esmaspäev, 25. veebruar 2013

EV 95

Ea mõõtjana on 95 aastat üks mitmeti hoomatav arv, millele ei saagi üht kindlat tähendust anda. Taevakehade ajaloos on see täpes, mille märke ja mõtet on enamasti isegi raske eristada. Inimese elus on see päris pöörane verstapost, millest edasi vaimse ja kehalise ühiselu tuleb ühe suurema võitlusega tema sees ja ümber.  Riikide kui sotsiaalsete kehade elus on selles eas noorus läbi saanud ja küpsus oma võlude ja võimalustega käes. Nii paistab olema ka Eesti riigiga, kus hoolimata kahest algusest ja poole sajandi pikkusest katkestusest hakkab murdeiga vältimatult läbi saama. Selle kasvukäänu juhtumist oli ilmeksimatult tunda tunda ka presidendi aastapäeva kõnes, kus muretseti tublisti selle üle, mis meist saab 5 aasta pärast, kui tähistamisele tuleb nii ümmargune 100ne tähtpäev Eesti riigi sotsiaalse idee teostumisest. Ei saa enam justkui päris vanaviisi jätkata, tuleb leida uusi nõkse selles va rahvaste olelusvõitluses, et selle riigi ideel inimeste igapäevaelus ikka jumet oleks ja seda selgesti eelistataks teistele sotsiaalse eksistentsi alternatiividele.Samas üllatab, et oma riigi asjus on meie riigiisade peades ikka tubli ports ebausku, kui nad innukalt rehkendavad seda päeva, millal taasiseseisvumine osutub kestvamaks iseseisvumisest. Iseäranis veidralt kõlab see just taastajate loogikast lähtuvalt, kelle arvates 1918. aasta 24. veebruarist siiamaani Eesti riik on kõikse aeg eksisteerinud. Moodne eestlane on arvude maagilisest väest tublisti innnustust saanud. Osade jaoks realiseerub see erinevates astroloogilistes stsenaariumides ja juhtumistes, teised jälle tunnevad nõrkust  0i ja 5ga lõppevate arvude vastu. Mu meelest on samavõrd põnevad ka 98, 99 ja 101, mis teeks kokku Eesti elus peatselt tervelt 4 aastat erilisi aastapäevi. Pisike maagia Eesti asja ajamisel pole paha, kuid sellega ei ole vajadust väga hoogu minna, sest sotsiaalsete süsteemide elu ei ole juhitud juubelite saabumisest ja tähistamisest, vaid ikka võimalikult sisutiheda sotsiaalse elu elamisest. Kui otsustada vabariigi käekäigu üle aastapäeva teleülekannete alusel, siis läheb teisel ju vägagi hästi ning uus põlvkond nii tänavatel, saalides kui lavadel on ennast juba sisukalt näidanud, mis annab tublisti lootust meie kõigi igapäevase elu tarvis piisava sotsiaalse energia olemasolu ja juurdevoolu kohta. Elagu Eesti!