kolmapäev, 29. mai 2013

Filosoofia määratlemisest

Väga erinevalt on püütud filosoofiat defineerida, kuid miks mitte ei võiks see olla üksikisikule või täpsemini tema vaimule tähendust loov tegevus. Vaimu tähendus on piirdu üksnes selle seesmiste asjaolude esitamisega, vaid vajab ka ümbrusele sisu andmist. Mõned tähendused on isikute suuremat poolehoidu leidnud ja mõjukamad, teised võivad olla küll isikupärased, aga teiste  veenmise jõult tagasihoidlikud ja asjaolude halva kokkusattumuse korral võivad vaimust endast oma tähenduse minema lasta.   

teisipäev, 28. mai 2013

Ühiskondlik mehhaanika II: koht ja ruum

Nii looduslikud kui sotsiaalsed jõud panevad ruumis üksusi teatud viisil liikuma. Jõu suurus ja suund ning üksuste inerts on omadused, mis kirjeldavad ruumi (keskkonna) ja selles paiknevate üksuste vastasmõju. Looduslikus ruumis näikse konkreetsel kohal olema õige väike tähtsus ning ühel kohal ei paista olema suuremat tähtust teistega võrreldes. Kohad ruumi sõlmedena peavad olema, aga nad ei organiseeru mingiks hierarhiaks. Kohad on kõik valmis selleks, et nendes olijaid survestatakse.
Sotsiaalne ruum on osa looduslikust ruumist, kus domineerivad mitut masti suhteliselt nõrgad füüsilised mõjud, millest osa saavutab organiseerumise abiga ajutise ülekaalu vähemorganiseerunud ümbrusest. Kohad on loodusliku ruumiga võrreldes heterogeensemad. Jah, kohe võib küsida, et kuidas see heterogeensus on võimalik, kui sotsiaalne ruum on osa looduslikust ruumist ja viimases on kõik kohad olemuselt samasugused? Ehk tuleneb heterogeensus  kas koha piiri peal asumisest või sellest, et kohale on jõunud miskit ebatavalist.  Sotsiaalsed kohad näikse kohalolijatele surve tekkimise ja selle mõju seisukohalt olema tõesti õige mitmekesised. Mõni koht ühiskonnas on justkui iga teine looduslikus keskkonnas: seal võib kõike juhtuda, aga ühiskonnale ei avalda see miskit erilist mõju. Mõni teine koht on aga sedavõrd tundlik, et väike tõks seal raputab korralikult kogu ühiskonda, võib kohe selle kohe päris laiali raputada.
Siis on veel olemas vaimne ruum, mille piiriks on enamasti segu silmapiirist või horisondist ja ruumiga seotud mõtteist. Kohta vaimses ruumis pürivad täitma sündmused, mille puhul looduslikus või sotsiaalses ruumis toimub kohal miskit sealsete reeglite ja võimaluste kohaselt. Sellise kohakaasluse tulemusena võibki juhtuda, et sama asi paistab erienvates ruumides erinevalt ning võib põhjustada nii imestust kui segadust.     

esmaspäev, 27. mai 2013

Ühiskondlik mehhaanika I: jõud ja võim

Kuigi mehhaanika mõeldi sajandeid tagasi just looduses toimuva kirjeldamiseks ja seletamiseks, on selle klassikalised mõisted päris laialdaselt kasutuses ka ühiskondlike liikumiste mõtestamiseks. Iseäranis kenasti kulgevad paaris jõud ja võim, mida mõnikord ühiskonnas toimuvale rakendatuna on õige keeruline teineteisest eristada.  Eesti ühiskonnas on viimastel aastakümnetel võimu suhtutud õige imelikult: 1990. aastatel püüti reaktsioonina eelnenud nõukogude võimule eesti võimu pidada mingiks hoopis teistsuguseks ja väga üksikisiku sõbralikuks nähtuseks, mida parempoolsetele ei olegi õieti vaja ning nende ülesanne poliitteatris ongi ühiskonnas võimul mitte lasta väga tugevaks lasta. See poeesia on inimeste ja nende ühiskondlike koondiste peades päris hästi töötanud ning aastakümneks või teiseks võeti meelsasti alluda riigi võimu asemel raha võimule. 2010. aastate alguses on poliitilised jõud jõudnud selgele arusaamale, et riigivõim on siiski primaarne ning raha jõud vaid vahend selle teostamiseks. Samas ei paista ühelgi väiksel iseseisvust soovival ühiskonnal ka valikuid olema, mis kestvalt alahindaks riigivõimu. Viimaste aastakümnete kogemus on Eestiski kõnelenud sellest, et raha jõud iseenesest veel ei konsolideeri, talle on vaja ka suuna andmist valitsevate ühiskondlike ideede kaudu. Poliitmehhaanikute roll ja ülesanne ongi neid ideid pakkuda ja teostada.   

esmaspäev, 13. mai 2013

Kevad

Talv oli küll pikk, aga kevad samuti väga hoogsalt tulnud ning viimasel 10 päeval on väljas kindlalt rohkem saabuvat suve kui möödunud talve tunda.

