõik, et ta tagab sotsiaalse koosluse mingi struktuuri ning kestvama toimimise, kuid negatiivseks mõjuks on paratamatult tema vägivaldsus osade sotsiaalse koosluse liikmete suhtes. Seega tekib võimuks pääseva idee enda ja tema sunniviisilise kehtestamise kaasproduktiks paratamatult sotsiaalse pinge tekkimine, mida on võimalik kasutada erinevates olukordades nii ühiskondade hoidmiseks kui lõhkumiseks.  

Sotsiaalsete ruumide seinad ja piirid näikse olevat hoopis pitsilisemad, kui seda on jõgede kaldad ja koobaste laed. Aga ometi peavad nad vajadusel inimesi päris hästi kinni ning tagavad nende valikulise liikumise erinevate sotsiaalsete ruumide vahel. Inimühiskonna ruumide seinad on mõeldud inimestele (või õigemini nende vaimule), mitte niivõrd teistele olenditele. Küllap näiteks mesilaste koosluste piiridki toimivad eeskätte mesilastele ning alles nendest piiridest tekivad mesilaste valitud tegemised ning neist kogu mesilaste sotsiaalse koosluse omadused ja võimed, mis siis omakorda mõjutavad sellega kokkupuutuvat looduslikku. Sotsiaalse ruumi seinte omadused määravad ühelt poolt selle suhestumise ümbritsevaga ning teiselt poolt loovad tingimused võimu toimimiseks selle ruumi sees.  Võim võib olla nii hurmavalt ja vastupandamatult kutsuv, nii et selle ohvrid on sunnitud võimu saamise nimel valmis ükskõik kui kauneid või näotuid tegusid korda saatma. Võim võib teistele olla sedavõrd vastik, et sooviksid esimesel võimalusel selle ilmast kaotamist, kuigi neil on enamasti raskusi selle asemele mõne teise sedavõrd mõjusa sotsiaalse korrastuse vahendi pakkumisega. Sestap oleme võimugagi taas mõõdukuse soovituse juures väljas, mis leiab kiiresti, et võimus teostugu ikka enamuse soov, kuid mida ei valmistata siiski liiga tugevast ja karedast sotsiaalsest kangast.   

teisipäev, 12. juuni 2012

Meditsiin ja selle filosoofia

Just eile peeti Tartu Ülikooli eetikakeskuse eestvõtmisel Põhja- ja Baltimaade meditsiinifilosoofide osavõtul väikest hubast konverentsi, mille ühiseks nimetajaks võiks pidada ehk esinejate ihalust meditsiini senisest mitmekesisema sotsiaalse integreerimise  järele. Kaasaegne meditsiin on muidugi juba niigi tugevasti sotsialiseeritud tegevus, kuid selle mõned domineerivad formaadid (teenusepõhine ressursi jagamine ning suurte populatsioonide kvantitatiivse kirjelduse põhine teadmise hankimine ja rekendamine) näikse maha suruma teisi, mida kokkutulnud meditsiinifilosoofid soovisid oma kõnedes näha olemasolevast märksa tarmukamatena. Eks suure spetsialiseerumise ja killustumise ajastul on ilmselt paratamatu, et meditsiinifilosoofide arusaamad ja asjaajamised on mõneti lahus meedikute eneste põhimõttelisematest muredest, kuid kindlasti vääriksid filosoofide tegemised viimaste poolt senisest palju suuremat tähelepanu ja läbimõtlemist. Praegu on meditsiin ja tema filosoofia üksteisest liialt kaugele eemaldunud ning analüüsi vajavad meditsiini teemad jõuavad filosoofide töölauale pigem tavameedia kaudu kui otse esimesest allikast. Filosoofilise aspekti arvestamine looks meditsiinile ja selle raames toimuvale senisest märksa avarama olemusliku sisu kui tausta ning aitaks takistada arstide pööramist üksnes teenuste osutamise masinateks, kes ei pea vajalikuks enam küsida, miks nad üht või teist asja just ühel või teisel moel teevad. Küllap tuleb juba koolides tulevastele meedikutele ilmavaate teemasid piisaval määral tutvustada, siis saab meditsiiniline tegevus ka meedikutele enestele enam mõistetavaks ja õigustatuks.
Toon järgnevalt välja mõned eile esitatud filosoofide seisukohad meditsiinis toimuva kohta.

¤ Björn Hjalmarsson Islandilt toonitas, et ADHD ehk ebapiisava tähelepanu ja hüperaktiivsuse häiret ei tuleks pidada mitte tavapäraseks psühhiaatriliseks haiguseks, vaid pigem eetikahaiguseks (moral disease), mida tuleks psühhofarmakonide asemel ravida õiglase sotsiaalse keskkonnaga. Eetikahaigus on iseenesest muidugi põnev ja ja raskesti objektiviseeritav inimeksistentsi kirjeldaja, iseäranis kui keskkonna moraalne staatus võtab sisse koha haiguse etioloogiliste tegurite reas.

