laupäev, 24. november 2012

Eesti rahunemine

Viimastel nädalatel on Eesti avalikkuses toimunud midagi sellist, mida pole siin kandis aastaid nähtud. Nimelt tundis üks päris tubli osa eestlastest, et midagi on nende ühiskonnaga niivõrd viltu, et seda ei ole võimalik enam rahulikult pealt vaadata ja endas kanda.  Energilisemad kirjutasid manifeste, nende mõttekaaslased tulid tänavatel ja internetis kindlal ajal kindlale kohale oma rahulolematust väljendama. Eemalt vaadates ei olnud ühiskonnas ju midagi väga erilist või vapustavat juhtunud, kuid järsku hakkasid mõned igapäevased asjad paistma osadele meist hirmuäratavate ja ohtlikena. Alguses oli mure, et ka puhtaimast puhtam ning parimaist parim poliitiline jõud osutus ikkagi tavaliseks erakonnaks, kus teatud eesmärgid õigustavad ka abinõusid nende saavutamiseks. Et partei ja prokurörid ei suutnud toimunut vastuvõetaval viisil lahendada, siis pööras riigi jõuetus aga muretsejate mure veelgi suuremaks ning neile sai küllalt järsku selgeks, et riigimasina mõned osad on hakanud päris valesti käima ja ohustavad seeläbi kogu ühiskonda. Demokraatia pidavat olema meil järsku kuhugile kadunud, võimul olev seltskond olla selle väga osavalt endale kaaperdanud ja ära peitnud. Poliitikud on olnud salakavalad ja nüüd said nende tegelikud kavatsused järsku muretsejatele täiesti selgeks. Nende soov oli näitejatelt eemaldada kohe maskid ning lõpetada see komejant või siis vähemalt selle käimasolev vaatus.

Tunnistan otsesõnu, et ei kuulu nende hulka, kes sooviksid poliitteatris käimasoleva etenduse peatamist. Olen päris veendunud, et selle hind on palju soolasem, kui olemasoleva stsenaariumiga etenduse jätkamine.  Nii kohalikud kui parlamendivalimised ei ole enam väga kaugel, kus küsitakse meie käest otsesõnu, keda soovite enda valitsejateks. Siis on ongi just õige aeg mõelda võimalike alternatiivide üle ning teha otsuseid nii maailmavaadete, lubaduste, seniste tegemiste ja isikliku sarmi alusel. Sestap tuleb meie uue demokraatia kultiveerijaid tunnustada selle eest, et avalikkuses ei domineeri meie riigi juhtimise asjus unisevõitu mõmin, vaid enamus rahvast on ärkvele saadud ning loodetavasti on nende mõistus ja mälu valikute tegemise ajal heas ühiskonda edendavas koostöös. Olen millegipärast õige veendunud, et presidendi hiljutine koosolek oli osalejatele ja kogu ühiskonnale tugeva sedatiivse toimega, aga loodetavasti siiski mitte päris hüpnootilise mõjuga.

Tartu vaim ja Toomemägi

Arvutisse oli nädala alguses saabunud sõnum, et Vana Anatoomikumi fassaad on valmis saanud ja majast leitud remondi käigus huvitavaid asju. Jätaksin huvitavad asjad sinnapaika, sest neid on vist anatoomikumis senises ajaloos kogu aeg leidunud.

Võtsin üleüleeile ette jalutuskäigu üle Toomemäe, et ka oma silmaga näha, mis anatoomikumist nüüdseks saanud on. Tõtt öelda anatoomikum mulle miskit erilist muljet ei jätnud. Oli teine tõesti kenasti kollakat karva ning alumise korruse akendelt vaatasid ootusrikkalt vastu küllap tähtsate meeste pildid ajaloost. Nii et kest on hoonel tõesti kenasti valmis saanud ning küllap suudab ülikool sinna ka tegusad vaimsed kooslused tegutsema saada. Eks vanadest aegadest preparaadid nii tervete kui haigete inimkehade osadest leiavad taas oma kodu esimese korruse paremas tiivas ja rotundi legendaarses ringauditooriumis hakatakse edaspidigi aegajalt meedikute ajaloost õhkama panevaid kokkusaamisi korraldama.  Ja ülejäänud tiibadele asuvad ilmsesti meditsiiniga vähem ning sotsiaalvaldkonnaga enam seotud tegutsejad. Viimane on vägagi tõenäone, sest kõrval olevas vanas sünnitusmajas on nüüd end kenasti sisse seadnud tubli osa ülikooli sotsiaalteaduskonnast. Vana sünnitusmajagi on näeb nüüd välja uue ja kenana, kus tegutsemad ühiskonna asju mõtestavad õpetlased ning nendelt õpetust saavad tudengid. Lähed vaid mõne sammu veel edasi ja oled meie kõrgeima kohtu ukse taga ja sealt veel edasi on vanast haavakliinikust saanud üks kogu piirkonna  neljast kortermajast.

Kui keerasin Kristjan Jaagu juures otsa ringi ning hakkasin vanasse keemiahoonesse filosoofide juurde minekuks inglisilla poole liikuma, tabasin end mõttelt ja äratundmiselt, et midagi on siin kandis nüüd hoopis teisiti kui varem. Kohe täitsa teisiti ja uut moodi. Jah, kõigepealt oli seal mu varasemate mälupiltidega võrreldes märksa rohkem valgust, ruumi ja läbipaistvust. See võib muidugi ka aastaajast olla tingitud, sest puudelt on lehed läinud ning novembri keskpaiga ennelõunane valgus jõudis takistusteta kõikjale.  Aga hoolimata sellest tundus, et vanad puud on saanud juuksuril käia ning oma välimust parandada. Vanad hooned olid ju kõik paigal, kuid nende uued peremehed ja parandatud väljanägemised ühes paremini hoolitsetud pargiga andsidki kokku ühe teise Toomemäe sellega võrreldes, mida olin aastakümneid tundnud. Alguses ehmusin pisut mulle tuttava Toomemäe kadumisest, kuid kogusin end kiiresti mõistmises, et kõik on tegelikult hästi ning toimunu heas mõttes ülikooli arengu tagajärg. Ülikooli uus keskpunkt kipub vägisi Maarjamõisa väljale ning see mõjutab linlaste liikumise marsruute ja temposid. 

Mõnende tartlaste arvates pesitseb Tartu vaim Toomel. Kui nii, siis on ta loodetavasti rahul seal viimastel aastatel toimunuga ning saab oma vahetust ümbrusest innustust kogu linna juhtimiseks  võimalikest kõige õigemas suunas.