reede, 31. august 2012

1. september – hilissuvine naistepäev

Tänased lehed on pungil koolijuttudest, sest homme algab järjekordne haridusaasta. Natuke 8. märtsi tähistamise moodi see asi on, sest mõni aeg enne 1.septembrit võtavad paljud (nii ka mina) rinna õhku täis ning puhuvad korraga selle päeva auks hinge jälle tühjaks ja edasi kuni järgmise korrani on teema pigem juhuste meelevallas. Naistepäevaga on asi üsna samamoodi, sest ühel päeval aastal räägitakse naistest palju, aga kõigil teistel päevadel ollakse ses suhtes märksa mõõdukamad, kuigi naised on meie ümber kõigil teistel päevadel täpselt samamoodi. Et hariduses annavad naised kõvasti tooni, siis kipubki kahe mainitud päeva vahel tublisti analoogiat olema.

Tänased jutud ise olid muidugi tublist portsust enesekindlusest kantud. Poliitilisemalt meelestatud tegelased kuulutasid taaskord uue ajastu algust: ühtedel oli see seotud lõpuks ometi õpetaja väärtustamise algusega; teistel avanesid jälle silmad koolide õigel väärtustamisel; kolmandatel selgus, et naissugu on koolis tublisti eelistatud seisus ning see tõmbab kogu sotsiaalse elu kiiva; neljandatel kangastus taas uue ilmutusena kasvatuse (keskkonna) ja geenide vahekorra lummus inimese kujundamisel jne. Eks pisike mälukaotus pole paha, sest laseb kergemini muutustel sündida, kuid inimeste peades ammu ringelnud asju ei tasuks vähemasti professionaalide ringkondades päriselt küll olematuks kuulutada. Aga tõsi see on, et kooli tuleb funktsionalismi vaatepunktist pidada inimese kujundamise sotsiaalseks konveieriks ja selle saadused määrvad vägagi otsustavalt, mis ühiskond neist kokku tuleb.  Aga õpilasest on sel aastal ideoloogid suhteliselt vähe rääkinud. 

esmaspäev, 20. august 2012

Eesti iseseisvuse tagasivõtmise äramärkimine

Jälle on käes see kuupäev, kui meenutatakse 1991. aasta Moskva riigipöörajate tagantjärgi tarkuses haledapoolset jõudemontratsiooni, mille tulemuseks oli nende soovitud kogu impeeriumi päästmise asemel hoopis selle välimiste kihtide vääramatu lagunemine ning uue poliitilise reaalsuse teke Ida-Euroopas. Sellesse varingusse sattunutel tuli muidugi hoolikalt oma samme sättida, et ühe sotsiaalse monstrumi tükkide all ise mitte vigastatud saada ning pärast prantsatust pääseda vabamasse vette omi asju ajama. Eesti rahvas ja tema tookordsed juhid said selle ülesandega igati hästi hakkama, kuigi selle normaalsel viisil tunnustamine on isamaaliidu ja reformipartei poliitringkondadele tänase päevani üle jõu käiv ülesanne. Suure osa võimul olevate poliitikute ning nende mõju all olevate insitutsioonide  pingutatud tagasihoidlikkus ja visa vaikimine sellele päevale riikliku tähenduse andmisel on saanud pigem traditsiooniks, mida iga aastaga innukalt edendatakse.  Eks sellele nähtusele ole leitud mitmeid erinevaid seletusi, nende hulgas poliitiliste leeride vargamäelik kompromissitu vägikaikavedu või sellega seotud lootusetus sobivate meie aja poliitkangelaste loomisel. Kuigi sel päeval on tegemist meile ülimalt murrangulise ja kaaluka poliitilise sündmustiku meenutamisega, on pärastine Eesti poliitiline võim maalinud pühale tugeva rahvaliku jume ning vähendanud innukalt selle poliitilist kaalukust.  Esimesel pilgul teeb selline soovitud ükskõiksus mõtlikuks ja nõutukski, kuid ehk ongi selline suhtumine kõigi võimalike variantide seas päris tubli harju keskmine. Kui ühiskonna poliitiline trupp ei suuda midagi ka sel päeval üheskoos teha, siis on tõesti vist õigem neil isekeskis vaikselt olla ning mitte hakata oma positsioone ära kasutades iga hinna eest pseudotõdesid hõikuma. Küllap on selle tähtpäeva riiklik pidamine üks rahvusliku ühtsuse indikaatoreid, mis praegu just väga kõrgeid väärtusi ei näita. Need, kelle käes on praegu rahvuse ruuporid, ei tea juba mõnda aega, mida nendesse 20. augustil hõigata. Ja nii palju tuleb nende vaikelu tunnustada, et sobimatute asjade üle maa kajamine oleks vaikimisest veel halvem. Seltsingud ja kohad ei ole sellest päevast teinud vaid poliitvõitluse rajajoont ning selle tulemusena ei ole tähtpäev surutud üksnes Vikerraadio toimetajate entusiasmist loodud programmi ja eestlaste isiklikesse peadesse, vaid omab märksa mitmekesisemat sotsiaalset resonantsi, mis toidab jätkuvalt sotsiaalset mälu 1991. aasta augustipäevade kohta.  

