laupäev, 28. detsember 2013

soojad ajad looduses, vilum värk ühiskondades

Mitme korraliku talve järel on taas väljas käsil üks soojem aeg, kui kraadiklaasid näitavad uusi plusskraadide rekordeid. Samas näikse ühiskonnad jahtuma ning järjest enam asuma kaitseasendisse. Viimase suhtes ei ole väga vaja imestada, sest tundmatu teeb ühel hetkel ikka ettevaatlikuks ning käivitab enesekaitset. 

reede, 29. november 2013

arvutid ja koerad

Avastasin eile järsku, et neil kahel  on inimese kaaslasena nii mõndagi ühist:
¤ alluvad truude sõpradena suht hästi ja teevad seda, mida inimesed on neile õpetanud
¤ teevad rõõmu oma õpetajatele, kui toimivad õpetuse kohaselt
¤ teevad tuska oma õpetajale, kui ta ootab neilt seda, mida ei ole õpetatud
¤ üllatavad aegajalt oma peremeest nii heas kui halvas mõttes

Stoppardi utoopilised rannad Vanemuises

Eile õhtul esietendus ka Tartus Vanemuise ja Ugala ühisetendus Stoppardi utoopia ranniku III osast. Tükk oli pikk, paljude jaoks täitsa mõttetul vene sotsialismi isa Herzeni paguluses olemise teemal, nii et publiku edu ei ole sellest tööst küll tarvis karta. Liberalismi austajad võivad kergesti leida, et kellel küll peaks olema tarvis seda ajaloo prügikasti läinud värki meenutada? Eks nemad peavad piirduma inimeste elude elamisse  puutuvaga etenduses ning selle pinnalise esituse tõttu võib neil saalis õige igav olla. Samas sotsialismihuvilistele pakub lugu galeriid sotsialismi sugenemisest osade inimeste pähe ning selle kirjeldamatust tõmbest, kuigi seda hoidis asiselt  tublisti üleval Herzeni esivanematelt päritud rikkus. Ideede esitamine oli samuti pigem juhuslik, nii et täit pilti sest ühiskondliku mõtte pulbitsemise ajast etendusest muidugi ei saa. Ettekantavagi materjali esitus oli pigem parodeeriv, mis muidugi vaimse võitluse tegelikku loomust ja sisu ei lase kuigi palju aimata. Laval oli küll palju rahvast, kuid kõik keerles ikkagi Herzeni ümber, keda Indrek Taalma igati hästi kujutas. Ka Meelis Rämmeldi Ogarjov oli igati tore töö. Mõni võib küsida, milleks Stoppardil oli küll tarvis nii pikalt (3 3-tunnist etendust) seda üsna vana vene värki kirjeldada. Eks ikka selleks, et kaardistada täpsemalt ühe mõjuka ühiskondliku mõtte käekäiku ning ülistada ka Londonit igasuguse vaba mõtlemise kantsina.
 

laupäev, 23. november 2013

Minister Ligi naljad Postimehes

¤ Sotsiaaldemokraatia on asotsiaalne.

¤ Ja ma kaitsen sotside valijaid sotside eest, kaitsen seda vaesemat seltskonda, kelle kahjuks nad teevad kõiki maksuerandeid ja -auke ja kõike seda , mis muudab riiki ebaefektiivsemaks.

Need ja teisedki ülbuses tõsiselt kõlavad, kuid iseseisvalt tekstimeres pigem lõbusad ütlused ei jäta suurt kahtlust nende ütleja maailmavaatelises eelistuses, milleks on sotsiaaldarvinism.  

teisipäev, 5. november 2013

Ühiskondlik mehhaanika VIII: veelkord Eesti ühiskonna inertsist

Täna leidsin postkastist ajalehe Riigikontroll, mille täitis uue riigikontrolöri ja tema kaaskonna aastaraport Riigikogule. Jutu sõnum oli selge – Eesti riik on juba praegu nässus ja edaspidi läheb asi ainult hullemaks. Tõsi ta on, et juba eelmine kontrolör viljeles sellist peksujutu stiili, kuid ega sellest ei riigi juhtijad ega juhitavad suurt välja ei teinud. Need vanemad jutud kuulusid pigem omapärase masohhistliku meelelahutuse valda, kui olid tõsine sõnum ühiskonna keerulisest hetkeseisust ja käekäigust. Nii ka nüüd, ainult võimupartei võtmeministrid kurtsid, et kontrolörid panevad oma hädaldamisega pidevalt puusse. Aga mida neil ongi muud kosta, sest nemad on ju Eesti ilu tegijad?

Nii kontrolöride raport kui poliitikute reaktsioonid sellele on taas suurepäraseks kohaliku sotsiaalse inertsi ilminguks. Kontrolöride ühiskonda kehvenevat käekäiku signaliseerivat juttu ei peeta suurt millekski, küllap mõni arvab, et riigi enda poolt loodud organ ei saagi enda loojat hästi ja toimivalt arvustada ning institutsioon peab ajama sellist lambad söönud-hundid terved joont. Ja nii võibki sellesse kaunis ükskõikselt või üleolekuga suhtuda. Samas ei saa ka kontrolörid vaid lauskriitikaga oma tegevuse kvaliteeti tagada. Kui kehtiks tertium non datur, siis tuleks niisuguse raporti peale kas hulka aega riiki valitsenutel või kontrolöridel enestel pillid kotti panna, aga ei ta kehti sel õige evolutsioonilisel sotsiaalsel niidul. 

PS. Riigikontroll on põhiseaduse § 132  järgi oma tegevuses sõltumatu majanduskontrolli teostav riigiorgan.

teisipäev, 22. oktoober 2013

Valimised kui poliitlaat

Mõni päev tagasi olid Eestis kohalike omavalitsuste valimised. Ühelt poolt sai sel päeval läbi juba mitu kuud kestnud "Vaata mind!" aeg, teiselt poolt pakuti meile kõigile "Vaata mind!" üritusel osalenutest kellegi kanaliseeritud eelistamise kaudu ühiskonnaga pisikese tehingu tegemise võimalust. Kui käisid valimas, siis tegid demokraatiat ehk olid korraks ühiskonna tunnetusliku aparaadi loov osa(ke). Kui ei käinud valimas, siis õnnestus näidata oma ükskõiksust sotsiaalse ümbruse suhtes.

Valimistega seoses huvitavad kõiki hääled, mis on selle sotsiaalse masinavärgi hapnik või raha. Turumajandusele isegi õige ebatavaliselt on valimislaadale minnes täiskasvanutel võrdselt valimisraha taskus, aga valimisturul on turuliste abiga reeglid seatud nõnda, et selle rahaga saad teha vaid ühe veidravõitu tehingu, s.t kinkida selle salaja ühele väljavalitule. Siis loetakse kingitused kokku ning need, kellel kogunes kingitusi rohkem, saavad võimaluse isekeskis otsustada, millistesse oludesse kingituste tegijaid panna. Nad võiks ja peaks tegema seda, mille lubamisega püüti valijate tähelepanu saada, aga mõnikord võib selguda, et  seda ei olegi võimalik täita. Mis klaarib niisuguste ebaõnnestunud valikute tagajärjed? Eks ikka valijate kohanemisvõime, mida omakorda toidab teadmine ja lootus järgmise laada peatsest saabumisest ja uuest kingituse tegemise võimalusest. Kui aga lubadused saavad täidetud, siis tuleb ometi valitutel mõelda samuti järgmise laada "Vaata mind!" voorule, sest täitunud lubadused muutuvad õige sageli iseenesestmõistetavaiks. Laadad on turumajanduses toredad ja vajalikud asjad, niisamuti ka poliitikas.

neljapäev, 3. oktoober 2013

Ühiskondlik mehhaanika VII: Eesti ühiskonna inertsist

Täna lasi üks kunagi olemuslikult ühiskonna võimuorganisatsiooni pisikese pealikuna kuulunud mees lahti jutu, et aastate eest tassisid nad suuremate kilekottidega raha oma tuttavatele, et nad omakorda selle kuidagi jälle organisatsioonile edastaksid. Et mitte väga ammu oli üsna sarnane lugu juhtunud ühe teise olemusliku võimuorganisatsiooniga ja selle seedimise peale oldi ühiskonnas tublisti auru kulutatud, siis ilmsesti väsimusest, tüdimusest või lootusetusest oli seekordne reaktsioon inetule loole üksjagu loium. Õigusrikkumistega tegelemiseks loodud keskorganisatsioon distantseeris end kohe sellega tegelemisest põhjendusega, et kõik see värk olla juriidilise regulatsiooni jaoks juba liiga vana lugu. Mitut masti kommentaatoridki olid peamiselt avalikamlt või varjatumalt  iroonilised oma hinnangutes nii prometeuse kui toimunu suhtes. Eks ole see ilmne märk inertsi kasvust ühiskonnas. Ega ühiskonna inerts saagi väga väike olla, aga ühest hetkest alates hakkab ühiskonna inertsi kasv tuntavalt pärssima selle tundlikkust ning selline seisund võib kiiresti muutuvates oludes ka ühiskonnale ootamatult ebaturvaliseks osutuda. Kuidas aga ühiskonna inertsi taas parajaks saada? Eks ikka vastastikuse hoolimise ja arvestamise läbi.

neljapäev, 5. september 2013

Professor Sootaki õppetund sellest, kuidas ühiskond inimese eluga ümber käib

Siiani selle nädala Eesti ajalehtedes ilmunud lugudest on üks tuumakamaid olnud prof Jaan Sootaki sõnavõtt Eesti Päevalehes nii deliktide (maakeeles seadusest üleastumiste ehk õiguserikkumiste) tüüpidest kui noore inimelu alguse kaitsmisest. Kuidas muidu seletada seda, et päris lühikese artikliga on tal õnnestunud mitmeid üksikisiku ja ühiskonna vahelisi fundamentaalseid suhteid kas otsesõnu või vihjamisi vaatlemisele võtta. Lugejal ei maksa lasta end ülemäära häirida loo üsna konkretsest ja ootusrikkast pealkirjast "Suitsetamise eest vanglasse?", sest ega konkreetselt küsimuses teada tahetud asja eriti ei käsitleta ning vanglagi asendub kuskil loo teises pooles salamisi raseduse ajal suitsetamise eest trahvikviitungi väljakirjutamisega.
Nii on see meil ja mujal enamasti seatud, et seaduseandja sätib inimeste käitumist juhtivaid reegleid nende tegude tagajärgede alusel ning mõned neist vajutavad eeskätt oma tagajärgede pärat  üht päästikut, mis käivitab omakorda juhitud ühiskonna karistusreaktsiooni tema enda enesetunde parandamiseks ning oma vabade agentide ohjeldamiseks, et need oma vabadusega egoismi tiibadest kantuna liiale ei läheks. Eks see ühiskonna enesetunne on üks ebamäärane asi, kuid olgu käesolevas loos selle parandamine üks ühiskonna mõjukamale osale meelerahu toov sotsiaalne tegevus. Nii indiviidid kui nende ühiskonnad on karistamisega püüdnud oma inimesi paremaks teha ja õigele teele juhtida väga kaua aega, ilmselt päris inimaja algusest alates. Ühiskond on leiutanud kognitiivse väärtusega jaotuse (vt skeem), mille alused tegusid juriidiliselt lahterdada ning tegijaid negatiivselt sarrustada.