¤ Pekka Louhila Helsingist rääkis Downi tõve skriiningu eetilistest apsektidest ning tema kaalukaim väide oli kindlasti see,  et geneetilise skriiningu peamine mõte on reproduktiivse autonoomia suurendamine. Sellest seisukohast saab tuletada mitmeid mõttelisi jätke, kuid ühiskondade üldisemad eetilised tõekspidamised tahavad kuskile maha märkida reproduktiivse autonoomia piire ega lase sellel rassijal lõpmatusse trügida.

¤  Vilius Dranseika Vilniusest võttis endale ülesandeks analüüsida mistahes meditsiinilise informeeritud nõusoleku informeerimise komponendi sisu nõuete formaliseerimise võimalusi oluliste asjasse puutuvate kaalutluste (relevant considerations) tingimuse kaudu.  Sellise kaalutluse filosoofiline määratlus oleks järgmine: If someone chooses A from as set [A; B] when information x is not revealed to that person and B from set [A; B] when that information is revealed, then x is a relevant consideration. Ettepanek kõlab esmapilgul muidugi efektselt, kuid sisaldab lähemal vaatlusel võimalikku olukorda, et igaühele tuleb nõusolekuks vormistada oma individuaalne infoleht. See ei klapi aga üldse mitte hästi autori esmase sooviga saada lühemaks pikki (mõnikord isegi kuni 20 lk) infolehti kliiniliste ravimuuringute korral. Pakutud lahenduse teiseks probleemiks on asjaolu, et üksnes oluliste kaalutluste esitamisel ei pruugi dokumendis fikseeruda üldse terviklikku ülevaadet uuringust või kliinilisest sekkumisest, millega nõus ollakse ning see võib kergesti hävitada informeeritud nõusoleku esilagse mõtte. Siiski tuleb Viliuse analüütilise bioeetika  viljelemise katset pidada igati põnevaks.

¤ Vilhjalmur Arnason Islandilt rääkis selle riigi geenipanga värsketest eetikaprobleemidest. Nii on nüüdseks selgunud, et kogutud proovides leidub umbes 1500 rinnavähki prognoosivate BRAC geenide mutatsioonidega proovi, kuid kas üldse ja kuidas informeerida sellisest tõsisest väljavaatest proove andnud naisi? Ettekandest sai päris selgeks, et geenivaramute eetikaprobleemid ei lõpe nende käivitamisega, vaid neid võib projekti reaalse käigushoidmisega vabalt juurde tekkida.

¤ Margit Sutrop Tartust esitas ettepaneku kasutada eetilist argumentatsiooni senisest märksa varasemates tehnoloogiate arendamise faasides. Ei peaks tegelema üksnes tehnoloogilise väljundi enda moraalse koormusega, vaid juba tootearenduse planeerimise faasis tasuks silmas pidada selle tootmisega ja kasutamisega seotud eetilisi aspekte.

¤ Helga Sol Olafsdottir Islandilt pidas kaitsekõne meditsiiniliste teadmiste hankimise kvalitatiivse meetodi toetuseks. See pole ühelgi juhul kvantitatiivsete uuringumeetodite eelastmeks, vaid evib iseseisvat rolli uute teadmiste hankimisel ning omab ka päris selget läbiviimise eetiliste standardite komplekti.

¤ Signe Mezinska Riiast tutvustas kvalitatiivset uuringut IVF protseduuride riskide esitamisest patsientidele ning leidis, et teavitamine on jätkuvalt õige paternalistlik ega arvesta kuigi palju patiendi autonoomiaga.

¤ Ivars Neiders ja Vents Silis rääkisid oma Läti kohta käivast kvalitatiivsest uuringust, milles püüti selgitada arstide poolt tõerääkimise põhimõtte realiseerimise tegelikku seisu raskete haiguste terminaalses faasis olevate patsientide korral. Ivars seletas kõigepealt, et patsientide jaoks halbade uudiste korral on tõerääkimine alles viimastel aastakümnetel arstide jaoks probleemiks saanud. Varem võtsid arstid selle puhtalt enda otsustada, kuid palju patsiendid peaksid oma tervislikust seisundist teadlikud olema ning mõnedki kuulsad arstid andsid eelmise sajandi esimesel poolel teada, et patsienti säästva pooliku tõe või päris vale teatamine on arstikunsti osaks. Läti sõbrad tegid 4 arsti ja 7 arstiüliõpilase küsitlemisega selgeks, et erinevate meedikute generatsioonide arusaamad patsientidele tõe rääkimise kohta ei lange kokku. Kui vanemad kolleegid rääkisid palju sellest, et patsiendile tõe rääkimise määr sõltub olukorrast ja patsiendi isikust, siis noored tohtrid on enamasti arvamusel, et patsient peab teadma kogu tõde enda kohta.