neljapäev, 9. august 2012

Arvumängude võimust tänapäeva ühiskonnas

Juba mõnda aega on olnud tahtmine öelda midagi ühiskondliku olemise viiside või vormingute ehk formaatide kohta. Kevadel, kui Tartu ülikoolile järjekordset rektorit valiti, siis oli tahtmine mõtelda ülikoolist kui vaimsest või tunnetuslikust formaadist. Sellest, kuidas ülikooli liikmete põhikirjastatud tegevusest sünnib uus arusaam ja teadmine. Kuigi ülikooli juhtimine tsentraliseerub järjest ning rektor ühes kesknõukogudega saavad järjest mõjukamaks, on järjest raskem märgata ülikooli kui terviku tunnetusvõimet, pigem on see üha enam muutunud katusorganistatsiooniks, mille all toimivad erinevad väiksemad akadeemilised grupid. Õppetegevus on suuteline koondama erinevamaid kohalikke akadeemilisi kooslusi, kuid koosluste jaoks ei ole selle tähtsus  enamasti esmajärguline. Palju tähtsamaks peetakse uurimistööd, kuid selles vallas ollakse järjest enam omaette ning kohalik sidestumine ei kuku millegipärast sageli enam kuigi hästi välja. Teadusel on jätkuvalt arvukalt suundumusi ning sotsiaalne haakumine sarnase uurimistöö alusel köidab ühiskonna insenere märksa enam kui lokaalne akadeemiline holism. Möödas näikse olevat ajad, kui ülikoolide tarkus ise genereeris ennast. Nüüd ootavad nad ühiskonna käske, sest vaid nende täitmine õigustavat ideoloogide arvates tarkuspuindarte eksistentsi. Ja ülikoolide suhtlus ühiskondadega põhineb suuresti arvulisel dialoogil ja käskudel. Arvud on need, mis ülikooliski maksavad järjest enam. Ülikoolis on muidugi alles mitmeastmeline ja õige universaalne akadeemiline formaat, milles sisuks on ülikoolis käiva inimese hariduse edenedes talle rohkem mõtlemise ja tegutsemise vabadust anda. Esimeste kursuste üliõpilase akadeemiline õnn on pikka aega seisnenud tarkade õpetlaste pikemate temaatiliste monoloogide kuulamises ja kanooniliste tekstide lugemises ning juba õpetatutele siis selle taasesitamises, mis monoloogidega seoses külge on jäänud. Mida aeg edasi, seda rohkem peab noor akadeemik olema võimeline end väljendama kirjalikes traktaatides ning alles mõne aja möödudes saab akadeemiliselt formaaditud õpetlane ise õiguse noortele pikemaid monolooge esitada.  Kraadide kaitsmiseks on omad rituaalid, kuid üha enam kohtab selleski žanris protseduuri numbrilist formaliseerimist, mis panustab märksa enam ettevõtmise vormile kui sisule. Staažikatest olijatest professorite akadeemiline õnn seisneb võimalikult suures mõjus, mida nendesse salvestunud tarkus läbi nende isikute ümbruskonnale avaldab. Akadeemilises lähiümbruses on nende võim absoluutse iseloomuga, ülikoolist kaugemal see võim õige pisut moondub, kuid jääb siiski piisavalt tuntavaks. Aja märk on see, et akadeemiku võimu soovitakse siduda tema eduga, mida uuemnal ajal omakorda mõõdavad tema oma seltskonna väljannetes avaldatud lugude arv, nende lugude märkamine teiste poolt ning uurimistoetuste ja preemiatega teenitud raha hulk. Oo teadus, sa oled sport! Kas akadeemilisest võimust ja võistlusest sünnib uus ja eriline teadmine? Nii see peaks muidugi olema, sest miks muidu hoida käigus üht suurt akadeemilist armeed ja spordivõistlust.