 
  

Professori reflektreeritud ühiskonnas käima pandud oma liikmete sarrustustamise võtted klapivad väliselt tõesti hästi 20. sajandi alguses alanud beheiviorismi põhimõtetega, kuid eeldavad käitujatelt samas enamat kui olla perfektsed üheülbalise stiimul-reaktsiooni loogika järgi töötavad masinad, sest nad peavad lisaks stiimuli äratundmisele ka reaktsiooni mõju suutma arvestada. Nii kipub sugenema vastuolu ühiskonna tegeliku juhtimisviisi ja juhitavate sooviga, et võimekust ja väärikust suuremal määral arvestataks. Loomulikult on vahva avaldus ka see, et professor kuulub seltskonda, kelle arvates karistusõiguse roll on takistada inimese saamist kuradiks. Jättes kõrvale vana sarvikktiivulise mütoloogia ja selle metafoorse ülekande õiguse valda, ei soovi see klubi siiski midagi teist, kui inimeste käitumise juhtimise biheivioristliku mudeli kasutamise jätku ühiskona ja selle liikmete suhetes.

Kogu epistel on loos ette võetud selle nimel, et õigustada loote kahjustamise argumendiga raseda naise karistamist, kui ta suitsetab raseduse ajal. Ei ole suuremat kahtlust, et ühiskonna niisugune sekkumine raseda käitumisse märgib üht uut sammu  tulevaste emade ja nende sotsiaalse ümbruse suhetes. Kui seni oli vaikimisi kõigile selge, et naine pidi raseduse ajal olema väga hoolikas nii enda kui lapse suhtes, siis meie päevil ei paista see enam enesestmõistetav olema ning algav inimelu vajab väga paradoksaalsel moel juba oma arengu väga varases etapis ühiskonna kaitset oma ema vastu.  Tähtis tõdemus professorilt on veel see, et loode on iseseisev õigushüve kandja ega ole naise omand. Ometi on tegemist päris vastuolulise seisukohaga, sest teisalt võib nii suitsetav kui mittesuitsetav naine seaduse kohaselt täiesti vabalt oma raseduse selle esimese veerandi jooksul lasta ühiskonna poolt lõpetada, justkui tema oleks raseduse täielik valdaja ja omanik. Kui sel ajal loode ei ole õigushüve kandja, siis oleks justkui võimatu õigushüve argumenti tema kaitseks kasutada. Kui ta aga peaks olema, siis kuidas osutub võimalikuks kaitsta tema fundamentaalset õigust elule. Kui õigus mingis küsimuses on vastuoluline, siis kas pole sellel siis kvaliteediprobleeme või on jäetud sinna sihilikult nišš juristide kõike teadva ja arvestava ühsikonda käivitava arvamuse tarvis. Tagatipuks näikse biheiviorism ikka nii kõva tegija olema, et ilmub ka raseda suitsetamise puhul platsi, sest vähemasti ühe seaduse looja arvates olla regulatsiooni peamine mõte karistusähvarduse tekitamine, mis suudab tulevasi emasid nii endi kui järglaste tervise rajal hoida. Kas siin ei ole tegemist liiga suurest abstraktsest vabadusest lähtuva biheivioristliku stiimuliga õigusemeistritele, mis on vallandanud neis vanu ja ajaloos äraproovitud reaktsioone?      

kolmapäev, 4. september 2013

Võim

Võimu omanikel on märkimisväärne soov nii ennast kui kõiki teisi panna uskuma, et nende tegevus realiseerib parima olemasolevatest sotsiaalsetest võimalustest, mistõttu serveeritakse seda sageli ka vältimatu ja ainuvõimalikuna. Minemata kuhugile anarhiasse, tõdegem, et inimeste soovidel on juba olemuslikult pluralistlik loomus. 

pühapäev, 1. september 2013

Tarkusepäeval haridust funktsionaalsest vaatepunktist vaadates

1. september on aastakümneid eestlaste jaoks eriline päev olnud, sest selleks päevaks saab enamuse jaoks üürike suvine trall oma kohustusliku lõpu ning algab kuni järgmise suveni kestev tubasem rahva vaimse elujõu taastootmise sotsiaalne programmeerimine. Just täpselt programmeerimine, sest mida muud see kindlate kavade järgi inimeste vaimude ja kehade harjutamine teleoloogilise infotehnoloogia vaatepunktist ikka muud endast kujutab. Eks aegade jooksul on selle tegevusega kaasnev ühiskondlike asjaolude komplekt järjest mitmekesisemaks ja keerulisemaks muutunud, sisaldades lisaks klassitoale, kus kogenumad ühiskonna liikmed õpetajatest sotsiaalse kogemuse edasiandjatena ja ses suhtes algajamad õpilased selle vastuvõtjatena tegutsevad, veel nii erksat uudishimu ja väsinud tüdimust, uskumist ja allumist, hardust ja lootusetust kui raha, võimu ja poliitikat, kuid need kõik on ikkagi ainult kaasnevad inimkogemuse hariduslikule ülekandele või on selle teenistuses, mis kõik kokku muudab aastate jooksul inimlooma järjest sotsiaalsemaks olendiks. Fr Engels kirjutas 19. sajandi teisel poolel oma lõpetamata jäänud Looduse dialektikas töö tähtsast rollist ahvi muutumisel inimeseks. Küllap võib tänasel päeval seda seisukohta modifitseerida nõnda, et haridusel on võime õige lühikese ajaga teha inimloomast isik ning hariduse kättesaadavus ühiskonnas peegeldab õige otseselt seda, kui palju seesama ühiskond tahab panustada oma vaimsesse tuleviku. Sellest sotsiaalse kogemuse pakkumisest peaks siis sugenema ka selle saanutel moraalne kohustus nendega nähtud vaeva eest ühiskonnale ka midagi tarvilikku vastu pakkuda, mis tsüklitena järjest kordudes loobki ühe väga olulise ühiskonna vaimse taastootmise mehhanismi.

Eks päris sageli näeme, et koolis käimisega väliselt seonduv on muutunud tähtsamaks kui haridusprotsessi tuum (st kogutud sotsiaalse ja isikliku kogemuse suunatud liikumine õpetaja ja õpilaste vahel) ise. Sarnaselt teiste ühiskonna elu valdkondadega kipuvad ka hariduses tänapäeval ilma tegema managerid ja manageerlus, võimutsedes oma põhimõtete, harjumuste ja praktikatega kogu valdkonna tegemistes alates riigi juhtkondadest kuni koolide tegevuse vahetu korraldamiseni välja. Ei ole siis imestada, et teinegi kord kipub välise sära ja valikulise paraadmarsi varju jääma see, mille nimel üldse marssima asuti.
Seekordse tarkusepäeva saabumist valmistati riigi hariduse peakorteri poolt avalikkuse jaoks ette sellega, et ministri poolt hakati pressile edastama õige "põnevaid" ettepanekuid meie üldhariduse olukorra ministeeriumipoolseks otsustavaks parandamiseks (Kas ei meenu vanematele kodanikele niisuguses tõdemuses midagi tuttavat endistest aegadest?). Nendes uutes suunistes rõhuti eelkõige sellele, et koolis käimine ei tohi olla igav, õppida ei tohi seal liiga palju ning õpetatu ei tohi kaugeneda ülemäära tegelikus elus toimuvast  (ehk seni on õpitud üsna valesid asju). Toimunus on süüdi taas õppekavad ning asjad on justkui juba pikka aega vales suunas läinud. Vahva on nende ettepanekute taustal meenutada, et praegused õppekavad hakkasid kehtima 2011. aasta tarkusepäevast ning nende järgi ei ole keegi saanud veel tervet kooliastet läbida. Kas jälle on tegijatel välja kukkunud nii nagu mitmel varasemal korral? Küllap vist. Küllap võtavad haridusmanagerid ülaltoodud hädadest vabanemist eriliste tõdedena ka oma professionaalses tegevuses, st nende elu ei peaks olema igav, tööd ei tohiks olla liiga palju ja varasemast rajast tuleb otsustavalt kõrvale astuda. "Vahvate" hulka  kuulub ka ministri ettepanek anda koolis direktorile kogu võimutäius ühes vastutusega. Demokraatia ajastul ei saa seda küll muud moodi hinnata, kui katse ja soovina jutlustada ja ilmselt ka koolis käima panna vana hea autoritaarse ja eksimatu taluperemehe või koolipapa või ärijuhi juhtimise mudelit. Väga suure tõenäosusega sellistes koolides ühise otsustamise lembesed ei saa küll igavust tundma. Päris huvitav saab olema ka jälgida uute suuniste külvist võrsuvat saaki, kuid üksjagu kahtlane on see, kas kogu ettevõtmine toimub ikka eesmärgistatud ratsionaalse sotsiaalse funktsionalismi stsenaariumi kohaselt.

pühapäev, 25. august 2013

Moodsa meditsiini teadmise allikatest: traditsioonilise füsioloogia, epidemioloogia ja geneetika võistlev sotsiaalne suhtekolmnurk

Viimasel ajal olen taas uurinud Journal of Physiology ülevaateid füsioloogia kõige üldisemate või isegi ideoloogiliste probleemide kohta ning leidnud neist jätkuvalt teatavat ärevust füsioloogia kui iidse ja väärika teadusvaldkonna edasise käekäigu suhtes. See mure algas juba 1990. aastatel või isegi pisut enne seda, kui eluteaduste ideoloogiline raskuspunkt hakkas erinevatel põhjustel kalduma tervikorganismide (ehk traditsioonilise füsioloogia) vaatepunktist rakubioloogia ja molekulaarbioloogia erinevate harudest lähtuvatele tõekspidamistele bioloogiliste nähtuste olemusest. Küllap oli just siis oma poolteist sajandit väldanud elu reduktsionistliku käsituse kõrghetk, kusjuures elu seletamisel kippusid keemia teadmised füüsikast kangemad tegijad olema. Füsioloogide seas on alati olnud holistliku mõtteviisi grupeeringud, kellele ei ole elusorganismide toimimise, st elamise, täielik taandamine elutu maailma protsessidele meeltmööda olnud. Nad on valmis järjest kasvaval määral möönma loodusseaduste sobivust elunähtuste seletamisel, kuid samas on neil siiski ka mingi tõrge (olemuselt sageli ikkagi mingil moel neovitalistlik) pidada füsioloogiat rakenduslikuks biokeemiaks või biofüüsikaks. Eks oma roll ole siin ka ajalool, sest nii biokeemia kui biofüüsika pungusid füsioloogiast 20. sajandi esimesel poolel. Teine asi on see, et loodusseaduste olemasolul võivad ja saavad nad, st seadused, end realiseerida paljude arvates ka teisiti, kui sirgjooneline seletuslik reduktsionism.
Holistide (küllap kuulun ka ise nende hulka) viimastel aegadel esitatud antireduktsionisltlike argumentide hulka kuulub keeruka organisatsiooni ehk komplekssuse argument, mille põhiliseks pragmaatiliseks sisuks on see, et keerukalt käituvate süsteemidega juhtuvat ei ole põhimõtteliselt võimalik alati päris täpselt ennustada ja seega ei ole niisugune käitumine taandatav süsteemi mingil madalamal struktuursel tasemel toimuvale. Samas on reduktsionism mõtteviisi ja tegevusjuhisena olnud väga edukas ja produktiivne nii metodoloogilise järjekindluse vaatepunktist kui ka uute seoste avastamise seisukohalt ning surunud vitalistid teaduslikus mõttes õige tihedasse ja ahtasse piiramisrõngasse. Küllap ole seegi areng üheks vaatuseks üldisemas filosoofilises madinas maailma ühtsuse olemasolu ja selle õigeima mõistmise viisi nimel, mis on omal moel juba inimkonna sotsiaalse edenemise teema. Reduktsionistde metodoloogiline areng on viimastel aastakümnetel olnud samuti tormiline ning see ei näita küll veel mingeid rahunemise märke. Väga suur roll selles arengus on olnud infotehnoloogia arengul, mis on aidanud väga suurel määral kasvatada mõõteseadmete tõhusust nii tundlikkuse, täpsuse kui töömahu mõttes. Informatsioon ja selle töötlemise tehnoloogiad on päris võimsalt koputamas ka komplekssuse kindluse väravatele ja tornidele, sest järjest enam on neil oma võimekusest tulenevalt võimalusi erinevat tüüpi nähtuste samaaegseks ühiste nimetajate alusel kirjeldamiseks ning arvuliste mudelite loomise võimekuse pidev kasv suurendab ka nähtust sobivalt kirjeldava mudeli kiiremat leidmist ning seeläbi aidanud ka peenenduvat maailmapilti taas suuremaks tervikuks kokku saada.

