esmaspäev, 28. jaanuar 2013

Eesti majanduse tasakaal on habras

Eesti Panga president teatas väga hiljuti Põlvas, et Eesti majanduse tasakaal on habras ja meie probleemide allikaks väliskeskkonna keerukus. Kahju, et ei ole olnud selle ettekande tunnistajaks, kuid sellist sõnumit mistahes tasemel rahalugejatelt tuleks pidada ülemäära ebamääraseks. Tegemist on pigem poliitiku või ideoloogia sõnavõtuga, kuid mis või kelle suunda pangapresident võiks ajada. Või siiski, ehk on need sõnad mitmete kaalukate kvantifitseerimiste verbaalsed väljendused?

Et sellist sõnumit lõpuni või vähemasti rohkem mõista, tuleks teada, mida esitaja arvates tähendavad majanduse tasakaal ja selle haprus ning väliskeskkonna keerukus. Küllap tasakaaluks tuleb pidada riigi jaoks olulisemate bilansside õlgade võrdsust ning haprus seda, et õlad võivad kergest puudutusest ebavõrdseks minna. Kui riigieelarve tasakaal on võimulolijatele omaette eesmärk, siis seal peaks kulud ja tulud ikka enam-vähem tasakaalus hoitama. Ega see hoidmine väiksele riigile halb ei ole, sest ei lase tal ennast tunda suurriigina ega tekitada suurekaliibrilisi mõõdutundetuid  sotsiaalseid fantaasiaid.  Kõige rohkem nuputamist oli mul väliskeskkonna keerukuse mõistmisega, sest mõtlesin alguses, et meile lähedased põhjamaad ja teisedki Euroopa riigid peaks olema ju ausa mängu esindajad ning nendest lähtuv meie sotsiaalne väliskeskkond peaks seetõttu olema mõistlik ja mõistusega hoomatav ja seetõttu mitte üle mõistuse keerukas. Aga täna tuli televiisorist selge ja otsekohene lahendus paradokaalsele olukorrale. Ameerika uus välisminister põrutas nende parlamendis hiljuti otse, et riigid on üksteisega meeletus konkurentsis (iseäranis (igasuguste) ressursside pärast) ja Ameerika ei tohi selles möllus teps mitte kuhugile tahaplaanile jääda. Hea asi on see, et inimareng on nõnda palju edenenud, et enamus riikide konkurentsist toimub teatud kestvusjooksu, ja mitte rusikavõitluse formaadis. Loodetavasti tähendab Eesti majanduse habras tasakaal seda, et meil väga ei pista.  

teisipäev, 22. jaanuar 2013

Veendumine, meelitamine ja sund

Ühiskondade ja nende liikmete omavahelised suhted võivad esimesel pilgul vägagi erinevad ja mitmekesised paista, kuid lähemal vaatlusel kipuvad need suuresti ometi üksnes mõne põhitüübi vahel ära jaotuma. Kui möödunud aegadel oli palju sundi, mida sundijatel õnnestus ometi vabaduseks nimetada, siis moodsa üksikisiku vabaduse taga on hoopiski palju meelitamist (edu, kire ja rahaga), mis vaid tegutsemise alguses vabadusena terendab. Ei tea (kuigi loodan), kas kunagi jõuame oma ühiskondlikus edenemises ka nii kaugele, et esmatähtsaks muutub inimväärikusele toetuv veendumus, mis erinevalt sunnist ja meelitusest ei pea vabadust pidevalt ära seletama ja peale suruma? Loomulikult mõjub selline arusaama muutus halvasti mistahes tasemel võimule ja selle ihalejatele, mistõttu  nemad kergesti oma vabadusest ei loobu.    

pühapäev, 20. jaanuar 2013

2013. esimesed nädalad

Uue aasta loodus on Tartusse tulnud korraliku talvega, nii et siinsed planeedi kiire soojenemise fännid peavad reaalse kogemuse alusel küll hoogu pisut maha võtma. Ka Eesti sotsiaalne kliima sarnaneb õues toimuvaga -- tuurid on ikka maas, karud muudkui magavad, ning tasapisi, väga tasapisi, proovitakse neid ühe või teise vana jamaga üles saada, kuid ega nende jamadega ei pruugi keeruliste oludega karastatud rahvast üles veel kangutada.

Poliitlaval üritab vaid IRL poliitnäitemängu mitmete erinevate riigiremondi plaanidega üles võtta, aga kui ülejäänud näiteseltskond ja publik ikkagi ei viitsi, siis pole miskit parata, tuleb ikkagi veel ilma soojenemist oodata. Eks poliitetenduse kõrghetk ole meil ikka sügisesed kohalikud valimised, aga kui püssirohtu napib, siis on muidugi õige ebamõistlik see koos aastavahetuse saluudiga piduse peaga öisesse taevasse ära kõmmutada. Seniks rahu, ainult rahu – vast saame mõne kuu pärast ikka kohaliku trupi temperamenti ja tegelikku mängulusti tunda.      

teisipäev, 1. jaanuar 2013

2012 – sotsiaalsete mandaatide testimise aasta

Nii Eestis kui Europpas tegeldi 2012. aastal võimuga seotud sotsiaalsete mandaatide olukorra hindamisega. Eestis oli see suuresti seotud poliitilise võimu ning Euroopas raha võimuga.
Kui aastaid leppisid Eesti ühiskonna üksikliikmed ühiskonna demokraatliku võimujagamise ja kogu ühiskonda puudutavate otsuste sellise praktikaga, kus valimistega mandaadi saanute tegemistesse enam suuremalt ei sekkutud ning neil lasti õige vabalt (kui soovite, siis usaldades) rahva nimel möllata, siis lõppenud aasta teisel poolel said järsku palju teadlikuks, et nii ei peaks asjad sugugi käima. Et parlamendi võimu kui opositsiooni parteid tahtsid vanaviisi ja mõnusalt oma valimistega saadud positsiooni edasi hoida, siis ei ole imestada, et nad kõik olid mõneti ühtviisi ehmunud, et neile võimu andnu ei soovinud enam lamba kombel karjatatud ja pöetud saada. Alanud aasta pakub sotsiaalse iseorganiseerumise korraldamise huvilistele häid aegu, sest poliitikud riskivad oma mesinädalate jätkamisega pikemas perspektiivis oma olemasolevate gruppide ja kontorite mõju kestva kaoga. Ka vältimatu põlvkondade vahetus teeb Eesti poliitilise õhustiku paranemisele tubli teene ning toob paratamatult poliitilavale uusi tegelasi ning annab olemasolevatele rahvakunstnikele võimaluse väärikalt taanduda. 2012 oli Eesti jaoks veel ses mõttes oluline, et üha selgemalt tajuti ja öeldi välja seisukoht, et ühiskonna arenguks ja isegi püsimiseks tuleb tegelda oma probleemide teadvustamise ja neile lahenduste leidmisega, mitte ei saa piirduda vaid teatud lääne sotsiaalsete formaatide juurutamisega. Et nende formaatide üheks keskseks elemendiks on võistlus, siis tuleb paraku sellega pidevalt arvestada, kuid see ei tähenda ometi iga hinna eest selgelt ülejõukäivate distantsidele asumist.