Professor Kõks ülestunnistuse väärtusetusest


Juba mitu kuud on möödas ajast, kui kõrge kohus kuulutas Andrus Veerpalu dopingusüüdistusest priiks ja algas spordikangelase kaitsegruppi kuulunud teadlaste tähelend. Et kõrge kohus ei ole just sageli inimesi õigeks mõistnud, siis mitu korda edasi lükatud otsuse tuleku eel oli paljude närv selle asjaga seoses üksjagu püsti ja kiputi igasuguseid jutte rääkima nii asjast kui ka pisemate ja suuremate tiirudega sellest, mis asja ümber. Allpool tuleb sellesse ritta veel üks reaktsioon lehes ilmunud dialoogile ülestunnistuse kaalutusest.


Alljärgnev on kirja pandud vast kuskil  26. märtsi paiku  2013. aastal:

Oodatakse kõrgeima spordikohtu otsust Andrus Veerpalu dopingu kasutamise asjas ning ajakirjanik Priit Pullerits ning füsioloogiaprofessor Sulev Kõks vaevad PM Arteris mõnd selle juhtumi tagamaad paljudest. Lisaks peaküsimuse käiakse aegajalt ka muudes valdkondades ning päris vahvasti võetakse fundamentaalselt käsile ka moraal. Ajakirjanik üllatub pärast professori seisukohta, et üles tunnistada on lihtsam kui oma tõe eest seista, et see on ju arulage. Professor vastab, et see ei ole arulage, sest mõningatel juhtudel on selle taga psühholoogiline surve ning ka ülestunnistus võib vale olla, et vältida suuremat jama. Pealegi ei ole tema arvates ülestunnistus tõestusmaterjal. Niisugune on õpetlase lähtepositsioon ning kuigi jutt käib dopingu kasutamise juhtudest, näikse väidete pretensioon olema üleüldine, sest oleks ju imelik, tippspordis ei kehtiks moraali üldised põhimõtted. Mida siis võiks lugeja õpetlase seisukohtadest endale tarkuseks võtta?

¤ Süül ja süütusel on suhteline iseloom. Selle alusel, mida vajalikus kohas suudetakse sobival viisil tõestada, määratakse süü ja selle puudumise sotsiaalsete siltide omistamine isikutele ja institutsioonidele. Mõned kasutavad seda arusaama nõnda, et kui süü selgitamise protseduuris on mingi viga, siis see kõrvaldab ka süü, sõltumata sellest, kas inimene on süüliseks peetava teo sooritanud või mitte. Küllap oleks valepositiivsed ja valenegatiivsed tulemused ainult selle põhimõtte rakendamisel varmad tulema.
¤ Ülestunnistus on devalveeritud veel vähemaks kui tunnistuseks, kuigi paljud peavad esimest absoluutse iseloomuga tegevuseks. Siinkohal tuleb muidugi silmas pidada veel seda, et tegemata teo endale omistamine ei ole mitte ülestunnistus, vaid pettus, olgu selle motiivid millised tahes.
¤ Inimeste käitumise kohta käival tõel on suhteline iseloom ning see ei saa pärineda üksikinimese subjektiivsest teadvusest. Mängu tulevad igihalja keha-vaimu küsimuse teatud aspektid ning mõnede oma ütlemistega näikse õpetlane toetavat selle üht sotsiaalmaterialismi varianti, mille kohaselt konkreetsel hetkel konkreetses sootsiumis domineerima pääsenud vaatel (näiteks teadusuuringute on tõde) on valitsev mõju, kuid teiselt poolt ei raatsi ta loobuda ka enda (loodetavasti siis ka teiste üksikisikute) arvamusest, saati kui see paistab endale õige olema, kuid erineb sellest va sootsiumi tõest.
¤ Kust tuleb suur psüühiline surve, mis sunnib (suuri) inimesi enda kohta valet tunnistama? Lääne ühiskond deklareerib küll juba üle poole sajandi üksikisiku tähtsust, aga eks sellel isikul käi teinekord ikka peal isu ühiskonnas võimalikult magus positsioon sisse võtta ja arvata, et see on jäädavalt tema jaoks mõeldud ja tehtud.