kolmapäev, 31. oktoober 2012

Ühiskonna sotsiaalse tundlikkuse läved on nihkuma hakanud

2012. aasta teine pool pakub üha enam märke sellest, et ühe osa ühiskonnaliikmete ja nende rühmade sotsiaalse tundlikkuse läved on muutunud ning rahuolematuse reaktsioonide tase ületab selgesti tavapärast virisemist. Võimulolijate tundlikkuse läved näitavad pidevat kõrgenemist ehk tundlikkus ise muudkui langeb ning konkreetsete inimeste vaheliste suhete tasemel tegutsejate läved jällegi langust ja ootamatult teravaid reaktsiooni olukordades, mis varasemalt on olnud olulise mõjutada. Võib ju küsida, mis tähtsust sel lävede nihkumisel ka võiks olla? Vastus on ju selge ning seotud ühsikonna vaimse tasakaalupunkti fikseerimisega. Kui seda punkti fikseerivad mõjud muutuvad ülemäära, siis ei pruugi aidata enam sotsiaalsest inertsist ning kaitsemehhanismidest ning ühiskond hakkab otsima uut tasakaalupunkti.

esmaspäev, 15. oktoober 2012

Rahvusülikooli rektor ennustab juba 2020. aastaks kõrghariduse inglistumist

Postimees tuli nädalavahetusel lagedale võimsa teatega, mille kõrval kipub kahvatuma äsjane mure loomaarstinduse inglistumisest järgmisel aastal. Nimelt ennustab rahvusülikooli rektor Volli Kalm, et 2020. aastal, st üksnes 8 aasta pärast, pakutakse Eesti ülikoolides magistri- ja doktoriõppe õppekavu enamasti inglise keeles.  Nii totaalse lingvistilise pöörde jutt eestikeelse kõrghariduse komandopunktist lõhnab olemusliku vaimse alistumise järele. 

reede, 12. oktoober 2012

Kas Eesti haigete loomadega hakatakse peatselt kõnelema inglise keeles?

Eilse päeva süngeim teade tuli muidugi maaülikoolist, kust anti teada, et järgmise aasta sügisest hakatakse seal uutele tulijatele loomaarstindust õpetama üksnes inglise keeles. Ei saa küll muud diagnoosi olukorrale ja väljavaatele panna, kui ühiskond ei suuda kõiki enda olulisi valdkondi enam rahvuslikult hallata. Rektor püüdis küll avalikkust lohutada, et praktikumis pidi saama käsitletavatel teemadel ka edaspidi eesti keeles kõnelda, kuid sellise rehepapluse kindlaks tulemuseks saab ühel päeval olema olukord, et loomaarstid ja nende patsiendid on emakeele unustanud.

Lapsed valima?

Eile tehti parlamendis taas koosolek äsjase rahvaloenduse tulemuste ehk eesti rahva demograafilise seisundi teemal. Ajakirjanikud kandsid õhtuks avalikkusse sellelt ürituselt ühe selgelt kurvapoolse ning teise mõttelt veidra sõnumi.
Kurb sõnum on muidugi see, et rahvaloenduse andmetel Eesti rahvaarv vähenes ning nooremate osakaal rahvastikus väheneb vanemate kasuks. Mõnele avaliku elu tegelusele on numbrid sedavõrd tugevat mõju avaldanud, et nad jutlustavad sel teemal peamiselt erinevaid surmajutte. Eks tagantjärele targad muidugi pasunda, et mida on viimased aastakümned külvatud, seda tuleb nüüd ka lõigata. Tõsi ta on, kuid millised olid need valikud kaheksakümnendate aastate lõpul? Et üldiselt on sõjatu sotsiaalse vabanemise hetked õige haruldased, siis on päris loomulik, et vabadusiha kaalus üles kõik muu. Nüüd ei ole möödunud inimpõlvegi ning me oleme krapsti juba teises rahvaste ja riikide liidus, mida eksistentsiaalsed raskused suruvad järjest enam tsentraliseeruma ning seeläbi ka territooriume sotsiaalselt ümbe kujundama. Uus tõsisel võistlusel põhinev sotsiaalne kord riigi sees ja selle ümber on selgelt kogu meie ühiskonna tugevasse pingesse tõmmanud, kus töömahukate tegevuste (sh järglaste saamise ja kasvatamise) tegemise või mittetegemise üle kaalutletakse üha enam ning nendest loobumist õigustavad täiesti nii potentsiaalsete tegijate isikuvabadusel põhinev soovimatus kui sotsiaalsetest oludest tingitud heade väljavaadete kasinus.