¤ Dr Petra Gelhaus Saksamaalt Münsterist jätkas oma ettekandega arutelu patsientidele tõe rääkimise teemal ning tema positsioon arendas pigem Läti kogenud arstide vaateviisi, et patsiendile meditsiinilise tõe edastamisel tuleb lähtuda konkreetsest olukorrast ja patsiendi seisundist. Meediku ja patsiendi suhet ei tuleks ettekandja arvates vaadelda meediku ühepoolse infoedastusena, vaid pigem protsessina, mille käigus suhtlus edeneb läbi mitmete  vastastikuse kommunikatsiooni etappide. Seega võttis ta taas kiita Veatchi jaotuse järgi koleegiaalset arsti-patsiendi suhte mudelit, mis aga efektiivsusele orienteeritud tervishoiu korraldajaid eriliselt ei vaimusta.

¤ Zane Linde Lätist tõstatas haiglate infektsioonikontrolli teema abil Eestigi meditsiinis järjest olulisemaks muutuvat patsientide ohutuse probleemi. Eks patsiendi ohutuse teema on muidugi märksa laiem, kui üksnes haiglas levivate mikroorganismide ohjeldamine ning sisaldab arvukalt erinevaid tahke, mis oleks vähemasti siinse regiooni meditsiinieetikutele oluliseks lähituleviku tööpõlluks.

¤ Kristine Hjulstad Norrast kirjeldas oma noorte vähihaigete haigustunnetuse kvalitatiivset uuringut, mis tõi välja terve rea erinevaid aspekte, kuidas raske haigus mõjutab noorte inimeste eksistentsiaalset seisundit ning nende toimetulekut personaalse eludraamaga.


Nii sellel üritusel kajastatu kui ka üldisemalt ühiskonna meditsiini enda professionaalsetest arusaamadest erinev tervise ja haiguse käsitlus vajavad kindlasti edendamist kasvõi paremaks vastastikuseks mõistmiseks. Jah, meditsiinifilosoofias ei ole kindlasti peamiseks prioriteediks võimalikult kõrgelennuline filosoofiline akrobaatika, vaid pigem uute võimaluste pakkumine inimeksistentsi täielikumaks mõistmiseks.         

kolmapäev, 6. juuni 2012

Juhtiv riigiprokurör Heili Sepp on Eesti kangeim naine

Olen juba mõnda aega kahtlustanud, et oma mõjult ja võimult ei ole meie rahva kõige kangem tütar mitte Ene Ergma, Evelin Ilves, Laine Randjärv, Tiina Mõis, Viivi Luik, Kaia Kanepi või Margit Sutrop, vaid hoopis Heili Sepa nime kandev haldjas. Lisaks tema enesekindlale meediasse ilmumisele kõige kõmulisemate pahategude seletajana sai see diagnoos veelkord kinnitust tema eilse Postimehe artikli mõtteavaldustest. Eks lugege ise, mida prokuröri amet võib ühe naise hinges ja mõtetes teha:

¤ "... seadus annab võimaluse kuriteo toimepanemises osalenuid mitte süüdistada. Viimase valiku tegemise on seadus andnud prokurörile ehk riiklikule süüdistajale. Viimatinimetatud otsuse  tegemisel on muu hulgas tähtis nii see, kui oluline on avaliku huvi seisukohalt konkreetne kuritegu tervikuna, kui ka see, kui suur on avalik huvi konkreetse üksikisiku vastutuselevõtmise vastu selle teo toimepanemise eest"

AS: Siit õhkub küll vanade aegade hõngu, milles kogukond on kivide asemel prokuröri oma tujude tööriistaks teinud. Ja maagiline avalik huvi on taas see vedru, mis paneb sotsiaalseid tööriistu oma raskesti mõistetavaid tegusid õigustama.

¤ "Elus juhtub tihti, et avaliku huvi seisukohalt olulise kuriteo toimepanemises osaleb rühm inimesi, kuid mõne roll neist on nii juhuslik ja väike, et puudub terav avalik huvi tema kohtu alla andmiseks isiklikult."

AS: Küllap oleks kommentaarid siin isegi liiast, kuid õiguse nii subjektiivne tõlgendamine juhtiva riikliku süüdistaja peas on kindlasti suure üllatuse ja hämmastuse allikaks.

PS. Paksud kirjad on ASi tehtud.