Suve poole on mastaapsema mängurluse tulemusena eurol järjest raskemaks läinud, mille peale tuli tahtmine midagi üldisemat märkida raha kui väga universaalse ja võimeka inimkäitumise sotsiaalse juhtija kohta. Raha ja turg on inimkoosluste tegutsemise võimukad suunajad ning kui soovite, maguskavalad leiutised. Nad on järjest mõjukamad kogu selles sfääris, kus inimesed teadvusel olles tegutsevad ning loomulikult ka ülikoolide "vabas" vaimses maailmas. Ideoloogid, iseäranis need, kes vaimustuvad arvudest ja nendega tehtavatest tehetest, on rahamängust pöörases vaimustuses. Praegu eurotsoonis toimuv näitab väga selgesti, et vahetut võimu omavate otsustajate peades on rahamängu haare  sedavõrd tugev, et kipub isegi demokraatiamängu, st viisi, mis neile võimu andis, tahaplaanile jätma. Nende põhjendus nõnda toimides on see, et muidu laguneb rahamäng koost ning mängu puudumine toob meile vaid kaost ja hävingut. See mängurlus teeb kõhedaks, kuid rahamängu metamorfoosid samuti. Kui mitukümmend aastat oli mõnel pool kõiki kohustusi võimalik  palju kordi ajatada või uue kohustusega asendada, siis järsku, nii 2009. aasta paiku, oli sellel järsku lõpp ning raha olemasolu või puudumine töötas järsku kui mass Newtoni II seaduses. Selle aasta alguses tehti häälekaid katseid majanduskasvu vajaduse loosungite  all vahepealset rahamängu edasi mängida, kuid kaalul ei olnud rohkem ega vähem kui raha võim tervikuna, mistõttu keskturgudel peeti kindlamaks jätkata  traditsioonilisel tervemõistuslikul kursil, mis tunnistab loodusseaduste sõltumatust ühiskonnaseadustest egas mitte vastupidi.

Inimeste rituaalsete mängude valik on tõesti suur ning mõned neist suudavad füüsiliselt koondada tuhandeid inimesi. Sel nädalal taaskordselt lõppevad olümpiamängud kuuluvad kindlasti inimkonna suurimate ja intensiivsemate numbrimängude hulka, mida on õnnestunud pealegi päris regulaarselt toimuma saada. Et olümpiamängud on numbreid armastavate mängijate pidu ning inimeste teatud käitumisvormide numbriline hindamine on seal ülimuslik, kõiksugused emotsioonid, kaunidused ja ideaalid saavad sõna nende mõjul ja järel. Ja osa inimesi on valmis teatud rangel moel käituma ja hinnatud saama ning teised jällegi neid etendusi innuga vaatama. Nad kõik on rahul, et teatud ajas ja ruumis ülimalt kitsalt reglementeeritud käitumisele numbrilise hinnangu andmine annab kindla aluse diagnoosile 'parim' ning sellega kaasneb au ja tunnustus, mida järjest sagedamini väljendatakse taas numbriliselt.