Üks agaramaid füsioloogiale jätkuvalt ideoloogiliselt juhtiva koha otsijaid on maailma esifüsioloog (füsioloogide maailmaorganistasiooni IUPSi president) Denis Noble. Nii kirjutas ta 2008. aastal artikli "Claude Bernard, the first systems biologist, and the future of physiology", milles on tunda tublit võitlusvaimu geneetilise reduktsionismi võidukäigu vastu eluteadustes. Selles artiklis formuleeeritakse 10 aluspõhimõtet süsteemibioloogia arendamiseks, mida võiks vaadelda ka manifestina tuleviku füsioloogia jaoks. Kuigi need kõik vääriksid hoolikamat kirjeldamist ja analüüsi, olgu siinkohal meenutatud neist kolme, mis iseloomustavad just õige üldisel ontoloogilisel moel elu ning selle olemust ja toimimist:

I: Bioloogiline funktsionaalsus on mitmetasandiline;
IV: (Eksisteerib) bioloogilise suhtelisuse teooria, ei ole olemas põhjuslikkuse eelistatud taset;
VII: Mistahes bioloogilise organistasiooni tasemel ei ole programme.  

Neist postulaatidest õhkub nii traditsioonilisi füsioloogia alusmõisteid (funktsionaalsus ja põhjuslikkus) kui moodsa eluteaduse väljakutseid klassikalisele füsioloogiale (programmid, sh ka geenide aktiivuse alusel toimivad mitmeastmelised juhtimiskonstruktid, mis jäikade loodusseaduste toimisel tekitavad ümbrusele mitmekesiselt reageerivaid (elusaid) struktuure). Füsioloogia on läbi aegade metodoloogiliselt olnud empiiriline valdkond, mis on suuresti tuginenud sekkuvale vaatlusele (eksperimendile). Eksperimendil põhinev metodoloogia on füsioloogiale andnud tunnetusliku jõu elusa piiride fikseerimiseks ning nende vahel toimuva mõistmiseks. Ei ole sugugi imestada, et eksperimentaalne lähenemine saavutas vägagi produktiivse liidu loodusteadustega, sest elusa sees toimub väga palju sellist, mida need suudavad üpriski hästi kirjeldada ja seletada. Füsioloogias on pikka aega domineerinud arusaam, et selle seisukohad avavad organismis ja organismiga toimuva nö seestpoolt ning seda tööd teeb väga edukalt nii mõisteline kui ka paljude arvates ontoloogiliselt toimiv trio funktsioon-mehhanism-põhjuslikkus, milles iga järgnev sisustab eelnevat ning kogu tunnetusahel kipub omal moel omama nii reduktsionistlikku loomust kui teatud eesmärgi realiseerimisele allutatust. Kui sellele lisada veel tervikorganismi toimimist kirjeldavad üldprintsiibid, millest kõigepealt meenuvad homöostaasi ehk organismi sisekeskkonna püsivuse hoidmise ning adaptatsiooni ehk muutuvate oludega kohastumise põhimõtted, siis ongi meil füsioloogia ideeliste tööriistade tõhus komplekt suuresti olemas.

Füsioloogial on olnud läbi aegade tähtis roll ka meditsiini ning bioloogia sildamisel ning ala edusammudel on otsustav tähtsus tervise ja haiguse käsitlemiseks objektiivsest bioloogilisest vaatepunktist. Füsioloogias üritati nii organismi normaalset kui sellest kõrvalekaldunud talitlust käsitleda samade põhimõtete alusel, mis muutis haigusega seonduva organismi reaktsioonina vaadeldava patogeneetilise ahela üleloomulikust ebaloomulikuks nähtuseks. Füsioloogia suureks teeneks meditsiini vallas on haiguse (ja ka tervise) olemuse selgitamine haige organismis objektiivselt toimuva kaudu.

Samas on lisaks haige organismis tomuvale haigustel olemas ka mitmesuguseid keskondlikke aspekte. Juba 19.  sajandi keskpaigast on tublisti tööd olnud haigusi tekitavate mikroorganismide ja nende tegevuse uurijatel. Neile järgnesid haiguste ja nendega kaasnevate asjaolude levimust ja seoseid uurivad epidemioloogid, kellele nende erialases tegevuses ei läinud suurt korda konkreetsete juhtumite käekäik, pigem juhtisid nende tegemisi olemasolevad  populatsioonide statistilise kirjeldamise võtted. Niisamuti oli algselt lugu pärilike haigustega, mille levimist õnnestus kõigepealt kirjeldada pigem väliste epidemioloogiliste vahenditega ning alles hiljem leiti organismide seest pärilikkuseained ning mõisteti nende toimimise viise, mis tingivad nendega seotud haiguse avaldumise konkreetsetel indiviididel. Geenidel on ontoloogilises plaanis kahesugune roll: ühelt poolt tagab nende endi struktuurne püsivus teatud (pigem) struktuursete tunnuste kandumise isendite ühest generatsioonist teise, kuid teiselt poolt ei toimi nad organismis üksnes lihtsate valgusünteesi lülititena, vaid nende aktiivsuse muster on palju mitmekesisem ja paindlikumalt paljude ainete kohalolu määrast või hoopis puudumisest reguleeritud. Mõlema rolli teostumine osutub võimalikuks kõnealuste ainete teatud omaduste keemilise ja füüsikalise mõjutamise võimaluste tõttu. Seega ei ole üha mitmekesisema ja täpsema geenide uurimise ajastul sugugi imestada, et geenidega seonduv paelub järjest enam lisaks pärilikkuse uurijatele ka füsiolooge ja epidemiolooge. Füsioloogia jaoks on geenid üks organismi struktuurse organisatsiooni tase, mille mõistmine ja lülitamine oma kaanonitesse on tervikorganismi mõistmiseks vältimatult vajalik. Epidemioloogia jaoks on geenid rikkalik tunnuste kogum, mille seosed organismist väljapoole jäävate nähtuste ja asjadega on oluline ja huvitav uurimisteema. Kui teatud seose olemasolu saab tuvastatud, siis võetakse appi muud vahendid selle loomuse täpsemaks iseloomustamiseks.

Nii ollaksegi haiguste mõistmise teel  traditsiooniliste valdkondade traditsiooniliste võtetega jõutud olukorda, kus nende edasise arengu ees kumavad siin-seal piirid, mida puhtalt oma jõududega raske ületada. Samas kasvab vanades teadustes ka nendes endis välja kujunenud traditsioonide mõju, mis lisab alale kindlasti sotsiaalset stabiilsust ja enesekindlust, kuid samas võib takistada teatud uudsete lähenemiste omaksvõttu ala viljelejate poolt. Üheks väljapääsuks olukorrast on olnud uute teadusvaldkondade teke (nt ka biokeemia ja biofüüsika ilmumine 20. sajandi esimesel poolel), teiseks aga suure valdkonna sees uute vaateviisi kultiveerimine. Teise võimaluse näiteks on siirdefüsioloogia (translational physiology) tekitamise üritus üsna praegusel ajal. Nii on Douglas R. Seals just äsja avaldanud ühe niisuguse üleskutse, mis laiendab  füsioloogiat sedavõrd, et sinna võiksid lisaks traditsioonilistele organismidele, organsüsteemidele ja organitele mahtuda ühelt poolt eluta molekulide keemiline tase ning teiselt poolt inimeste rühmad ja ühiskonnad.  Küllap rahuldaks sellise ettepaneku realiseerumine füsiolooge, kes on mures füsioloogia mõjujõu kahanemise ja edasise saatuse pärast. Kuid vaevalt vaimustab see plaan  epidemiolooge, molekulaarbiolooge ja geeniuurijaid, sest nendegi teadusvaldkonnad viivad ellu oma sisemist arengulugu. Paistab, et teadusliku meditsiini edasine areng sõltub taaskord asjasse puutuvate kogukondade võimes teha interdistsiplinaarset koostööd parema inimeksistentsi nimel ning ületada arstide ja teadlaste eneste poolt maha märgitud alade piire. Eks ajaloos on nende piiride ületamisega ikka pusimist olnud, kuid enamasti on uue teadmise ja uute võimaluste nimel sellega toime tuldud.

 

reede, 23. august 2013

Ühiskondlik mehhaanika VI: tõmbekeskused asuvad raha ja rahvast õigematesse kohtadesse nihutama

Selle nädala alguses avalikustas regionaalminister oma haldusreformi tõmbekeskuste programmi esimesed suurema tagajärje potentsiaaliga tulemused, mille kohaselt saab Eestis mõne aasta pärast jätkuvalt olema 15 maakonda, kuid valdu senisest tublisti vähem, nii umbes 60. Vallad moodustuvad suuremate asulate ehk tõmbekeskuste ümber, kuid pole veel päris selge, kas need tõmbekeskused (iseäranis linnad) lähevad valdadega täitsa kokku või tekib neil omavahel mingi teistsugune suhe.

Hakkamata täpsemalt vaagima asulate olemust, on tõmbekeskus ju vägagi mehhaanikast läbiimbunud sõna. Antud kontekstis eeskätt küll poliitmehhaanikast, kuid siiski mitte ainult. Tõmbekeskus peab ju sõna otseses mõttes midagi enda poole tõmbama või liigutama hakkama.  Mida suuremad asulad ja linnad üldsegi saavad enda poole tõmmata? Eks erinevaid asju, kuid ühiskonna toimimise asjanduses tuleb kõigepealt meelde sotsiaalne ressurss, mis ühelt poolt kujutab endast riigist ja selle korraldusest lähtuvaid vahendeid ning teiselt poolt inimesi,  kes riigis elavad. Aga mis saab nendest kohtadest, kust keskusesse midagi tõmmati? Taastootmisega allikad, iseäranis need, mida tõmbekeskus oma tegevusega teenib, peaksid ühiskondliku disaini muutuse üle elama ja sellest kasugi saama. Ometi näikse olema siiski vältimatu Eesti territooriumi koha alusel kihistumise süvenemine ning sotsiaalses mõttes õrnade kohtade eluvõime kahaneb veelgi ning nende arv suureneb. Riigis toimuva juhtimine peaks seeläbi odavamaks minema koguni kahel viisil: ühelt poolt saab tööle asuda kuulus ja parempoolsetele poliitikutele nii armas riigijuhtimise efektiivsuse argument ning teiselt poolt väheneb inimasustusega territooriumi suurus. Mõlemal nähtusel on sotsiaalse stsenaariumina oma pikk ja rikkalik ajalugu ning sügav seos jätkusuutlikkuse ehk sotsiaalse olemasolu püsimisega.

