neljapäev, 19. juuli 2012

Ideoloogilise võitluse partisanid tegutsemas

Postimees avaldab 11. juunil juba varasemast terava sõnaga tuntud kompromissitu rahvuslase Lauri Vahtre artikli mitut masti poliitilisest vihast ning Karl Marxi juhtivast rollist selles, et seda viha pärast tema õpetuse väljailmumist nii palju on olnud. Vahtre loos on Marx üks kuri deemon, kes võib rääkida nii heast kui halvast, kuid selle järgi toimimise tagajärjeks on paratamatu mitut masti massiivne sotsiaalne vihastumine, mis on genereerirud viimase pooleteise sajandi jooksul suures koguses sotsiaalset vägivalda ning kannatusi väga paljudele. Loen  põgusalt seda artiklit ning tunnen, et olen hetkeks tagasi 1970. aastates, kui lisaks reaalpoliitilisele mõõduvõtmisele käis  ka veel tubli verbaalne kähmlus kapitalismi ja sotsialismi  paremusest inimkonna helge tulevikuna. Ainult seekord oleme sattunud siin kapitalismi pooldajate leeri ning vastaste üht maskotti on paras piduda millega tahes, sest see teenib sotsiaalimmunoloogilise vahendina üllast oma ühiskonnakorra õigustamise ja õilistamise eesmärki ning vaidluse sisuline kvaliteet on ettevõtmises pigem teisejärguline.

Täna, nädala hiljem, võtab Lauri Vahtre artikli ja Marxi ideelise tähenduse üles Eduard Tinn ning  kaitseb Marxi isikut ja tema vaateid vapralt. Osalt õnnestub see tal muidugi seetõttu, et vastaspoole artikli vähemasti mõnedes seisukohtades on tubli annus meelevaldsust ja soovmõtlemist. Soovmõtlemise piisavalt suur kogus on põhiline õigustus ideoloogiliseks võitluseks ning mul on kahtlus, et mõlemal autoril on seda varutud päris suures koguses.  Niisamuti tuleb tunnistada koos Tinniga üllatust, et ise filosoofiaga seotud tekste tõlkinud mees  hakkab süüdistama üht filosoofiliste vaadete süsteemi maailma suurtes hädades. Viimane kord juhtus selline tegeliku probleemide filosoofi(a)le delegeerimine siinkandis vist siis, kui mõned aastad tagasi Soome ühe koolitulistamise põhjuseks peeti samuti teatud filsoofilisi vaateid ning meedias soovitati mõne filoosoofilise mõtte ärakeelamist.
Midagi ei ole parata, reaalse sotsiaalse praktika ja vaimse allergia argumentide alusel tuleb Marxi vaadete tähtsus ja mõju lähiajaloole tunnistada sedavõrd suureks, et seletab hästi juba lõppenud lahingu järel aegajalt ikka veel kajavaid ideoloogilisi laske. Suur sõda ise üksikisiku või ühiskonna primaarsust toetavate leeride vahel ei ole kaugeltki veel läbi, see ootab vaid uut ettekäänet rahuaja lõpetamiseks ning uueks lahinguks.

teisipäev, 17. juuli 2012

Eesti põhiseadus Euroopa olupoliitika lõksus

Läinud neljapäeval tegi meie riigikohus ajalugu riigi (põhi)seaduse tõlgendamise paindlikkuse testimisel, kui andis teada oma üldkogu otsusest, millega jäeti rahuldamata õiguskantsleri taotlus tunnistada Euroopa stabiilsusmehhanismi asutamislepingu artikli 4 lõige 4 põhiseadusega vastuolus olevaks.

Riigikohtu otsuses väärivad erilist tähelepanu punktid 206–8, kus riigikohtunikud tunnistavad selgesti valitsuse poolt allkirjastatud lepingu ühe sätte vastuolu põhiseadusega ehk riivet, kuid peavad seda õigustatuks positiivse mõju kaudu, mida vaidlusaluse sätte olemasolu lepingus avaldab Euroopa ühisraha ja  käekäigule. Taandades kohtuotsuses oleva pika jutu lihtsaks seoseks, tuleb välja, et riigikohtunike arvates ei ole iga (põhi)seadustäht  iseenesest enam ülimuslik eesti rahva kokkulepe ega loo enam täiel määral meie sotsiaalset reaalsust ning teatud (päeva)poliitilised kaalutlused (olgu nad kuitahes kasulikud) suudavad õigustada seaduse rikkumist. Päris selge, et sellise hinnanguga viiakse ühiskond libedale jääle, kus võib olla päris tore mõnda aega liugu lasta ja lõbusasti edasi liikuda, kuid halbade asjaolude kokkulangemisel võib kergesti ka päris valusasti kukkuda ning haiget saada. Ja raha kasvav fetisheeriv võim on saanud järjekordselt kinnitust, seekord juba päris kõrgel kontinendi riikide täidesaatva võimu tasemel.

Päris lihtsat psühholoogilist eneseõigustust oli märgata riigikohtu kommentaarides otsuse tagamaade kohta, sest mitmel korral mainiti neis suuri  raskusi ja keerukusi ning vajadust järgmistel kordadel seaduskuulekam olla.