Mitmes mõttes veider ettevõtmine on mõnede närviliste rahvusepäästjate mõte olukorra parandamiseks anda lastele alates nende sünnist valimisõigus, mille realiseerivad nende eest hääletamisega nende vanemad. Eesti kirjandusklassikat või folkroori meenutades on selles ettepanekus läbisegi nii puder kui kapsad, sest soovitakse saada poliitilist profiiti, vastandada ja ühiskonna sidusust lõhkuda erinevate eagruppide vastandamisega, moonutada valimiste kui ühiskondliku tunnetusprotsessi toimimist ja ei tea veel mida ...
Vast jääb eksistentsiaalse hirmu laialdasema leviku tingimustes peale ikka mõistuslik lähenemine ühiskonnale oluliste otsuste tegemisel.  

kolmapäev, 10. oktoober 2012

Viimase aastasaja vaimsete ja sotsiaalsete sahtlite sulgumised

Lugesin Phyllis McKay Illari, Federica Russo ja Jon Williamsoni hiljutist manifesti põhjuslikkuse tähtsusest teadustes ja selle ulatuslikust represseerimisest viimase saja aasta jooksul ning taban end mõttelt, et läinud sajand on olnud sarnaselt mitmete varasematega üks suur sotsiaalse tasalülitamise sajand. USA psühholoogias ilmus 1920. aastatel välja radikaalne biheiviorism, millel õnnestus aastakümneteks teaduses represseerida teadvus, sajandi keskpaigas pääses Nõukogude Liidus maksvusele doktriin, mille kohaselt geneetika ja küberneetika ei kuulu teaduste hulka ning statistiliselt usaldusväärsel korrelatsioonil õnnestus aastakümneks kõrvale tõrjuda olemuslik seos sündmuste ja asjade vahel. Nüüd siis üritatakse neid kõiki rehabiliteerida, aga kuigi lihtsalt see paraku ei toimu. Jah, ning ega muudeski eluvaldkondades ei põlatud ära selget vastandamist ning võimu abil teise pitsitamist nii palju, kui asee vähegi võimalik oli. Meenutage elektrikitarri saabumist kuuekümnendatel, mille järel paar aastakümmet tundus, et peale selle, trummikomplekti ning ohtrate detsibellide rohkem pille ega muusikat enam ilma vaja polegi.

Niisamuti püütakse jätkuvalt lihtsamaks muuta pikka aega kujunenud sotsiaalset geoloogiat ning kaotada sealt varasemalt lausa otsustava tähtsusega perekonna ja rahvuse kihte. Nende asemele pakutakse innukalt suhet ja gruppi, mis teevad üksikisikut muidugi varasemast vabamaks, kuid võtab sotsiaalsest keskkonnast struktuurset tugevust. Ja uue toetajad vaatavad senist olukorda ning selle pooldajaid ikka endisel must-valgel viisil, st saaks nad oma vanameelsuses kõige täiega ajaloo kolikambrisse juhatada ning vabaduse ja üldise õnne nimel võib isegi nende vabadust üksjagu koomale võtta. Ei ole sugugi veendunud, et sotsiaalne lihtsustamine on imerohi ühiskonna erinevate hädade kõrvaldamiseks.