Selge näikse olevat, et 20 ja natuke peale aastat uut vana korda Eesti territooriumil elavate inimeste elu seadmisel on jõudnud punkti, kus algne plaan ja stsenaarium ei taha või ei suuda kogu riigi territooriumil ühtviisi hästi töötada ja selle korrigeerimise vajadus möödub järjest möödapääsmatumaks. Küllap kasvab meil  pidevalt nende inimeste arv, kes tajuvad selgesti, et iseseisvalt toimiva ühiskonna omamine ja pidamine on üks väga nõudlik ettevõtmine, mida ei saa ellu viia õõnsavõitu loosungite hõikumise ning distantsilt tegeliku olukorraga halvasti haaakuvate soovituste jagamise ja teostamisega. Kuigi järjest enam ihatakse virtuaalset õnnelikku maailma ükskõik millises maakera punktis, põhineb seegi suuresti väga asistel ja maistel kokkulepetel ning tegevustel  konkreetsetes loodusliku ja sotsiaalse ruumi punktides.
Kas tõmbekeskused ja nende ülekuldamine on jätkusuutlik lahendus, mis lahendab Eesti probleemid aastakümneteks? See võib ajutiselt lahendada riigi haldamise raamatupidamist puudutavaid probleeme, kuid milline on ettevõtmise mõju eesti rahva ja kultuuri püsimisele. Päris paljude väiksemate kohtade saatus saab heal juhul olema muuseumieksponaadi oma, kuid halvemal juhul täielik unustamine paari inimpõlve jooksul. Kipun kahtlema tarmuka sotsiaalse kontsentreerimise imepärases jõus, pigem on tegemist paramatu sammuga pikemas kontsentreerimiste ahelas, mille üheks ohuks on süvenev pingeseisund rahva ja tema maa vahel. Samas on ilmne, et senisel moel ei ole ka mõistlik jätkata. Kui väga üldiselt järgmisi tegevusi vaagida, siis küllap peavad need senisest enam panustama ühistegevusse, mis omakorda peab meid kõiki võimalikult hästi teenima. 

esmaspäev, 19. august 2013

Vääritu abielu Roman Baskini silmade läbi

Teadjad räägivad, et sel suvel pidi erinevates kohtades viit või isegi enamat erinevat Roman Baskini lavastust mängitama. Üleeile oli lisaks hiljutisele Hamleti nägemisele võimalus Ohtu mõisa tallis osa saada tema lavastatud George Bernard Shaw näidendist "Mesalianss ehk vääritu abielu". Lühikese tagasivaatega peab tõdema, et tükk ja selle esitus kujunes suveetenduse kohta tavatult mitmekihiliseks ning pika, järgmisse ja ülejärgmisse päeva, ulatuva järelmõjuga, kuigi vahetult kohapeal lasti tükist kõige enam välja paista suvisele õhtule kõige paremini sobivat lõbusat lugu teemal "Kes kellega käib?".  Juba etenduse ajal tekkis kahtlus, kas Shaw'l ikka oli see lugu nii lihtsakoeline. Etenduse kava väga palju kahtlust hajutada ei aidanud, sest lisaks etenduse ja loo autori kohta käivale formaalsele infole sisaldus  seal mitu lehekülge  erinevate abieluekspertide (Sokrates, Oscar Wilde, Fr Nietzsche, Jane Austin jt) suuresti abielukriitilisi teravmeelsusi. Usutavasti on aegade jooksul abielu kiitmiseks, needmiseks, narrimiseks jms kokku kirjutatud terved mäed ridu ja lehekülgi, kuid teema pakub tänapäevalgi üldise sotsiaalse vabanemise foonil veel inspiratsiooni ja mõtteiainet (nt on praegu päris suureks õiendamise allikaks samasooliste soov saada abielluda, kuigi tõesti veider, milleks peaks nad tahtma allutada end ühele paljude arvates surnud sotsiaalsele formaadile:-)), mis juba juba isenesest räägib nähtuse tugevusest. Aga etendus ei kõnelnud tegelikult ju abielust, vaid pigem sellest, mis sageli toimub selle ees ja järel ning veel enam ümber.

Et asjasse selle loo kirjutamise tarvis tükist rohkem  selgust saada (ilma seda lugemata), tuli Wikipediast ikkagi vastav artikkel läbi lugeda ja pilt tükist läkski tublisti selgemaks. Kõige pealt ilmnes, et lugu oli kirjutatud 1909.–10. aastal, st enne suuri sõdu ja just ajal,  kui britid olid oma möödunud sajandi viktoriaanluse moraalse kahepalgelisuse tõsiselt käsile võtnud. Seega pakuti loos ühe eduka perekonna näitel pigem hoopis avaramaid sotsiaalseid liikumisi ja muutusi, kui lihtsalt teatris nii palju kasutatud tütre õigele mehele saamise lugu. Eks mõneti veider on loo pealkirjaks olev vääritu abielu, milleks tavatähenduses on liiga erinevatest seisustest ühiskonna poolt pitseeritud mehe ja naise allianss, kuigi ainsana juba tüki taha jäänud lordi poja ja akrobaat Lina võimalik abielu olnuks vististi briti tookordses skaalas vääritu. Tüki energia põhines ootamatutel tulijatel (kihlatu, lord, lendur ja akrobaat ning sotsialist), kes rikkusid oma tuleku ja olekuga erineval viisil perekonna tublit tasakaalu ja rebestasid tookordse ühiskonna õmblusi ja traagelniite, kuid tirisid samal ajal elu muudkui edasi.
Kui vaadata seltskonda keha-vaimu kooselu perspektiivist, siis enamikku neist tüütas neid aheldav ühiskonna korraldusest tulenev vaim ning köitis hoopis noor ja otsiv keha (kuigi Baskini lavastuses olid noored kehad füüsiliselt ehk liiga noored). Seesama asümmeetria on tolle aja kirjanduses suurt tähelepanu pälvinud, võtke näiteks või DH Lawrence'i lood. Etenduses tuli see kõige selgemalt välja lordi sõnades ning peretütre tegudes. Kuigi tükk pidi olema abielust, oli tol õhtul vähemasti rohkem vanast heast keha-vaimu vahekorra teemast, mida omakorda lahterdati veel meheks ja naiseks olemisega. Kui naised võtsid naiseks olemise ja selle senise ülekohtuse lahendamise teema õige sirjooneliselt käsile, siis mehed modifitseerisid oma teema küsimuseks "Milline mees on džentelmen?".
Loomulikult oli tolle etendatud päeva suureks sündmuseks pere enda viktoriaanlikust elust sigitatud sotsialisti saabumine ja tegemised. Kuigi lugu oli kirjutatud juba 1910, enne sotsialismi jõulist randumist kontinendi teises servas, on Shaw-Baskini sotsialisti portree õige meisterlik ja tabav, kuigi tõesti, sisaldas midagi ehk Dostojevski Sortsidest laenatut. Ühelt poolt radikaalne pealelend ja karmid plaanid, kuid samas vägivallatu suhtluse pikemal toimimisel järsk loobumine neist ja allumine olemasolevale ühiskondlikule tegelikkusele. Et etenduses tegutsesid korraga lord, tööstur ja sotsialist, siis sõltub palju lavastaja maailmavaatelistest sümpaatiatest-antipaatiatest, kas vastavaid tegelaskujusid näidatakse kangelaste, naljameeste või luuseritena. Baskini sümpaatia kuulus ilmsesti töösturile, kelle ta ise vaprasti kehastada võttis.

Tuleb tunnistada, et vahetult nähtuna oli see lugu üks vähem mõjusamatest Baskini lavastustest, aga tõepoolest pika järjest paraneva järeltoimega. Nii et kõik kokku tasus käik kindlasti käimist ja nähtu nägemist. Etenduse dünaamikas olid selgelt 3 perioodi: kolmveerand esimest vaatust oli suht igavalt sujuv briti peredraama, millele järgnes etenduse kõrghetke märkiv kodumaise kotka ja poolatarist akrobaadi tulek ning viimaseks oli terve teine vaatus pigem justkui tempokas (paraku ka klišeelik) film, kus suhete ja sündmuste käändudel ja kurvidel anti muudkui minna. Et laval oli tubli osa Eesti näitlejaskonna praegusest koorekihist, siis on mõistetav, et näitlejatööd pidiki kõik olema vägagi professionaalsel tasemel. Üllar Saaremäe ja tema vapper lendur tegid õhtu parima soorituse: tal, st Saaremäel, kohe on eriline võime lavale energiat tuua. Kuid ega ta unist meest küll mängida vist ei mõista:-) Riho Kütsar kuulub samuti energeetiliste näitlejate klubisse ning tõestas seda ka tollel õhtul. Martin Veinmanni lord ei olnud väga usutav, iseäranis peretütre püügis. Noori naisi mänginud noored naised olid oma rollidesse vist liiga noored, nad rääkisid oma sõnad kenasti ära, kuid nii ihu kui vaim toetas napilt nende sõnu. Lavastuses oli oma ruum jäetud ka füsioloogilisele teatrile, seda mitte küll publikule nii põnevates armuasjades, vaid hoopis toitumise vallas, mis küllap päädis kogu etenduse jooksul vaatajate silme all hautatud liha ning muu hea ja parema maitsmises etenduse järel.
 

kolmapäev, 7. august 2013

Hamlet III Rakvere linnuse kapiitlisaalis

Hamletit on Eestis päris mitmetes erienvates lavastustes mängitud alates 1913. aastast, kuid mul avanes üleile võimalus 3. kord sellele vahetult kaasa elada. Kahest eelmisest korrast mäletan täpsemalt vaid seda, et Mati Undi Vanemuise lavastuse lõpus sarnanesid Fortinbrase sõjamehed väga 20. sajandi mustades nahkmantlites automaadimeestega ning linnateatris etendatus oli Hamletiks Marko Matvere. Nii et teatrimälu oli mul selleks nädalaks jõudnud Hamletist õige tühjaks joosta.

Olin kuulnud paar nädalat tagasi Roman Baskinit raadios teatritegemisest rääkimas ning seal ta rõhutas, et ei ole kuigi mõistlik eristada talve- ja suveteatrit. Kummalgi on omad iseärasused, aga põhiline on ikkagi see, et publikut ei või narrida. Terma suvelavastused on mulle enamasti hästi istunud, vaid mõned aastad tagasi oli ta Alatskivil näitlejad üksteisega liiga valjusti rääkima pannud. Hamleti kohta üllatas tema jutt, et tegevus toimub Taani vabariigis ning ma läksin lausa kontrollima, kas Taanil on üldse kunagi vabariigiga mingit pistmist olnud. Etteruttavalt võiks öelda, et ega midagi polnuks palju teisiti, kui lugu ikka Taani (või ka mõne teise) kuningriigi võimupartei peakorteris oleks toimunud.

