esmaspäev, 3. detsember 2012

Surve sotsiaalsetes ruumides

Kuigi füüsikaliseski maailmas on ruumi mõistmisega ja määratlemisega üksjagu probleeme ja raskusi, läheb ruumi määratlemise ja mõtestamisega asi veel ebamäärasemaks sotsiaalses tegelikkuses. Samas on ruum seal mitut masti asjadega täitmise ja hõlvamisega päris laialdaselt kasutuses. Räägitakse meedia- ja inforuumist, valuutaruumist, kultuuriruumist, võimukordiorist,  jmt. Sageli on sotsiaalse ruumi mõiste olulisem piiri markeerimiseks kui selle tähistamiseks, millega üks konkreetne sotsiaalne ruum on täiedatud.

Mind on viimasel ajal rohkem köitnud nähtus, mida võiks kutsuda surveks sotsiaalses ruumis. Loomulikult on tubli ports tähtsust selle surve tekitamisel ja jaotumisel  ühiskonna juhtival poliitilisel võimul. Paradoks tekib täpselt just seal, kus üksikisiku vabadus puutub kokku teda ümbritseva sotsiaalse tegelikkusega ehk kaasinimeste sotsiaalsetest arusaamadest lähtuva käitumisega ja seisneb selles, et kuigi inimesed peaks oma hariduselt, mõistuselt ja ühiskondlikest ideaalidest tulenevalt olema järjest vabamad, põrkub nende vabadus järjest enam domineerivatest sotsiaalsetest formaatidest moodustunud seinte vastu. Olgu selliste mõjukate formaatide näidetena toodud raha ja turg ning allumine sotsiaalsetele regulatsionidele. Nii juhtubki, et sotsiaalsete lubaduste ja võimaluste kohaselt saavad inimesed järjest vabamaks, kuid vabadusega saab opereerida järjest täpsemalt kanaliseeritud ühsikondlikult aktsepteeritud tegevuste raames. Vabadust üritatakse päris sageli juurde luua aktsepteeritud tegevuste nimekirja näilise pikendamisega. Näilisega seetõttu, et uute vabaduste taga on ikkagi sotsiaalne kontroll ning vastavus selles heakskiidetud formaatidega.  Nii et inimesed ei saa üheskoos hõljuda oma vabadustega suures järjest avarduvas  torus, vaid pigem saavad nad vabaduse teha valikut,  millisesse paljudest kitsastest sotsiaalsetest torudest pugeda.