   

esmaspäev, 1. oktoober 2012

Arstide streik – hippokraatilisest meditsiinist taandumise selge märk

Varem mitmeid kordi vaid õhus olnud ähvardus on tänasega teoks saanud ning sajad arstid on loobunud täna veel ei tea kui pikaks ajaks ametlikult oma erialasest tegevusest. Nii nagu läinud kevadel võtsid õpetajad kätte ja panid päevaks kuni kolmeks seisma oma erialase tegevuse, nii on teisegi iidse ameti pidajad andnud tänasega ühiskonnale teada sellest, et olemasolev asjade seis on nende arvates erialal juba sedavõrd viltu, et parim viis on sellest protestiva seiskamisega väljuda ning teatud tüüpi arstimised mõneks ajaks hoopis seisma panna. Eesti uuemas ühiskonnas on muidugi siiski jätkuvalt tugev see vana arusaam, et oma ameti erilise moraalse staatuse tõttu õpetajad ja arstid ei tohiks sugugi streikida, kuid moodsas ühiskonnas järjest enam lokkav universaalne teenuse mall võimaldab teha kõik sotsiaalsed tegevused ühiskonna ja tema liikmete vahel põhimõtteliselt ühetaoliselt äri loogikale ja eetikale vastavaks ning vabastada nemadki oma ameti erilisusest tulenevast eetilisest taagast.

Ükskord ammu, sajandeid enne Kristuse ilmumist, pandi mõnes lõunamaa kohal alus hippokraatilisele meditsiinile, mille tuumaks on ühelt poolt ratsionaalne suhtumine haigusesse kui selle ilma pea et loomulikku (vastandina üleloomulikule) kaaslasse ning teisepoolt püüd koondada arstid monoliitseks professiooniks. See ei olnud teps mitte nõnda igas Kreeka piirkonnas ning arusaamad meditsiinist ja selles toimuvast olid neis pigem õige erinevad. Igat sotsiaalset liikumist iseloomustab sünd, hiilgeaeg ja taandumine ning hippokraatilisel meditsiinilgi ei ole sellest dünaamikast pääsu, sest näeme üha enam märke selle taandumisest ühiskonna peavooludest kuskile vaiksemasse vette. Moodne tõenduspõhine meditsiin panustab haiguse mõistmisel järkuvalt parimale olemasolevale mõistuslikule kogemusele, kuid arstkonna mõju meditsiinisüsteemi üldisele korraldamisele näitab selgelt nõrgenemise märke. Arstide rolli on tervishoiu juhtimise vallas järjest kindlamini üle võtnud mänedžerid, kes näevad arstimist teenusena, mida kaubana saab hästi suunata raha olemasolu või puudumise abil. Ja seda vaateviisi toetavad innustunult rahast lummatud ühiskonna poliitilised juhid ja järjest enam kohtab ka samas lummuses olevad ühiskonnaliikmed.