Kordaminek oli kindlasti  ka esmaspäeval Rakveres kõrge mäe otsas olevate müüride vahel nähtu. Vana kuulsat moraalilugu oli vaid pisut modifitseeritud, mistõttu minu Hamlet I-st oodatud Fortinbrase sõjamehi ei õnnestunudki seekord näha. Kuulsad tegelased ja ütlused olid ikka suuresti olemas ning sobisid hästi asjaosaliste käsutuses olnud mobiiltelefonide, sülearvutite ja suure televiisoriekraaniga. Veelkord sai kinnitust Hamleti loo olemine ajatu klassika, mis toob välja inimeste teatud väga püsivaid isiskusejooni  sõltumata etenduse dekoratsioonidest. Teiseks oli tegijatel õnnestunud tükis toimuvasse tublisti intensiivsust panna: Tõnis Mäe hääle ja olemisega muusiku laulud "Laul verelilledest", "Salong" ja pooleli jäänud "Vana jõgi" tõid mängu kohalikku hinge, Led Zeppelini "Kashmir" nii muusika kui detsibellidega meie maailma totaalsust ning Hamlet Üllar Saaremäe isikus oli kõigepealt kirglik kättemaksja ja alles pärast seda hoolikas kaalutleja ja riigipäästja. See, mis äsjanimetatust ja muustki tol õhtul kokku tuli, oli usutav ja mõjus. 

kolmapäev, 31. juuli 2013

In memoriam Aino Mägi *19.11.1922 – †24.07.2013

Minu venna ämm Aino kuulub kindlasti nende hulka, kelle vaimujõudu olen kadestanud sellega kokkupuutumisest alates. Aino vaimu jõud seisnes rahulikus kindlameelsuses nii oma õnnelikes kui õnnetutes elujuhtumites, mida ilmsesti toetas üks selge veendumus oma kohast selles ilmas ja sellel kohal püsimisest. Ei ta kippunud ise kellegi teise kohta piirama või veel vähem hõivama ega lasknud ka ühiskonna pinnavirvendustest end loksutada. Ta oli väga tubli kristlane selle mõtteviisi algses poliitikast ja kapitalist rikkumata tähenduses. 
Tundsin teda alates 1970. aastate algusest ning mulle ei meenu ühtegi juhtumit, mille kohta oleks mul isu isegi tagantjärgi targana öelda, et Aino eksis tookord päris põhjalikult. Sedavõrd hästi oli ta osanud aru saada nii endas kui enda ümber toimuvast ja oma tegemisi selle järgi sättida. Ta panustas pigem tänapäevasest sotsiaalsest vaatepunktist vaadatuna pigem väikestele asjadele enda ja lähedaste elus, mis kokku andsid ühe suure kordaläinud elu nii temale endale kui tema lähikondsetele. Puhka rahus, Aino.
 

teisipäev, 23. juuli 2013

Ühiskondlik mehhaanika V: kontsentreerumine viib tasakaalu

Meil on mure enamuse riigi territooriumi regionaalarengu pärast, kõikjal imestatakase Detroidi linna pankroti üle. Nende puhul on tegemist on  siiski vaid ühe ja sama nähtuse, sotsiaalse kontsentreerumise, erinevate ilmingutega. Indiviidid on paratamatult piiratud võimete ja võimalustega ning seda defitsiiti on inimestel õnnestunud korvata mitmekesise ja leidliku ühiskonnastumisega, mille üheks levinud formaadiks on suurte hästiorganiseeritud sotsiaalsete koosluste tekitamine ja toimimine. Nende koosluste levinud arendamise viisiks on võistlusel põhinev selektsioon (üsna niisamuti kui igal pool mujal elusas maailmas), mida toidab ressursside pidev pealevool ning mõõdab valitud kvantitatiivsete näitajate (mõjukamad on hedoonilise toimega näitajad) kasv. Selliselt mõistetud positiivset arengut iseloomustab positiivse ehk juurdetoova potentsiaaliga tasakaalutus, mis termodünaamika üldiste kaanonite kohaselt loob kuskil jällegi negatiivse ehk äraviiva potentsiaaliga tasakaalustust, mis lõpuks laheneb seisvaks (surnud) tasakaaluks. Nii ei olegi imestada, et ressursside pealevoolu lakkamisel hakkavad olemasolevad sotsiaalsed kooslused känguma ning kui nende toimimise eesmärke ja korraldust ei muudeta, siis peole ka nende kollaps ja suur rahu enam mägede taga.      

pühapäev, 14. juuli 2013

Arstimine ja filosoofia

Äsja ilmunud legendaarset sisehaiguste professorit Kuno Kõrget meenutavate mälestuste raamatu lõpus on avaldatud ka kaks tema olulist kõnet: üks TRÜ arstiteaduskonna ajaloost 1982. aastal (kui peeti ülikooli 350. aastapäeva märkimiseks) ja teine 1989. aastal Eesti taaskordse vabanemise aegsel arstide foorumil. Esimesest kõnest kõitis mu tähelepanu enim lühike lõiguke (lk 151) esimesest kuldmedali saanud arstitudengi võistlustööst 1805. aastal. Üliõpilane Jürgenson oli hakkama saanud oopusega teemal "Filosoofia ja arstiteaduse vahekorrast. Millisel meetodil ja mil määral tohib praktiline arst, ilma oma kunsti kahjustamata, filosofeerida?" Lihtsa internetis tuuritamisega ei õnnestunud selle töö kohta enam midagi täiendavast leida ning elektroonilises kataloogis Ester ei olnud samuti selle kohta ühtegi märget. Sestap pole õrna aimugi, millest töös täpsemalt juttu, aga ainuüksi selle pealakiri on igati kõnekas. Kõigepealt torkab seal silma muidugi filosoofia ja arstiteaduse vastandamine, kusjuures selle vastasseisu kohtunikuks on pandud arstikunst, mille sisulised tõlgendused on aegade jooksul samuti õige mitmekesised olnud. Teiseks paistab filosofeerimine (küllap ka siis filosoofia ise) arstile ja arstiteadusele (küllap siis ka patsiendile) lausa ohtlik olema. Kui filosoofeerimiseks pidada õige subjektiivset ja idealismist kantud mõttelendu, mis hakkab juhtima arsti ravitegevust, siis võib tõesti filosoofia patsiendile päris ohtlik olla. Kui filosoofeerimiseks pidada püüdu erialaste ja maailma puudutavate üldiste vaadete sidusa süsteemi leidmist, siis sellega on kollektiivselt viljeldavas meditsiinis kogu tegeldud ning raske on aru saada, kuidas see võiks kunsti tõsisemalt kahjustada. Kolmandaks vihjab vaba kvaliteetse mõtte piiramine meditsiini enda doktriinsusele, mis ei salli alternatiive ega konkurente enda kõrval.
Mu meelest on meditsiin üks ütlemata filosoofiline valdkond, mille raames tuleb teatud praktilisel viisil tegelda paljud filosoofia traditsiooniliste küsimustega, sest nii üks kui teine tegeleb inimeksistentsi paigutamisega konkreetselt seda ümbritsevasse maailma.  Meditsiin ja selle erinevad voolud ei ole ajaloos filosoofiasse ja iseäranis selle käsitluste paljususse  eriti tolerantselt suhtunud. Ikka on eelistatud mingit filosoofilist positsiooni (tänapäeval näiteks teatud empiirilise materialismi vorme) ning seda üritatud ulatuslikult dogmatiseerida. Mõnikord isegi sedavõrd ulatuslikult, et põhiseisukohad kuuluvad tsunfimeistrite arvates justkui üksnes meditsiinile ja filosoofiale enam üldse mitte. Seda olukorda on paslik nimetada pigem arstimise ideologiseerimiseks.    

teisipäev, 9. juuli 2013

Keskpanga presidendist on saanud innukas Eesti makromajanduse ideoloog

Erinevalt mõnest eelmisest Eesti Panga presidendist ja valitsuse majandusministrist on Ardo Hansson tippametnikuna suhteliselt lühikese aja jooksul juba päris mitu korda avaldanud üldmeedias analüüsivaid seisukohti Eesti majanduse oleviku ja tuleviku kohta. Just täna nägi Postimehes ilmavalgust tema pikem kirjatöö edasise majanduskasvu saavutamise võimaluste teemal. Lugu on katse teatud põhimõistete kaudu kirjeldada tänapäevase rahapõhise majanduse toimimist ja selle edenemise võimalusi. Eks põhimõisted ole ühed keerulised ja samas väga mõjukad asjad, sestap ei ole isegi pikk ajaleheartikkel sobiv koht nende sisuliseks vaagimiseks ning neid tuleb seal vastu võtta esitatud valmis kujul. Samas teeb nendel põhinev mõtlemine pildi õige selgeks ja pakutud vaimse mudeli toimimise jälgimise üpriski lihtsaks.

Majanduse kiiremat kasvu on moodsal ajal igal ühiskonnal tarvis, see on tema arengu üks põhilisi eeldusi ja näitajaid ning seda võiks raharadikaalid nimetada isegi ühiskonnakasvuks. Jättes siinkohal kõrvale selle kasvu arvutamise metoodika, mis põhineb nii või teisiti vääramatul usul raha üheaegselt maailma loovasse ja hindavasse jõusse, seisab majanduse kasvamise taga ressursside juurdekasv ja nende kasutamise tõhusus. Ressursid jaotuvad omakorda tootmisvahenditeks, tööjõuks ja õige müstiliseks kogutootlikkuseks (pigem võiks seda kutsuda ühiskonna sotsiaalseks osavuseks). Eestil ei ole ühegiga neist priisata (maad, metsa ja rannajoont on meil ohtralt, aga me ei oska sellest suurt rikkust saada), kuid inimjõuga on läheb lugu järjest nutusemaks. Järelikult peab teiste kasv kompenseerima inimjõu defitsiidi ja looma ka aluse ühiskondliku rikkuse kasvamiseks. Moodne ühiskond läheb oma toimimises järjest keerulisemaks, mis eeldab järjest keerukamate masinate ja targemate inimeste olemasolu, mis koos suudavad luua asju, millel on võime nii oma kui teiste ühiskondade liikmete elu sisukamaks ja väärtuslikumaks muuta. Võistlus riikide vahel on selles vallas väga äge ning keegi ei soovi oma positsioone selles rallis loovutada. Pigem vastupidi, vabad piirid inimestele ja kaupadele soosivad üldiselt seda, et ühes vastavate sotsiaalsete hüvedega toimuva inimjõu selektsiooni tõmme järjest tugevneb ning kipub tugevaid riike veel tugevamaks tegema. Arenenud riigid on loobunud (vähemasti ajutiselt) üksteise brutaalse ründamise võimalusest ja on vastu võtnud majandusvõidujooksu võistlusformaadi, mis inimlikust vaatepunktist on muidugi hea ja tervitatav, kuid hoolimata kui tahes kaunisõnalisest retoorikast süvendab samas  riikide jaotumist edukateks ja teisejärgulisteks. Ebaselge on jätkuvalt see, kuidas õnnestub kõiki rahuldaval moel toime tulla nendel rahvastel, kes on enda valitsemiseks valinud viisi, mis neile tegelikult ei sobi või on osutunud üle jõu käivaks.

Pangapresidendil on Eesti helge tuleviku asjus paar lootust: 1) ehk läheb mõnel välismaale müüval majandusharul sedavõrd hästi, et osa selle tulust tirib parematel tuuridel käima ka kogu ülejäänud majandusliku tegevuse; 2) odav laen majanduse moderniseerimiseks on käeulatuses ja 3) olemasolevat inimressurssi tuleb senisest palju enam ja paindlikumalt ühiskonna hüvanguks rakendada. Näikse üsna ilmne olevat, et ükski kolme eesmärgi saavutamisest ei põhine üksikisiku ega pisikese sotsiaalse grupi individualismil, vaid pigem ühel suuremal sotsiaalsel kokkuleppel, et ollakse valmis pingutama ja millestki loobuma ühise eesmärgi (Eesti ühiskonna tegemise) nimel. Patriotism, õiglus ja respekt senitehtu suhtes on selle eesmärgi saavutamiseks õige vajalikud asjad, ilma milleta on positiivset tulemust keeruline loota.  Kui "majanduse jõulise arengu ja sissetulekute kasvu väljavaade" on viimaste suhtes primaarne, siis ühel hetkel oleme ikkagi neis asjus vägevamate poolt üle ostetud või võetud. Esimene tundub indiviidi seisukohalt muidugi soovitavam, kuid eesti vaatepunktist laastavam. Niisamuti vääriks lähemalt arutelu pangajuhi loo viimane lause majanduskeskkonna kujundajate (st poliitikute), ettevõtjate ja töötajate vastutusest (kirjaviisist näikse, et võrdse) parema tuleviku saavutamisel.

laupäev, 15. juuni 2013

Ühiskondlik mehhaanika IV: sotsiaalse vaakumi vältimine erakondade tegevusega

Seadusest: Erakond (partei) on Eesti kodanike vabatahtlik poliitiline ühendus, mille eesmärgiks on oma liikmete ja toetajaskonna poliitiliste huvide väljendamine ning riigivõimu ja kohaliku omavalitsuse teostamine, ...

Ühiskonna tegelikus toimimises ei lase lihtsal sotsiaalsel atomismil universaalseks saada sotsiaalsete rollide jaotamine ettantud reeglite kohaselt, mis omakorda aitavad tagada sotsiaalset eksistentsi. Selles rollijaotuses on erilisel kohal erakonnad, mis võivad valimiste (kui selge sotsiaalse atomismi nähtuse) tulemusena saada ühiskonnas eriliselt suure jõu ehk võimu, mis omakorda aitab mõnedel sotsiaalsetel aatomitel saada mõneks ajaks iseäranis mõjuka seisundi. Ühiskonnale on selliste mõjukate aatomite olemasolu ja ühiskonnale suunatud tegevus üldiselt kasulik, sest aitab ühiskonnas vältida sihitu seisundi (vaakumi) tekkimist. Kuigi mõnedel tõsise vastupanuta juhtudel on neil aatomitel oma liig robustse mõjuga õnnestunud ühiskond ka ära rikkuda, ei ole ühiskondadel õnnestunud neile ka arvestavat alternatiivi leiutada ega kehtestada.     

reede, 7. juuni 2013

Ühiskondlik mehhaanika III: Demokritos ja demokraatia

Demokritost (umbes 460 – umbes 360 eKr) peetakse üheks atomismi isaks. Ehkki tema nimi on kahtlaselt sarnane ühe tänapäeval väga armastatud ühiskonnakorralduse viisiga, ei ole kuigi palju teada, mida ta ise ühiskonna toimisest arvas. Siiski saaks tema loodusliku atomismi vaade päris hästi ka sotsiaalseseks atomismiks laiendada, mille puhul ühiskonna algaelemendiks on üksikinimene ning nende kooslused moodustavad erinevaid insitutsioonie. Demokraatia keskseks toimimise ja otsustamise mehhanismiks on enamuse inimeste arvamuse/tahte realiseerimine kogu ühiskonna poolt ning enamuse tahe tehakse selgeks õige atomistlikel valimistel, kus kõik valijad on võrdsed ning valituks saab see valik, millele on toetust väljendanud kõige enam valijaid. Selle otsusega hakkab hiljem ühiskonnas juhtuma õige erinevaid asju, kuid tema paremus teistest alternatiividest ja sotsiaalne võimendamine saadavad sellist otsust kuni tema toimimise lõpetamiseni mõne järgmise samateemalise otsutamisega.

kolmapäev, 29. mai 2013

Filosoofia määratlemisest

Väga erinevalt on püütud filosoofiat defineerida, kuid miks mitte ei võiks see olla üksikisikule või täpsemini tema vaimule tähendust loov tegevus. Vaimu tähendus on piirdu üksnes selle seesmiste asjaolude esitamisega, vaid vajab ka ümbrusele sisu andmist. Mõned tähendused on isikute suuremat poolehoidu leidnud ja mõjukamad, teised võivad olla küll isikupärased, aga teiste  veenmise jõult tagasihoidlikud ja asjaolude halva kokkusattumuse korral võivad vaimust endast oma tähenduse minema lasta.   

teisipäev, 28. mai 2013

Ühiskondlik mehhaanika II: koht ja ruum

Nii looduslikud kui sotsiaalsed jõud panevad ruumis üksusi teatud viisil liikuma. Jõu suurus ja suund ning üksuste inerts on omadused, mis kirjeldavad ruumi (keskkonna) ja selles paiknevate üksuste vastasmõju. Looduslikus ruumis näikse konkreetsel kohal olema õige väike tähtsus ning ühel kohal ei paista olema suuremat tähtust teistega võrreldes. Kohad ruumi sõlmedena peavad olema, aga nad ei organiseeru mingiks hierarhiaks. Kohad on kõik valmis selleks, et nendes olijaid survestatakse.
Sotsiaalne ruum on osa looduslikust ruumist, kus domineerivad mitut masti suhteliselt nõrgad füüsilised mõjud, millest osa saavutab organiseerumise abiga ajutise ülekaalu vähemorganiseerunud ümbrusest. Kohad on loodusliku ruumiga võrreldes heterogeensemad. Jah, kohe võib küsida, et kuidas see heterogeensus on võimalik, kui sotsiaalne ruum on osa looduslikust ruumist ja viimases on kõik kohad olemuselt samasugused? Ehk tuleneb heterogeensus  kas koha piiri peal asumisest või sellest, et kohale on jõunud miskit ebatavalist.  Sotsiaalsed kohad näikse kohalolijatele surve tekkimise ja selle mõju seisukohalt olema tõesti õige mitmekesised. Mõni koht ühiskonnas on justkui iga teine looduslikus keskkonnas: seal võib kõike juhtuda, aga ühiskonnale ei avalda see miskit erilist mõju. Mõni teine koht on aga sedavõrd tundlik, et väike tõks seal raputab korralikult kogu ühiskonda, võib kohe selle kohe päris laiali raputada.
Siis on veel olemas vaimne ruum, mille piiriks on enamasti segu silmapiirist või horisondist ja ruumiga seotud mõtteist. Kohta vaimses ruumis pürivad täitma sündmused, mille puhul looduslikus või sotsiaalses ruumis toimub kohal miskit sealsete reeglite ja võimaluste kohaselt. Sellise kohakaasluse tulemusena võibki juhtuda, et sama asi paistab erienvates ruumides erinevalt ning võib põhjustada nii imestust kui segadust.     

esmaspäev, 27. mai 2013

Ühiskondlik mehhaanika I: jõud ja võim

Kuigi mehhaanika mõeldi sajandeid tagasi just looduses toimuva kirjeldamiseks ja seletamiseks, on selle klassikalised mõisted päris laialdaselt kasutuses ka ühiskondlike liikumiste mõtestamiseks. Iseäranis kenasti kulgevad paaris jõud ja võim, mida mõnikord ühiskonnas toimuvale rakendatuna on õige keeruline teineteisest eristada.  Eesti ühiskonnas on viimastel aastakümnetel võimu suhtutud õige imelikult: 1990. aastatel püüti reaktsioonina eelnenud nõukogude võimule eesti võimu pidada mingiks hoopis teistsuguseks ja väga üksikisiku sõbralikuks nähtuseks, mida parempoolsetele ei olegi õieti vaja ning nende ülesanne poliitteatris ongi ühiskonnas võimul mitte lasta väga tugevaks lasta. See poeesia on inimeste ja nende ühiskondlike koondiste peades päris hästi töötanud ning aastakümneks või teiseks võeti meelsasti alluda riigi võimu asemel raha võimule. 2010. aastate alguses on poliitilised jõud jõudnud selgele arusaamale, et riigivõim on siiski primaarne ning raha jõud vaid vahend selle teostamiseks. Samas ei paista ühelgi väiksel iseseisvust soovival ühiskonnal ka valikuid olema, mis kestvalt alahindaks riigivõimu. Viimaste aastakümnete kogemus on Eestiski kõnelenud sellest, et raha jõud iseenesest veel ei konsolideeri, talle on vaja ka suuna andmist valitsevate ühiskondlike ideede kaudu. Poliitmehhaanikute roll ja ülesanne ongi neid ideid pakkuda ja teostada.   

esmaspäev, 13. mai 2013

Kevad

Talv oli küll pikk, aga kevad samuti väga hoogsalt tulnud ning viimasel 10 päeval on väljas kindlalt rohkem saabuvat suve kui möödunud talve tunda.

Professor Kõks ülestunnistuse väärtusetusest


Juba mitu kuud on möödas ajast, kui kõrge kohus kuulutas Andrus Veerpalu dopingusüüdistusest priiks ja algas spordikangelase kaitsegruppi kuulunud teadlaste tähelend. Et kõrge kohus ei ole just sageli inimesi õigeks mõistnud, siis mitu korda edasi lükatud otsuse tuleku eel oli paljude närv selle asjaga seoses üksjagu püsti ja kiputi igasuguseid jutte rääkima nii asjast kui ka pisemate ja suuremate tiirudega sellest, mis asja ümber. Allpool tuleb sellesse ritta veel üks reaktsioon lehes ilmunud dialoogile ülestunnistuse kaalutusest.


Alljärgnev on kirja pandud vast kuskil  26. märtsi paiku  2013. aastal:

Oodatakse kõrgeima spordikohtu otsust Andrus Veerpalu dopingu kasutamise asjas ning ajakirjanik Priit Pullerits ning füsioloogiaprofessor Sulev Kõks vaevad PM Arteris mõnd selle juhtumi tagamaad paljudest. Lisaks peaküsimuse käiakse aegajalt ka muudes valdkondades ning päris vahvasti võetakse fundamentaalselt käsile ka moraal. Ajakirjanik üllatub pärast professori seisukohta, et üles tunnistada on lihtsam kui oma tõe eest seista, et see on ju arulage. Professor vastab, et see ei ole arulage, sest mõningatel juhtudel on selle taga psühholoogiline surve ning ka ülestunnistus võib vale olla, et vältida suuremat jama. Pealegi ei ole tema arvates ülestunnistus tõestusmaterjal. Niisugune on õpetlase lähtepositsioon ning kuigi jutt käib dopingu kasutamise juhtudest, näikse väidete pretensioon olema üleüldine, sest oleks ju imelik, tippspordis ei kehtiks moraali üldised põhimõtted. Mida siis võiks lugeja õpetlase seisukohtadest endale tarkuseks võtta?