Kindlasti  ei ole Eesti selles meditsiini arengumustris mingi eriline kant, sest mänedzeride kätes olevat tervishoidu ei saa kuidagi vaadata eraldi muust ühiskonna korraldusest ning varem või hiljem on teaduslik ravitsemine ikkagi muutunud ühest väga erilisest inimtegevuse valdkonnast turul pakutavaks mitteesemestunud kaupade ehk teenustega õiendamiseks. Eestis tehti kriitilise tähtsusega liigutused selles vallas umbes 10 aastat tagasi, kui ühiskonna juriidilisteks  käsulaudadeks said tervishoiuteenuste osutamise seadus ning võlaõigusseaduse 41. peatükk. Seega võiks arstide praegust streiki pigem vaadelda meile pigem õnnetu madisepäeva lahingu analoogina, mille tulemusena kaotab arstkond hippokraatilise meditsiini rüütelkonnana lõplikult (või vähemasti väga pikaks ajaks) oma võimu ja juhtiva rolli ning peab ulatusliku killustumise survel kohanema ühiskonnas hoopiski talle harjumatu teenusevahendaja positsiooniga. On muidugi võimalik, et madisepäev on arstkonnal juba mõni aeg tagasi juhtunud ja käesolev streik on nii ohe toimunu pärast kui ka juba väiksema seltskonna katse turul märkimisväärselt oma positsioone parandada. Reformipartei vanad ja praegused liidrid ning küllap ka nende mänedžeridest mängukaaslased ründavad arste ja nende ettevõtmist õige suurte jõududega ega põlga selles tegevuses ära ka mitut masti otsejoones halvustavaid pisteid nii konkreetsete isikute ning arstkonna suhtes laiemalt.  Teised parteid vaatavad toimuvat pealt ja otsustavad lõpuks võimuparteid pigem toetada, sest kangekaelsed arstid võivad küll poliitmängus lühiaegset kasu tuua (ja ka tublimad tohterdajad olla), kuid halvasti alluvaid tegelasi ei soovi nemadki, kui kunagi peaks neile võim naeratama. Samas on arstimine sedavõrd keeruline ning ka vajalik tegevus, et ilma arstideta ei ükski ühiskond hakkama, sestap ei ole võimalik võimumeestel neid kohe ka nelja tuule poole lendu lasta. Et meditsiinist on juba saanud teenuste turg, siis võiks lasta ju manedžeridel tervishoiutöötajatest tervishoiuteenuse vahendajate oskused ära osta? Aga ei raatsi ju kuidagi selleks rohkem raha kulutada, mistõttu ongi kümmekond aastat proovitud mitut masti trikitamisega (sh sotsiaalse võimatuse, raskete aegade, traditsiooniliste hippokraatilise meditsiini eetiliste argumentide rakendamise jms) turul ka korda hoida ning ennast ühe välismaalasigi oma efektiivusega hämmastanud süsteemi juurutamisega tunnustada. Nüüdseks on aga teenusevahendajateks tehtud meedikute kannatus katkenud, sest järjest uued märgid näitasid peamiselt probleemide süvenemist olemasolevas süsteemis ning süsteemis olevate meedikute pidevalt kasvavat panust probleemide pehmendamisel, ilma et nende sotsiaalne positsioon selles olukorras kuidagi paraneks.

Poliitikud räägivad, et arstide väljaastumisel ei ole selget fookust, mistõttu on see neile üks õige arusaamatu sotsiaalne ettevõtmine. Isegi kui see ei ole üksnes poliitvõitlusest tingitud mõlemapoolne taktikaline käik, on selles ikkagi oma tõetera, mis viitab probleemide mitmekesisusele tänapäevases tervishoius ja soovile näha meditsiini ühtse tervikuna. Arstid tahavad oma streigiga tõesti lahendada nii neid isiklikumalt puudutavat sissetulekute ja töökoormuse probleemi kui ka markeerida kogu tervishoiukorralduse tundlikumaid kitsaskohti, aga kõik kokku on nende soov ometi tugevdada oma professiooni mõju ühiskonnas, et nendega senisest märksa enam arvestataks, mis omakorda lõppkokkuvõttes parandaks ühiskonna tervishoiusüsteemi seisundit. Et streikivad arstid ei ole kuigi selgelt defineerinud tingimusi, mis nad tööle tagasi viiks, siis saavad need kindlasti õige kõnekalt väljendama suhete hetkeseisu arstkonna ja tervishoiukorraldajate vahel ühiskonnas. Kas toimuv on ka väljakutseks olemasolevale meditsiinieetikale? Jah, kindlasti, sest üht-teist olulist saab ju soovi korral traditsioonilisest hippokraatilisest meditsiinieetikast ka teenuste osutamisse pookida, kuid teenust ei ole täiel määral kuidagi võimalik sisustada abil, kaasaelamisel, halastusel ning professionaalsel autonoomial põhinevate väärtustega.