¤ Süül ja süütusel on suhteline iseloom. Selle alusel, mida vajalikus kohas suudetakse sobival viisil tõestada, määratakse süü ja selle puudumise sotsiaalsete siltide omistamine isikutele ja institutsioonidele. Mõned kasutavad seda arusaama nõnda, et kui süü selgitamise protseduuris on mingi viga, siis see kõrvaldab ka süü, sõltumata sellest, kas inimene on süüliseks peetava teo sooritanud või mitte. Küllap oleks valepositiivsed ja valenegatiivsed tulemused ainult selle põhimõtte rakendamisel varmad tulema.
¤ Ülestunnistus on devalveeritud veel vähemaks kui tunnistuseks, kuigi paljud peavad esimest absoluutse iseloomuga tegevuseks. Siinkohal tuleb muidugi silmas pidada veel seda, et tegemata teo endale omistamine ei ole mitte ülestunnistus, vaid pettus, olgu selle motiivid millised tahes.
¤ Inimeste käitumise kohta käival tõel on suhteline iseloom ning see ei saa pärineda üksikinimese subjektiivsest teadvusest. Mängu tulevad igihalja keha-vaimu küsimuse teatud aspektid ning mõnede oma ütlemistega näikse õpetlane toetavat selle üht sotsiaalmaterialismi varianti, mille kohaselt konkreetsel hetkel konkreetses sootsiumis domineerima pääsenud vaatel (näiteks teadusuuringute on tõde) on valitsev mõju, kuid teiselt poolt ei raatsi ta loobuda ka enda (loodetavasti siis ka teiste üksikisikute) arvamusest, saati kui see paistab endale õige olema, kuid erineb sellest va sootsiumi tõest.
¤ Kust tuleb suur psüühiline surve, mis sunnib (suuri) inimesi enda kohta valet tunnistama? Lääne ühiskond deklareerib küll juba üle poole sajandi üksikisiku tähtsust, aga eks sellel isikul käi teinekord ikka peal isu ühiskonnas võimalikult magus positsioon sisse võtta ja arvata, et see on jäädavalt tema jaoks mõeldud ja tehtud.

 

teisipäev, 30. aprill 2013

Kivirähk on lasknud Pearu ja Karini kokku üheskoos elu mõtet otsima

Põnev oli täna õhtul vaadata VAT Teatri poolt lavalaudadele toodud  Kiviräha valitud katkendeid Tammsaare erinevatest teostest. Katkendeid ühendavaks sõnaliseks ja vaatemänguliseks fantaasiaks oli Pearu ja Karini kohtumine ühes Tallinna kohvikus, mille aknast paistis Toompea ära.  Tammsaare tekstid on tõesti sedavõrd vägevad, et nendest eesmärgipäraselt noppeid tehes saab uusi lugusid, mis töötavad nii iseseisvatena kui pakuvad taustu ja tõlgendusi algsete tekstide mõistmiseks. Mida Kivirähk soovis oma valikutega näidata?
¤ Pearu ja Karin olid suured hingesugulased oma rahutus otsimises. Nende jaoks ei olnud õnn ja elu mõte mingi eesmärgi saavutamine, vaid mitmekesisus oma elu elamisel.
¤  Vargamäe ja pealinna sotsiaalsete maailmade suur väline erinevus. Seda erinevust lasti paista ühe vastastikku toimiva kultuurišokina, aga Pearul ja Karinil oli oma kultuuriruumides tegutsemiseks jäetud õige sarnane sotsiaalset vett kobrutama ajav roll. Pearu oli ehk moodne mees 19. sajandi taluperemeeste seas, kuid Karini 20. sajandi alguse arusaam naiseks olemisest oli talle raskesti mõistetav ning vist mitte kuigi vastuvõetav. Neid tegi omavahel lähedaseks pigem sarnane ego, mis nõudis pidevat ohtrat tähelepanu.
¤ Tammsaare on meisterlik psüühika kirjeldaja, mida on võimalik mõjujõudu kaotamata ka lavalaudadele sättida.

Etendus ei saanud täna õhtul kohe algusest küll tuure üles, kuid õige peatselt kõik toimis ning teatriime sündis.     

reede, 26. aprill 2013

"Looming" alustas 1923. aasta aprillis, "Eesti Arst" 1922. aasta jaanuaris

Tänane Postimees teatab esiküljel, et homme 90 aastat tagasi ilmus Eesti vanima järjepidevalt väljaantava ajakirja Looming 1. number. Looming ei ole siiski kogu aeg ilmunud iga kuu tagant, suure sõja ajal olevat neilgi paus mitu aastat olnud.

Ajakiri Eesti Arst alustas ilmumist 1922. aasta jaanuarist ja käib alates 1989. aastast jälle. Tõsi,  katkestus on Loomingu omast olnud märksa pikem (1945–1988), kuid suure osa sellest ajast täitis "Nõukogude Eesti Tervishoid", mis paljude arvates oli ikkagi Eesti Arsti ideede kandja.


esmaspäev, 15. aprill 2013

John Lucas ei tea eesti rahvatarkust "mida külvad, seda lõikad"

Üleeilses PMAKis oli lugeda briti mõttetarga John Lucase  kurtmist demokraatia majandusteoreetilise käsitluse ja praktika ülemäärase mõju üle ühiskonna juhtimisel. Selle käsitluse võtab tema arvates kokku arusaam, et poliitik äritseb häältega samamoodi kui naftaärimees naftafutuuridega. Eks selline arvamus lähtu ikka ühest ihalusest universaalsete vahetusviiside järele, mis resulteerub lõpuks nõusolekuks, et kellel on universaalset vahetusasja kõige rohkem, see on kõikidest asjades kõigist parem. Mõttetark ei paista sellest universalismist vaimustuses olema ning mu meelest õigusega, sest mitmekesiste asjade liigse lihtsustamise tulemus saab ikka vaid triviaalsus olla. Aga mida targad ja võimukad on külvanud, seda tuleb kõigil helpida.  

laupäev, 6. aprill 2013

Erialainimeste meditsiinimeediast

Kliinikumi Leht küsis mõni aeg tagasi 3 küsimust Eesti meditsiinimeedia olukorra kohta. Et ajaleht valis avaldamiseks vastustest vaid mõned kohad, siis olgu need vastused täies mahus nüüd LÜLIs esitatud.


Milline on Eesti meditsiinimeedia maastik ja kas sellega võib rahule jääda?
Eesti meditsiinimeedia on seis on õige ebaühtlane ning vähemasti tervishoiutöötajate omavahelise kommunikatsiooni osas on see oma mahult ning aktuaalsete teemade valikult kindlasti ebapiisav ja mitte kuigi süsteemne. Olen veendunud, et turuloogika rakendamine väikse rahva professionaalidele mõeldud meditsiinimeedia arendamisel süvendab veelgi ebaühtlust ja tasakaalustamatust väljaannete loomisel ja nende tegutsemisvõimaluste vahel.  Kui rääkida lähemalt arstide ja teiste tervishoiutöötajate erialasest meediast, siis selle arendamine vajab müügiedu asemel meie tervishoiu olulisemate institutsioonide eesmärgistatud tuge ja meie kõigi ühistegevust.  Eesti-suguse riigi puhul on kõik professionaalsed kogukonnad pisikesed ning see seab kõrgtasemel erialasele meedia toimimisele veel omad raskused ja piirangud.  Tänasel päeval ei ole kuigi realistlik asutada igale erialale või isegi nende rühmale oma kõrgekvaliteediline väljaanne, pigem tuleb heaks tulemuseks pidada seda, kui suudaksime hoida töös mõnda avarama ampluaaga väljaannet ning vajadusel selle mahtu ja ilmumise sagedust kasvatades.  Vaatamata meditsiini enda intensiivsele rahvusvahelistumisele ja sellest tuleneva operatiivse infovahetuse suurele tähtsusele, ei tohi me hetkekski unustada siinse meditsiinimeedia keskset rolli eesti meditsiinilise erialakeele ja selles väljendatud kirjasõna loomisel ja hoidmisel.  

Kuidas või kuhu suunas peaks Eesti meditsiinimeedia edasi arenema?
Moodsa meedia võimalused on interneti ja infotehnoloogia toel tohutult avardunud, mis loob sama sündmuse, seisukoha või tegevuse vahendamiseks  palju erinevaid võimalusi ja formaate. Teiste riikide meditsiinimeedia väljaannetega toimuv näitab selgesti, kuhu poole meiegi areng peaks liikuma. Pean silmas siin eeskätt seda, kuidas väljaannete veebiversioonides on interaktiivselt sidestatud traditsiooniline kirjasõna  audiovisuaalse meedia vahenditega ning kui lihtne on sealt leida mistahes probleemile vastust ning jälgida selle käsitlemist arengus. Eesti Arsti puhul näikse olemasoleval kujul päris olema keerukas realiseerida topeltmissiooni olla nii heatasemeline teadusväljaanne kui kogukonna  praktilisemaid eesmärke teeniv sisemine infokanal, sest valdkondade kommunikatsiooni standarditesse kipub sugenema üksteist välistavaid aspekte. Ei ole välistatud, et ühel hetkel tuleks kindlamalt valida see teine oma arengu põhieesmärgiks.  See ei tähenda sugugi seda, et avaldatu usaldusväärsus ja kvaliteet langeks, samuti peaks siis püüdma senisest märksa terviklikumalt vahendada Eesti meditsiinis toimuvat.
 
Millised on väljaande igapäevased probleemid?  
Ajakirja tegemisel on pideva rahulolu allikaks olnud ladus koostöö meie autorite ja toimetuse vahel. Samas on sarnaselt paljude teiste  samalaadsete väljaannetega Eesti Arsti jaoks üldisemaks probleemiks kaastööde nappus ning potentsiaalsete autorite vähene motiveeritus ajakirja kaudu oma vaateid ja seisukohti meedikute kogukonnale vahendada. Eks see näita, et Eesti meditsiiniprofessionaalide olemasolev valmidus oma erialal toimuvat ajakirja poolt pakutud formaatides reflekteerida on tagasihoidlik. Küllap on selle taga erinevaid põhjuseid, kuid ometi peegeldab see kokkuvõttes inimeste erialase tegevuse tegelikke prioriteete. Olen päris kindel selles, et Eesti meditsiin saab paremini mõistetud ja vahendatud siis, kui autorid loovad oma kaastööd peamisest sisemisest veendumusest või oma erialastest vajadustest, mitte üksnes toimetuse lunimise või ülemuse käsu peale. Sestap kutsun kõiki kolleege oma töid ja tegemisi Eesti Arsti kaudu vahendama, sest juba praegu saaks ajakiri mahukam olla, kui ta tegelikkuses on.

kolmapäev, 13. märts 2013

Idapiiri tähendus on taas kauplemise objektiks

Riikide esindajad on juba mõnda arutanud, et kui vormistaks ära piirilepingu Eesti ja Vene vahel. Praegune piir tõkke mõttes toimib igati korralikult, aga riigid tahaksid justkui selle murdejoone asjus mingit kõvemat kokkulepet saavutada. Hoolimata mitut masti oletustest, ei olegi täpsemalt aru saanud, mis või kes selle innu taga tegelikult on, aga mingi vilgas sebimine teema ümber näikse toimuvat. Ei keegi räägi muidugi tõsisemalt selle kuskil kuhugile nihutamisest ega sellest, mida piir endast peaks kujutama, kauplemine käib ikka vist selle üle, mida see suht püstine riba riikidele tähendab.
Juuraprofessor räägib, et senise olukorratu seisu lahenduseks oleks piirduda piirilepingus ainult piiriga. See pidavat piiri küsimuse justkui mittepoliitiliseks tegema. Siiski on raske on mõista, kuidas kahe riigi vahel olev piir saab täitsa mittepoliitiline küsimus olla, misõttu kuulub auväärse arvamus ilmsesti pigem retoorika rubriiki, mida (poliit)väitlejad oma klubiüritustel saaks suht lahedalt sinna-tänna  loksutada ning mingit oma tamkat nii publiku kui üksteisega mängida. Siiamaani on kõvasti rääkinud vaid apoliitilise piiri mõtte pooldajad, eks näis, kas nii jääbki. Kahtlen selles üksjagu.

esmaspäev, 25. veebruar 2013

EV 95

Ea mõõtjana on 95 aastat üks mitmeti hoomatav arv, millele ei saagi üht kindlat tähendust anda. Taevakehade ajaloos on see täpes, mille märke ja mõtet on enamasti isegi raske eristada. Inimese elus on see päris pöörane verstapost, millest edasi vaimse ja kehalise ühiselu tuleb ühe suurema võitlusega tema sees ja ümber.  Riikide kui sotsiaalsete kehade elus on selles eas noorus läbi saanud ja küpsus oma võlude ja võimalustega käes. Nii paistab olema ka Eesti riigiga, kus hoolimata kahest algusest ja poole sajandi pikkusest katkestusest hakkab murdeiga vältimatult läbi saama. Selle kasvukäänu juhtumist oli ilmeksimatult tunda tunda ka presidendi aastapäeva kõnes, kus muretseti tublisti selle üle, mis meist saab 5 aasta pärast, kui tähistamisele tuleb nii ümmargune 100ne tähtpäev Eesti riigi sotsiaalse idee teostumisest. Ei saa enam justkui päris vanaviisi jätkata, tuleb leida uusi nõkse selles va rahvaste olelusvõitluses, et selle riigi ideel inimeste igapäevaelus ikka jumet oleks ja seda selgesti eelistataks teistele sotsiaalse eksistentsi alternatiividele.Samas üllatab, et oma riigi asjus on meie riigiisade peades ikka tubli ports ebausku, kui nad innukalt rehkendavad seda päeva, millal taasiseseisvumine osutub kestvamaks iseseisvumisest. Iseäranis veidralt kõlab see just taastajate loogikast lähtuvalt, kelle arvates 1918. aasta 24. veebruarist siiamaani Eesti riik on kõikse aeg eksisteerinud. Moodne eestlane on arvude maagilisest väest tublisti innnustust saanud. Osade jaoks realiseerub see erinevates astroloogilistes stsenaariumides ja juhtumistes, teised jälle tunnevad nõrkust  0i ja 5ga lõppevate arvude vastu. Mu meelest on samavõrd põnevad ka 98, 99 ja 101, mis teeks kokku Eesti elus peatselt tervelt 4 aastat erilisi aastapäevi. Pisike maagia Eesti asja ajamisel pole paha, kuid sellega ei ole vajadust väga hoogu minna, sest sotsiaalsete süsteemide elu ei ole juhitud juubelite saabumisest ja tähistamisest, vaid ikka võimalikult sisutiheda sotsiaalse elu elamisest. Kui otsustada vabariigi käekäigu üle aastapäeva teleülekannete alusel, siis läheb teisel ju vägagi hästi ning uus põlvkond nii tänavatel, saalides kui lavadel on ennast juba sisukalt näidanud, mis annab tublisti lootust meie kõigi igapäevase elu tarvis piisava sotsiaalse energia olemasolu ja juurdevoolu kohta. Elagu Eesti!         

esmaspäev, 28. jaanuar 2013

Eesti majanduse tasakaal on habras

Eesti Panga president teatas väga hiljuti Põlvas, et Eesti majanduse tasakaal on habras ja meie probleemide allikaks väliskeskkonna keerukus. Kahju, et ei ole olnud selle ettekande tunnistajaks, kuid sellist sõnumit mistahes tasemel rahalugejatelt tuleks pidada ülemäära ebamääraseks. Tegemist on pigem poliitiku või ideoloogia sõnavõtuga, kuid mis või kelle suunda pangapresident võiks ajada. Või siiski, ehk on need sõnad mitmete kaalukate kvantifitseerimiste verbaalsed väljendused?

Et sellist sõnumit lõpuni või vähemasti rohkem mõista, tuleks teada, mida esitaja arvates tähendavad majanduse tasakaal ja selle haprus ning väliskeskkonna keerukus. Küllap tasakaaluks tuleb pidada riigi jaoks olulisemate bilansside õlgade võrdsust ning haprus seda, et õlad võivad kergest puudutusest ebavõrdseks minna. Kui riigieelarve tasakaal on võimulolijatele omaette eesmärk, siis seal peaks kulud ja tulud ikka enam-vähem tasakaalus hoitama. Ega see hoidmine väiksele riigile halb ei ole, sest ei lase tal ennast tunda suurriigina ega tekitada suurekaliibrilisi mõõdutundetuid  sotsiaalseid fantaasiaid.  Kõige rohkem nuputamist oli mul väliskeskkonna keerukuse mõistmisega, sest mõtlesin alguses, et meile lähedased põhjamaad ja teisedki Euroopa riigid peaks olema ju ausa mängu esindajad ning nendest lähtuv meie sotsiaalne väliskeskkond peaks seetõttu olema mõistlik ja mõistusega hoomatav ja seetõttu mitte üle mõistuse keerukas. Aga täna tuli televiisorist selge ja otsekohene lahendus paradokaalsele olukorrale. Ameerika uus välisminister põrutas nende parlamendis hiljuti otse, et riigid on üksteisega meeletus konkurentsis (iseäranis (igasuguste) ressursside pärast) ja Ameerika ei tohi selles möllus teps mitte kuhugile tahaplaanile jääda. Hea asi on see, et inimareng on nõnda palju edenenud, et enamus riikide konkurentsist toimub teatud kestvusjooksu, ja mitte rusikavõitluse formaadis. Loodetavasti tähendab Eesti majanduse habras tasakaal seda, et meil väga ei pista.  

teisipäev, 22. jaanuar 2013

Veendumine, meelitamine ja sund

Ühiskondade ja nende liikmete omavahelised suhted võivad esimesel pilgul vägagi erinevad ja mitmekesised paista, kuid lähemal vaatlusel kipuvad need suuresti ometi üksnes mõne põhitüübi vahel ära jaotuma. Kui möödunud aegadel oli palju sundi, mida sundijatel õnnestus ometi vabaduseks nimetada, siis moodsa üksikisiku vabaduse taga on hoopiski palju meelitamist (edu, kire ja rahaga), mis vaid tegutsemise alguses vabadusena terendab. Ei tea (kuigi loodan), kas kunagi jõuame oma ühiskondlikus edenemises ka nii kaugele, et esmatähtsaks muutub inimväärikusele toetuv veendumus, mis erinevalt sunnist ja meelitusest ei pea vabadust pidevalt ära seletama ja peale suruma? Loomulikult mõjub selline arusaama muutus halvasti mistahes tasemel võimule ja selle ihalejatele, mistõttu  nemad kergesti oma vabadusest ei loobu.    

pühapäev, 20. jaanuar 2013

2013. esimesed nädalad

Uue aasta loodus on Tartusse tulnud korraliku talvega, nii et siinsed planeedi kiire soojenemise fännid peavad reaalse kogemuse alusel küll hoogu pisut maha võtma. Ka Eesti sotsiaalne kliima sarnaneb õues toimuvaga -- tuurid on ikka maas, karud muudkui magavad, ning tasapisi, väga tasapisi, proovitakse neid ühe või teise vana jamaga üles saada, kuid ega nende jamadega ei pruugi keeruliste oludega karastatud rahvast üles veel kangutada.

Poliitlaval üritab vaid IRL poliitnäitemängu mitmete erinevate riigiremondi plaanidega üles võtta, aga kui ülejäänud näiteseltskond ja publik ikkagi ei viitsi, siis pole miskit parata, tuleb ikkagi veel ilma soojenemist oodata. Eks poliitetenduse kõrghetk ole meil ikka sügisesed kohalikud valimised, aga kui püssirohtu napib, siis on muidugi õige ebamõistlik see koos aastavahetuse saluudiga piduse peaga öisesse taevasse ära kõmmutada. Seniks rahu, ainult rahu – vast saame mõne kuu pärast ikka kohaliku trupi temperamenti ja tegelikku mängulusti tunda.      

teisipäev, 1. jaanuar 2013

2012 – sotsiaalsete mandaatide testimise aasta

Nii Eestis kui Europpas tegeldi 2012. aastal võimuga seotud sotsiaalsete mandaatide olukorra hindamisega. Eestis oli see suuresti seotud poliitilise võimu ning Euroopas raha võimuga.
Kui aastaid leppisid Eesti ühiskonna üksikliikmed ühiskonna demokraatliku võimujagamise ja kogu ühiskonda puudutavate otsuste sellise praktikaga, kus valimistega mandaadi saanute tegemistesse enam suuremalt ei sekkutud ning neil lasti õige vabalt (kui soovite, siis usaldades) rahva nimel möllata, siis lõppenud aasta teisel poolel said järsku palju teadlikuks, et nii ei peaks asjad sugugi käima. Et parlamendi võimu kui opositsiooni parteid tahtsid vanaviisi ja mõnusalt oma valimistega saadud positsiooni edasi hoida, siis ei ole imestada, et nad kõik olid mõneti ühtviisi ehmunud, et neile võimu andnu ei soovinud enam lamba kombel karjatatud ja pöetud saada. Alanud aasta pakub sotsiaalse iseorganiseerumise korraldamise huvilistele häid aegu, sest poliitikud riskivad oma mesinädalate jätkamisega pikemas perspektiivis oma olemasolevate gruppide ja kontorite mõju kestva kaoga. Ka vältimatu põlvkondade vahetus teeb Eesti poliitilise õhustiku paranemisele tubli teene ning toob paratamatult poliitilavale uusi tegelasi ning annab olemasolevatele rahvakunstnikele võimaluse väärikalt taanduda. 2012 oli Eesti jaoks veel ses mõttes oluline, et üha selgemalt tajuti ja öeldi välja seisukoht, et ühiskonna arenguks ja isegi püsimiseks tuleb tegelda oma probleemide teadvustamise ja neile lahenduste leidmisega, mitte ei saa piirduda vaid teatud lääne sotsiaalsete formaatide juurutamisega. Et nende formaatide üheks keskseks elemendiks on võistlus, siis tuleb paraku sellega pidevalt arvestada, kuid see ei tähenda ometi iga hinna eest selgelt ülejõukäivate distantsidele asumist.